Muusika, mis veidraloomuline, aga meeldiv ja kütkestav. Need sõnad ütles juba 1580. aastal inglise meresõitja, frentsisid Räikk, piraat ja admiral ühes isikus. Ja ütles seda Kamelani kohta. Ka plaan, see on omamoodi külastada apell Indoneesias, milles domineerivad kongid ja ksülofonilaadsed. Pillid. Erilise täiuslikkuse on kaelani mäng saavutanud väikesel Bali saarel mis oleks nagu varju otsinud suurema Jaava saare idakülje all. Tegelikult aga on palju hinduismi pooldajaid just vaalile varju otsima tulnud. Mujal Indoneesias, sealhulgas ka Jaaval valitseb islam rahu selle väikese saare intensiivsele, muusika- ja kunstiõlule. Oma esimeses Indoneesia saatas maalis Haarald kaugemale jõudnudki. Geograafilises mõttes oleks saanud sama hea kui Indoneesia raadio oma Eestit tutvustavas saates poleks Ruhnu saarelt kaugemale jõudnudki. Ja tänagi oleme jälle paali saarel tagasi. Meenutame, et ka meil plaanis on kolme liikipiline viisi pillid, rütmipillid ja rõhke punkteerivad kongid. Viisi pillideks võivad olla flöödid ja rahvalikud keelpillid kuid hoopis iseloomuliku mõninga melaanile löök, pillilikum, kõlavärv. Kui helisevad metallpillid bambusest resonaatoritega on häälestatud paariviisi selliselt, et üks paarilistest kõlalt õige pisut kõrgem kui teine. Siit tuleneb see värelev helil, mis on iseloomulik Paaliga möllaanina. Nii paaril kui ka jaamaga melani muusika põhineb kahele viie helilisele, see on Pentatoonilisele helilaadile. Üks nendest, Slendro on ilma pool toonideta, näiteks nooreni Solla, teine aga Peloog on pooltoonidega toodias reemi sondi sla. Muusika näib meile vabalt varieeruvana kuid samal ajal on siin kõik rajatud sajandeid vanadele mõtete kombinatsioonide, muusika, kõige tihedamalt seotud tantsu ja teatriga. Tants ise on ka programmilise iseloomuga nagu idamaised, tantsud ikka. Sõnamis prantsuse lavastaja Artoon kirjutanud paali teatri üle kehtib ka sõsarkunstidega. Kohta situatsioonid on paali teatris ainult ettekäändeks. Dramaatiline konflikt ei toimu mitte tunnete, vaid vaimsete seisundite vahel, mis omakorda on otsekui luustunud ja taandatud žessidekskeemideks. Ühesõnaga valilasel on äärmise langusega realiseerinud ideed puhtast teatrist, kus kõik eksisteerib vaid sel määral kui teda objektiivselt laval esitletakse. Valilased tõestavad meile, et kui teatud hulk konventsiooni korralikult selgeks õppida ja mis peaasi meisterlikult rakendada siis on nende mõju ülimalt tõhus. On üks põhjusi, miks selline ilma iludus, vigadeta etendus meile naudingut valmistada peitub just nimelt selles, et näitlejad kasutavat piiratud arvu täiesti kindlaid žeste läbiproovitud miimilisi väljendusi täpselt õigel kohal. Et see šokeerib meie euroopalikku käsitlust lavalisest, vabadusest ja spontaansust improvisatsioonilist on vägagi võimalik. Kuid ärgu tulgu ütlema, et matemaatika tekitab kuivust või üks luisust. Imeline on just see, millise rikkuse, fantaasiakülluse ja ülla pillavuse tunne jääb meile sellest etendusest mis on lavastatud lausa hulluks ajavad täpsuse ja teadlikkusega. Meie teater pole iial osanud kasutada muusikat nii vahetute ning konkreetsete ülesannete täitmiseks. Meie puhtsõnalises teatris ei olegi seda, mis moodustab teatri. Ei ole liikumist, vorme, värve, vibratsioone, doose karjeid, vali, läbinisti rahvalik ja sugugi mitte usuline teater annab meile erakordse ettekujutuse ühe rahva intellektuaalsest tasemest kes võtab oma kodanikunaudingute aluseks hingevõitluse teisest ilmast tulnud koletiste viirastustega. Kokkuvõttes on see ju puhtakujuline sisevõitlus. Nüüd