Popi õhuetendus Friedebert Tuglase novelli järgi kahes osas stsenaariume reži Tallinna riikliku konservatooriumi lavakunstikateedri kolmanda kursuse üliõpilane Merle karusookujundus. Riina Aabitsevakersti talisoo, Eesti NSV riikliku kunstiinstituudi esimese kursuse üliõpilased, valgus Kalju Oro, Tallinna riikliku konservatooriumi lavakunstikateedri kolmanda kursuse üliõpilane. Etenduse juht Kalju Oro, tegelased isand Kalju Oro. Pappi. Hufoor Lembit Peterson, Tallinna riikliku konservatooriumi lavakunstikateedri kolmanda kursuse üliõpilased õppejõud Voldemar Panso, Mari-Liis küla, Helmut kurist, teatri peanäitejuht, Eesti NSV rahvakunstnik Voldemar Panso esietendus 31. jaanuaril 1975. Novell, milles pole ühtki dialoogi. Novell laval. Meil oli lavastajate semestri tööülesandeks dramatiseerida ja lavastada novell ja me olime novelliotsinguil töös pikka aega ja kord kursusekaaslase pulmas istusin Urmas Kibuspuu kõrval. Tema juuksed olid seitse, kaheksa sentimeetrit pikemad kui praegu blondid, nagu nad tal on. Ja ma hakkasin vaatama, et need on nagu taksikoera kõrvad. Ja siis ma mõtlesingi, et novelli otsides miks ma otsin tekstist dialoogi, kui on olemas ometigi niisugune asi nagu Popi ja Uhuu. Sealsamas ma rääkisin sellest ka Urmasele sellest ideest. Ja kuigi selliseid ideevälgatusi on tuhandeid ja paljud neist kaovad lihtsalt sellepärast, et neid ei jõua teostada, see välgatus sai teoks. Vot sellel õhtul ma vist arutasin seda poissi. Ei, no need, kellele jah ja siis ukse taga topi hohoo on vist parem, ma mäletan, et oli midagi seal tunnuscand, absoluutne hullumeelne idee olema tol hetkel alguses ei olnud ja tegelikult neid ju veel kindel, et silmasõnadeta tuleb neid ka, hakkasin mõtlema, et võib-olla leian mingi spets keele või võib-olla saame sõnadega kuidagi abistada, sest keegi meist ei kujutanud ette, mismoodi siis hakkab laval välja nägema. Ma olen vahel praegugi mõtelnud sellele, et Popi ja Uhuu võiks lavastada veel üks kord, aga siis võiks ta lavastada juba koos tekstiga. Nüüd ma seda pakkus Mark Soosaar kohe näiteks etenduse ajal filmida või videosse võtta, aga need ideed kõik realiseerimata, nii et etendus oli ja enam ei ole teda. Hohoo tuli niimoodi, et temaks oli vist kaks kandidaati või ei olnud alguses kaks või oli algusest peale Lembit, ma ei mäleta seda. Aga et tema on hohoo või olla võivufoo, tuli sellest, et ma nägin teda. Meil oli tavaks peale liikumistunde alati väikese palliga jalgpalli mängida saalis seni, kuni osa inimesi oli duši all, teised oma järjekorda ootasid. See, kui uskumatult väle ja uskumatult täpne on ta palliga. Sellest ma sain aru, kui liikuv ja vitaalne ta tegelikult võibolla, sest see oli alles kolmas kursus ja meil ei olnud üksteisest veel nii täpset ettekujutust, kui tänaseks näiteks on. Mina ei tea tõestina. Seda me mõtlesime tol korral ka tega enam kunagi elus sihukest tööd ette ei võta, ei saa, sest tavaliselt teater raamides, noh hästi, nõukogu saadab su kuu peale siukse mõttega, ma arvan, kas pole stsenaariumitega midagi? Selles saab sündida ainult kooli raames. Kui praegu hakkab mõtlema, ükskõik mis probleem tekib või, või mõte ikka jõuad sellesamase popi hohoo juurde tagasi selle tegemise juurde tagasi. Sest mina ei mäleta ühtegi nii rasket ja huvitavat tööd pärast. Aga mina arvan, et praegu oleks võib-olla kergem niisugust asja teha, sest ta on üks kord olnud, me oleme. Või meil ollakse, kuidas peab ütlema väga jäigad ja umbusklikud kõiksuguste asjade suhtes, mis näivad olevat uued. Aga