Teisi kuurina alanud aastal esines kooride raadiofestivali žürii ees Tartu tervishoiutöötajate naiskoor. Žürii koosseisus on Helju Tauk, professor Artur Vahter, Kuno areng, Olev Oja, Ants Üleoja. Rõõmsailmeline koor innukalt laulis kava mitmekesine sissejuhatuseks nagu oma maati filosoofiliseks algusakordiks lasso aega mõõtev tik-tak mis määrab ka selle koori kontserdi üldiselt hea tuju, oli see põhitooni edasi Karpaatia slaavi rahvaste muusikat, samuti Eesti muusikat mitmest heliloojate põlvkonnast üldiselt üsnagi jõukohane kava võib-olla ulatuse poolest ehk vähe pikavõitu. Võib-olla paar laulu, mis ei ole nagu naiskoorile otseselt määratud võinuksid asenduda puhtnaiskoorilauludega Küldiselt, aga kena kontsert. Tundub, et laulmisrõõmu siin tõepoolest jätkub ja seda nagu kogu kava ulatuses. Mõned laulud kantakse siin ette väga suure hooga ja, ja säravalt. Ja mulle tundub, et see on suurel määral dirigendi teene keda me tunneme väga energilise juhina ja, ja toreda aktiivse organisaatorina. Võib-olla mõnes mõttes jälle kahjuks ka näiteks kas või Uno Naissoo lauleerinud lipp. Mulle tundub, et siin veidi aeglasem tempo oleks asjale kasuks. Ma jääksin kava kahte ossa. Nii raskuse mõttes, esimene pool on nagu kergemad laulud, kõik koosneb suuremas osas rahvalauludest. Ka need esimesed hollandi lasso ess meetona, minu täht on küllaltki kergemad laulda. Siis viimased laulud, Õunapi, mets, Podolski, röötmed ja angerjas kalmul, nüüd on üsna nõudlikud laulud. Kui rääkida koori kõlas, siis minule jäi kõrva võib-olla natuke, mõnes suhtes mitte, kõik laulud kõlavad ühtemoodi. Näiteks esimene laul seal häiris natuke lahti retoonsopointes alti tämber oli üldiselt ühtlasem ja kuidagi nauditavam. Kuid samas kõrval kohe Svetlana koori puhul oli kõla palju ühtlasem ja võib-olla ansambelgi terviklikum. Seda võib öelda ka näiteks Isamaa õitse sa härma laulu kohta mis oli päris nii korralikult ja tervislikult esitatud, tundus niimoodi, et kava lõpupoolsed, laulud nagu Podolski rööpme, Tambergi kangelaskalmul, mis ei kuulu, nagu juba professor Vahter ütles kergete kilda olid lahendatud päris kenasti selle vastajale mõningad suhteliselt lihtsamad lood, nagu näiteks Slovakkia rahvalaul mõjus natukene närviliselt. Võib-olla seal oli liiga vabalt käidud ümber tempodega ja võib-olla isegi mõni taktoringu lühemaks läinud seal. Nii et siin üksikuid niukesi moment on, millest võib kinni hakata. Üldiselt jättis kontsert päris toreda mulje, arvestades seda kori, üldiseid, võimeid, tundub, et seal tehaksegi nad töölt. Ja võib-olla need märkused, mis siin on tehtud, need tulevad tulevikus kasuks ja võib-olla mõnigi neist on võrdlemisi juhuslikku laadi. Mulle tundub, et mõne asja natuke meloodilise vokaalsem meloodilise laul legatas, laulmine oleks tulnud lauludele palju kasuks. Kasvasin Smetona, minu täht, slovaki rahva viis laululind, mis oleks nõudnud rohkem välja laulmist. Ja kuigi sinodi jutt rütmiga liialt vabalt ringi käidud selles harus on palju fermaate ja selle tõttu ma arvan, et selles alus oleks võinud selle rütmiga veel vabamalt välja käia, aga rohkem laste inimesi välja laulda just nimelt fraasi lõpud, mõnikord nagu nagu isegi pikk noot tunud, et ta peaks pikem olema, aga ta lõpus kole vara. Just jah, selles suhtes klaasida välja laulvana tähendab fraasilõppude välja laulmine. Ja siin nii mõneski kohas, teine moment, mis jäi kõrvu olise rütmiline, võiks öelda tempolt, kõik tempolt kõikuv jala piirides nagu meetrumi ei olnud kuidagi arusaadav, juba esimeses laulus oli niisugune kuidagi ebalev tunne. Esimene või siis, kas või siin oli ka minu tähes näiteks, oli no tegelikult romantilises muusikas on minu arust, ega see nii väga Patti ole, kui tempoga vabalt ümber käia, eks, aga kui ta närviliseks teeb laulu esituse, siis võib-olla ei ole