Kui Eestimaast kaugel Turkmeenias Kiievis, Irkutskis, Karjalas tuleb juttu Eesti muusikast ja kaasvestleja mäletab üht ainust nime siis on selleks Ernesaks. Olen seda korduvalt kogenud. Viimati tuli õnnitlusi vastu võtta seda ära ja roosas heliloojate loomingulises kodus kui päevauudised tõid sõnumi riikliku preemia määramisest Talle ja ikka on neid vestlusi õnnitlusi muljete jagamisi saatnud siiras austus, imetlus ja lugupidamine maestro vastu. Kindlasti ei piisa ainult võimekusest, meisterlikkust tööst ja mitmekülgsest senises sooja kiindumuse esilekutsumiseks lausa kõikjal, kus teda tuntakse. Küllap peamine on sisemine tuli ja eesmärgikindlus, mis kannab kõikide tegemisi ja mitte kunagi pole eesmärgiks lihtsalt enda näitamine kuulsusi, au. Õnneks on Gustav Ernesaks ka kirjamees. Sedagi oma eesmärkide nimel. Ja tema kirja mõtteid sirvides selgub vahest kõige selgemini ja lühemalt mida ta taotleb ja kesta. Õigupoolest on. Küsimusele, mis on õnn, vastab ta. Õnn on töötada sellel alal, mida harrastatakse ka vabal ajal. Kui tahad kaugele jõuda, hakka hoolega astuma. Hakka tööle veel täna. See, kes pidevalt homsele mõtleb, elab täna õigesti ja hästi. Tuleb olla fanaatik, ilma selle omadused ta suuri asju korda ei saada. Aastad ja haigus ei pidurda tööd, tähtis on vaimu ja südame noorus ja erksus. Kummaline, isegi tema, Gustav Ernesaks, tohutu mitmekülgne töömees ühelt tegevuselt teisele ruttav, kurdab vahel. Kui ometi suudaks õppust võtta neist meestest, kes kunagi ei väsi. Tihti tuleb ennast korrale kutsuda. Laiskus, laiskus. Lase mind lahti. Gustav Ernesaks kirjeldab tulevikuinimest kõikjal, kuhu taastub, on tema ümber elurõõm. Ta oskab diskreetselt teisi abistada ja ise kõikjalt õppida. Ei tarvita kunagi laia lõualist sõimu ega upu iialgi 100 grammilisse klaasnõusse. Täpsus on teistest lugupidamine väga tühise omapoolse kuluga. Iga inimene tahab ise tegutseda, isegi võimalus kõige täiuslikemate aparaatide abil kuulata seda, mida iganes soovid ei kompenseeri tungi ise musitseerida. Nii nagu paljud inimesed ei kipu rekordite kallale, aga harrastavad neile sobivaid spordialasid. Sundige ennast looduse rüppe minema. Alati pöördume sealt tagasi puhanuna ja tänulikuna. Valge suveöö on aga kõigest valusam. Proovige istuda sellisel ööl järve kaldal vastu helkivad põhjavalgust. Eks Meri, Metsmägi-org, päike, kuu ole, laulud kirjutavaid maha. Inimtunnete kõige otsesemalt väljendajaks on inimese hääl otse ilmapuu Jawaseta ilma toru ja trummita. Kui lendab laul, lendab ka töö. Küll tahaks mõnikord ka vaikust kuulata. Kas olete kuulanud vaikust? Kui kenasti musitseerib niisugustes tingimustes inimmõtte inimest kasvatada on raskem kui näiteks vasikat. Kasvatus ise kestab kuni kõrge eani kusjuures toimub nii, et kasvatatav, seda ei märkagi. Muideks selliselt loosungid deta ning märkamatult kasvatab Gustav Ernesaks nii oma õpilasi, kolleege, kollektiive kui kogu rahvast tulevikuinimese nimel. Ta märkab, mees on sageli konkreetseid ettepanekuid kõige pakilisemate ülesannete lahendamiseks. Näiteks oleks aeg meie suurimasse kuurortlinna ehitada ajakohane tänapäeva nõuetele vastav kõlakoda. Mille poolest on Pärnu halvem Riia rannast? Hästi ja õigesti organiseeritud kooriühing võiks meie kooride ja nende