Täna saaks 60 aastaseks Neeme Ruus Neeme Ruus, Eesti töölisliikumise aktivist, pahempoolsete rühmituste esindaja kodanlikus riigivolikogus. Neeme Ruus, kommunist, Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee propaganda ja ideoloogiasekretär, Eesti NSV rahvakomissaride nõukogu esimehe asetäitja, põrandaaluse parteikeskuse liige, hukkus suure isamaasõja päevil. Täna saaks ta 60 aastaseks. Oma mälestusi Neeme Ruusist nõustus meile jagama tema abikaasa Kaarin Ruus. Sain teada, et olete juba pärale jõudnud, ehk siis kirjutage mulle, mis moodi see asi Siber välja näeb. Ja mismoodi sõit läks. Tallinnas elame ikka vanaviisi, korteris tantsin oma mööblitükkide kätte hoiule, meriväljale korteri annan täna ära, mis ma ikka pean, kui tulete tagasi, ehk siis võtame uue. Ise elan Toompea lossis. Meil hakkasid juba varsti pärast äraminekut diaatrit töötama, kinod samuti, nüüd läheb elu jälle normaalset rada. Nii et võib-olla ei oleks vaja olnudki. On ka mobiliseeritud Türi omad, tema isa ja ema aga asusid ka evakueeritavatena teele. Paar päeva pärast teid võib-olla oledki juba kokku saanud. Kui näete, siis andke neile ka mõnisada rubla. Vanaema, see on tema vanaema, minu vanaema oli kassis elus. Vanaema oli aga jäänud kuhugi maale, Türi lähedale. K ela. Sonar Kadi Uibo tütar, kelle me endaga kaasa võtsime, mina, minu ema kah ela, ela seal, Hela Uibu evakueerus mõni päev pärast teid, otsige ta ülesse. Tervislik kõigile Neeme. Kaalumbois antimm tsitaat riietu druguay Taulmangoss. Ingrid Neeme Roosi tütar hakkas õppima evakuatsiooniks olles vene koolis ja sai oma esimese hariduse nende vene keeles. Jegorjevskisse. See ongi nüüd viimane viimane kiri, mis teil neemest on. Ja tütar on kirjutanud siia oma kirja vastu teisele küljele. Seda kirja ei saa, enam ei saanud. Ja kui seda ei oleks juhtunud, siis saaks ta nüüd 60 saaks 12. detsembril, jah, 60. Kui inimene läheb meie hulgast oma kõige paremates aastates, siis jääb ta oma sõprade ja lähedaste mällu alati noorena. Ma tean, Neeme Roosi küll ainult fotode järgi. Tuttavate mälestuste põhjal. Aga mulle on jäänud tunne, et tema vist ei olekski vananenud, tema näoilme seal midagi eriti avalat mingi eriline pinge või tähelepanu kõrgelauk ja niisugused keskendunud pilguga silmad, nii palju kui ma olen näiteks näinud teda kinokaadritest filmilt, televisioonist, näidatuna, nüüd on muidugi kummaline mõelda, nüüd ta võiks olla mul poeg, aga ma vaatan ta ikka niisugusena, nagu ta siis oli. Ja ega ta ei saa kuidagi mu mälus vananeda ja ma isegi arvan, et ta on tõesti seda tüüpi, isegi näoehitusega, et ta vist ei oleks suurt muutunud. Nagu nii paljud tema sõbradki On täitsa silma ees, nad on väga vähe näiteks muutunud Paul Rummo või või isegi kadunud sõber, sang või morss kuigi vananenud, aga tegelikult hirmus vähem. Muidugi temaga tutvudes võlust tema säravaim, tema lõpmatult niisugune avar elukäsitlus, tema lai silmaring. Ta ei tundnud huvi mitte ainult poliitika, vaid ka kunsti, kirjanduse teatri vastu ja oskas end väljendada väga huvitavalt, tihtipeale väga humoorikalt ja vaimukalt. Ta oli väga tore vestluskaaslane alati väga hästi kasvatatud, iseloomult väga nahk. Rõõmus