Kui kogu rahvas Hals Maugauner Hirschi murdus, sulik. Shirley sum Toifal, unde sool, hub'i raissi, actiortus, suukinsin Rürensiiž niht fondaštele. Idvi täidis jesta. Kas keeletund niisugune mulje võiks ehk jääda, kuid see võiks olla ka Hans või frits, kes täna 40 aastat tagasi kuskil okupeeritud Vene külas pekiluusse lastes püüdis pähe taguda talle nii vajalikke lauseid. Minu ees laual ongi taskuformaadis väljaanne klines Deutz Rushisse Ferter puu mille oli koostanud keegi Plamps ja välja andnud Turnberlaak Königsbergis. Niisuguse raamatukese pistis fašistlik sõdur taskusse, kui ta Venemaa avarusi Anastama läks. Nagu juba tähele panite, on vene inimestega vestlemiseks ette nähtud lausestik küllaltki iseloomulik rööv vallutajale. Seda ühelt poolt. Teiselt poolt aga on raamatukesse võetud hulk lauseid, mida kasutavad peremees ja kubjas. Näiteks leheküljel 57 on valik käsk lauseid põllutööliste tööle sundimiseks. Jah, hitlerlased tulid vallutama selleks, et kauaks nende endi plaanide kohaselt igaveseks pere mehetsema jääda Baltikumis, Valgevenes, Ukrainas ja Venemaal kuni Uuraliteni. 1942. aasta kevadel avaldati meie ajakirjanduses surma saanud fašistliku ohvitseri taskust leitud kiri tema naiselt. Kallis Fritz härrarešmeieri poeg on juba kinnitanud oma nimele mõisa poolteist 1000 hektarit. Imeilus koht Karpaatide jalamil. Mind võlub bodoolia. Tahaksin puruda seal meie pesakese, äärmisel juhul Kiievi Poltaava ümbruses. Loodan, et meie mõis ei saa olema väiksem. Sind ette tänades. Sinu Elsa. Isu oli tõesti suur. Oma pesakese nimel võis kümneid inimesi kodudest välja kihutada või sadu inimesi orjatööle sundida. Fašistlik doktriin okupeeritud idaalade jaoks nägi ette ainult töösundus. Ei mingit varustamist toiduainete ja rõivastega, ei mingisugust haridust ega osasaamist kultuurivaramust. Oma plaanide elluviimiseks värbasid okupandid kohaliku elanikkonna hulgast reetureid inimesi, kes Nõukogude korda vihkasid endiselt kulakud kriminaalkurjategijad, ühesõnaga igasugune deklasseerunud element kulus okupantidele kupjatena marjaks ära. Nüüd mõni sõna okupantide tegevusest Eestis 40 aastat tagasi. 29. novembril 1941 jõudis Tallinna, mille hitlerlased olid röövaliks ümber ristinud füüreri Telegram. Viiendal detsembril 1941 kell 12 päeval lahkub endine Eesti armeegrupi nord tagala valitsuse alt. See piirkond muutub idamaa-ala riigikomissariaadi osaks. Tsiviilvalitsuse võtab üle idamaa-ala riigi komissar, kes allub okupeeritud idaalade riigiministrile. See Hitleri allkirjaga Telegram tähendas seda, et Eestisse saabus Saksamaalt terve armaada igat masti peremehi, füüreri tahtmisi täide viima. Kadrioru lossi asus elama kindral komissariks määratud preisi. Parun Karl Sigmund Litzmann. See oli mees, füüreri vanast kaardiväest ammune essaa, rünnakrühmade üks juht. Tema isa nürimeelse kindrali auks olid okupandid Poola linna lotsi ümber nimetanud Litzmann stardiks. Vastne kindralkomissar oli sõja alguses olnud tegevarmees idarindel. Kui seal võidumarsist midagi välja ei tulnud ja ohtlikuks läks, laskis ta oma Berliini tutvused käiku ja saavutas määramise Tallinna. On ikka kaks ise asja olla punaarmee pommide ja mürskude all või mõnuleda mugavas tsaari lossis Kadriorus. Litzmann kinnitas uuesti ametisse nõndanimetatud Eesti omavalitsuse mis eesotsas nats. Hjalmar Mäega oli juba 27.