juhtide taseme tõstmiseks palju teha. Me võime ju vaielda muusikaajakirja üle, aga ükskord tuleb rahvamuusikaõpetaja muusikaajakiri siiski välja anda. Hiljuti üllatas kontserdikuulutus ajalehes Estonia kontserdisaalis laulu ja mängu leht kuukiri Eesti muusika edendamiseks. Osavõtjad akadeemiline meeskoor ja rammikvartetid toimetaja doktor Karl August Hermann. Gustav Ernesaks vahest jutustaksite ise, mis peitub eelnimetatud kuulutuse taga ja jällegi, mis eesmärk? Me tahtsime selle kava kandma ühe niisuguse lõigu minevikust kallavus, ärme ajastust, kus kirjutati palju laule, palju rahvalikke laule ja koorid töötasid suure hooga. Ja me mõtlesime, et laulumängu lehtise ilmus. Mõtlesime, et toome sellest Nendest laulule mängulehest tekste, Karl August Hermanni ise loeks neid kui peatoimetaja. Ja samavõrra siis annaksime ka muusikat, seda juuremuusika tegemiseks. Esinevad seal kvarteti kuued kvarteti nimelt Rav4, Kahekordne kvartett, RAM, viis kvartett RAM kuus. Pääle selle esineks veel rammi mängukoor, see tähendab teiste sõnadega puhkpilliorkester. Ja tahaksime veel seda, et kontserdi lõpul laulaksid kõik kaasa meie orkestriga. Kavas on väga palju laule Kunileidilt, fermannilt, siis veel Bellilt lättelt ja ka mõned niisugused vanad laulud, mida enam ei ole kuulnud näiteks hele täht ja nagu linnutiivul tahaks väga, et selle kontserdi lõpul publikum suure vaimustusega kaasa laulaks tuttavad laulud, noh, selleks me anname programmi ja seal on tekstidesse märgitud. Siin ühest küljest näib, et see on laulude vastava kaasa laulude tutvustamine aga teisest küljest, kas te ei taha just tähelepanu juhtida sellele, et niisugune mängu ja laululeht ka tulevikus meie ajastust annaks midagi enamat kui ainult laulude repertuaar? Ma mõtlen, see tuleb iseenesest seal välja, aga, aga peaks veel välja tulema see ka, et koos on ka tore laulda üldse koosnenud lauldi ja võiks, võiks rohkem harrastada koos laulda. Esimesele kontserdile mul ei õnnestunud pääset saada. See kordub 11. ja 18. jaanuaril. Sinna loodan pääseda. Kuna te olete nüüd kohal, siis vahest räägiksite ka näiteks Pärnu kõlakojast, ma pole ammu Pärnus olnud. Kas tasub sinna kontserdile sõita? Jutt on nii, kunagi oli ühes Pärnu ajalehes väikene artiklikene, mõtleksin Pärnu võiks kujuneda üheks niisuguseks toredaks suviseks tsentrumiks kuhu koguvad koorid, solistid, leida talle üks ilus Pealkiri suvine kontsertide tsükkel, aga mikspärast üksnes Pärnust iga linn, Viljandi või Paide või võiks omale mingisugused üritused, Võrtsjärve mängud või Kihnu ja, ja mis meil on kõik need mängud võiksid ju ka muusikalised üritused olla. Suvel jätkub neiks aega, muide kuidas on momendil lood kuulsa kooriühinguga? Sellest ikka mõeldakse, muidugi oleneb ka sellest, kuidas me tahame teda üles ehitada ja juttu on palju sellest olnud. Aga mulle näib, et see astume kaugele jõule. Olete kirjutanud? Lugemiseks tuleks ilmtingimata aega leida. Ma arvan, et igal inimesel peaks olema veel aega tunniks või pooleks või pooleteisttunniks raamatut lahti lüüa. Käsis uinutamiseks. Ta pidi ei, vastupidi, just näiteks viimased raamatut, mis mul seal laua peal on, lugesin, nii küll kohati, kirjanduslikult sirvin lauad. Johann Voldemar Veski mälestused on väga palju. Muusikast