Kas tunnete? Väriseb maa? Kas kuulete, kisendab veri. Nüüd tuleb, kas ei või jaa. Nüüd on kallastest tõusnud meri. Olge valmis. Me seisame kahe riigi väraval. See üks on pimedus ja teine valgus. Me noored, ootame pilgul säraval, nüüdse Ligile lõpp. Ja algus. Viimaks ometi. Seismine kahe vaimse riigi väraval ühel pool pimedus, teisel pool valgus, ühe epohhi lõpp ja teise algus. Sellisena tunnetasid ajaloolist situatsiooni need mässumeelsed kunstijüngrid, kes astusid meie kultuuriellu 1905. aasta paiku. Selja taga eesti rahvusliku kultuuri lapsepõlv senti, mentaalsete unistustega, looritatud lillerohu ja külad, tänavaromantika lihtsameelsed ja liigutavad, lauluviisid muraliseerivad jutukesed ees, Lääne-Euroopa moodsat kultuuri maitsta saanud nooruse kõrged ideaalid, tahe kõike teisiti teha paremini täiuslikumalt, olla lähedal sügava kunsti suurele jumala Annale, tunda end Euroopa kultuuriosanikena. Kui kirjamees ja kunstnik Karl August Hindrey pärast Pariisis veedetud aastaid kodumaale tagasi pöördus näis talle, et eesti kirjandust ei saagi kirjanduseks nimetada. Et pööraselt kauge on eesti teater tõelisest teatrist kunst tõelisest kunstist, kriitika tõelisest kriitikast. Nii algelise ja lapsikuna tundusid need võrreldes Pariisi kunstiga. Meie möödunud sajandi lõpu ja käesoleva sajandi algaastate kirjanduse kohta lausus Tuglas, et see oli peensuseta ja fantaasiavaene läbi ja läbi, et vaim, mis selle ajakirjanduses valitses, oli liiga ebaesteetiline ja ebaartistlik. Arvatavasti maksab see mõte rohkem küll luule kui kirjanduse kohta. Muusikud, kes olid peterburi kontsertsaalides ringi liikunud, tulid samale kurvale järeldusele. Eesti kunst küll oleme veel kaugel sellest eemal et juba helikunstist, kuid iseseisvast faktorist rääkida võime, õhkas Rudolf Tobias. Ja kui 1908. aastal tuli Tartus lavale eelnevat epohhi esindama Karl August Hermanni lauljad Uku ja Vanemuine, millega muuseas ka Peterburi külastati, tundis end häbistatuna, kogu meie muusikute noorem euroopalikku kultuuri, maitsnud generatsioon. Niisuguse tööga meie pealinna tulla, kus muusikaelu kaugel kodumaast ees on, kus igal õhtul mitu ooperit, sümfooniakontserti ja nii edasi on, oli Hermanni poolt suureks isa. Kes meie kodumaa kunsti armastab, kellele tema edenemine kallis on, sai küll mineval pühapäeval valusa moraalse kõrvahoobi, sest valus on vaadata, kuidas just vähema haridusega inimesed seda puru vastu otsivad. Pahandas noor Mihkel Lüdig. Need Mavilastes kuubedes noorukid, kes äsja olid jätnud külatänava ja kodunurmed, kes uudistasid täis arvamust ja imestust Euroopa suurlinnade torne, kupleid, kunstigaleriisid ja kontsertsaale olidki need, kes nii resoluutselt tõmbasid piirjoone kahe epohhi vahele hülgasid vana ja hüüdsid uut ajastut. Tervitades viimaks ometi. Toda uut tõde kuulutavaks revolutsiooniliseks väis algaks, sai kirjanduslik kunstiline rühmitus Noor-Eesti eesotsas Gustav Suitsu ja Friedebert Tuglase. Ka selle rühmituse osast eesti kultuuriloos on aastakümnete jooksul palju räägitud. Mil määral see liikumine puhtas aga muusikat? See küsimuste ring on seni olnud väljaspool meie muusikaajaloolaste huvipiirkonda. Ometi langeb ühe epohhi lõpp ja teise alguskirjanduses muusikalises muusikas ajaliselt täiesti ühte. Aastal 1904 asus Peterburist Tartu elama Rudolf Tobias, kes kohe sekkus meie käärivasse kunsti- ja kirjandusellu püüdes uue kunsti esteetika olemusele lähemale jõuda. Lööta ägedat sõnalahinguid kord Jaan Tõnissoniga, teinekord jälle Gustav suitsuga. Samal aastal, kui