-st septembrist alates tegutsenud armeegrupi nord tagalateenistuse juhtimisel. See omavalitsus oli tegelikult paras kamp truu alamlikke teenreid, endisi vapse, keda hakati nimetama direktoriteks. Mäe ise ja direktorid venti. Angelus olid 1939. aasta lõpus baltlastena Hitleri kutsel Faterlandi rännanud. Kaks ülejäänud direktorit Leesment ja saar olid hitlerliku happeeri kauaaegsed, luureagendid, saar, piimandustegelasena Õisus, tuntud parandamatu joodikuna. Selle kamba kätte usaldaski Litzmann oma käskude elluviimise nimetus, omavalitsus oli ainult silt. Tegelikult ei saanud see kviisningute seltskond oma pead ühtki sammu astuda välja arvatud ehk suure usinusega täide viidud surmaotsused, mida langetas eestlastest rahvareeturitest politseimäe ja Angeluse vahetul juhtimisel. Maakondade etteotsa seati küll eestlastest maavanemad, enamasti Pätsi, Laidoneri fašistliku diktatuuriaegsed tegelinskid. Neid käsutasid ja kontrollisid sakslastest piirkonna komissarid, Grayslayterid ja Landratid. Peking meenen, Ricken, Jenetski mentsel ja teised. Kupja piitsa väänasid valdades vallavanemad, kelle jõud tugines politseinikel ja oma kaitsemeeste püssidele. Niimoodi siis seati Eestis sisse fašistide ülistatud uut korda. Kuid oli ju alanud uus aasta aasta 1942, mida võeti nõukogude maal vastu suurte ootuste ja lootustega. Tollal ei olnud esimene jaanuar puhkepäev. Tagalas töötati niisamasuguse pingega, kui punaarmee sõjamehed fašiste ründasid. Kuid ega aastavahetuse tunne ei olnud võõras ka siis selle kohta paar mälestuskildu Sõjamäe Friedenthal sepp, kes võitles Moskval ründavate vägede koosseisus. Jõudsime uueks. Saldus meie marssal Georgi Žukov on sündinud ja tema vanemad elasid seal, saime sealt pake Moskvas toodiva mäletama, ütlesin rodu komandör oli meil leitnant Zlatki kahjuks meistersportlane suusataja, tema siis ühe sõduri pööras seljaga pakkide poole ja üks poisis näitas pakile ta ja selgitas, kellele see pakander. Mina sain ühe sooja sviitri, mille üle väga rõõmus. Sest talv oli võrdlemisi dad, iga külm. Ja paljusid kirjasid oli ta noh, sõduritel, kes olnud läänerajoonidest pärit, oli kirjavahetusse panema Nende kommutusetelevad nüüd katkenud ja ei olnud teateid. Siis igav pakis oli kellelegi, kes selle pakikese teinud, kudunud kindlad või sviitrit valmistada, Tolikuma tiri uudistada ja siis oli nii sõduriteldati soe hingeliselt ka tähitud kirja kirjutada. Mingisugused admiral moraalne toetus. Uue aasta saabumist meenutab Hilda Leo, kes 1941. aastal töötas Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumis tagalasse evakueeritud na aga asus tööle Tšeljabinski vitamiinivabrikus. Tulles töölt õhtuses vahetuses, mis lõppes kell 24, null null oli juba tegelikult uus aasta alanud ja tehases soovisime siis oma kaastöötajatega juba head uut aastat. Kuna aga trammiliiklus lõppes, siis tuli mul tehasest jala koju tulla ja kuna seal oli ikkagi väga palju peatusi, siis ma jõudsin töölt koju umbes kell kella poole kahe paiku. Ma mõtlesin väga paljudele. Kõigepealt mõtlesin oma vanematele, kes jäid Hiiumaale ja nad ei teadnud üldse, et ma olen evakueerunud. Sest ma töötasin ju Tallinnas alates esimesest septembrist 1936 ja viimane kord olin ma kodus 1940. aasta suvel puhkuse ajal ainult üks kuu, siis seal uusaastaööl tulles vabrikust, siis ma mõtlesin sellele, kuidas võetakse seda vastu kodus, mis teevad mu vanemad ja mis praegu võib kodus olla. Meenutada oleks see kindlasti ka mind samuti, ma mõtlesin nendele töökaaslastele ülemnõukogu presiidiumis, kes jäid siia maha. Külm öö oli, tuul oli vastu, lumi ja pakane ümberringi hõõrusin põske. Neid inimära ei võta, sest ma olin ikka Tallinnast mere käima karjunud. Aga seal oli väga tugev külm ja tuul ja, ja siis kerge riidega ja, ja siis meestesaapad olid mul jalased kiiresti käia, tuul oli vastu, keerasin selja vastutuult ja tulin siis ikkasele tormis ja tuules ikka selle Krõmskaja 15 maja pooli ja lõpuks oligi ta siis käes. Aidaku need paar mälestuskildu kuulajatel meenutada uue aasta saabumist 40 aastat tagasi. Nüüd aga astume rindekaardi juurde, hindamaks sõjategevuse olukorda 1942. aasta