endast muusika messias, kes kunagi tegutsesid. Kuna ma ise praegult kogun materjali jälle nende vanade muusikameeste kohta, siis on neil huvitav vaadata. Paralleelselt lugen Ravelli aga laual on ka sanga laenatud laulud korraga kõik äri ära ei loe, aga täna jälle natuke zoomi jälle. Ja viimane tõsisem raamat tuli siis Alveri tähetund, seda ma loen vist juba neljandat, viiendat korda. Lihtsalt see keel on niivõrd hurmav, et midagi niisugust eriti köitvad. Olete öelnud, iga teos tuleb alati osta millestki loobumise hinnaga. Viimasel ajal olete vähe ostnud. Kogu meie elu on niisugune müümine ja ostmine, omat loodi. Kui sa tahad midagi kirjutada, siis sa pead millegist loobuma, kas mõnest toredast malepartiist Mart Raua, Villem Reimanni ka või, või teatrietendusest või kinost ja vastupidi, ikka tuleb midagi ohverdada. Ja siis tuleb ainult siis kaaluda, kumb siis väärtuslikum on kasse, malepartii või? Sa ei tea ju ette, kaks ana kirjutad, kas sul juhtub midagi korraliku laulu tulema biljoni või ei tule. Ja kõik, niisugune pime asi, kui sa istud ikkagi juba klaveri taha, see on ikka suur asi. Istumine ise on kõige raskem pärast ehk on nii, et sa ei saa säält ära. Viimasel ajal ma olen küll muusika mõttes vähe istunud, aga on see raskuspunkt mujal. Ma hakkasin oma vanu sõpru meelde tuletama ja kirjutasin nendest. Väiksed saated televisioonis, nii ajaratas ringi käib. Ja praegu ma tahaksin seda veel jätkata oma kunagiste kolleegide sarjaga. Nii palju ei tule külla nõudeid, seal on veel Türnpu, Haaviaceneret, Karindi leidus võrk ja Oja ja mõned mehed. Kallid kolleegid, nende juures tahaksin peatuda, siis Sakse Sariini ütelda katuse all, aga see võtab muidugi pööraselt aega ja tuleb osta neid laulude hinnaga. Seekord see on raske töö, muidugi tahaks seda nii oma vanade sõprade nimel teha, kui võrrelda seda koolitööga, kooritöö on ja ei ole raske, praegult. Olen natukene. Ühesõnaga arstidega on väikesed arusaamatused. Ja maani kõrvalt vaatan seda koolitööd. Teenige väe kaasa, aga mul on tublid mehed seal kõrval, nii et sõit seisma jää. Asi liigub edasi. Muide, tee kontserdikavades esineb üha sagedamini Veljo Tormise nime. Kas oskate seletada, millega tema looming võlub nii kuulajaid kui laule? Nii mida uut on toonud ning mis ta koorilauljatel on tulnud. Uue värvitoon on uued ülesanded toonud ja ja, ja paistab, et see samuti sellisena mõjub tema teosed ka kuulajatele ükskõik kus kohal me oleme ka olnud ükskõik missuguses Nõukogude Liidu linnas näiteks kusagil võib-olla seal on isegi koorimuusikat, mõnes kohas vähem harrastatud, kui laulame näiteks maarjamaad, siis on selle edu huvitaval kombel samasugune. Kas. Tema teosed leiavad hea vastuvõtu ja huvitaval kombel veel sellepärast, et need tuginevad väga täpselt tekstile ja tekstist ometigi aru ei saa, aga nende ülesehitus, arhitektuur, nii-ütelda ja, ja need muusikaline dramaturgia on niivõrd haarav, et nad köidavad siiski kuulajaid oma uudsusega ja ma ei tea, mis, millega veel. Igatahes tema teoseid võetakse vasta ja nad moodustavad Meie kooris nihukesed, toredad kontrastsed lõigud. Ja minu meelest ta on meie kuuri muusikas praegult ellu ja number üks. Väga mõjukas oli tema pixel itaania, mida tahaks praegu kuulata. Hiljuti olid koos luuletajad