ilmus Gustav Suitsu luulekogu elu, tuli kirjastati ka Tobiase uudse karakteriga. Laulud nagu varas, Kaledas, söödi tekst ja noored sepad. Gustav Suitsu tekst. VaheTobiase laulude ja ajastu valitseva mendasandliku sentimentaalse stiili vahel on käega katsutav. Noorteseppade puhul on sageli tsiteeritud Tartu koorijuhi Lennart Neumanni sõnu. Et tobias tulija tagus oma noorteseppadest Fort Sandu vasaralöökidega puruks ja pihuks Me senised saksitluse juba meile luusse ja lihasse imbunud meie hingele, aga võõraste helide ahelad. Todasama tsitaati võiks ülekand kanda ka suitsule ja tema luulekogule. Elu tuli samuti paljudele Aleksander Läte 1906. aastal kirjastatud koorilauludele. Viimastest väärivad esile tõstmist mitmed Gustav Suitsu tekstile loodud meeskoorilaulud nagu kevadel. Armastus milliste uudsete rütmide ning harmoonia tega muusika ulatus kaugele üle traditsioonilise saksa liidartafiliku. Laulumaneeri. Need pole aga kaugeltki ainukesed uuest kunstist eetikast kantud Tobiase ja lätte teosed. Kui siia juurde lisada veel 1908. 1090.-te aastate paiku siis kandubki mõte sellele samale kahe maailmaväravale selle uue vahetuse tormakale dramatismile mille Zenonüümideks said äikesehoog, tormine meri ja tugevatest kirgedest kantud noor armastus. Muusikaajaloolaste poolt on seni välja selgitamata, millised loomingulised kontaktid nooreestlastega olid tolleaegsel tartlasele Aleksander lättel. Et aga Rudolf Tobias ja Mart Saar tolles kirjanduslikus kunstilises seltskonnas omad mehed olid, selle üle pole alust kahelda. Jättes kõrvale nende otseselt kokkupuutumisel nooreestlastega riivakem, vaid mõningaid esteetilisi ühenduspunkti eeskätt noore Mart Saare ja Friedebert Tuglase loomingu vahel. Nurieestlastele eelnenud kirjandusele ja muusikale on sageli ette heidetud palju sõnalisust emotsionaalset loidust, mõtte, šablooni, vormi, kujundite ja meeleolude, tüütuseni korduvat rahvarite kunsti ebaisikupärasust. Tuglas nimetab möödunud sajandi lõpukirjandust järel romantismi simulatsiooniks. Arvatavasti on see liiga kõvasti öeldud, kuid osale kirjandusest ja muusikast sobib see kindlasti. On loomulik, et toodud näete, vastu algaski. Reaktsioon. Uute teede otsimise lähtepunktiks said eelmise põlvkonna puudujäägid. Nii on see ajaloos alati olnud. Laiendada elamuste ja kujundite maailma, rikastada meie kunsti uute vormidega kõlade, akordide ja rütmidega. Palju sõnalisuse ja mõttelaiema laiali valguse asemele. Napisõnalisus ja mõttekontsentratsioon. See sai uue põlvkonna esmaseks ülesandeks. Laias laastus võib nende elamuste ja kujundite progesis tähele panna kaht vastandlikku suunda. Esiteks püüd allakriipsutatud Ekspressiivsete sageli õndsuse ekstaasi piirjooni puudutavate elamuste ja teiseks läbipaistvate ja õrnade udu looride taha peidetud Impressionistlike meeleolude ja värvi gammade poole. Nooreestlastega liitunud maalikunstnikke kohta on sageli allakriipsutatud nende püüdlusi hingestatud vormi sügava psühholoogilise ekspressiivsele joone ja värvi väljendusjõu suurendamise poole. Gustav suits märgib, et Tuglas töötas välja meile enneolematu novellistiili impressionistliku. Jah, sümbolistliku Needsamad püüdlused on iseloomulikult kah tobi asele ja saarele. Kusjuures ei saa ka kumbagi kohta öelda, et ta oleks otsene sümbolist Ekspressionist või Impressionist selle mõiste euroopalikus mõttes. Selliseid klaveripalu, kus klaverit mängitakse vaid kergelt klahve puudutades, kus muusikaliste kujundite taga näivad peituvad eriliselt tähendusrikkad. Kuulajale vaevalt tajutavad