hakul. Hindaja on taas sõjateaduste doktor kindralmajor Vello Vare. 1942. aasta meie, kes me olime rindel ja ma usun, et kõik nõukogude inimesed tagalas võtsid vastu parimate lootustega selja taga esimeste sõja kuude raskused kaotuskibedus ja juba olid ka esimesed suuremad võidud ja see võit, mis saavutati Moskva all. Peab ütlema, et tal oli tohutu suur tähtsus ning poliitilisest moraalsest seisukohast võttes sõjaliselt vastupealetungi ulatusest annavad tunnistust kasvõi niisugused arvud. Selle vastupealetungi käigus vabastati 11000 asustatud punkti. Meie väed liikusid edasi 100, kohati kuni 250 kilomeetrit, lõid vastase juba Moskvast kaugele. Purustati 38 fašistide diviisi ja nende seas 15 tanki ja motoriseeritud diviisi, mis olid peamiseks löögijõuks. Tuleb rääkida suurest rahva kangelaslikkust selle võitluse käigus. Meil on jäänud Moskva kaitselahingute perioodist eredad momendid, mida ta alati toonitamine ja näitab, rõhutab nii nagu epanfiilulaste kangelastegu Zoja Kosmodemjanskaja, Liisa Tšaikina ja paljud teised, kes nii eredad näidetena jäid püsima ajalukku aga sugugi väiksem ei ole. Ma tähendab ka see, et nende lahingute perioodil 40 diviisi ja polku brigaadi said kaardiväe nimetuse. Moskva kaitselahingute piljudil kerkis esile 110 Nõukogude Liidu kangelast. Ja sealjuures on väga oluline märkida ka seda, et nõukogude sõjakunst siin tõusis nagu uuele kõrgusele. Just see, et meie kõrgem ülemjuhatus suutis siia moskvalahingute perioodiks koondada uued värsked reservid kogu maalt. Mitu uut armeed tuli siia juurde, see muutis kõik jõudude vahekorra meie kasuks. Ja teiseks peab ütlema, et see vastupealetungile üleminekumoment, see oli muidugi fašistidel ootamatult. Nendele jõu elu polnud enam jõudu jätkata edasitungi ja samal ajal ei olnud veel jõudnud kadest kaitsele asuda, nagu mäletame. Hitler andis korralduse kaitsele asumiseks kaheksandal detsembril aga siis oma väed tungisid peale. Tekkis võimalus jätkata üldist pealetungi ja viiendal jaanuaril 1004-l teisel aastal kõrgema ülemjuhataja peakorteris võetigi vastu otsus üldise talvise pealetungi alustamiseks. Selle pealetungi eesmärgiks oli muidugi vaenlase eemale tõrjumine Moskvast Leningradi vabastamine, blokaadist, Donbassi vabastamine ja Krimmi täielik vabastamine. Üldise pealton käigus viidi läbi rida operatsiooni, mis algest just kaheksandal üheksandal jaanuaril neljal teisel aastal tuli. Näiteks algas üheksandal jaanuaril meie vägede poolt läbi viidata ropetsi kolmi operatsioon, mille tagajärjel jaanuari lõpuks väed liikusid edasi kuni 250 kilomeetrit. Kaheksandal jaanuaril algas sõitšovkabjasma operatsioon. Meie väed liikusid siin 90 kilomeetrit edasi ja samal ajal kaheksandal jaanuaril algas ka Polhovi operatsiooni vägede vasakul tiival. Samal ajal kui vaadati rindekaarti, siis endiselt suurt tähelepanu pälvis Leningradi suund. Siin võeti ette katse Leningradi vabastamiseks blokaadist. Jubani all arenesid väga visad ägedad lahingud väga rasketes tingimustes. Leningradi seekord ei suudetud vabastada blokaadist, kuid lahingut, mis toimusid seal, sidusid väga palju fašiste kiude. Lihtsalt ei saanud neid kuskile mujale ära viia. Olukord Moskval näiteks nõudis uute jõudude kohale toomist. Reserv neil ei olnud, aga Leningrad ei lasknud litsalt muidugi ära viia ja samal ajal toimusid 10. jaanuari paiku suured lahingud. Trimmis fašistide teine rünnak Sevastoopoli vallutamiseks algas seitsmeteistkümnendal detsembril. Lahingud olid väga verised, väga ägedad. Aga laevastikku, jõud, maa, jõud, kõike, mis me seal Krimmis Sevastoopoli rull, paistliku panid, kangelaslikult vastu fašistidel ei õnnestunud Sevastoopoli vallutatud innuga lootsid. Ja siinjuures võib märkida ka, et Sevastoopoli kaitsmisel