see alati õigel kohal ja mida siin just kohati tunda oligi. Tänu sellele niukse liialt suurtele kohalikele kiirendustele jäi nagu mõnest asjast niukene ruttav närviline mulje. Me oleme siin nende kavade kuulamise juures enamjaolt kokku puutunud sellega et muusika kipub seisma jääma ja taktistakti nagu jõuta ja fraasi suudeta kokku panna. No niimoodi lüüakse nagu muusika üksikute lõikude kaupa maha või eraldatakse taktid liiga üksteisest korduvate rõhkude kaudu. Kui siin nüüd valida, kas see või teine võimalus siis peaaegu ma eelistaksin, kui juba siis natuke liialdatud edasiminekut. Sest muidu võib jääda mulje, et me nagu oma taotlustes niimoodi räägime kontserdist, kontserti iseenesele vastu. See rütmika siin nagu igal pool ei olnud päris väljapeetud, on tõepoolest õigus õige mitmeteski lauludes. Aga teiselt poolt õnneks muidugi ka oli sellega välditud seisaku tunne või väike igavus, mis mõnikord kipub kontserti kuulates peale tulema. Kas ei olnud mitte just kangelaskalm, on ka tunda, eriti oleks vaja, nagu liikuvamad või või seal oli seisakut eriti tuntavad. Nojah, see laul kisub nagu süvenema või just nimelt tõepoolest seisatama. Hullu veel üks küsimuskava teises pooles on neli laulu laulupeo eeloleval laulupeoga vastas on ka iseenesestmõistetav. Et siis Miina Härma õitse kasva, ela laissolini lipp, Tambergi kangelaskalmul ja Eugen Kapi mets. Et kuidas võiks nüüd neid laule iseloomustada, kuidas neid on ettevalmistavaid laulupeol ettekandmiseks? Kas kõige probleemid ka meil ei ole mitte Eugen Kapi mets, harmoonilise koe puhastamatuse poolest? Tegelikult on see üks laul, mida ka mille vastav kontsertkoorid patustavad, ega ta ei ole kerge, see on hästi komplitseeritud lugu ja muidugi ma usun, et niisuguse ülesanded peab ka laulupeokoorile andma. Ja ma ei ütleks, et see laul halvasti oli praegu laulud, sest võrreldes mõne lihtsama Loogolidaa võib-olla jättis suurema ja tugevama mulje, kuigi seal on mõned väiksed vääratused ka üldine niisugune lahendus oli minu arust hästi loogiline ja sisuliselt täitsa põhjendatud. Minule see lugu lihtsalt meeldis. Sellel laulul on nagu kaks raskuspunkti, õigemini tähendab, mis loo keeruliseks teevad, see on see väga palju grammatilisi liikumise tähendab siis niuke intonatsiooni probleem ja samal ajal ka sopranite küllaltki kõrge register. Et eks need küsimused siin natukene valusad olid ansamblis, et mis mulje jättis minu arvates? Keskmised hääled olid natuke tagasihoidlikumad, nii et prevaleerisid esimene sopran ja teine Alt. Selles mõttes nagu ansambel soovida juba esimesist laudadest peale. Ma ei ütleks mitte kõikides näiteks mõnigi härma. Õitses asjad päris nii kompaktselt kõlas tõesti kõige paremini ansamblis ja selles Smetona ei olnud ka halb, kui oleks seal tahtnud võib-olla paremat ja sujuma vokaali. Ja ma tahtsin veel öelda seda, et minul eriti palju nihukesi traditsioonilisi vääratusi kõrvu ei hakanud ja tundub, et intonatsiooniprobleemidega on kõvasti tööd tehtud. Üldiselt kõlas väga kenasti intonatsioonis mõtte, võib olla tegemist tuleb jah just ansambli ühtlustamisega. See ei olnud alati võib-olla mitte kõige parem, võib-olla kohati kirju, just. Mis ikka on meie kõige suurem valulaps, isetegevus, koordi juures tooni kvaliteet ja värvide küsimus, võib-olla laulame liiga ühtemoodi. Kas teil ei ole nisukest tagasihoidlikku pretensiooni ülemiste nootide paikapanemisega? Mul lasin väikesed märkused seoses lasso lauluga ja ka laululinnuga. Et muidu üldiselt tähendab täitsa paigas laulne koht tippudes ei jõua päris paika ja selline pretensioon tegelikult oli mul ka metsaga tähendab need modulatsiooni helised liikumised, kus akordid nagu teatud akordide kaudu ronitakse ühelt korruselt teisele, on selline tunne, et nii sirutad jalga astud, aga no peaaegu sellele korrusele ei