heledaloomuline, teeme kõige selle vastand, mida ma olen harjunud, kujutame öeldes tume inimlaps koduses elus väga humoorikas, väga lahke ja ausalt tega temaga kakelda ei saanud, oma huumorimeelega ta kuidagi oli selles niivõrd üled ta lihtsalt ei laskunud, ütleme niisuguse vaidlustesse, mis oleks tülini viinud. Ja selles mõttes oli temaga ütlemata hea ja rahulik koos elada, seda enam, et et ütleme, vaimsed huvid ja arusaamised olid tühised ja, ja palju oli, mis meid abikaasadele sidus. Kui Eestimaa kommunistlik partei moodustas kontaktkomisjoni, mis pidi otsima sidet sotsialistliku partei vasakpoolsete tegelastega siis nende tähelepanu köitis just Neeme Roosi isik ja nad mängisid õigele kaardile, sest Neeme Ruus tõesti tuli kommunistidega kaasa ja ta võttis nende võitlusest nagu oma võitlusest osa, nii nagu ma mäletan temaga vestlustest ja nii meestest aru saarlastest lõppude lõpust, minu vanemad olid ka kommunistid. Võib-olla ta ei leidnud kohe alguses nagu sidet, kontakti nendega ei tohi unustada, et kommunistid, sellel ajal, kui Neeme Ruus astus poliitilise elu areenile olid väga rasketes tingimustes, kommunistliku partei liikmed olid tõeliselt konspiratiivset töötavad, seltsimehed, nende ring oli väga kitsas, ta oli juba Pärnus koolipoisina sotsialistlikust liikumisest osa võtnud, aktiivne tegelane, isegi minu varjunimi Kaarin on pärit, et juba seitsmeteistaastasena ka just sellest noor sotsialistlikust liikumisest, kus me olime ikkagi konspiratiivset, sest õpilastele oli see liikumine keelatud. Aga kui kommunistid vanglast vabanesid Akastel kohe tekkima kihelkond, takt nendega juba mõne liftikuga. Eelnevalt oli ta kirja vahel suhtluses. Ja see kogu aeg süvenes. Ma mõtlen, kuni selle minu meelest ajaloolise koosolekuni kivimäel, kus me elasime, kus nii-öelda loodi peaaegu vist ametlikult pahempoolsete sotsialistide ja kommunistide plokk. Nimelt see oli teie korteris minu korteris meie korteris Kivimäel ja te mäletate, võib-olla sellest nõupidamisest osavõtjaid kommunise, tähendab ma mäletan, siis ma nägin esmakordselt Valka Lauristini, kellest ma ise puutusin temaga lähem kokakilist, Neeme Ruus on mulle väga palju rääkinud temast väga suure soojuse ja südamlikkusega rääkinud, teda väga austanud. Siis ma nägin esimest korda Olga Lauristini. Ka Johannes Lauristiniga võttis sellest koosolekust osa Allik. Ja minu meelest ka vist pelmanni Bellmani Juliana Juljana Delman vist vähemasti. Siis aaden vist oli ka inimesed tulid mitte korraga vaid ükshaaval konspiratsiooni mõttes mööda metsaneeme olime just metsa sees, mets ümbritses meie maja. Need olid siis nii metsa kaudu ja said seal kokku. Neid koosolekuid oli mõningaid veel enne ja pärast ühe teise osavõtul ma täpselt ei mäleta. Neid ei olnud mitte ainsana, aga see on mulle nii rohkem meelde jäänud, kuna tal oli niisugune, võib-olla kõige rohkem nii ajalooline tähtsus, kui algasid juuni sündmused. Kui Neeme Ruus koos oma lähemate seltsimeestega astus aktiivsete võitlejate hulka, kui temast sai revolutsioonilise pöörde püksijuhtivatest tegelastest. Kas see kuidagimoodi kajastus ka tema elukäsitlusel tema vahekordades inimestega? Neeme Ruus oli