Inimesel on üldiselt omane peale eluks hädatarviliku tegevuse teha aga midagi sellist, mis annab talle elule hoopis teistsuguse mõtte, mis annab elule värvi ilmet. Kõike seda, mida me nimetame tänapäeval kunstiks. Juba lastele on iseloomulik see, et nad võtavad kätte pliiatsi, tahavad joonistada, et nad laulavad või küsivad siis teise käest mõista, mõista mõistust, Harkari paun pääl pauna pääl riist risti peal nupp nagu mets mis on. See iseloomuomadus tahta veel midagi peale selle, mis on hädavajalik olemiseks elus on olnud inimesele iseloomulik inimeste algusest peale. Tänapäeval nimetame me sellist inimese tegevust, kus ta tegeleb kunstiga. Me nimetame seda folklooriks, kui me teda nüüd nii tagasi vaatame. Folkloor oleks siis tänapäeva mõistes suuline rahvalooming, traditsiooniline rahvalooming, mis on meieni jõudnud läbi aastasadade, läbi aastatuhandete suust suhu. Ja tänapäeval oleme me siis jõudnud nii kaugele, et see traditsioon on hakanud hääbuma. Meie oleme oma esivanemate varandust küll nii palju päästnud. Me oleme ta kirjalikult üles tähendanud. Meil on suured rahval kogud. Meil on olemas eepos rahvaluuleaineline. Kuid elus inimesed enam praktiliselt ei laula. Regilaulu ei esita teineteisele mõistatusi, ei jutusta muinasjutte. See kõik on meil jäänud nüüd juba minevikku kahjuks küll. Ja nüüd oleme me nüüd sellise verstaposti ees, et meil on võimalus valida kas täiesti loobuda oma esivanemate vaimsest varandusest või teiste vahenditega säilitada ja kasutada teda siis nüüd uues vormis, säilitades tema vana sisu. Jah, ma juba ütlesin, et üks, kui teine asi on kadunud juba taastumatult kadunud kuid üles kirjutatud muuseumi fondid, arhiivimaterjalid lubavad meil seda materjali siiski tänapäeval veel näha kuulda, näiteks kes ei oleks teatris käinud ja näinud seal näiteks Veljo Tormise Eesti ballaade. Ja see on siis ooper, kantaat, ballett, mis ta, seda muidugi žanri poolest ebamäärane teos. Kus siis on aluseks Eesti rahvaluule? Õieti on seal siis aluseks? Eepiline jutustav rahvalaul millele siis helilooja lisanud omalt poolt sümfoonilise saate, mis aitab seda mõtestada, ilmestada ja millele ballettmeister Mai Murdmaa on loonud, siis oma poolt koreograafia tähendab mõtestanud seda vana kunsti, nüüd juba kaasaegse balletivahenditega, vana eesti rahvaluulet näeme me tegelikult enda ümber igal sammul. Me näeme seda kujutava kunstinäitustel, meie tekstiilikunst põhineb traditsioonilisel rahvakunstil. Samuti on meie ehtevalmistajad sagedasti pöördunud. Meie esivanemate kunsti poole. Rahvaluulet näeme me kasutatud olema kirjanduses. No tuletame siinjuures kasvõi August Anniski tegevust meelde. Aga samal ajal näeme me rahvaluule värsse värssi mõjutusi ka Paul-Eerik Rummo luules Kaplinski luules ja mõnelgi pool mujal. Need olid nihukesed, kaudsed rahvaluule kasutamise teed. Leidub veel rida ansambleid, rida inimesi, kes katsuvad traditsioonilist rahvaluulet kasutada nii nagu ta endistel aegadel oli. No tuletame siin meelde rahvakunstiansamblite tegevust. Eelkõige tahaksin nimetada Tallinnas töötavaid ansambleid leegayus ja leigareid üks siis peamiselt rahvalaulule, teine rahvatantsule. Peamist tähelepanu pöörab Tartusse ansamblit Hellera kelle põhiliseks eesmärgiks on siiski leida selles vanas rahvakunstis see iva, tähtsus, mida ta võib sisaldada tänapäeva inimesele see teade kaugest minevikust, mis on meile kõigile hädavajalik. Tegelikult on ju nii, et ega inimene nende paari viimase aastatuhande jooksul, kuhu meie rahvaluulekogud ulatuvad, tema ei ole inimene ja selle aja jooksul oluliselt