aga kuulame, kuidas kõlab ka Melanie haaval. Paistab, et vastandina paariga Melanie särale isegi ekstra Virtsusele jaamaga möllanud, peenem varjundite rohkem ja isegi keerukam. Tihti kasutatakse ka lauljaid, kuuleme esinemas õukondlikuga melaani Chovia kartast, kes kihavalt pala nimi, kõiksugused, lilled. Kes seda muusikat tuleb meelde, et Jaaval on kõrgelt arenenud ka kuldsete kunst. Juveliirikunsti võib Jaava, aga ka üldse Indoneesia muusikas meenutada nii mõnigi mängu võte. Mõnikord võib seda võrrelda isegi klaveri tüüdiga. Jaava on 136 rohetava hulka aima Neist 28 vulkaanide kutsemadel. Nende looduslike ehete kõrval on siin hulganisti templeid. Vanimad neist budistlikud jahinduistlikud. Need usundid jõudsid jaamale Indiast kohanesid siin aga kastisüsteem, mis on iseloomulik Indiale siin küll juuri ei ajanud. Ka erinevate usundivormide pooldajate vahel konflikte ei tekkinud. See on seda märkimisväärsem, et Jaava saar paar on maailmas üks enam asustatud maid kohti. Saar ei ole meie Eestimaast kolm korda suurem kui 15 aastat tagasi loendati seal 63 miljonit elanikku. Kui jaole ilmus isla, siis aitasid selle levikule kaasa esmajoones valitsevad klassid, tiivad, muhamediusulised alati väga selged vahed omandi ja niinimetatud mitteusklike vahel. Islami tulekuga lahkusidki paljud inimesed, sealhulgas. Jaava oli kunagi ka suure riigi asupaigaks. 13. sajandi lõpul tekkis feodaalriik pahit, mis ühendas enda alla ka suure hulga ümbruses asuvaid saari. Riik oli tugev ja naabrid eelistasid sellega hästi läbi saada. Mõtlesin pahiti õukonnas olid arhitekt ja luuletaja esimesed mehed. Aga eks nad pidid selle eest ka midagi ära tegema. Ühed ehitasid lasse ja kindlustusi, teised ilustasid, kuidas said minevikusündmusi, kus valitsejate esivanemad olid kangelasteks? Rahval oli muidugi oma kunst, kame, Laan, teater. Viieteistkümnenda sajandi lõpul tulid Maale portugallased. Nende ja hollandlaste ülemvõimu all elades meenutasid haavalased ja muud kindon eestlased matšepachydi ajastut. See jäi nende jaoks sõltumatuse võrdkujuks. Üks Ühendriikide saatkonna mees on maininud, et Indoneesia linlasi on kahte liiki. Need, kes elavad majades ja need, kes elavad majade ees tööpuudusest pole kaugeltki jagu saadud. Koolis käimist soodustatakse igati ja haridustase on tõusnud. Kuigi selleks saadakse mõnikord rahaga hasartmängudest loteriidest koerte võiduajamistest kasiinodest kunagi levinud kukevõitlused on nüüd keelatud. Tškortlaskularikeses batoorias on muidugi ultramoodsaid ehitusi, aga nii mõnedki ultramoodsate hoonete elanikud käivad mägedes elava suguharu Pathy liik vete juures. Usutakse, et need looduslapsed oskavad tarka nõu anda ja tulevikku ennustada. Maol aga kasvatatakse riisi ja suhkruroogu, kohvi kautšukit ja mängitakse kammerplaani. Hoogame Laal, hingeorkester Aharca nüüd alustame. Kõik muusikud on koos ja vasaraga. Helisasinge orkester, löö vasar vastu kõlavaid kange. See ühehäälne laulmine kõlab juba Borneolt. Meenutame, et idamaadel ei tunta mitmehäälset laulu kuulaja tähelepanu, peab keskenduma ühele parajasti kõlavale helile mitega hajuma mitme hääle vahel. Nüüd veel muusikat Sumatra saarelt. Sumatra ja Borneo orgi on oma rahvakendist kuid. Maailmas ei ole see mõjustanud sellisel määral, kui Jaava eriti paali vaaliga möllanud, aidanud mõneski suhtes kaasa kaasaegse õhtumaise muusika palgejoonte kujundamisel. Juhati püssi oli selle mõju all. Ka mehaanaga kuulub Indoneesia maastikku ja elulaadiga samaviisi ühte. Nagu neid lugudes. Koitu. Taevas seal käinud haldjas maa peale