etendas väga-väga suurt ja tähtsat osa Musta mere laevastiku suurtükivägi. Mäletatavasti oli selle laevastiku suurtükiväe ülemaks Viljandimaalt pärit kontradmiral August rull. Selleks, et kergendada olukorda Sevastoopoli all ja Krimm lõplikult vabastada, võeti ette detsembri lõpus Kirtšifyodossi dessantoperatsioon. See algas 26. detsembril ja kuni teise jaanuarini. Meie väed vabastasid Kertši poolsaare, liikusid edasi 100 kuni 110 kilomeetrit, see oli suur abi Sevastoopoli le vaenlane oli sunnitud Sid osa jõud ära tõmbama. Operatsioon kahjuks arenenud nii enam nii edukalt edasi, meie väed hoidsid enda käes Kertši poolsaart kuni maikuuni 1009 42 kuid abi Sevastoopoli oli kahtlematult. Seega siis jaanuari esimese dekaadi vältel kogu suurel Nõukogude Saksa rindel kestsid ägedad lahingud, kuid nüüd oli initsiatiiv juba meie käes. Meie väed tungisid edasi võidukalt, muidugi suurte raskustega suurte kaotustega ikkagi. Kuid nüüd oli juba lootust, et meie purustame fašismi sest võitmatuse oreool oli juba nende peade kohalt kadunud. Ja seega 1942. aasta algas juba nii meie jaoks võrdlemisi heade väljavaadetega. Meister Stalin, söör Winston'i läkituses on teile teada meie seisukoht sõjalise abi andmise kohta. Meil on võimalik juba lähemal ajal saata meie Lähis-Ida kontingendist Kaukaasia kaitsmiseks teatav arv brigaade. Härra minister Kaukaasias praegu teatavasti sõda ei ole. Lahingud käivad Venemaal ja Ukrainas. Seal on meil kaotusi, seal jäävad meie diviisid hõredaks. Vaenlase surve on tugev. Kahjuks on meie võimalused piiratud meister Stalini. Oht, et sakslased tungivad Briti saartele, pole veel kõrvaldatud. Ja seepärast, pidades silmas teie olukorra kergendamist oleme valmis vabastama rinde tarvis teie väed Põhja-Iraanis ja Kaukaasias. Teie vägede asemele läheksid sinna meie brigaad. Kes tuleb seda mõista nii et Nõukogude Saksa rindel sõdimiseks teil vägesid ei jätku, aga garnisoni teenistuseks Iraanis ja nõukogude territooriumil neid siiski leiduks. Selle hulga mäe saaksime loovutada. Mõistke mind õigesti, meile see ettepanek ei sobi. Me ei saa lubada seda, et ajal, kui meie armeed teevad rindel veriseid lahinguid fašistlike harrastajatega okupeeriksid teise riigi väed meie tagalat maha, ei pea silmas okupatsiooni. Just seda pean mina silmas ja sisuliselt tuleks okupatsioon. Arvan, et sõjalise abistamise peaksid kõigepealt sõjaväelased läbi arutama. Nõus las peavad nõu jääda, aga tuleks reaalsuse pinnale, mitte aga lähtuda ükskõik kelle mingist omakasust. Koostööd läheb meil veel kaua vaja. Praegu on Hitler ikkagi Moskval siid, Berliinini on palju maad. Lõviga venelased on kahel korral juba olnud Berliinis, küllap jõuavad sinna ka kolmandat korda, mida tennistel Stalini kahel korral all mõtlete. Seitsmeaastase sõja ajal 1760. aastal marssisid Vene väed Berliini. Ka 1813. aastal taganevad Napoleoni armeed. Jälitades hõivasid venelased Berliini. Ajalugu tuleb tunda. See oli dokumentaalse materjali alusel taastatud dialoog Nõukogude valitsusjuhi Jossif Stalini ja inglise välisministri Antoniidini vahel 1941. aasta detsembris Moskvas. In saabus meie maale 15. detsembril jäädes siia oma saatjaskonnaga peaaegu nädalaks. Juba 22. novembril oli peaminister Winston Churchill teatanud Stalinile oma läkituses. Missuguseid probleeme ta tahaks arutlusainena näha. Esikohal oli muidugi koostöö sõja ajal, aga selle kõrval ka sõjajärgse maailmakorraldus. Ja te kuulsite õigesti kõnelda, taheti võtta liitlaste koostöö pärast võitu natsismi üle. Kuigi Stalin ja Churchill liitlasaastatel arva ühte jalga käisid, olid nad peamises ikkagi ühel meelel. Hitlerlik Saksamaa purustatakse, kuid jätkakem dialoogi. Minister peaminister Stalini, Ameerika ühendriigid astusid sõtta Saksamaa