luulepleenumil raagimas kaasaegset luulet. Oli teil ka võimalus sellest osa võtta? Kahjuks ma teadsin, et kusagil tuleb, aga ma vist nii ütleme, magasin või müüsin selle väga halva kaupile kauplemisega selle aja ära ja ma ei saa sinna. Muidugi probleem on muidugi laulutekstidega, ega siin ei taha ju ette heita luuletajatel, kuidas peavad tegema kannat, kui nad maha istuvad, ega nad ei mõtlegi, et nad kirjutaksid laulutekste, vaid lihtsalt kirjutavad luuletusi. Ja ega iga luuletus nagu ei, ei inspireeri muusikale kui ka vahest nendelgi väga sügav mõte on ja väga-väga toredad, minul on isegi nii, et esimene pilt Kui on palju aega, ei kirjuta ka halval tekstil, aga kui mõnikord ajapuudus on, juhtub hea teksti, sa leiad selle aja ja ja istud klaveri taha ja kirjuta ja isegi parem, kui mul oleks mitu teksti korraga klaveri peal. Meeleoludele jah, vahest vahest leiab nii. Mõnel heal näkkamise päevad nagu nagu kalameestel anded viskad õnge sisse. See kahetaktiline teema on sul käes ja õieti mõnikord rohkem tarvis, kui sa saatsid need vaks tahtlik, ehk siis tegelikult on jah, et terve kala välja tõmmatud. Peale selle jääb ainult niisugune tehniline töö või siis on palju kergem edasi minna. Terlik nagu tuleb ise. Kaks takti on kõige raskemate, seda kogesin ka, kui ma ooperi kirjutasin, seal grafilmutiilim, otsisin kahte takti, ütlesin poolteist aastat umbes. Välgatada korraga ja ja sa võid käia jää ringi ja otsida ja vaadata ja ja sa ei saa mitte. Ja imetavatele sulevarrest välja, siis ei ulatada ka. Siis sellest järeldub, et peaks laater varutekste järge ootamas. Jah, ma olengi lasknud välja kirjutatud teksti ja panen luuletuste vahele valgeid lehti ja mõtlesime kaotanud jälle ära. Kuidagi mul mõnikord ei ole. Väga hea, aga siis õige mitu tükki korraga ja isegi on praegu veel nii, et et vahest vaatad, et mõni vanameeste laule on veel tegemata, ma mõtlen siin liiv ja isegi seal paar asja isegi ennust nagu tahaks veel ära teha ja kui hoolega vaadata, siis veel veel nagu mõned tekstid nagu kiusavad veel, et kuule kas sa ei saaks aega kusagilt ja mingil arvel mõnemalepartii arvel või ei ma ei tea, mille arved laulud. Aga niimoodi võtete heliloojalt ära selle hea vabanduse tekste pole. Endalgi hea tahtmisega. Need kivid ja täna on aga ikkagi nii velled luuletajate poole. Aga ma tund luuletajaid ju peaaegu ka kõik, aga imelikul kombel seda teed ei ole siiski käinud, kellelt ma kõige rohkem saan, ütleme Kersti Merilaadilt Debora Vaarandi, mõne Mart Raualt ja muidugi noh, kiivilt on mul palju tehtud, aga ütelda, nüüd kirjutan nüüd üks tekst ei oska ka. Mõnikord on saanud ja teha niimoodi näiteks kalurid, siit sai ka nii tehtud, et smulile sai soovi avaldatud, et vot tahaks niimoodi, et algab hommik peale ja nädalase tuleksid kontrastid mitmesugused ja need teemad said enam-vähem kokku lepitud. Et see siiski on. Aga seal sai siis vahepeal muudetud ka ja mitte kõiki töötekstil ei saanud teha, see on küll nii kokku lepitud. Aga ega palju teisi tekste praegu ei teagi. Tellimise peale. Ma ei tea, kas linn laule, milles just hea tekst on lausa nii sundinud laulu kirjutama. Niisugust erinevad meeleolud on, ütleme, rabamaastik seal või Nad tulevad hommiku kandisse tuvi toa aknal võrdlemisi eredad melonid