aitas ja näed terve maailmavalgust täis. Kui helendus maopinda, paitas su kiiremini hell, mööda maad kapates koit, kallis, seal pärlina helgib. Kas näed, et mu silmad on kogu aeg mees? Koit lõbusalt säraga kelgid. Need, pisarad, õnnestun, vist kallis Koit. Kuid võib-olla hoopiski murest sild laulu, nii. Tervitan koit. Sest loodan mehest sinust ja minust nüüd laule ma loon, mis saabus, ta avaldab mulle. Kui ütlemis saatus, betoon siis mure ilma 10. siin. Ükskõik kuidas Koit ka ei üllataks mind, ma lendaksin merede taha ja meri pakatab, rind on vallandunud. Jõgi. Rism Heilism sa tulid ja jäid, sa sosistad midagi katustel, käid sa laulad ja hulgad, kui ärritunud metskass Vikerkaar teeb, seda vannutati vett. Või taevas, kus jumalad, hall teiega koos. Mis uudiseid seekordse mulle siis toonud? Mis geimis sind saatnud on, vist need õied ei kannata, mis võrdlemist? Nii haiged kui rumalad. Kaunis sul saba, kui päiksesulgluu jätkunud siis laulan hoopis oma suurt mõistatust. Nii saladus taevasse. Kui ma saladust kuulame Indoneesia lugusid ja rahvalaule Mees armastas väga kalal käia. Iga kord tuli ta koju hea loomusega, aga ükskord pööras õnn talle selja. Kuidas ta ka ei proovinud, ei kalapoegagi. Keskpäeval viskas ta võrgu veel kord vette. Kui ta seda välja hakkas tõmbama, ei liikunud see paigustki. Mees sukeldus ja nägi, et Võrkon krokodilli munade hunniku taha kinni jäänud. Ta võttis kõige pealmise muna ja ujus kaldale. Kui kala pole, mõtles ta, viinud siis vähemalt selle muna. Koju saab pojale hea mänguasi. Õhtul läks mees oma naisega magama, muna aga jäi poja juurde. Hommikul leidsid nad hällist kaks poissi. Need olid välimuselt ja kasvult nii sarnased, et vanemad ei saanud aru, kumb oma, kumb krokodilli poeg. Ma olen väga rõõmus, et mul need kaks poega on, ütles mees minaga, ütles naine. Südames mõtestab, tähendab kanta, kumb on kuidas küll. Ükskord nägi naine unes, et tema juurde tuli mingi vanamees ja ütles laste hääl, mis sulle muret teeb. Sa tahad oma poega aga ära tunda, teha siis see, kellel on nõrgemad kondid, on sinu, see, kellel tugevamad krokodilli poeg. Hommikul kutsus naine lapsed ja ütles. Poisid, tehke õige võidujooksu. Lapsed jooksidki. Üks oli kogu aeg ees, teine jälle maha. Siis käskis ema maadelda. Jälle võitis see, kes oli kiiremini jooksnud. Et asi veel kindlam oleks, käskis emal sukelduda. Inimese poeg tõusis varsti pinnale. Krokodilli poeg jäi veel kauaks vee alla. Talle meeldis seal ja ta lamas natuke aega merepõhjas. Nüüd oli asi kindel. Siiamaani. Kas inimene, kes oskab hästi sukelduda see on inimene, krokodilli munast tal tugevad kondid. Lahkumiseks Indoneesiast kaks rahva luulelist lembelaule. Noormees, mu noormees, kas pole sul silma? Otsid sa mind? Või ei näe? Ränded seal rüütlina mööda maailmakord ida poole, sa lähed? Otsides haldjat, kes hinge vaevas põhjakaart, kael muutis meelt. Täheke heledalt sätendav taevas. Ta ei eksiks teelt. Täheke taevas, see ongi su haldjas, säramas kutsuvalt, seal. Kuuled sa ilusat laulu, Valdjas on sulle tuttav see hääl. Taevas, maa, loodus, kõik muutunud rõõmuks. Printsess on saabunud neil. Noormees, nukurson muutunud rõõmuks, mille võiks juua Su filmid. Kiiresti, kiiresti teele, mu Valdjas, näed, olen kiirgava tähe pealt maas. Kuuled, kuis roosi peal laulab su haldjas, ilusat armastus, tõin sulle ta. Võib süda vabalt valida, kellele kuulda ja parem mitte elada, kui teda sundida. On tõusnud kõrgemale mäest, mu tuvi lennates ja süda laulab armuväest tuulega vaieldes veel kõrgemale tõuseb näidete vikerkaare peal, ta