Kiirvang kihutab jaamast jaamapeatused vilksatavad mööda üksteise järel. Üks, kaks, kolm nagu aeg. Või nagu päevad. Päev võib olla pikk või lühike, tähtis, tavaline, nii nagu teda elama juhtub. Päeva ühest elust, esimene Karl Hanssoni päev sunnide laagris. Poliitvangid on vanglas välja oma ajakirjandus, vanglakiir. Ja siis noh, see vangla kiire toimetus käis nii kambrist kambrisse segada, jälgijat ta mitte ühe koha peal kindlasti ei oleks. Ja siis ühel. Ühel päeval tuli ka mul see järjekord, hakkasin kirjutama nii valmis materjali ümber peenikesele suitsupaberi peale. Ja kirjutasin seal juba tükk aega natukene nii. Ja siis korraga avanes uks ja need mustad vangivalvurid tulid sisse, midagi vist nägid kahtlast ja hakkasid otsima seal, mis seal lahti on, vaatab ümberringi. Ja minul ei jäänud muud ülegi siis kui see suitsu pabernikatsutada kokku ja no kuhu panna suhu. Ja pidin siis selle nii-ütelda alla neelama sõna tõsises mõttes kohe. Ja vangivalvureid muidugist märkasid seda, aga no mis seal enam teha, kui juba on nii kaugel see asi tarne elatud, siis ei olnud enam ja süüdistusmaterjali, mille järele mis seal nüüd oli, aga siiski, et sa midagi kahtlast tegid, siis Märti mulle ikka seitse päeva kartseri päeva, härra Eek. Aga kas pidite pärast selle numbri ikkagi uuesti ümber kirjutama? Jah, tingimata see tuli juba siis hiljem nii-ütelda, tuligi taastada veel ja ja ikkagi andsime välja, et ikkagi jõudis omal ajal ikka välja tulla. Ja ta liikus kaunis laialt üle Eesti inimesed ringi, igas vanglasse kursiga kuidagi. Vanglad, vangid liikusid ka siis sokutati talle nii kaasa peideti kuskile ära ja ikkagi ta liikus, teated, vangla kiire, teatati siis kogu Eesti vangimajad läbi käia. Aeg läks, tulid, uued päevad, tuli Hispaania. Saabusin Hispaaniasse 30 70. aasta mais ja umbes samal ajal maikuus siis oligi. Olin ohvitseri kraadiga, tähendab seal ja suunati mind siis hispaanlasi välja õpetama. Selle õpetamisega oli esialgu kaunis raskusi, peab ütlema, et ma hispaania keelt vabalt valdanud veel olin õppinud. Ja ennem olin õppinud esperanto keelt vanglas olles, siis aitas mind ka hispaania keele valdamises. Paberile kirjutatud ja vastutus taga, nii et ma siis sealt nii-ütelda vaatasin mis üks kui teine osa, kuidas hispaania keeles on ja oli oma programm õppeprogrammis, iga päeval tuli muidugi teha ja järjekorras siis läks nii edasi ja siis oli kohe õhtuti, noh, oli niisugune ring moodustada ja siis sai juttu vesteldud nendega. No päriselt olnud, et kus, et maalin internatsionaal brigaadist nii-ütelda, siis päris kummis rahvusest ja mis maas on ja no siis ma ikka nii püüdsin nendele seletada. Aga peab ütlema, et nii, et kus see Estonia on Eestimaal väga vähe taipasid siiski ka tuli kaardi pealt kohe näidata vaatajatele ärade, vaat siin on üks niisugune väikene maa. Ja vot siit tuleb mina pärit ja siit veel paljutki, eestlased siin Hispaanias võitlemas. Ja siis oli niisuguseid momente seal ringi, siis hakati laulma ka hispaania laulu, Neid temperamentsed huvitavaid küllaltki mul ja, ja siis torgati mulle ka, et nood missis teiega, kuidas rahvas sellesse, mis laulusid, laulavad ja on nad ka laulev rahvas ja eestlased on laulurahvas küll, aga no mul ei ole seda lauluhäält nii väga head, aga