vastu, nagu seda oleme teinud meiegi, kuid ühendriigid ja Inglismaa peavad seda ka Jaapaniga. Nõukogude Liit aga Jaapaniga ei sõdi. Mõistan teie viisi, et Ühendriigid on tõepoolest Saksamaaga sõjaseisukorras. Kuid sõjaseisukorras olemine ei tähenda veel sõdimist. Sõda Saksamaaga peab nõukogude liit tegelikult üksinda. Seepärast on meil täielik õigus ise otsustada oma järgmiste sammude üle. Kui Nõukogude liit praegu Jaapanile sõja kuulutaks, siis tuleks meil pidada tõelist sõda maal, õhus ja merel. Järelikult on meil vaja hoolikalt kaaluda ja arvestada neid jõude, mis tuleb võitlusse paisata. Palju sõltub sellest, kuidas kulgeb seda Saksamaa vastu. Kui sakslastele avaldada tugevat survet, pole välistatud võimalus, et nad ässitavad jaapanlased meile kallale tungima. Ja sel juhul tuleb meil võidelda. Ma loodan aga, et see juhtub võimalikult hiljem. Stalin andis selgelt mõista, et mistahes edasiste sammude puhul arvestab Nõukogude Liit, kas lääneriigid on valmis hakkama tegelikult sõdima fašistliku Saksamaa vastu. Läbirääkimise tiimiga, nõudsid kannatlikkust, lähtus juu Churchilli valitsuse sõjapoliitika, sellest, et sõda Saksamaaga peab Nõukogude Liidu täielikult välja kurnama et siis talle dikteerida ükskõik mida. Sellest tulenes läbirääkimistel hulk rebasekäike näiteks meie maa läänepiiride tunnustamisel, mida Nõukogude valitsus pidas esmaseks koostaja aluste tugevdamisel In laveeris, mis ta vähegi suutis. Kord polnud tal piisavalt volitusi. Kord osutas ta sellele, et sõja lõpp on veel mägede taga. Tegelikult ini läbirääkimised Moskvas lõppesidki kokkuleppele alla kirjutamata. Avaldati vaid ühine kommunike, milles pidades silmas Kööbelsi propagandaaparaati hinnati läbirääkimisi positiivselt. Muide, in käis Moskvas viibimise ajal Karindel kliini piirkonnas naasnud Moskvasse, polnud ta kitsi tunnustussõnadega punaarmee aadressil. Hulk aastaid hiljem tunnistas ta oma memuaarides, et ta tundis mitte niivõrd rahuldust punaarmee võitude üle kuivõrd rahutust selle üle, mida too briti huvidele hitlerliku. Saksamaa vältimatu kaotus. Rindel olles oli ta kokku saanud vangi langenud fašistidega ja nendele sügavat kaastunnet avaldanud unustades nähtavasti, et needsamad mehed olid tappes ja põletades tunginud meie maale. 1942. aasta algus kujunes meeldejäävaks, tuhandetele eestlastele kuulutati välja meeste koondamine rahvusliku väekoondisse. Teatavasti juba sõja alguses võitles vaenlaste vastu 22. territoriaalne laskurkorpus pidurdades vaenlase edasitungi Leningradi suunas. Sajad mehed olid võidelnud hävituspataljonides, kuid Eestist mobiliseeritud tuhanded mehed olid suunatud Nõukogude tagalas paljudesse tööpataljonidesse. Ka varem rindel võidelnud eestlastest sõjamehed, mõni harv erand välja arvatud, saadeti tagalaväeosadesse ja õppekomandodesse. Loomulikult põletas kõiki küsimus, millal siis mina saan relv käes, välja astuda vihatud vaenlase vastu. Mõnikord tundus isegi, et ollakse justnagu unustatud. Kuigi ka töö tagalas oli tähtis, kiskus Ing loomulikult sinna, kus otsustati kodumaa saatus. Kas nad olid unustatud? Vastame sellele kroonikulakoonilisusega. 24. oktoobril 1941 pöördusid Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee ja Eesti NSV rahvakomissaride nõukogu NSV Liidu riikliku kaitsekomitee esimehe poole palvega lubada moodustada punaarmee koosseisus eesti rahvuslik väekoondis laskurdiviis kuhu võis korraga koondada vähemalt 18000 meest. Diviisi kõnekeel eesti keel formeerimise kohta Sverdlovski oblast. Diviisi komandöri kandidaadina pandi ette partei keskkomitee sõjalise osakonna juhataja Karl Kanger. Oma määrusega 18.-st detsembrist 1941 lubas riiklik kaitsekomitee alustada Eesti diviisi formeerimist. 