istub, kirev ringmäng käib ju kärarikkalt seal ja tantsivad, et lendab aeg, seal unistused siis. Ilu ja armastuse aed on justkui paradiis. Kuid minu tuvi tõuseb veel, sest tähel elada. Ja laulab vaevarikkal teel, et leida sõbratar. Suhteliselt kitsas, aga pikk malaka väin jookseb tükk kahega Sumatra, saare ja Malaisia vahel. Headeks naabriteks ei saa, hind on eestlasi ja Malailas just pidada. Vaatamata sellele, et Indoneesia Malai keeledki on omavahel suguluses. Kamalai jänese territooriumil on olnud mitte ainult lahkhelisid, vaid ka kähmlusi kahe suurima rahvuste grupi Malailaste ja hiinlaste vahel. Selle tagajärjel eraldus Malaisiast omaette linnriigiks PUR kus hiinlased on arvuliselt ülekaalus. Täna kuuleme Malaisia tantsumuusik. Malaisia rahvatantsudes on elemente paljudelt rahvastelt. Malai, Hiina, Araabia, India, isegi Portugali rahvakunst on siin jälgi jätnud. Praegu kuuleme Inong tüüpi tantsu. See on rahulik kraad, selliste liigutustega paaristants. See graatsia džungli graatsia. Kraatilised on püütonid väänkasvude keskel. Graatsiliselt on väledad ahvid. Ja sinna juurde linnulaul, mis meenutab kord flööti, kord kellamängu, tsikaadlaste Sirtsumine, jää siristamine. Paratamatult on kogu rahvalooming ikka loodusega seotud muinasjuttudest rääkimata. Ja nagu kogu maailma muinasjuttudes ei minda mööda päikesest ega kuumust, nendega on tegemist isegi Kukekesele. Palju palju aega tagasi elasid taevavõlvil kolm õde-venda. Päike, kuu, Jakukaike. Ühel päeval läks päike tööle, kuu ja kukeke aga jäid koju. Õhtu eel käskis guugucakesel loomad karjamaalt koju tuua ka hoolas kukeke oli päevasest pingutusest juba päris väsinud ega läinud. Siis sai laisk kuu väga vihaseks, haaras oma venna harjast, leiad sealt verd, hakkas jooksma, paiskas ta taevast alla maa peale. Õhtul pöörlas päike kolm tagasi ja kui ta kukekestest kodunt leidnud, hakkas ta tema järele küsima. Kuule, ei jäänud muud üle, kui kõik ära rääkida, mis oli. Siis sai päike väga kurvaks ja ütles kuu, kui sina ei saa kellegagi rahus elada, siis mina ka ei taha enam sinuga koos elada. Tänasest peale kuulub sinule ö ja minule päev ja kukeke ei taha sind enam kunagi näha, sest et sina tema minema minda aga ei unusta. Kui mina paistan, siis taal rõõmus. Aga kui sina välja tuled, peidab ta end ära ja magab. Ja sellest ajast peale ongi tõesti nõnda. Vaevalt tõuseb päike hommikul taevasse, kui kukk rõõmustab, et tema vanemad Keegi kergi, see aga tähendab Kukekeste keeles õde, see ilma olen Ude, siin ma olengi. Genees, hüüab ja kisendab kukeke terve ilusa päeva läbi. Vaevalt aga läheb päike looja paistma kuu, kui kukeke koju jookseb. Ta peidab end kalakuuti, et mitte näha oma venda, keda ta kannatada ilull. Linnades võib näha veel ühtes omamoodi seost loodusega, kuigi siin peab mõtlema, et kas mitte kasutada jutumärke parkides võib näha meeste grupp. Pealtnäha kontoriametnikke, kes näivad harrastavad palli. Nad liiguvad sujuvalt, tõstes jalgu kõrgele. Ekslinnainimesele olid tõesti vaja vormis hoida musklitoonust ja tasakaalu meelt. Kuid samaaegselt on kõik need liigutused kooskõlas Ida-Aasia enesekaitse järjelvata lähivõitluse süsteemiga mida jaapanlased on nimetanud tühjaks käeks ehk garantiiks. Ka Malailastel on selleks vastav sõna silat. Sellest silatist on välja kasvanud ka naiste soolotants Asli. Malaisia ja Singapuri hiinlased elades linnades suhteliselt tsiviliseeritud tingimustes hoiavad siiski kindriga ürgsetest tavadest, mis on seotud kurjade vaimude väljaajamisega. Seda Ta sugugi omaette, vaid ikka suure pealtvaatajate