Luuleteater muusika luuleteatris luule muusikas on see ikka seesama luule. Võrrelge oma arusaamu luulest ja luulelugemisest, näitleja Evald Hermaküla mõtetega. Minu kõige tõsisem kohtumine Gustav Suitsu luulega oli tükk aega tagasi, see oli aastal 68 Kirjanike Maja tellimisel siis grupp noori näitlejaid ja sinna sattusin ka mina. Otsustasime siis kirjanik Jaoks Gustav Suitsu luule kohtu ette valmistada. Ja see oli niisugune rõõmus sündmus, mis siiamaani on meeles, sellepärast et minu meelest. Ma kohtusin väga toredate noorte näitlejatega kaasa arvatud Jaan Tooming ja siis sama suitsu luuleõhtu tegemine on siiamaani meeles ja paljud isegi minu meelest need asjad, mis julge ütelda, mis ma teatris edasi teen. Võiks öelda, et sealtsamast luuleõhtust alguse saanud. Ja kui päris aus olla, siis ma loomulikult olen Gustav Suitsu luuletusi varem lugenud ja ma teadsin neid, aga tänu sellele väga põhjalikule süvenemisele ma ikka lugesime kõik läbi, mis vähegi oli ja mitte ainult Ta ei lugenud läbi, vaid nii hästi-halvasti, kui see meil õnnestus, siis me ikka püüdsime täiesti süveneda sellesse luulesse ja ilma nüüd valehäbita ega ilma eputamisete. Võib öelda, et sellest ajast peale Gustav suits ongi jäänud niisuguseks väga suureks armastuseks eesti luules. Ma ei oska temast nüüd keerulisemalt täpsemalt ja põhjalikumalt rääkida, sest minu jaoks luuletustega on nii, nagu on muusikaga või, või tõesti natukene nii abstraktsete asjadega, kaasa arvatud teatri, millest hästi ei saa niisugust harilike igapäevaste sõnadega rääkida. Kui ma oleksin luulet võib-olla siis peaksin olema väga hea luuletaja, siis ma oskaks rääkida suitsu luulest vähemalt sellel tasemel, kuidas teise luuletab üks teine keeruline asi, mis alati luulega ja teatriga, kui need kaks tükki kokku panna, seostuv on see, et mulle ausalt öelda ei meeldi. Kui luule tõsi, loetakse, ma olen küll ise ka lugenud neid palju ja olen kuulnud, kuidas loetakse, aga millegipärast minu jaoks luule vastuvõtmine ja luule tabamine on niivõrd no õrn ja keeruline ja intiimne protsess, et parem on seda teha üksinduses, tähendab sõnaraamat või teine võimalus on mulle väga meeldib teinekord kuidas luuletad ise oma luulet loevad võib-olla nii teatri, kõige nii lihtlabase mõtet kriteeriumide suhtes, nad ei pruugi seda väga hästi teha, aga see on kuidagi sügavalt läbi tunnetatud ja nad teavad, et millest nad räägivad ja nad suudavad edasi anda seda ilmselt nende kõige varjatumaid ja kõige õrnemad hingesaladusi, mis neid ka ilmselt luuletama panid. Küll aga see ei välista, minu meelest seda luulet ei võiks ja ei peaks laval esitama. Aga siis minu meelest on targem endale aru anda. Nii, ma saan aru ka sellest suitsu luuleõhtu tegemise kogemustest ja pärast tõsistest mõtlemist, sest et see, mis lõpuks välja tuleb, ei ole enam päris puhas luule otseses mõttes. Ja seal on lihtsalt kasutatud. Teatritekstina, millele toetuda, mille põhjal sünnib etendus ja see, mis lõpuks välja tuleb, see ei pruugigi olla alati väga autoritruu sõna kõige niisuguses karmimas tähenduses. Ta võib ka natukene kõrvale minna või mööda minna või peaasi, et ta autori vaimu kõige nii põhilisemaid omadusi põhilisemaid suundi ei muuda, ei moonutanud. Ja kui juba täie teadmisega minnakse teatraliseeritud luuletuste juurde, selge teadmisega sellest, et see, mis välja tuleb, ei ole enam luule, vaid on juba teater. Ega siis midagi paha ei juhtu või midagi väga sassi ei tohiks minna. Sellepärast et lõpuks see tekst, mida teater kasutab eriti nii vabades vormides, kus ei ole ette kirjutatud ei osalised, ei tegevuskohad ja nii edasi ja nii edasi. Sel puhul on kaunis noh, ükskõik, kas kasutatakse proosateksti või luuletusi. Ja luuletused on head, võib-olla sellepärast Isegi proosatekst rääkimata päris näidendist ei võimalda, sellepärast seal on kõik rohkem ette piiritletud ja rohkem täpsemalt kindlaks määratud, aga luulet, nähtuste, lavaline ettekandmine, nende põhjal teatri tegemine, etenduse valmimine võimaldab siis ilusti öeldes näitlejatel-lavastajatel ennast leida või, või ka noh, heal juhul mõningaid uusi teatrivorme ja väljendusvahendid enda jaoks kogevdaja kätte saada. Ja ma julgen kinnitada, et selle kunagi