ma võin mõninga lauludele siis tuua. Ja siis ma midagi laulsid, ma ei mäleta midagi kodumaast, oli noh, see oli niisugune veidi veidi niiskele. Kuidas ütelda, kurvema tooniga. Ja siis öeldi, muljed Triste Triste, see tähendab hispaania keeles, et kurb. Et kas teil siis kõik nii kurvad joolejad on teisi ka ja ja siis ma proovisin midagi külma, tõmbasin sisestad seal Vändra metsas, Pärnumaa. Ja vaat siis olla e-plaksutati veel, et see on väga õige ja no ja hiljem oli siis niisugust asja Noose õppe käigus. Maksim kuulipilduja, see on ju küllalt tugev riist. Ja selle luku juures oli kõige rohkem meil tegemisse lukku kokkupanek ja lahtivõtmine ja kokkupanek ja kuidas ta siis nii-öelda nende üksikute osas seal koos käivad koostöö. Ja siis tuli mul näidata seda luku lahtivõtmist ja kokkupanekut ja siis ma demonstreerisin kannu nendele, et et seda võib nii ära õppida teisigi pimesi võid seda lahti võtta ja kokku panna. Ja siis demonstreerisin, vot panid sinna silmad seoti siis kinni. Veldi hiilidelt garantiimõttelised piilud võib-olla jah, ja võtsin selle luku lahti ja panin ta kinnissilmadega kokuga. Vaat see tundus siis nendel nii efektne, siis plaksutati, et see on vat nii kaugele tuleb õppida. Ja endale meeldis väga. Jah, ja siis olin nädala by paar, neil käisime veel õppelaskmisi tegemas märki laskmas, tähendab juba tööd. Koostöö juba neil laabus kaunis hästi ja ja me ei olnudki veel lõpetanud õieti seda kursust, kui tuli juba korraldus, tuleb. Rinnale siis rinne oli, jah, rinne oli Madridi ja eeslinnas seal ütelda, üliõpilaste linnaosa oli ja seal üliõppida ja selles osas on see üks mansard Leesi jõgi. Ja vot seal oli väikene Sillatele välja, jõgi on väga suur, aga siiski oli sild ka peale. Vot, ja meid suunati see kuulipildur tusk, selle silla kaitseksin. Ja see peab ütlema, oli mul nii-ütelda esimeseks lahinguristiks kohe. Ja saime vaevalt ennast sisse seadida, muidugi öösel läksime, sime pimedas, meid nii väga ei märgatud ja saime sissi sättida ja hommikuks läkski laiguks. Hommiku vara hüppab päike tõusu ajal. Siis märkasime, näid tulivad ja tuulivad, kuidas tulevad nii-ütelda paraadmarsil. Püssid ja ees. Ja julgelt nii-öelda, mis on seal hispaania poisid lõid nii kõhklema. Siis ma mul oli ennemgi juba nendega vestlusi tša Bajevi lahingutest. Ja siis oli kohe selge, et see on psüühiline atakk. Tahetakse meid nii-ütelda. Otsa võtta ja paanikasse lüüa. Ja vot oligi niisugune asi, et jõudsid juba lähemal lähemale ja püssid juba nii-ütelda, lastieti just samane pilt, umbes nagu Chapajeviskooli man kinos kireenis, mitte midagi seal ei erinenud. Ja vot, et ma kamandasin tuld Vaipu tuld ei tule. Ehmatanud mehed olid sellest nii ehmatanud, esimest korda nägid niisugust. Ja siis mul tuli, hüppasin ise kuuli, mille juurde tõmbasin tule peal. Ja siis alles teised ka. Avasid tule. Vaat niisugune küllaltki moment oli mul sellel korral ja siis noh toime muidugi selle ataki psüühiliste Actacki kui ka kuulipilduja, tule tõmbad peale, siis elad midagi järgi ja laiali, kõik see oli ainult üks päev, aga neid päevi on teil olnud. 