astu, libiseb mööda, juba lähed järgmisele. Et võib-olla tasuks lihtsalt nii, et nagu läbi kuulata, võib-olla isegi oma linti kuulata siis veel mõni asi kohe täitsa. Minul on siin ka täpselt sama märge, et kas koorile tasuks mõelda selle peale võib-olla leida juurde mõned kõrgemat sopranit, kuidagi kuidagi tippudes jätkuma. Mina ütleksin soparate kohta seda, et jõudu neil küllalt, neil ei ole omavahel sulanud, mõned üksikud hääled nagu kossid või välja ja siis natukene häirisid soprani kõla. Täna kuulsime ühte rõõmsat ja toredat kontserti. Mõningat ju annab siin kindlasti parandada, seda ma loodan järgmise kontserdi kuulata. Kuid soovime meie kõigi poolt selleks aastaks jõudu ja tööd. Hindu. Et laulu peal saaksime väga toredalt esineda. Stuudios on täna kooride raadiofestivalil žürii koosseisus professor Artur Vahter, Helju Tauk, Ants Üleoja, Olev Oja ja Kuno areng. Kuulasime ühte nooremat festivalist osavõtvat koori kondiitritoodete vabriku Kalev segakoori Kalev Linda. Segakori Kareva linde, raadiofestivali kava koosneb kahest osast. Esimene osa autorite looming Simm koondises, Mart Saar, Anti Marguste ja lõppeka Raimond lätte. Vahepeal on paigutaval siis mitmete rahvaste laulud, need kavan küllaltki mitmepalgeline. Pean ütlema, et koor laulab suure innu temperamendi ja laululustiga, kuid et ta pole kaua tegutsenud kaks aastat, siis muidugi ainult. Sest innust ja laul lossist on vähe. Et anda nii täisväärtuslikku kontserti. On veel puudus ansamblis, siis häält Te vokaalses ühtlustamises ja nii edasi ka esituses paistab see silma. Jääb veidi raskeks. Ei ole veel seda kergust, mis peaks olema paljud elavad juures, kuid selle korvab siiski. Ma ütleksin just niisugune laululust, mida paljudel teistel isegi kaua aega töötanud koorelile. Et vaadake nende laulude järjestustest selline järjestus olla. Sobib, et siin võiks kuidagi paigutada testitki, et oleks rohkem. Pääste, on ikka kõik tantsulise liikumise lühikesed lood, nii et see järjest see muutmine, see vist ei muuda mitte midagi. Selles mõttes oleks võinud kavas olla ka üks laulev laul, aeglase rütmiga laul, see oleks kavalam palju juurde ja võib-olla just kooriv vokaalse arenduse mõttes oleks vajalik ka kooril kavasse võtta mõni rohkem vokaali nõudev laul. Praegu on siin ju kõik tegemist ainult rütmiga ja tantsurütmidega. Mulle paistab välja, et võib-olla isegi koorijuht on teadlikult valinud just sellised temperamentsed ja kiire loomus Laanud, siis see on tegelikult ikkagi noorele koorile kergem laulda. Ja üldiselt nad tulevad paremini välja ka. Muidugi kui just koorini kasso silmas pidades ja arengut siis oleks ehk vaja küll aeglasemalt laudega. Siin ei ole ju venelasi, palav troika. Aga seda võiks vist natukene aeglasemalt lavdaja natuke vokaalsemalt, arvestades praegust koorilöögijõudu ja vormi. Ega ta oluliselt raskema kavaga vist eriti hakkama ei saakski, sest antud kava on küllaltki lihtne. Aga siin oli ka küllaldaselt praaki ja küllaltki musti kohti, mille kallal on siin veel kõvasti tarvis vaeva näha ja töötada, enne kui need korralikult kõlama hakkavad. No kasvõi nisugune lugu nagu Šostakovitši rahulaul üks laulupeolauludest. Nähtavasti peaksid koorijuhid siin pisut üle vaatama veel küsimused, mis on seotud rütmiga. See puudutab just nimelt laulu kolm salmi. Ja võib-olla vaatame refrääni nii aeglaselt maksab siiski teha, sest tundub, et see kuidagi jääb äkidel väga venima. Noh, minul oli ikkagi praegu küsimus selline, kui üks kuu alustab tegevust kastavad, peavad kõik lood liikuvad olema. Nagu antud juhul on. Näiteks kui puhkpilliorkester hakkab tegutsemist Igaroovi eelda, puhub pikka nooti kassi, ole kuuril kavajalises pikka nooti laulvat lugu. Ma saan aru, et sa viitad sellele, et ühtlustada tämbrid ansamblis mõttes, praegu on ja väga suured ansamblist