toimunud suitsu-õhtu just nii oligi, et me avastasime seda tehes enda jaoks mitte ainult suitsu kui väga suurepärase luuletaja vaid ka leidsime väga palju niisugusi. Noh, kasulikke asju puhtteatri tegemiseks, mis tõepoolest minu meelest siiamaani on nii kasu toonud ja millest on, tulgu siiamaani. Luuletus kui teda loetakse ette raadios või ilmus see, et peab olema väga hästi tehtud, aga millegipärast mulle tundub, et luuletuse lugemise juures on see veel eriti oluline ja mina mäletan niisugusi oma nendest kogemustest ja mälestustest, mis mul saalis istujana on ainult mõnda väga üksikud väga harva hetke, kus luule on väga hästi minuni jõudnud ja väga ehedamal kujul ja üks niisugustest näitlejatest, kes minu meelest väga hästi ja väga suurepäraselt on suutnud luulet minuni tuua, on praegu Moskva näitleja Sergei Jurski. Hinnakama tutvust Gustav Suitsu luulega, kas oskaksite seda kasvõi iseenda jaoks lugeda? Gustav Suitsu luule tõlkimisest muusikakeelde räägib helilooja Harry Kõrvits. Missugune saates esitatavatest lauludest on teie arvates kõige suitsulikum. Missugust hindate muusikaliselt kõige enam? Eesti luuleklassikute värsid on aegade vältel mõjusalt soodustanud meie vokaalloomingu arengut. Juhan Liivi, Anna Haava, Karl Eduard Söödi ja paljude teiste siiras ning tundeküllane luule innustas selle luule kaasaegseid heliloojaid. Selle juurde on sageli tagasi pöördunud ka hiljem nooremate põlvkondade komponistid. Selliste poeetide hulka kuulub ka Gustav suits, kuigi pealiskaudsel hinnangul see võib näida mõnetigi üllatavana ent ligi veerandsada viisistatud teksti. See on tõsine sõnapoolne panus meie vokaalmuusika arengusse. Suits ei ole kunagi nimme kirjutanud ühtki lauluteksti, aga ta värsside mõte, sisukus, nende emotsionaalne laeng ja uudne vorm. Kõik see kokku on ajendanud heliloojaid valama neid muusikasse. Gustav Suitsu esimene luulekogu elu tuli ilmus 1905. aastal. Heliloojatest ühe esimesena leidis tee tema värsside juurde noor Juhan Simm, kes juba 1904. aastal see on enne koondkogu ilmumist trükis vihistas luuletuse oma saar. See laul on alates oma sünnist jäänud tänaseni üheks armastatumaks meie meeskooride repertuaaris. Juhan Simmi sulest on pärit veel teinegi suitsu esimestele luuletustele loodud laul. 1905. aastal kirjutatud süttib süda samuti meeskoorile. Eludule ilmumisel lei Rudolf Tobias oma ühe silmapaistvama segakoorilaulu noored sepad mis oma käsitluslaadiga märgib teatava uue kvaliteedi sündi. Meie koorimuusikas. On huvitav meenutada, milline oli kaasaegne hinnang Tobiase suitsu ühisloomingusse. Koolipapa, linki ja lihtsameelne Karl August Hermann kirjutas sel puhul Postimehes taipamata nii hästi luuletuse, otse tormi, kotkaliku allteksti kui ka muusikalise lahenduse uudsust, et laulus on sepapaja tagumine ja lõõtsa uhisemine selgesti järele tehtud. Hoopis teisest puust oli noorema põlvkonna muusikategelase Lennart Neumanni arusaam selle teose Tobiase tähendusest meie muusikas. Ta ütles, ta tuli ja tagus oma noorteseppade vasarate löökidega puruks ja pihuks meie senised saksikuse ja meile luusse ja lihasse imbunud meie hingele aga võõraste helide ahelat näeme, kuidas Gustav Suitsu uudne ja kodanikutundest kantud luule aitas kaasa uute sihtide rajamisele ka meie muusikas. Alates elu tule ilmumisest said suitsuvärsid aluseks kümnetele vokaalteostele eeskätt just koorimuusikas. Viljakamate vihistajatena märkigem heliloojaid nagu Miina Härma, Artur Kapp, Mart Saar, Konstantin Türnpu, Juhan Aavik, Adolf vedro, Peeter süda, Riho Päts, Tuudur Vettik, Evald Aav, Johannes Hiiob, Gustav Ernesaks ja paljud teised. Eelistatumad teks tekstideks kujunesid noorteseppade ja oma saare kõrval veel luuletused, nooruse unenägu, kevade laul, mehed, Ühte laulu tahaks laulda noorte laul. Äkki las kasvame. Mis oli see sügislaul, noor armastus ja paljud teised. Nagu loetelust võib veenduda, kuuluvad need luuletused kõik suitsu esikkogumikku, elu tuli. Küllap oli selle seiga põhjuseks elu tule värsside võitlejaslik, romantiline põhitoon, suitsuarmastus ja looduslüürika, nooruslikus ja värskus ning tema luule uudne vormiline ülesehituses. Lõpetuseks kuulakem Johannes Hiobi segakoorilaulu noor armastus.