1941. Päev Tallinna kaitselahingutest. Meie siseministeeriumi töötajad olid juba laeva peale kolinud ja mina olin ka laeva peal juba. Ja siis tuleb mulle see juurde, Boriss Kumm. Et Ansson organiseeri vastulööki. Mehetsesid laeva pealt võtad autod, on Varstasin lähedal kai ääres vormeerid, seal rühmad ja ja Kadriorgu neid välja lööma sealt kadriorust, sakslasi. Ja vot tuligi kõik, siis ma võtsin kohe omal nii abilised seal kohe, kes teadvustasid siin ja seal mehed kokku autosse. Ja läkski sõit Kadrioru suunas lahti. No meil olid, peab ütlema oma relvad olid käes, nii et relvad olid granaadid ja püssid, nii et ikka midagi oli ikka. Ja mina ise suunasin, tähendab rühmad Kadrioru suunas küllalt nii pikk rinne tuli kadriorust kuni tselluloosi tähendab, ütleme lauluväljakul, kuni tselluloosivabriku rinne välja. Jah, ja siis me seal head laevad juba reidilt andsid tuld sinna Kadrioru, nendele kus kallak tuleb alla umbes selle koha peale. Vaatluspostid olid seal juba nendelt enne meid juba seal Jaansid kõvat tuld laevadelt ja siis isegi noh, hiljem ma nüüd olen Aegna saarel käinud Aegna saare patareita, nii aitasid ja need on nagu peakaliiber, seal on 12 tolli, põrutas, röögatas kohe nii et summaline viskas, siis oli hea meel ka, kui. Said pihta seal ise te olite siis seal tselluloosivabriku lähedal? Jah, mina olin ju, istusin omal ajal ka seal karistusvangimaja, vaata, see on tselluloosivabriku nii-ütelda, vastas kohe seal üle tee. Praegu ta enam ei tegutse vangimaja. Ja mul on need kõik need need kongid seal Janiietel tuttava CD ja siis ma läksin oma väikse rühmaga sinna sisse. Sakslased olid just selle vangimaja taga, teiselt poolt küljes. Ja läksime, vaatasime sealt aknast, et siit on hea kohe nendele põrutada kohale. Ja meil oli seal paaril mehel, oli need. Kuulipildujad. Panime korra küll endale seal tule peale. Nemad seal just parasjagu sättisid seal oma miinipildujad hakkama. Nii et sealt me saime tule peale, et ma, no palju seal nüüd siiski nad seal on need müürid ees ja nad varsti varjasid ennast ära, nii et pikemalt midagi seal enam lahingud ei saanud ta kahjuks hea sähvaka nad said küll ikka. Ja siis pidime varsti sealt koheselt vähenemine sellelt, nad suunasid meile selle miinipilduja, tule kohe vangimaja aknast sisse. Ja ja siis tulime, läksime teisest sinna vangimaja kõrvalt veel sealt ja ühesõnaga Me pidasime kaua aega kinni, neid juba oli, läks hämaraks, mõtlesin, et noh, ei tea, laeva tulid, noh, anname olid juba reidil näha, et laevad olid juba reidil, siis teie ülesanne oligi täidetud. Te andsite võimaluse karavanile lahkumiseks, aga nüüd oli vaja juba teil minna. Jah. Ja vot siis öeldi meile seal veel, et üks laev on miinisadamas. Ja siis me läksime oma väikse, ma olin neli-viis meest, mis tuli veel, läksime sinna miinisadamasse ja seal tõesti seisiski. Üks mootorpurjeka Järvamaa. Ja siis ma nägin seal, ma nägin klaaserit muuseas murru nägin seal laeva peal. No terve rida teisi, vot see Viktor Kingissepa poega muuseas ja ja no mina kolin, ohvitser riides, ma jäin laeva peale, mulle anti kohe korraldada. Seal ma hakkasin kuulipilduja õhu Todi kaitseks ja seal veel ja mina jäin laevalaele. Ja teised, siis suunati kõik laeva alt sinna alla, trimmi peal ei tohtinud olla. No kui palju seal neid maskeerisid, aga siiski peale ei tohtinud olla. Ja läkski siis sõiduks lahti. Nii-ütelda juba hommiku 28, vaat siis läks. Läksime