19. detsembril tehti Eestimaa Kommunistliku tei keskkomiteele Eesti NSV rahvakomissaride nõukogule Uurali sõjaväeringkonna vägede juhatajale ja mitmetele keskasutustele teatada. Ta peaks riigikaitse rahvakomissari direktiiv, millega Uurali sõjaväeringkonnale tehti korraldus seitsmenda Eesti laskurdiviisi moodustamise kohta. Direktiivi kohaselt tuli diviis moodustada Eesti NSV kodanikest kutsealustest reservväelastest, tegevarmees ja tagalaväeosades teenivatel sõjaväelastest ja pärast naasmist sõjaväehaiglatest saabuvatest sõjameestest. Diviisi komandöriks nimetati alampolkovnik Karl Kanger. Ohvitserkond ja poliittöötajad tulid välja valida eestlaste ja teiste nõukogude rahvustest kodanike hulgast, kes valdasid eesti keelt. Seega oli antud juriidiline alus ja tehtud vajalikud korraldused rahvusväeosa formeerimiseks. Tuli asuda tegelikule tööle, mis algas eestlastest sõjaväekohuslaste väljaselgitamisega. Seda tegi igas sõjaväeringkonnas moodustatud komisjon, mille koosseisu kuulusid riigikaitse, rahvakomissariaadi, Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee, Eesti NSV rahvakomissaride nõukogu ja sõjaväeringkonna esindajad. Ütleme kohe, et nende komisjonide töö oli kiire ja korralik. Üsna pea hakkasid tulevased sõjamehed saabuma diviisi formeerimispaika. Väga tihedalt oli kõige sellega seotud tolleaegne Eesti NSV valitsuse liige Kaubanduse rahvakomissar Hendrik Allik. Temaga me järgnevalt vestlemegi. Eestlaste evakueerimist ma olen Liidu Kaubanduse rahvakomissariaadi inspektoriks läheduses ja seal sain ka selle teate Eesti väeosade farmeerimisest ja ühes sellega ka keskkomitee ülesande sellest asjast osa võtta. Esimene c diviisi formeerimine toimas Urali sõjaväeringkonnas. Uurali sõjaväeringkonna staap asus Sverlovskisse. Ma mäletan, et see oli siis nii, jaanuari alguses päevalt sõitsime selle mees, kes kolmekesi mina, tollane kommunaalmajanduse rahvakomissar Raadik ja siis tervishoiu rahvakomissar, hiilanud Slovski Sverlovskisse sõjaväeringkonna juures oli Meie volinikuks selle et tolleaegne rahvakomissaride nõukogu aseesimees Arnold Kress otsisime tema üles. Ja mõned päevad tulid siis viibidaga Sverlovskisse, kus käisime seal Uuralis sõjaväeringkonnas oli läbirääkimisi nende meestega, kes konkreetselt seda asja salajased kõrgemaks ülemuseks. Urali sõjaväeringkonnas, kes sellega tegeles, oli sõjaväeringkonna sõjanõukogu liige, korpuse komissar Capanovis väga suurte kogemustega partei sõjaväetöötaja, kes meile väga palju kasulikke näpunäiteid andis. Noh ja muidugi sõjaväeringkonnaülem ja ka kõik teised ülemused, kes sellest asjast osa võtsid. Uurali sõjaväeringkonna staabist käisid läbi kõigepealt kõik ohvitserid, kes saadeti väeosadesse, nii tutvunesime seal ka komandeeriva koosseisuga ja sinna tulid ka siis teated, kui need teistest sõjaväeringkondadest, kui palju on seal välja selgitatud neid eestlasi, kes võitsid selle väeosasse tol ajal palju Annale saadetud, need sinna jorsid kõik niidid kokku. Millal te ise siis hakkasid juba nende tulevaste sõjameestega kokku puutuma? No seal Sverlovskisse palju ei olnud, need mõne päeva pärast sealt sõitsime siis juba sinna väeosa koondamise kohta. Ma mäletan, see oli üks niisugune külm. Jaanuari öö läksime sele seltsimees raadikuga koos ja muidugi seda meie väeosa asukohta ei teadnud, jätsime sinna öösel ja hakkasime siis umbes minema sealt öeldi, et vaat sealpool väeosad. Aga seal ei olnud formeerimisel mitte ainult Eesti väeosad, seal oli ka teise sattusime Vene väeosa asupaika seal, need ütlesid, et me teame küll, et patent, eestlased siin on kusagil mitu kilomeetrit eemal. Parem olge siin ööd ära ja siis hommikul otse edasi. Nii et olime öösel muldonilisest, enne hommiku jõudsime juba sinna, kus siis Eesti väeosad asusid, seal