kui see uus on kord olnud, siis harjutakse sellega väga kiiresti, ma arvan, praegu ei oleks kellelegi kummaline, kui hakata rääkima Puppy hu lavastamises, öeldakse ainult, et noh, see on juba lavastatud või ma ei oska öelda, praegu ta nagu ei tohiks olla enam nii harjumuspäratu. Sisuliselt ei olnud seal ju midagi ebatraditsioonilist. Ainult see, et teksti ei olnud. Aga umbes samal ajal tehti Leningradis Tolstoi Holstomerry tausta noogovi lavastus, kus niisamuti tegelane on sõnatu loom. Tähendab, see oli ilmselt aeg, millal sellised ideed olid õhus. Ja nagu paiskusid välja üsna üheaegselt. Meie mõõtmed muidugi olid märgatavalt väiksemad kui Leningradi draamateatri omad tähendab nii publiku kui kõlapinna poolest. Aga faktiliselt olime meie esimesed. Nii on paljude teatri ideedega. Ilmselt oli see see periood, kus sõna oli ära lavastatud, ära rikutud, liiga palju sõnu oli, Nad ei väljendanud enam mitte midagi, nendesse ei suhtutud enam tähelepanelikult. Ilmselt sellepärast me jõudsime sinnamaani, et me saame hakkama ilma sõnadeta. Muud ei olnud seal uudisliku mitte midagi, sest koeri, kasse ja teadmisloomi on laval ju alati mänginud. Viimase minutini olnud kindlad, et kas me ikka saame päriselt sõnadega hakkama, seega ütleme, poolteist kuud minu meelest tööd teinud, ennem kui see asi niimoodi jooksma hakkasime, neid ainult etüüdi otsimine. Siis kuskil nagu ühel ööl kõik järsku tekkis. Öises proovis. Mustandeide sõdimist nagu noh, kui saaks, seda, võiks seda võrrelda, kirjatööga oli äärmiselt palju, me tõepoolest ei teadnud. Aga tänu neil jätkus julgust. Eks me isegi selle koera karakter otsimisega, et mul ei olnud siis kodus koeraga midagi. Õnneks kunstnik Riina aabits seal oli, kodastaksin koerseks onclick oma grupiga taksikoera vaatama. Ausalt öeldes seal tekkiski, tekkis nagu mingisugune hakkas vaatama käte hoiak. Modena. Ja nagu käte hoiak tekkis, hakkas tekkima mingisugune juba joonis liikumine ja siis on juba kergem teha. Ja meil on lavakunstikateedris olnud alati ka traditsiooniks teatud kursusel mängida loomi, nii et ja otsida looma karakterid samasuguse täpsusega nagu otsime inimese karakterit. Noh, ja ka keha, mis on seene ja sellepärast ei ole üllatuslik, et. Et see niimoodi läks või sellest sellest etendusest oli seal nagu mitmes mõttes üsna koolist või konkreetsest kursusest välja kasvanud. Tuglas ei saanud neid enam näha. Me jõudsime selleks kõik lavakunstikateedrisse liiga hilja. Ma ei mäleta päris täpselt tollal, kui see välja tuli, oli vist ka ajalehe veergudel. Kas oli mingit juttu või probleemi või suhtestamist. Natukene oli ja aga ma mäletan, et Tuglase muuseumi kõrval tunnistas omaks. Aga ega seal mingi vaidlus seal oli. Nojah, eks ta ilmselt ilmselt vist jah, kukus sellesse samasse rumalasse lainesse, kus arutatakse lavastaja ja autori prioriteedi küsimust. Aga tagantjärele mõtelda ma ei mõista, kuidas saab see küsimus tekkida, tähendab. See on ju Tuglase novell koos Bobbie, Jo huuga. Me kõik tutvusime väga põhjalikult Tuglasega ja meile kingiti väga palju Tuglase raamatuid. Tundus, et kõik on lavastatav. Aga praktiliselt nagu juhtub ikkagi niimoodi, et kui üks autor või üks idee on olnud nii tulipalavalt enese sees, nagu oli Popi ja Uhuu siis seda uuesti korrata ükskõik kas autorit või, või sedasama käiku. Meil oli ka loomaetenduste mõte veel pärast seda. Aga seda vist mina ei olnud võimeline seda kordama, sellepärast et ta jäi enda jaoks ka korduseks. Et ja minuga isiklikult vist ongi niimoodi, et aitab