kallamani karavani peaaegu tagumises rivis vannidele viimaste hulgas. Ja ja kui siis tulid meile lennuki peale ikka me olime juba aeglast, oli mööda ma tea, mis saare vahelisel, kui siis tulid Soome poolt. Üks kui teine lennuk ja tulistasid meid, aga seal. Meie noh, ma olin ise ka kuulipildur, meiega tähistasime, vasta, nüüd on natuke neid ehmatasime kõrvale, nendelt täpset tabamust ei olnud. Ja nimelt laeva kapten oli väga osav tema manöövretas küll pani stopp oma laeva küll tõmmas paremale või vasakule ja pommid kukkusid meil kõrvale ja umbes nii seitse korda täpselt ja vaata kaheksanda korra ajal, siis ta enam pomm ei lasknudki pildunud alla. Tulistas kuulipildujast, kui juba need suurekaliibrilise kuulipildujast ja aamas seda kaptenit seal. Ja, ja muidugi aset võt kapteni, see esimene tüürimees, kes seal siis võttis selle juhtimise oma peale ja ja tulid jälle need lennukid siis, aga see tüürimees enam ei oskanud, nii manööverdada. Ja kuigi seal kuulipildujad karistasid, aga ta ikkagi üks pomm tulid, vaes tuli kohe nii keskossa umbes umbes nii kaptenisilla lähedale. Ja lõi seal suure augu sisse, tähendab pealtpoolt, nii et vesi oli porti lähedal kohe. Ja minule andis, nii et mina kukkusin, nii täpselt ei mäleta, igatahes kukkusin kuskil laeva trümmi nii-öelda kogu selle pommi prahhidega ja minu ümber oli küllalt palju inimesi. Ja kui ma seal minestuses natuke see vist pikka aega ei saanud olla, ärkasin siis panin kuskil punkris ja redel raul, redel läks ülesse, vaatasin kohe ja hakkasin siis seal redeli peale ennast tõmbama. See oli tuline. Nii kui ma käest redelipulga peale panin, nahk tuli maha kui naha. Aga ma valu ei tulnud. Ja siis jalad olid mul, astusin jalgade peale millegipärast jala tibia. Ja siis põlvede peale, läksin siis selle trepist ülesse, nägin, et kahel pool laevaotsadest kustutati tuld, keskel oli põlemise kold. Ja ma ei saanud siis muud midagi, ronisin kah sinna välja laevatekile. Nägin, et üks mees viskab suure palgi sinna üle, partaal. Ja mina kahtlema, kõrval hüppasin peale balti peale Baltegi muuseas paar keerdu, kes seal saime kuidagi nii tasakaalu ja tüürisime siis palgige nagu süstlaga kohe kaugemale laevast. Ma teadsin seda, et sellel laeval oli veel all trümmis olid torpeedod nii-ütelda. Et kui see tuli, läheb neid torpeedod juurde, et siis enam midagi järgi ei jää. Et paneme kiiresti laevast kaugemale. Noh, siis ma nägin veel, et seal olid ka nende päästerõngastega seal palju külalt kujusid ja ta tuli veel siselennud ja karistas veel nende hulgas ka. No meil oli siis palgiga, olime siiski, jõudsime küllalt kaugemale ja juba oli kaunis Ämarikud, nägime, et üks, üks parv oli eespool ja tüürismised nad parve pole, see parv ei olnud suur, ütleme seal kaks korda kaks nii meetrit. Ja saime selle pargis peale siis parv oli kah üle koormatud, seal oli nii, et parv veepealse tuli, said istuda, siis olid noh, rinnuni vees Stahli juba vee all nii ülekoormatud. Aga seal pidi siis niivõrd tasakaalus istuma, et kui keegi seal liigutas, siis parv viskasid otsa ülespoole, tähendab, Molid kukkusid üle ääre. Ja vot seal seda paanikas niisugust asja oligi siis, et ma veel vaatasin, et mul vist tagumises taskus üks väiketesse tuli veel ja kamandasin, et kui te