kaugele elamuste maailmad. Selliseid palu kuuleta tänasegi õhtu raamides. Oma varastes lühinovellides seostab Tuglas oma elamuste tulva sageli looduse ja ö romantikaga. Selle igatsus rohke ööga, kus kasutades nitse sõnu kõnelevad kõvemini kõik purskavad kaevud ja kus minugi hing on purskav, kaevas. Uute kujundite harmooniate rütmide otsingul sukeldub teinekord jälle õudsuse fantastikasse armukadeduse pöörastesse, piinadesse kuriseva umbsoo ja öise pimeduse salapärastesse sfääridesse. Juba 1036. aastal juhtis Johannes Semper tähelepanu Tuglase novellides esinevale tunnete kompleksile, mis on väljendatud sõnadega sünge, jube õudne. Ekspressiivseid pilte maalib Tuglas sageli selliste väljenditega nagu hanguva verega üle valatud taevas. Hirmsad painavad unenäod. Haldjateraga tappa kirves. Ängistus, kus peeglist vastu vaatavat põhjatud hullumeelset silmad, kuna selja tagant mingi õudne käsi kaosest ligineb. Et kägistada. 1908. aasta Noor-Eesti kolmandas albumis ilmunud Tuglase novell vilkuv tuli tuletab oma pöörase kättemaksukire poolest meelde 1905. aastal lavastatud Richard Straussi ooperit Elektra kosmonstali libreto või mõned aastad hiljem lavale tulnud Salomet valdi samanimelise teose põhjal. Vilkuva tule kangelane Fawyon, kes viskleb armukadedus piinades tahab oma viha nagu hullu härja armastatu peale lahti lasta. Vaatab süngelt pilgul magavat naist ja läikivat kirvetera ja mõtiskleb, kas tappa või mitte tappa. Analoogseid kire ja hirmu kompleksse sageli segatud fantastikaga leiame ka Mart Saaremuusikas. Karl Eduard Söödi tekstile loodud soololaul must lind on üks selliseid. Laulukangelast jälitab pahaendeline vares milles romantismitavade kohaselt nähti surma sümbolit. Traagiline kategooria saare muusikas on hoopis midagi muud kui kareidud söödi luuletuses. Seda tänu erakordselt tugevale dramatismi astmele. Uudsetele, harmooniastele, kõlavustele, rütmidele ja heli tämbritele. Traditsioonilise vormiga luuletusest sai ebatraditsionaalse muusikaga heliteos. Laul pani jahmatama isegi aatekaaslast, Rudolf Tobiase rääkimata sentimentaalse sega looritatud romantilisel lüürikal üles kasvanud lauljast. Teos pandi põgusal tutvumisel kõrvale kui Mart Saare üks ebaõnnestunud kapriis. Laulukarakterid õigesti tabavat ettekannet kuulsime alles 60 aastat pärast laulu loomist. Sügavatele dramaatiliste elamustele pretendeerivad vokaal Mart Saare 1098. aastal Heibergi sõnadele kirjutatud soololaul lõputul teel siis kaleidosüli sõnadele loodud sügismõtted ja mitmed 1909. aastal kirjastatud koorilaulud. Sageli pöördub saar tekstide poole, kus on juttu surmast. Tahtsin luua dramaatilisi pilte, selleks leidsin ainet ja värve surmateemast, lausus kord Mart Saar. Tõepoolest, neil teostel pole midagi ühist möödunud sajandi lõdva senti mentaalsusega. Ehk nagu ütleb Lennart Neumann valgete vesiroosidega veelgi vesisemates akordides. Ja eks olnud äsja kuuldud valts ja salapärasuse fantastikaga vürtsitatud Skids oma uudsete armoonia tee ja värvi gammadega ühed sellised, milliste kohta sobivad sõnad isikupärane eesti kunsti seisukohalt uudne. Ehk nagu sajandi alguses öeldi originally aga võib-olla uudne isegi Euroopa kunsti aspektist vaadatuna. Elamuste laenguid leiame Juuscredeni Straussi tolle perioodi loomingus veelgi tugevamaid mitte aga sellistes harmoonilistes järgmistes kontekstides sellistes Ekspressionistlikes Jemprissanalistlikest sulamites nagu meie Mart Saare juures. Et Mart Saare muusikale lähedane ideaal oli ka nooreestlastest kirjameeste silmade ees, sellest