sellest, kui avada üks idee ja ühe idee võimalused ka ka erinevate autorite puhul vist. Ja siis lähen oma uut uut ideed ja uusi võimalusi otsima, kuigi igatühte paljud asjad on olnud sellised, et nende peale oleks võinud jääda, tähendab, lavastajana oleks jätkunud ühest või teisest autorist ühest või teisest ideest kogu loominguliseks eluks. Aga ma ei tule sellise asjaga toime, ilmselt ma olen veel otsimise järgus, lavastajana. Kui palju on popid Teie praeguses teatritöös? Minul on väga palju ja on kogu aeg olnud juba ainuüksi sellepärast, et enamik minu näitlejaid on alati olnud tudengid või värskelt tudengi heast välja jõudnud. Ja töösuhted ja riskijulgus on nende inimeste hulgas samasugune nii nendel inimestel kui minul enesel. Selles mõttes mõned erandid muidugi välja arvatud. Aga enamasti küll. Enamasti oleme me ikka kogu aeg selles situatsioonis, nagu me olime oma popi ja huuga, kus me selle ööni, millal tükk sündis, ei teadnud tegelikult, mis temast välja tuleb ja oli vaja kogu inimeste psüühilist energiat ja inimeste intelligentset vastu pidada selle hetkeni mitte loobuda, et mitte minna mingisuguse kergema vastupanu teed või mitte mitte otsustada, et üks või teine idee on läbi kukkunud. Ja mul on hiljem niimoodi korduvalt olnud ja need on minu kõige õnnelikumad tööprotsessid. Need on olnud kõige õnnelikumad etendused ja need on kõige paremad inimsuhted. Ja ka rollisuhted näitlejaga olnud. Ükskõik missugune olukord praegu mingi töö tegemise juures tuleb siis võid alati tõmmata mingisuguse kiire sinna ploki tegemise aega leiad sealt noh, selle olukorra või selle momendi, mis parasjagu käsil on. Teine asi on see, et kui palju on seda selleks, et ilma sõnadeta väljendada oma mõtet. Seda on kui pärast ei teinud, väga palju vaja läinud või. Mind on tekkinud rasketel aegadel aidanud just seesama protsessi isemis. Popi hoog oli tol ajal Etenduse sündis näitlejate improvisatsioon idest täpselt nii nagu hiljem sündisid kolmeteistaastased. Ja sellega seoses tekkis see probleem, mis on iga lavastuse juures. Aga iga lavastuse juures me seda ei märka. Popi ja Uhuu juures me märkasime, on see, et etendusel on oht mitte pesida, tähendab see improvisatsiooniline enesetunne, mis näitlejate poolt näitlejate seest on etenduse enese loonud. See, see ei sünni igal õhtul uuesti, kuigi ta peaks sündima. Kui näitlejal on abiks tekst, siis ta klammerdub teksti juurde üks või teine üks või teine sõna aitab teda tühjast kohast üle. Popi ja Uhuu, see ei olnud niisugust üle aitamist, ka publik oli iga kord erinev. Ka publik ei osanud mitte igal etendusel esimesest hetkest peale kaasa tulla ja vaatas meid väga isemoodi iga kord kord kui naerutavat lugu, kord kui väga tõsist ja traagilise alatooniga jutustust. Ja. Ma mäletan, et siis esimest korda oma lavastajapraktikas aga hiljem on mul oleme seda korduvalt teinud ja ma arvan, et et see nagu kuulub nii minu elukutse kui ka mingi kas isikliku tööstiili juurde. Me näitlejatega pärast etendust rääkisime tihtipeale tüki üle, rääkisime läbi, tuletasime meelde, analüüsisime, ma arvan, et see oli asi, mis aitas värske hoida. Tüki niisugune pidev tagasiside ja väga õpetlik on ta olnud mulle kogu edasiseks eluks. Lavastused, millest ma kõige rohkem nagu hoolin või kõige rohkem armastan. Need on alati seotud kõige raskema tööprotsessiga. Nende puhul ma jään alati lavastuse juurde võimalikult kauaks, kuid uued tööd tulevad otsani minul kui näitlejatel. Ja täpipealt samamoodi me analüüsime ikka jälle ikka ja uuesti