nüüd vakka ei ole, siis põrutasin paugu õhku kavatsesin, kas, kas see on korras veel? Et minu käskluse järel, olgem valged, tasa, ettesineid, liigutega, midagi, kuhupoole sõita, nägime ka kaugemalt, et seal rancinetab küll. Rannas teadsime sakslased. Et meil tuleb sõita, pissida, vastas Soome poole, seal on Foklakti saaretses, jõuame saare peale. Nojaa, töölismilline, mille, mis me sõudmine siis oli rohkem käpp, kätega tähendab tõmma muud midagi aerusetega midagi peal ei olnud. Ja, ja siis hommiku tuli siis üks mere Ohotnik 15 kaator, nägi meesel, vehklesin peal ja tuli juurde, võttis meid siis sinna peale ja tõmmati meid, seal oli meil üks ligemale 10 meest selle parve peal. Anti ma mäletan, anti mulle klaasitäis piiritest kui juua ja ma sõin-jõin selle ära ja mingisugust nii-ütelda joobumust ei tekkinud, kild sees lõigati saarik lõhki, mul jalad olid porruses. Ja viigi kroonstodi, seal siis anti esimene abi. Ja hiljem siis viidi Leningradi Vassiljevi Ostrugi peale. Hospital. Seal ma siis lamasin, tähendab, kuni 20. jaanuarini 42 siis te saite kõige raskema blokaadi talve Leningradis alla. Jah, ja siis peab ütlema, et seda Osbedali, kuigi ta oli Vassiljevi Ostrowbel natuke kaugemal nedele sellest liinist, aga ikkagi sai pihta see hospidale ka. Ja ma mäletan, esialgu, kui ma lamasin, no et siis mind veel mõned korrad viidi koos kand raamigisen alla varjendisse. Ja need, kes olid nii-ütelda, kes, kes said ise kuidagi liikuda, need siis läksid ise. Aga hiljem enam ei viidud mind kajani, harjusid nii ära ja ei olnudki suurt midagi, paanikatega midagi pommitas, pommitas tuli natuke piht ühekorraga niiviisi, et lõi ka seal selle veevärgi natuke segamini ja ei saanud enam vett. Ja siis ma nägin sinna toodika uusi ja uusi neid ja siis nägin perissete üks toodini, 10 aastane poiss siis üks meie palatisse tulija sinna ja siis seal. Juba noormees ka küloni oli, nad olid paistes, peab, ütleme, jalad ja nii edendavaid näljapaistetus, näljapaistetus ja aga siiski seal peab, ütleme, hospidalis me saime umbes 300 grammi grammile iibe kuni viimasel ajal, noh siis olid seal mingisugust pudrud seal niisugused. Ja siis vitamiinini anti okas, kas see oli siis männi või kuuseokstest seal tehtud dislöövat ikka klaasitäis seda. Ja peab ütlema, et matervenesid nii palju, et siis te läksite mööda seda eluteed mööda Laadoga järve, jah, andke mulle dokumendid ja vot et mine sinna, küllap seal leiad ise üles. Vaata. Juht ütles, et istu nüüd minu kõrvale siia, ära ust kinni pane, et mina ei pane ust kinni, saaled igaks juhuks puid pommitamise ajal, et siis oli hea välja hüpata muidu kui pommitab ja ei saa ust nii ruttu lahti, et võid keegi masinaga põhja vajuda. Läbi jää järgmine läbi ja. Ja vot siis oligi pommitamist seekord juhtunud, tuli kõik, läks õnnelikult, läksime üle sinna ja seal siis juba. Ma ei mäleta, mis seal jaama nimi oli, aga seal oli juba kõik rongid olid valmis, seal anti meile süüa ja, ja varsti istusime peale ja sõitsin Sverdlovski suunas, kus mu perekond oli evakueeritud juba ennem. Päevad lähevad, aastad mööduvad, elu ruttab jaamast jaama, kihutab rong. Ja siiski on kõigel, mis kasvõi ainult korraks meie teele juhtub. Otsustav tähtsus. Päev tuleb päeva kõrvale ja kokku saab elu.