võluvad. Iga luulel, isade, näiteks sange, kirjutab äärmiselt lihtsalt ja arusaadavalt ja õli on väga suured sõbrad. Ometigi ma kirjutasin Kersti Merilaasi tekstile märksa rohkem Gazemperile, näiteks ma loen hea meelega sügavad nõnda. Aga nii muusika tegemiseks, nagu olen püüdnud ka teha. Aga võrdlemisi raske. Anne ei ulata nii palju. Tervist lihtsalt meeleolu kokku langema või mingisugune? Niisugune võib-olla kui liiga tihedalt on mõte koos või ma võiks tuletada meile ühe nalja. Kunagi Juhan Smuul ühel koosolekul ütles, et vihjaski sellel asjal, et ütles, et heliloojad armastavad ikka neid tekste, millel ei ole mõtet sees. Palusin muidugi siiski sõna, siis on tal õigus küll, aga, aga mina olen oma lauldes kasutanud peamiselt just Juhan Smuuli luulet. Olete kirjutanud ikkagi õitseb kõvasti Rakvere raibe, lööklaulu kollane põld ja missugune tõus toimuks maa kultuurielus, kui iga 20-st traadi kontserdi kohta oleks ka üks sümfooniakontsert. Iga noorus või iga iga vajab oma omad laulu. Ja eks ma vist kusagil olen kirjutanud kaeteks leetrid ja seal peavad kõik põdema ja oma seas. Ja mõned lähevad sealt edasi, leiavad EK ehk lokkavamad põllud, toituvad viljad. Aga ega siin ei Saaral ära keelata, muidugi tahaks vahest, et nüüd üks paar päeva tavaliseks valemi tulija päris pahased ummiku, varra hommikuvarad, kogu aeg üks hüplirblarblirblar, andku vahest kepike korrellid või midagi, midagi ükskõik, teistlaadi muusikat, nii et see võib ka värske rõõmusaldamis hommikul vajab, ehk on võimalus mitmekesistada veel lõike, et nad ei kujune liiga ühte nägu. Muidugi üks asi on ka see ka, et kindlasti ma arvan, et et noored on ka vist agarad kirjutama ja nõudma, et andke seda muusikat, andke seda muljet. Aga kas ma ei tea, mina ei ole kirjutanud. Lepime kokku ja võib-olla saame igaüks oma nurgakese omale muusika põllukese. Muide, noored on ka viimasel ajal siiski üritanud küllaltki vaheldust. Nüüd me noori väga palju ka kontserditelt, siin oli torni muusikuid ja vana klassikalist muusikat uurili muusikat. Ainult on tarvis leida uusi vorme ja uusi kohti, kontserte, anname uusi kavasid ja huvitavaid teemasid. Võib-olla tuleb, sõnalist osa on sinna juurde panna ja ma mõtlen tsitaate laulu ja mängu lehes. Noh, see on ka üks väike katse. Kas siis me jälle kõike ei hakka nii mulin tegema, külvama küll, meil on jälle teisi teemasid, tõsisemaid teemasid ja mikspärast ei võiks näiteks järsku mõni kalurikolhoos kusagil niisugusel ajal, kus nendest töö natuke kergem on merelaulude sessiooni või festival festivali teha, kutsuda laulma koore ja nõnda edasi solist ja ma ütlen, et maal kolhoosid ja võiksid ka midagi mõtelda laule maast ja metsast ja tööst ja nõnda edasi. Põldudest. Oli ju hiljuti üleliiduline viies spurdifilmide festivalil. Ja siin peaks olema võimalus on ju mitme kõlistanud meie kontsetelu, kui palju meil mõnekümne aasta eest kontserti oli ja kui palju meil nüüd on? Vahel on nii, et sa ei tea, kuhu minna, isegi kontserdite üliküllus. Võib-olla muusika pakub ennast liiga üle, sest me elame hoopis nüüd teises olukorras, kui me mitmed kümned aastad tagasi. Nüüd me võime kuulata raadiost ja head muusikat plaatidelt, linkidelt, televisioonis, ega me ei teagi veel, kuidas see kõik mõjub. See on täiesti