hulga ees põletatakse litsentsi lõhnaainet, taotakse trumme. Ja siis hakkab vaimude väljaajaja tulega ava rinda põletama. Lähedal seisab naine nagu sanitar, veeluus joogiga käes. Ka mõnel päris noorel mehel võib tulla tahtmine kuraditest jagu saada. Triidend hüpnootilisse transsi, nii on ehk vähem valus. Siis ajab ta keele suust välja ning torkab selle pistodaga läbi, nii et seda enam suhu tagasi tõmmata ei saa. Käed vabaks saanud, Ta ühtegi kätte tseremoniaalses otsast mitme kõverikuga oda ja teise kätte vaadivitsa. Jalgupidi aga hakkab ta balansseerima nugade otsas. Nii et enesekaitse sortiment on õige laialdane kuradi väljaajamisest kuningas liidantsuni. Siin ongi tüüpi, on ka küünlatants, tariili, linn. See on põhiliselt tütarlastetants, harva, kui mehed sellest osa võtavad. Kui eelnev Asli tants eeldas kujundlikku liikumist käte ja sõrmedega Sysdarile Lynni tantsime, seal hoitakse käes aluseid. Põlevate küünaldega käed käivad muidugi muusika rütmis kaasa õitsema, kuid küünlaleeki ei tohi sealjuures kustuda. Kas selles tantsus väljendub idamaine enesevalitsemisoskus? See on muidugi väärt omadus. Kuid kui eurooplased ongi üht-teist idamaadelt üle võtnud, sealhulgas karateetraktika, siis mitte kõik sealsed kombed ei tundu meeltmööda olevat. Ameerika geograaf Kennet Griša kirjeldab mõningaid süngeid elamusi Singapurist. Selliselt. Oleneb Singapurist ikka julgena tundnud kuritegevus ei ole suur. Politsei tähendab hästi, seega võtsin kõhkluseta vastu hiinlasest sõbrad teoga haki kutsa külastada paiku, mida turistid tavaliselt väldivad. Sattusime põik tänavate puiesteede labürinti. Kaugelt kostis puupillide ulgumist trummide ja nõrgemate vasktaldrikute saatel. Hakk lausus. See on öine külaskäik, oli, on surnud ja ta sõbrad olnud austada, valdama. Täna alistas paarkümmend inimest süües ja juues väikeste laudade ääres vastama aiahelist, oi orhidee Pärkid. See on vaese mehe matus, selgitas hakk. Asutas kirstule, mis oli tehtud ainsast palgist ja selle kõrvale kuhjatud paljudele taber esemetele. Mädanenud paberist kujutused, asjade koopiad, mida surnu võiks vajada. Paberist on mänguraha, mängumaja mängu riiksa, seal võib-olla isegi paberist autosid ja tüdrukuid, kõike, mis talle meeldib. Kõik need põletatakse ära, et nad läheksid koos surnuga. Vaimudena. Jälgisime, kuidas tantsivad preestrid pidasid teenistuste maitsetu altari ees liikudes orkestri raskelt sarnases rütmis. Ütles mõistlikult. Sellel mehel oli, on, ta suri siin omas majas, selles ümbruskonnas tavaliselt ainult majaperemehed, peamised üürnikud, nende naised ja vanemad võivad surra kodus. Teiste jaoks ei ole siin ruumi suremiseks. See tooks halba õnne. Nii peavad nad minema. Mis majadesse teadsin, mõjub Saago põiktänaval, kus iga päev lilledega ilustatud veoautod olid ootevalmis ja muusikamehed puhusid kõnniteel kohusetruult pilli sees. Alumisel korrusel olid alati väikesed rühmad, kes palvetasid poolavatud kirstud ees võõraid teisele korrusele elu kohta. Kuid hakk oli seal kord käinud hüvasti jätmas väikese õetütrega, kes oli sinna toodud suremus. Las ma seletan, ütles hakkama maheda pedantsusega. Noori surnuid nimetame lühiajalisteks ega ole nendest huvitatud. Samuti mitte vana poistest ja vanad tüdrukutest. Meil ei ole lapsi, kes meile lugupidamist avaldaksid. Nende surm ei ole tähtis, nad lähevad, suurenes majadesse, laia juures, noored leinavad vanu, aga vanad noori ei leinaisa ja ema ei lähegi lapse matusele. Mõni juures on teisiti, ütlesin talle hetke pärast. Ma arvan, et ei ole tõesti niisugust valu kui