räägib Hannes Aavik 1908. aastal oma psühholoogilises püüdis Rutt. Nime kangelase kaudu ongi autor loonud nooreestlaste püüdlustele vastava naisetüübi kes tunneb suurepäraselt Euroopa uuemat kunsti, kirjandust, muusikat, kelle raamaturiiulil on Hoffman, Stahli valdi, Janitse teosed. Ruti klaveriimprovisatsiooni on autor iseloomustanud järgmiselt. Pärast suure hooga visatud akordide vägevad Sonuriteetisid tõuseb korraga üks, viis välja. Lihtne, joonistab segane ja kättesaamatu hääbuvasse identiteedist kastetud mis areneb oktavidesse akordidesse laieneb, keerulisemaks hargneb, ent tuuridega ehib ära, laguneb ära Helju kaasmängust segatud. Mis mitmekesisemaks läheb parteistudest ja tugevatest kordadest lõhki kistud mida ümbritsevad ja üle ujutavad vulisevad ja hüplevad kadentside Corpromaatilised kord mitmesuguste intervallidega kahe kolmekordsetes nootides ehk tujukates vinga mänga joontes. Mäng läheb ikka enam ja enam kirglikuks oma müürgavate passidega omade järsku katkestatud ja korratute passaasidega oma nagu krampliku karakteriga. Nii suur on haruldaste dist finantside kuritarvitamine. Et mäng neid väljaspool kindlat Fonaliteeti liikuvat. Teise emotsionaalse armusena Ruti mängus nendib Aavik poeetilist taevaste kõrguste eetrilist atmosfääri, mis on nagu püüdmine lõpmatusse ülevalpool aega ja ruumi, kus kõik maapealsed inimlikku ja kaduvat nagu igaviku seisu punktist vaatad. Kas sa iseloomustav sellised sõnad nagu hääbuvasse identiteedist kastetud või siis eetrilt taevalikult kõrgused või siis tugevatest akordionist lõhki kistud vingavega joontest liikuvad meloodiat, suurepäraselt ka Mart Saare ja Tobiase muusikalise stiili kaht äärmust. Eriti väärib tähelepanu Aaviku fraas haruldaste tisse, finantside kuritarvitamine sellisena, et mäng neid väljaspool iga kindlat Donaliteete liikuvat. Sellist muusikat nimetatakse tänapäeva keeles Aadonaalseks või siis politonaalseks muusikaks. Sedalaadi kõlamaailmad juur eesti muusikas alles 1960.-te aastate paiku kohtame neid aga Mart, Saare ja Tobiase teostes. Milliste loomise aeg langeb kokku Noor-Eesti tegevusperioodiga. Sajandi alguse eesti muusikaleksikonis olid need mõisted aga üldiselt võõrad ja kunid teoreetilised tuntigi peeti neid muusikasse rakendatuna pigem helilooja vaimuväetis kapriisiks kuulikaanitsemiseks või mõneks muuks hulluks tembuks millest avalikkuses ei kõlbagi kõnelda. Et Mart Saar 1000 90. aastate paiku juba sellist karakteri eredat ja mõttetihedat muusikat kirjutas, selles võisime veenduda nendegi palade kaudu, mis tänase kontserdi alguses esitati. Võib-olla aitavad Mart Saare muusika omapära ja uudsuse juurde jõuda ka mõningad kaasaegsete mälestused, kes on kuulnud heliloojat ennast klaverit mängimas. Riho Päts, kes oli nooruses saare õpilane nimetab helilooja klaveriprelüüdi poeetilisteks lakoonilise mõtlemisega meeli olukateks muusikaliste luuletusteks. Ilmselt peab Pätsin silmas teatud osa seal lüürilise karakteriga. Prelüüdi. Autori ettekande kohta lisab päts, et mulle näis tookord, et saaresse oli asunud juskui, teine vaim. Niipea kui ta mängima hakkas, muutus ta kahvatuks. Hingamine kujunes erutatuks katkendlikuks. Silmad läksid erakordselt suureks. Vaade muutus kuidagi iselaadselt kontsentreerituks. See oli midagi ekstaasi taolist, mis andis ta mängule imetlusväärse maimu lennu jaa, ülima sugistiivsusega. Jääks viis sellised mõisted taas nagu kontsentreerituse suge stiivsus, lakoonilisus meid taas tagasi nooreestlaste püüdluste juurde, milliste kohaselt üks lause peab rohkem mõtte