uus olukord selles mailis. Hiljuti sattus näppu tee lastelaulude raamat leevikesed. Kas see on juhuslik nähtus? Kas see on oma levikestele kirjutatud? Kummaliivikestele ka ja kõikidele leviks on kogunud aastakümnete jooksul mõningat laule. Nii väga mitmesugust, küll ühehäälselt kahehäälselt kolmehäälsed neljaalsed, noorte laule. Ja ma õudselt ma paenlatveta kuidagimoodi ja nüüd see leevike ongi ühehäälsed lastelaule. Võiks arva tellikese järelvast tuleks teine lind. Levik, sellel võiks lõoke tulla, lõoke on siis juba kahehäälsed lastelaule. Kui veel lõoke väljas, siis võiks oodata pääsukest. Pääsuke on kolme häälsete laulude kogu noortele ja neljahäälsed laule noorte naiskooridel on, selle pealkiri oleks siis pikk. No siis on veel noorte meeskoolidele viies kogu mõeldud, see on kägu ja, ja noortele segakooridele peoleo. Muusika mõistmine nõuab kogemusi, sageli eelteadmisi õppimist aga vahel lihtsalt uuega harjumist. Kas teie koolitöös on tulnud kohata laule, mis just algetapil on ka nii kogenud meestele? On küll jah, isegi võib-olla mõned tormis asjad alguses olid võõralt ka meeleTubina karjase laul, see oli kaunis, keerukas paistes, aga kui me hakkasime neid ükshaaval vaatama, neid hääli, need on nii loogilised, nii lihtsalt teisiti ei saagi neid kirjutada. Ja kui siis need olid kokku pandud, nad alguses kokku hästi ei kõlanud, aga, aga lõpuks selgus, armsam laul, meil oli nii, et. Te olete koorijuht, helilooja, pedagoog, pealekauba siiski ka pisut kirjanik, koosoleku helistaja. Mis teid kõige enam huvitab? On teil lemmikuid nendes? On küll just see, mida parajasti vees on lemmiktegevus, ütleme koorijuhina seal ja lõpp, Ta rikas ala, palju võimalust pakkuv, nii isegi mõnikord mõtelnud, et elu jääb natuke lühikeseks kõigi selle selle väljatoomiseks, mis võib-olla on võimalik teha, ma mõtlen ikka siin veel. Koosseis oleks ükskord niisugune viga või ka mees on võimeline veel oma tämbrit muutma ja ja sügavamalt niisugust kaasa elamagnegi hääletehnika oleks suurepärane ja veeni pele rahursioon. Tõesti, mina koorile ja ma arvan nii, et on tõesti võimalik nii päris nõia kombel seal laval tegutseda, nii et nii et saale, liiguta ja neid momente vahel on. Aga ega neid alati ka ei teki. Siiski meeskoor on tõesti väga värvikas ja ei neid tämbrid. Ma ei tea, mis, mis võlub koori juhatamas on kas need oma käega saab muusikat teha ja nii palju on imeilmasid oma atmosfääriga, oma lõhnad oma uute meeleoludega ja ja kui sa neid sadade kaupa oled teinud, siis on näed, et maailm on nii päris rikas, janu, see värvide rikkusse, rohuaed on meeliköitev. Aga noorte kasvatamine oma, arvan igal meistrimehel peaks olema kõrval veel sellid, kelles tulevikumeistrid tulevad, sest et te võite seal kusagil õppeasutuses klaveri taga või kuivalt rääkida nii palju kui tahad ja nii tarka juttu kui tahad. Aga mul ei olnud koori sees, kui see mees on ikka laulnud, ise kunagi kooris siis juhatanud ja kui ta siis on osa, olen veel tähele panna kõiki teisi, ma mõtlen. Need noored peaksid mütiks oma õpetajat nägema vaid vaid kõiki koori juurde ja võtma mitte tavaliselt, sest nii taose ei kõlba kuhugile sellel vaata, mis seal on erinevad, sellel kuriüle on ka võib-olla üks külg niisugune küll, mida kellelegi ei ole, Testki