valu surm lapse pärast. Meie ei näita valu välja. Kuid Me võime kodus mõõta. Me liikusime edasi. Af naeratas meenutades. Mul oli vana sugulane, kes igal hommikul kell pool 10 suitsetas oma toas oopiumi. Tema kass istus alati sel ajal voodi all. Kass nautis ookeani lõhnapäev peale minu sugulase surma. Tuli kas jälle samal ajal oopiumi nautima. Tal läksid silmad märjaks ja ta tundis end väga. Malaisias on tants, millel on isegi araabia päritolu nimetuseks sapin. Muidugi on see nüüd kohandatud kohalikule maitsele. Kunagisi oli ainult meeste tants. Nüüd aga on saanud segapaaristantsuks. Nii et Malaisia tantsud on päritolu, ei ole vähem kirju kui idamaine turg. Idamaise turu karjuda, skoopi pole kerge kirjeldada, silma ja kõrva vastuvõtlikkuse paneb tõsisele proovile. Kui aga vaadata sealkandis ravimite müüki, siis on seegi turg ainult miniatuurse ostavaid õhtu maisiravimid, aga ka kohalike, peamiselt Hiina rahvarohtusid. Seal on ninasarviku sarv, mis peab palaviku maha võtma. Põdrasarve kaabel läheb päris kulla eest, sest see pidavat mehi veel mehelikumaks tegema. Tiigriluud ja siseelundid. Iga liiki taimed, toniseeriva veininõud, millesse on pandud heledaks tõmbunud ussi laipu võib näha kooritud püütunuid oma nahas, et ilma jäätud kasse sisalike, tohutult suuri nahkhiiri. Igal rahval on oma pärimuslikud lemmikkangelased Malaisias selleks bandžisse Mirang kellest on olnud sajandist sajandisse palju jutte liikvel. Keddy By tantsudel on portugali päritolu. Nendes on mingit sarnasust isegi Lõuna-Ameerika tantsudega just portugali keelt rääkivatest maades. Needki kauged mõjud on siin õige Malaisia näolisteks muutunud. Meie saadetes on kõlanud Bachi kiha way filipiini, Uus-Meremaa teistegi sealse maailmakandimaa. On ju üht-teist säilinud ürgselt ainult nendele rahvastele omast, kuid suures osas on sealsete maade tegelik rahvamuusika abserveerinud endas õhtu, maisi mõjutusi ning muutunud seletatud nii-öelda segarassilised. Ja eks seda ole ka praegu kõlav Malaisia tantsumuusika tantsuks mängivate ansamblites on rahvuslikud, eeskätt löökpillide kongid. Bambusflööti aga kipub asendama Euroopa flööt, rahvuslike poogenpill viiul, juurdetulek, akordion. Euroopalikud pillid aga mõjutavad omakorda ka esitatava muusika, liha enamat kohanemist, ütleme rahvusvahelise muusikapraktikaga aga rahvusvaheliselt, Malaisia eriti iseloomulik. Praegugi elab seal malevlaste ja hiinlaste kõrval ka palju indiaanlasi India keeltest just lõunast pärinev tamiili keel on üks käibekeeli. Muidugi ei puudu linnades ka eurooplased ja ameeriklased. Meil oli juba jutuke Mcleishi muljetest. Ta oli teinud intervjuu ka Singapuri Siseasjade ministriga, kellel on õige araabia elik niimid, tundoktorisma Ilbindad teabe tul Rahman. Ta leiab, et Singapuri lahutamine Malaisiast võis olla ainult ajutiseks nähtuseks. Ston lausunud. Singapur ja Malaisia sõltuvad teineteisest. Singapuris on parim 100, mida maal ja suur osa kaubandusest sõltub Malaisias. Momendil saavad mõlemad rahvad suhteliselt kõlendas omaette hakkama. Kui nad Ko eksisteerivad sellised mõnda aega. Ja kumbki saab teise seisukohtadest aru. Tuleb aeg, kui nad sulavad jälle ühte. Kui seda ei toimu, algab tagasiminek mõlemale. Nendes sõnades sisalduvat tulevikulootuste võib ju aina toetada rahvust paaride vahelised kokkupõrked Malaisias. Vaenulikkus Indoneesia, need on nähtused, mille minevikku hõlma vajumist pikisilmi oodatakse. Ja kui see siis nii peaks toimima, on meie maailm jälle sammukese targemaks saanud. Rahu ja üksteisemõistmist ihkavad joonilt targad.