oli juba kohal, siis diviisi. Kohal mehed hakkasid juba kohale tulema. Kust nad siis tulid ja mis mehed need olid, see oli muidugi võrdlemisi kirju seltskond, kõigepealt olid siis need jäägid, mis olid kahemeetrisest laskurkorpusest järelejäänud siis olid Eestist mobiliseeritud mehed, kes suurel määral olite pataljonides, olid siis olid Eestist evakueeritud, kes nüüd kutsuti ja isa aastased vabatahtlikult sõjaväeteenistusse. Ja peale selle oli siis ka muidugi neid eestlasi, kes olid teistes väeosades ja keda need sealt ära kutsuti meie väeossa? Komandeeringu koosseis, mis suunali, see oli kah kirju, tähendab, oli osalt oli nõukogude punaarmee ohvitserid eesotsas diviisi komandöri Karl Kanger, ikkagi selle vana kodusõja veteran. Siis oli seal staabiülemale tollane major Feldmann, siis ma mäletan, operatiivosakonna ülemal kalla allikas. Ühe polgukomandör, major Grossman, no need olid nii, punaarmee eest ma nii samadega endisest eesti kodanlikust armeest polguülem oli polkovnik Luukase polguülem oli polkovnik saueselg suurtega polgu ülemale polkovnik pais ja nõnda edasi ja nõnda edasi. Aga üldse ohvitseridest muidugi oli puudus nii et sai edutatud omaaegsed üle ajateenijad, allohvitser sai omistatud ohvitseri kutse ei antud ka siis vastav koht sõjaväes. Suurel määral aitas kaasa see, et enne sõda võeti juba uus nii-öelda vastuvõtt Tallinna sõjakooli ja sõjakool evakueeriti sõja algusest ja meene ja nüüd nad tulid sealt kiirendatud korras lasti välja, tuli meil hulka tähendab komandör ja siis samuti ka politsei. Allohvitseri teha seersant, teda koosseisuga neid omajagu siiski leidus ja kiiresti organiseeriti seal õppepataljon, kus neid hakatised valmistanud. Nüüd ka poliittöötajatega oli samasugune lugu. Osa oli siis endised punaväe, kaadri poliittöötajaid, nagu hiljem see korpuse komissariaat, Puusta ja niisama olitsena mäletan kanguraali Abella mitmed teised, kes olid polittöötajad täna töötanud. Kuid suur osa oli siiski partei ja nõukogude aktiiv, nagu näiteks diviisi komissar sipsakas Alendri keskkomitee sekretär, diviisi poliitosakonna ülem Anu raud on endine keskkomitee kooliosakonna juhataja, tuli ju ka seal vorm selga tõmmata, jaheks, minul tuli ka seal hiljem seda teha. Nii et suur osa poliittöötajaid neid saigi siis nii komplekteeritud endisest partei ja nõukogude aktiivi eest ära ja selleks oli see, et väga paljudel sõjaväeline ettevalmistus oli puudulik. Suhteliselt palju oli siiski noori partei liikmed, olgugi et nad olid head ja andunud meie partei pooldajad, aga need teoreetiline ettevalmistus pluss ka mitte alati ei olnud kohe kõrgusele, seda tuli edaspidi õppida. Poliit töö iseärasused olid kah seal olemas, üldse olukord oli, alguses oli raske, millest õieti tuleb peale hakata kõigepealt igapäevase elu sisseseadmisega, muldonnid, need olid lagunenud, need olid korda, seal need olid kütusega varustada, peame meeles pidama, et seal siiski külm talveaeg siis toiduga, see sai võrdlemisi kiiresti korda. Aga tuli ka kogu aeg silm peal hoida, selles mõttes, et õige erilise kontingent oli näiteks Leningradi blokaadist olid puhtistroofikud, need olid seal midagi paremat ja organiseerida ja nõnda edasi. Tööpataljonidest said ka küllaltki näguripäevi nähtud kraatia pataljonides oli neil sammateni samade elli evakueeritute hulgas oli väga kehva riidevarustuse kestel sära tuldud suvisel ajal aga nüüd on seal kange külm ja nõnda edasi ja nõnda edasi. Aga siiski veebruari alguseks. Kõigele oli täna vähem, vormiriided olid seljas, nii et võis alata juba regulaarsed õppustega väliõppuste kulgu sees. Nad käisid juba algusest peale ja kuna see kontingent oli küllalt keeruline, nagu ma ütlesin nüüd poliittöötajatel oligi üheks ülesandeks neid