ju selle poolest väga keerukal positsioonil, et tema oli üks väheseid võib-olla et õieti ainuke pahempoolsete ringkondade esindaja, kes pääses riigivolikogusse kodanliku parlamenti ja seal esindas ka kommunistide huve. Sest mitmed seltsimehed räägivad sellest, et Neeme Ruusi kõned riigivolikogus, et neid aitasid ette valmistada, tähendab sisuliselt kooskõlastasid nagu seisukohti, näiteks Hendrik Allik, Johannes Lauristin, nii et tema etteastet seal olid juba nagu kollektiivse mõtte väljendaja, ehk see võib tõesti niiviisi olla. Ja päästjate, et need kontaktid hakkasid siis juba elavnema ja tugevnema, aga näiteks valimiskoosolekut isegi paarist korrast, kas teised mäletan, sest Tiit Kuusik olis konservatooriumi lõpetanud ööl valimiskoosolekul esines just siis, kui neeme kandidaat üles teadlik ja siis ma kuulsin esimest korda Figaro aariat, mida ta esitas sellel valimiskoosolekul. Tiit Kuusik, oli ka Pärnu poiss ja Neeme koolivend, niiet see koosolek on meil millegipärast selle tõesti meelde jäänud. Kas te seda mäletate, millal Neeme Ruus astus kommunistlikusse parteisse? 40. aastal oli seal niisugune tormilaine, mis üle maa sööstis ja haaras meid tõesti kõiki kaasa. Muidugi ka neid üliõpilasi, kes tookord seal olime nii revolutsiooniliselt meelestatud kui rääkimata muidugi kõiki neid, kes otse kõige vahetumalt olid selle revolutsiooni tegemisega seotud kellest hiljem said valitsuse ja keskkomitee liikmed ja töölised, kiskuda, ette valmistasid ja nii edasi. Jah, muidugi, sest see oli midagi erakorralist ja see oli tõesti ajalooline ja täiesti tööliste arv, milles, mis ei saanud kedagi jätta ükskõikseks. Neid päevi oli tookord ju tõesti vähe antud, see üks, jah, aastal jah, üks aasta ja ma mäletan, et meil oli kord laua taga jutuajamine, kus mu ema kattis lauda ja kuidagi kõik elu oli nii hästi laabunud, olime kuidagi nii õnnelikud, et kõik, mille eest oli võideldud, on nüüd nagu kätte saadud. Ja ma mäletan, et ma tahtsin ühe lause et need on mul niisugune tunne, et me oleme nii õnnelikud, et see on halb, midagi pead nagu juhtum. Ei unusta kunagi seda lauset ära emaga, mitu kord mulle inimeste meelde tuletanud, ema suri 60. aastal. Sa ütlesid ühe lause, et, et midagi on nii hästi ei saa enam hästi lõppeda, midagi halba Tartule tulistada. On see nii hästi meeles. On teil meeles, kuidas te, kuidas Neeme Ruus oma pere teele saatis ja me olime siis valitsuse suvilas, Valklas? Suvitasime, Ingrid, mina, mu ema ja ta muidugi helistas ja siis me tulime koju. Tan puhkenud muidugi ääretult kohkunud, kuigi teadnud veel, mis see endast kujutab, nii nagu ei kujutanud ette ta midagi niisugust kohutavat endaga kaasa tood, nagu te tõepoolest tood. Kuidagi noor inimene nagu ei suuda ehk esialgu selle, et ega siis elada ega lihtsalt ette kujutada, et mis see täpselt on ja mis ma ütlesin, kujuneb nii, et niisugust ääretut raskustunnet nagu hiljem tekkis, esialgu nagu ei olnudki. Ja saatis ta meid muidugi, ja ma täiesti heas tujus surus kõigil Kärt Siberist titat ja mindi ja isegi väikest Uibo tütart Hela. Noh, lapsed saki ilusti kohale ja, ja see oli nii umbes nagu lõbusõit tuleme kahe nädala pärast tagasi ja, ja selles