muutunud. Tema elu on endist viidi seotud loodusega, tema hingehädad ja mured on siiski samasugused. Ja miks mitte vaadata meie esivanemate kogemustesse. Nad polegi nii vanad, nii vananenud, nii igavad, nii mõtetud, kui see esimesel pilgul paistab. Tuletame meelde regilaulu, kus ema õpetab tütart ärasamine mustalt, muude sekka. Väga tänapäevaselt kõlav mõte, olgu inimesel kodus kuitahes palju pahandust kuitahes kitsad elutingimused. Juba iseeneseväärikuse säilitamiseks peab ta teiste juuresolekul olema ikkagi ennast valitsev, sirge selgne. See on üks asi, mida me võib-olla tänapäeval enam nii hoolega tähele ei panegi, kui seda meie esiemad tegid. Nüüd siis rahvaluule kogumisest me ei saa öelda, et tänapäeval oleme menüüd ammendanud kogu oma esivanemate varanduse. Et meil on olemas piisavalt küllalt üleskirjutusi ja et nüüd on meie ülesanne neid ainult süstematiseerida neid kasutusele võtta. Jah. Nii see asi ei ole, on Eestis veel mitmed piirkonnad, kus rahvaluule elab sellises vanas vormis, nagu see talle iseloomulik on see tähendab, kus rahvaluulet võib kuulda inimeste omavahelises vestluses kus koosviibimistel lauldakse veel tõelisi iidseid ilusaid rahvalaule. Paraku on need piirkonnad ääremaadel seal, kuhu suured kaubateed ei murdnud nii varakult sisse. Näiteks on selline piirkond Eesti põhjarannik, Kuusalu kant vanast ajast väga rikas. Samuti Eesti lääneserv, eelkõige Kihnu saar. Ja siis Eestimaa lõuna ja kaguserv. See on siis Võrumaa ja muidugi mõista meie kullaauk Setumaa, aga peale nende nimetatud maakohtade tuleks rahvaluulet koguda ka mujal. Muidugi siin tuleb endale selgeks teha, et rahvaluulearmee mõista tänapäeval enam seda vana, ainult seda vana regivärssi vaid sinna juurde on juba arvatud ka lõpp, priimilised, ringmängulaulud, kõnekäänud, kaasaegselt mõjuvad pajatused, naljandid ja muu taoline suuline vanavara, mis veel ringleb käibes ja väga põnevalt ringleb ja see ei ole mitte käibel ainult vanade inimeste hulgas. Omaette rahvaluuleliigi moodustavad näiteks õpilaste laulud. Kas keegi õpilastest on kunagi mõelnud selle peale, et need enamasti lõbusad värstid, mida siis kitarri saatel esitatakse õpilasmalevas. Et need moodustavad siiski ka omaette liigi meie üldisest rahvakultuurist meie rahvalaulust ei saa ju iga õpilane ennast eemaldada sellest kultuuritaustast sellest pinnasest, millest on välja kasvanud, see on huvitav materjal ja kahjuks peab tunnistama, et teda on tänaseni vähe kogutud. Siit üleskutseõpilastele. Kui te olete midagi toredat loonud? No miks mitte salvestada helilindile ja tuua Tartusse kirjandusmuuseumisse Vanemuise tänav 42, kus on siis Eesti suurimad rahvaluulekogud? Teine võimalus oleks tuua sellist materjali Tallinnasse keele ja Kirjanduse instituuti, kus on siis rahvaluule ja rahvamuusikasektorid samuti õieti küll juba keeleteaduse piirimaadele, aga ka rahvaluulega kogu puutuvaks jääb murdesõnavara kogumine ja siin jälle samuti murdesõnavara pole ainult see ala, mida räägivad väga vanad inimesed, vaid huvipakkuv on samuti selline õpilaste sõnavara näiteks õpilaste žargoon, mida nad kasutavad koolis omavahel vesteldes kõneldes. Kuid mida nagu õpetaja kirjandustunnis võib pahaks panna või kui ta leiab sellise väljenduse kirjandist ette, siis selle punasega läbi kriipsutatud ja ääre peale veaks märgib. Las ta olla esialgu viga. Ja kirjandasitud ehk tõesti ei sobigi. Aga miks mitte kirjutada sellised vead eraldi lehtedele? Ja tuua see samuti näiteks keele ja Kirjanduse instituuti märksõnal Eesti õpilaste murdesõnastik võib-olla kunagi edaspidi saab seda kasutada.