ja tunde püssirohtu sisaldama kui saksa senti mentaalsest koolkonnast pärinev paljusõnaline novell. Sellise kontsentreeritud sugestiivse mõtte- ja lakoonilise vormi esimesteks jõulisteks meistriteks eesti muusikas olidki Mart Saar ja Tobias. Kui nooreestlased eesotsas Johannes Aaviku ja Grünthal Ridala kav rikastasid eesti keelt uute sõnadega. Siis saar ja Tobias aga osad ka Aleksander Läte olid heliloojad, kes vigastasid eesti muusikat uute senitundmatute kõlade ja rütmidega. Üks nooreestlaste vastasleerimeestest Jaan Tõnisson kurtis et mida peavad suurelt hulgalt sellega peale hakkama, kui iga kolmas sõna on võõrast keelest võetud. Seda seisukohta pareerides kirjutas Rudolf Tobias Mart Saareteoste kohta et mida peavad külakoolmeistrid selle muusikaga peale hakkama, kus bemmollilisi märke on rohkem kui rosinaid saias, kus iga teine-kolmas akord on dissonants. Ometi on need kõlab tänapäeva muusikas kõik rakendamist leidnud samuti nagu enamus Johannes Aaviku tolleaegseid uusi sõnugi. Samal ajal pahandasin aga möödunud epohhi esindavad muusikud Türnbuga et see tegevat oma teostes ortograafilisi vigu. Tema lauludes leiduvat mitmeid paralleelsete oktavi kvintide käike mida klassikaline harmoonia keelustab. Klassikaline harmoonia, mis oli oma aja elujõus 18 sajandi lõpus, 19 sajandi alguses. Kuidas võiski see sobida kahenda sajandi alguses elanud inimeste mõttemaailma kujutamiseks? Sellepärast oligi Gustav Suitsu 1009 viienda aasta paiku alust laulda, et me seisame kahe riigi väraval. See üks on pimedus ja teine valgus. Meie noored ootame pilgul säraval, nüüdse ligineb lõpp ja algus, viimaks ometi. Mu muredele on palju lapsi. Need pidu peavad minus väsinud südames. Muredele on palju pisaraid, need õitsevad kui lilled südames. Muredangu täikesed, mis vere Ehas merre laovad ja iialgi ei vao. Mured on kui lauluhääled, mis kaevates ja nuttes kaugele taovad ikkagi iialgi ei ka. Nad on nagu sepad, kes tahavad mu hingele ahelaid ja nagu röörlikes raad mu südame hiiepuid ning pisarate koskedest alla, kes pimedad sügiseööd siis lauldes. Muredele on palju lapsi. Need pidu peavad mu südames. Muredele palju pisaraid? Kõik lilled on kui õhtukaste sees. Kuusirp tõuseb metsa kohal. Konnad kraaksuvad udus. Sõnast õhkub ähmaselt. Noor naine istub vaksali ees pingil. On vaikne, vaikne õnnetund. Kuid miks igatsed sina? Oh, sa näed kaugel mööda roopaid kihutavad rongid, inimlikud hädade ja pahedega tuhanded rongid maailma kõigile. Ja sa kujutled, missugune hiiglarong see küll oleks. Kui need ühte oleks haagitud ikka edasi ikka edasi kihutavad need rongid linnade ja sadamate poole. Ning sa näed ühel hoobil kõiki neid sadamaid ja linnuenese ees nagu laual. Ning kuuled nende kõrvulukustavad Toiet uputusele tõusvad taevaste poole. Ära vaata neid roopaid, mis sind seovad maailmaga. Rahustu onustub laset puhata pilgul noore naise kauneid palgel. Kuid sa näed seal tulevikku, näed vanadust, näed, hirmsad haigused ja kannatuseta moonutavad. Oh sa näed surnuna kestus, näed mullas möönduvat. Ja siis näed korta Kalvunema tuleviku teisikute pääl talud käes kaaluvat ning ahastades küsivad, et. Olla. Või mitte olla? Ära leinaisikut isiku Möldamine kuid jääb kõiksus. Elav universum jääb elu igavene jätkuvus ning suur harmoonia. Vaata kui kaunis tena kuusi Kuid sa näed kuuelutud kõrbet, näete hirmsaid kraatreid ja jäi sinna ahelaid, näeks sfääride kohutavat kõledust, milles viimne mõte, kübedar. Ja sa mõistad. See on ka meie tulevik. Eliin Leesment. Lõpulik, harmoonia. Vaik vaikne õnnetund.