tähendab meie prooviprotsessi benud ärasiinis, esietendusega. Ja kõikide nende lavastuste puhul, mida ma nimetan oma lavastustes tõesti ei ole kunagi hiljem ka. Aga see oli minu esimene lavastus ei ole kunagi hiljem ka ära lõppenud esietendusega, ma arvan, see on vist üks väärtuslikemaid asju, mis mina sellest kogemusest kaasalon saanud. Mis oli tükk, milles mängitud eri rahvusest publikutele? Sihukest tükki tõesti enam ei ole, ükskõik, on mõistetud Leningradis, Moskvas ja samas. Me protesteerisime hirmsalt, kui meeldiks, hommikul tuli lastele mängida. Aga see oli täiesti uus kogemus. Ja nüüd me kartsime, et ei ole lastetükike rahutsem, seda nagu teises vaatuses lavale tulime Peterson ning siis oli lavaääri lavale kompveki apelsine täis visatud. Et järelikult oli see täiesti üheselt võetav see, mis me tegime laval. Selleks ka lastele, isegi neegritele näidatud pärast nendega räägitud. Ta oli nagu arusaadav, õõnest kõigile. See on üks nendest tekkidest, millest ma Unistuseks ei saa seda nimetada, sest ta, ta noh, ta ei ole eesmärgipärane, tal ei ole teostamise võimalust. Aga kui miski võiks teisiti olla algusest peale, siis see võiks olla tükk, mis on tänapäevane repertuaaris siis mu unistus juba Popi ja Uhuu ajal sellest, et me läheme sellega näiteks randa mängima, et me leiame endale publiku pärast, hiljem sündiski. Sündiski teiste inimestega rannateater sellesama idee pealt. Siis me unistasime sellest, et me võiksime selle tükiga sõita läbi terve terve liidu, et see tänu sellele, et keelebarjääre ei ole ja igal pool teda mängida. Aga nagu see kurblooluse, mis iga lavakunstikateedri kaan. Me läksime laiali. Me läksime lihtsalt laiali ja ja ei olnud enam kedagi, kes oleks tüki enda hõlmas hoidnud. Ja see on ka kogemus, kuigi kuri kogemus. Sest praegu ma tean paremini kui väärtuslik koli, kui ma teadsin, siis, sest ise panni peal olles. Päris alguses oli eriti see, et ei julge kaitsta mingit juba valmis tööd, sellepärast et tekib selline nagu valehäbi või tõrge, et noh, et, et mis sa kutsunud oma saba kergitad. Aga need on nii palju aastaid mööda läinud. Inimesed on palju muutunud, mina ise ka. Ma arvan, et see oli oluline tükk, vähemasti meie jaoks, kes me seda tegime. Praegu on niisugune lugu. Me mängisime küll üle 50 korra oma peast, nüüd ei mäleta täpselt midagi niisugust. Aga me mängisime väikeses saalis, välja arvatud külalisetendused. Leningradis ja Moskvas. Ja väikesesse saali draamateatris mahub napilt üle 100 inimese. Tähendab, arvuliselt on meid näinud ja sedavõrd vähe inimesi, et ta on küll mingisugune nähtus teatripildis aga mitte selles mõttes, kui teater peaks olema ikkagi osa rahvakultuurist. Vaata, kui see rahvas ise ei ole tõkke näinud. Siis ei saa seda kultuuri osaks pidada. Ta on, ta on ikkagi midagi niisugust, mis jääb rohkem üksikute inimeste mälestusse ja retsensioonide lehekülgedele ja fotodesse ja see ei ole. See ei ole teatritüki puhul õige. Püüdke kujutleda lavavarianti katkendist, kus uhuu tuleb puurist välja. Kirjeldage tegelaste välimust, üksikuid tegevusi. Kas peate vajalikuks ka teksti, kuidas juhendaksite lavastajana näitlejaid? Analüüsige katkendi lavavarianti sellest seisukohast kuivõrd see on Tuglaslik. Kas leidsite oma stsenaristi lavastajatöös novellist mõtteid ja meeleolusid, mida varem ei märganud? Voldemar Panso kirjutab etenduse saatesõnas kavalehel. Popi ja Uhuu ei taha vihjata mingile uuele homsele teatrile. Ta võib vihjata sellele, kui avar ning võimalusterikas on teatrikunstimänguväli.