kirjas, Miltanud hiljem saadab, on umbes sama vaim ja ma ei tea tänapäevani, kas see oli lihtsalt meie rahustuseks, kuigi ta ise teisiti arvasin, teadis arvatavasti see siiski nii oli. Sest kui meil kunagi oli juttu Paul Rummoga, siis Paul Rummo ja rääkis sellest, et umbes nädal või poolteist pärast enne Tallinna langemist oli tal olnud neeme roosiga niisugune jutt. Neem oli küsinud, kas ta teab juhatada tal kuskil Tallinna läheduses mõnda konsultatiivkvartalit, kus ta maitselt varjata saaks. Niisugune jutt oli Paul Rummo, kui ma tean. Ja sellest ma järeldan teie seda veel siis, kui te läksite, ei teadnud, et Neeme Ruus ei teadnud ta siia, jääb üldse. Ja kui siis valitsuse liikmed tulid, ma olin siis juba enne, kui riiklikud kunstiansamblid moodustati. Olin seal hotellis Tšeljabinski Tšeljabinski linnas muidugi Tšeljabinski linnas võõrastemajas Ural täpsel ajal Spartaki tänava vastas oli suurklubi, kus pärajat mängis ka väike, täpselt ja seal siis tehti plaanid ansamblite asutamiseks. Aga siis, kui me valitsus Tšeljabinskis saabusin, mina käisin vastas ja ma ei teadnud siiamaani, ma vaatasin kõigile otsa, kõik olid need ja need ja need Andrei esimene küsin, kus on, kus on siis Neeme Ruus ja Muttika olin ääretult kohkunud, kui öeldi, et Neeme Ruus jäi ülesandega Eestisse. Üks nii tõenäolisemaid variante usutav olevat on see, et ta on kuskil Tapa lähedal tabatud ja et tal on olnud seal konspiratiiv korter. Ja ühtlasi olevat muidugi hukatud ka neetud tema varjajad. Aga täpsemalt midagi ei tea, mismoodi surm toimus, ka ei tea, ainult ma pean ütlema, et kui oli viimati Gerretzi ja viigi protsess siis ma kuulasin protsessid ja korraga kuulen. Jutt on kogu aeg ju keretsiste riigist, nende tunnistuste speks. Tunnistaja. Neeme õemees tookord Ilmar Rebane kuulas üle tunnistajaid. Üks tunnistaja, ütled et Neeme Ruus poodi üles selles samas poomiskambrist, millest ta parajasti kirjeldas. Redanikesid selle talle siis, et miks ta selles veendunud on. Täidis, ET poomiskambri uksel või või vanglaõue seinal ma täpselt ei mäleta, olevat välja pandud kiri täna poodud hukatute nimedega ja tema olevat lugenud sealt ka Neeme Ruus, sinine? No mulle tuli see niivõrd ootamatult, et see muidugi ääretult vapustas mind kõiki muutma, teadsin, ootate protsessid, aga mitte seda, et ma kuulen oma abikaasa hukkumise viisist, vastab see tõele. Ma ei tea siiamaani, minu jaoks on see laudjanud siiamani jäljetuks. Ja Nad olid ikka üsna nii väga rasked ja vapustavad detailid, millest nagu tahaks pigem eemale hoida, sest ega see midagi head ei paranda ega tagasi too. Ja ta lihtsalt enam ei ole ja see on kõik. Kõiki inimesi kuidagi torkavad silma, eralduvad teistest oma niisuguse ääretu moraalset puhtuse, printsipiaalsuse õilsusega. Mina tunnen küll niisugusi, õnnelikke inimesi ja mõned nendest on olnud isegi tema suured sõbrad, on mul elus palju tuttavaid, väga armsaid inimesi ja armsad, isegi sellele vaatamata nad tihtipeale on kurnatud isegi kõigi inimlike nõrkuste. Ega see ei ole teda sümpaatsem oleks teinud. Aga noh, on kohe üks on tõesti liik inimesi, kes on niivõrd helgeid, niivõrd puhtad, niivõrd seisavad kuidagi nagu sihukeses.