löön kõik halvad, aga järsku on mida peaks vaatama, ja see, see nii suurte silmadega Mailba vaatamine võib-olla. Ja omale kogemuste korjamine, see peaks noortel olema omane ja pedagoogina, no tore tunne on, kui sa näed ikka, siis sa oled ka midagi teinud, kui sul siis on kõrval ikka juba kasvanud terve rida sirget poisse, kes kaela kannavad, tegelenud oma sõna, on juba ütelda ja kellel lagi ei ole veel käes ja arenevad edasi tunnetad seda teatejooksu ka eluteatejooksu, igaüks peab ikka andma selle teatepulga edasi, ükskõik mis alal ta, mis meistrimees ta on. Ja hea on ikka, kui sa leiad enesest paremaid, siis lasi, läheb edasi, ära otsi enesest nõrgemaid. Ma võin ütelda. Mõlemad dirigendid, toredad, väga toredad, täiendavad teineteist ja, ja ja mõlemad vaatavad suurte silmadega maailmas ringi. Peaasi, et nad saavad ka ringi reisida ja vaadata veel. Vist on väga tähtis, et peale selle veel kontserttegevusega siin-seal liikuda. Nii et see uudishimu oma alaldaks kiusama igat üht. Ja see oli nüüd interpreet, hinna, aga helilooming. Heliloominguga on jälle niisugune tore võlu, et kui sa hakkad kirjutama, siis sa ei tea, kuidas see, kellel on läinud ja saab elada ka omatehtud maailmas, nagu järsku kui sul õnnestub seal tega igavese õnnest kõigil kiirem olema. Laulule on teil kahe minutiga teinud, aga kõige aeglasem on juba 30 aastat ikka üle veel valmis. Aga sellega tegeleda on ju tore. Aga ma mõtlesin end olla helilooja tähendaks ikka veel midagi muud, see tähendaks seda, et iga päev tegeleda sellega iga päev kuulata, mängida, käia ringi ja mitte nii, et sa siis koori juhatab ja pedagoog kolled ja vaid ikka päris helilooja pühendajana seal tänaseni ei tea ja ei ole. Ei, ei pea, ei pea. Pühapäevaharrastus on nii armas harrastus, omale meeldib kangesti. Ja mõnikord on päris hea olla ja, aga ma mõtlen veel, järsku oskan omal veel kusagilt mõne poole aasta välja osta, nagu meil siin varem jutt oli. Ma olen heliloojaga olnud, see oli 34. aastal, oli valge ja metsas üks, kaks kuud maalilises onnis, vot sedasama helilooja, ütlesin. Ma ei kirjutanud, neli, viis laulab. Seal ma tundsin, sa saad sealjuures olla, sest selle asjaga on ikkagi ka nii nagu asjad. Esimesed kolm päeva istun niisama ja, ja vaata kus kusagilt ei saa kinni hakata, alles siis hakkad laulma. Nihki läks vaja aega ja aega ja see aeg läheb nii, et siis hakkad mõtlema, kui palju sa seda aega raisanud, lihtsalt raisanud ja mitte midagi mõnikord selle eest saanud halvasti kaubelnud oma elukad. Muidugi, mõnikord on see mõni niisugune moment tarvis. Aga siis ta peab olema ikka graafikas ette nähtud, kuidagimoodi vahelduseks kogu aeg aegadega. Nädalate viisi selle klaveri taga, istu, lähed. Sa võid seal toolist läbi kasvada ja kogu aeg koori juhatamisega, Kayla tegeleb pedagoogikaga, vaat nad kõik üksteise järel astuvad su ellu sisse ja hakkad ühte asja, tegi avalduse seal teisest asjast. On sul puhkus, puhkus, kogu aeg, puhkus ja pidu kogu aeg. Nii et mitu ala on õnnetuseks ja õnneks võib-olla näiteks seda koorijuhti on aidanud see, et ta on helilooja olnud ja et ta on pedagoog olnud ja võib-olla pedagoogi on aidanud see, et ta on. Peaks teile soojema eelkõige tugevat tervist selle suure ja väga mitmekülgse töö edukaks jätkamiseks.