nii-öelda tervikuks liita. Eriti tuli arvesse võtta seda, et need, kes Eestist tulid neid oli omajagu omal ajal mõjutanud see kodanlik propaganda, kes püüdis seda nõukogude elu alustada ja praktilised kogemused sõjaaegsetes, viletsate kolhoosides, niisama tööpataljonides. Need ei olnud ka nii-öelda neid küllalt neid halbu meeleolusid suutnud hajutada, vaid olid isegi võib-olla süvendanud. Ja ka need mehed, kes lahingutes olid läbi löönud pikad taganemise teed, ka need ei ole, meil ei olnud mitte kõige parem. Niitsin, leidsin poliittöötajad. Üledamoraalidestajaned ja alguses sellega oli muidugi raskusi, sellepärast eriti alguses, kus ei olnud seda riietust, ei olnud korralik, hoia, ei olnud veel toiduga olnud, kõik korralike tubakapuudus andis tunda. Mul on meeles, oli, neis on poliitada naaber. Virumaapoiss oli pataljoni komissariaat, langes ka Velikije Luki all. Esimestel päevadel sain temaga kokku, küsisin, et noh, et kuidas seal läheb. Mis ta kurat läheb nutvat üks küsib, et kuna tubakat saab teinud ta punas riided saab kolmandas, ütleb sellest asjast puududa neljast. Vaata aga, mis asi neil vastad. No mis sa oskad vastata notari, muuseas. Ja laulame seal akordioni mängis ka. Ma võtan akordioni. Kurat, et mis need jaman, et tema paremaks pillilugu ja ja üks hea laul tuli ka seda kasvatada ja mehed mängid loo pillija teed sealjuures laule ikka meestemehel oleks paremad. Nii see on kõik meie näiteks sellest, et missugustes tingimustes tuli seda alustada. Aga varsti hakkas asi looma, nii et. Ma mäletan, see oli midagi veebruari keskpaiku umbes vist ja pidasime ära diviisi esimese partei laste üldkoosoleku. Tol ajal oli juba seal umbes 300, oli liikmed ja kandidaat oli seal koos ja noh, siis vastase peale sellega juba ennem muidugi loodud, aga need läks suurema hooga edasi algorganisatsioonide parteilastele siis komsomoli algorganisatsioonide loomine seal kõigis allüksustes ja intensiivne uute partei liikmete vastuvõtmine. Seda me taotlesime, et meil lubataks teha kergendatud tingimustel südamel täiesti lubati. Ühesõnaga asi hakkas varsti nagu võtma ja minema normaalset rada. Oleme Hendrik Allikule tänulikud selle pika ja ammendava selgituse eest. Meil on varuks helilintidel üsna paljude sõjameeste meenutused noist aegadest ja me kasutame neid järgnevates saadetes. Täna aga tahaks edastada kirjanik Eduard Männikul pärineva kirjelduse Eesti sõjameeste õppelaagrist 40 aastat tagasi, mis on kirja pandud samuti 40 aastat tagasi. Laager asub Lääne-Siberi tasandiku edelapoolses nurgas. Lõuna-Uural on siin lavandunud madalat eksmäe kohelikeks eemal, silmapiiril sinetavad Uurali kõrgmägede kauged kuplid ning kogu paikkond on järvederikas. Laagri lähim ümbrus maaliliselt ilus naegumeerikud vahelduvad siin laiali, lamendikudega hõredad kasemetsad vajutavad kogu ümbruskonnale puhtuse pitseri. Järvede allikate rikkad veed peegelduvad kristallselgelt. Laagri lähemas ümbruses leidub rikkalikult värviliste muldade lademeid kollaseid, punaseid, siniseid ja teistes toonides. Haruldasena asuvad nad kõik üksteise vahetus naabruses ja neid kasutatakse muldonnide, iluplatside, teeradade ja nii edasi kaunistamiseks. Loodus kinkis idülli, kas sõjameheks saama valmistuvad mehepojad nägid seda. Küllap nägid küllap panise nendestki midagi soojalt koduselt helisema. Kuid sellesse idülli ei tuldud. Jumeelisklema tuldi hoopis õppima sõjamehe kunsti karmi halastamatut, mehisust nõudvat kunsti. Selleks, et kord võitjatena jõuda Eestimaa kodudesse. Kõike ei jõua koju, kõike ei hukku. Mõtleb tuisus mitu 1000 meest. Meie tee on puruks murda lukud oma kodumaa ja võidu eest. Kes ehk kodust eemalegi astu siiski ainus õige suund on see. Kogu jõuga vaenlasele vastu tormata on ainus kodutee.