puudujäägid inflatsioonis puudujäägid ja siin jääb niisugune mulje, näiteks esimene Helena tuli hommikul, ma olen siin märgitud kõla lame. Tundub niimoodi, et iga laulja laulab nii nagu nagu, nagu nokk on loodud. Võib-olla seal vokaalselt töö peale tuleks siiski vist rohkem rõhku panna. Ja sellest tingituna võib-olla nii mitmedki lood kõlasid väga kirjult ansambeliselt. Siin võiks tuua eriti viimase Raymond lette laulu sihukse Uljase hoogne lugu. Aga seal oli üks minu arust äärmiselt segane kiri ansambel. Samuti võib olla palju teistmoodi lugude puhul, sest ainult võib-olla tempojaajaks uljusega ilmselt asja ei päästa, ikka tuleb hakata jah, tõesti esimesest proovist pääle taga ajama, aga ka seda tooni ja mingil määral on see siiski võimalik. Nähtavasti see on palju viisid kuuride kõige valusam probleem, hääle kujundamine ja just niisuguse kantileenis aurutamine. Et seda me sellest on meil paljude Kuurdlus juttu olnud ja nähtavasti tuleb veelgi eriti noortel kooridel, kes alustavad alles tegevust. Mul on selleks märganud Mart Saare liulaulu kohta sealyaskuse tämbrjanskele teada, kuidas lahtine toon nagu sobib ja kui me räägime tormise laudast, mida siin küll kavas ole, siis võib-olla see omal kohal. Aga nisukest, kuidas nimetada akadeemilist laadi laulude puhul mitte rahvalaulude puhul? Kahtlemata tooni küsimusel tooni kvaliteet, see on üks esimesi probleeme, esimesi nõudeid mille baasil me hakkame üldse vaatama, kuidas üks või teine kool on toime tulnud oma ülesandega. Kas läti rahvalaulu mata mure või siis eesti rahvalaulu vetikas kaerajaan, kas neid hüplavdantslikkuse lahtise koolitamate luuniga või mitte? Ega sa oled siin nii ei sega, minu arvates. Minu arust olid need selle kava parakõige-kõige paremad lood, igatahes matan. Mura jättis väga soliidse mulje, see oli minu arust intonatsiooniliselt üks selgemaid ja puhtamaid ja jätkus ka küllaldaselt hoogu ja särtsu, mida muidugi siin üldse puudu ei olnudki samuti kaerajaan oli päris soliidsed, ette kantud. Muuseas, üks väike märkus Šostakovitši rahulolu juurde see nooditekst, mis on laulupiloodist trükitud, see on ikka õige, nii et seda parandust, mis tenorit seal tehtud, seda siiski ei ole tarvis. Tenorit peaks laulma nii, nagu nooditekstis kirjas on. Võib-olla selle üldise hootaotluse pärast on ettekandesse lisandunud kah mõned sellised natuke ootamatut fraasi lõpud äraviskamisel, nagu näiteks Rootsi rahvalaulus. Või natuke kummaline Ell häälikulaulmine. Sõna- või silbi lõpul näeb eriti rõhutamine just L-i peal. Ma ei tea, kuidas arvatakse. No ta mõjub pisut koomilise, ma küll vist ei ole vajadust vähemalt nii pikalt jah, vahel ka mõned kolmandavälteliste sõnade, eriti esiletoomine, võib-olla rikkumist, muusikalisi karaktereid, olend, missugust seisukohast minna kas tingimata tekst välja tuua või, või siis lähtuda muusikalisest fraasist ja selle arengust. Ja kuidas meeldis Raimond Läte Laul, väär missugune nägu all teeb sellest kavast välja ja ja taal hoopis ühes stiilis. Teine lugu ja algajategooriga niiskusest hiljuti linna, kus seda nii väga ei tunnetata, ta siiski jätab segase mulje, tähendab, siin siin vist hakkas segama see, et tegemist on nagu mingil määral sünkoopide laulmisega ja nähtavasti rütmi probleem osutus siin vägagi keeruliseks. Sünkoopi lauldud väga kramplikult. See kuidagi jätab loostakse Crumpliku mulje ja siis muidugi sellega tulevad juurde ka kohe intonatsiooniprobleemid, mida me kõik siin väga selgelt kuulsime. Võib-olla meil ei maksa siiski ka liiga teha vaprale noorele koorile, see on ikkagi kena tulla osa võtma sellisest suurest üritusest kus pooled koorid võib-olla on päris suure praktikaga suurima, kõrgema või madalama tasemega kontserdikoorid. Jaaguna repertuaari valik on siiski olnud jõudu arvesse võttes nähtavasti küllaltki põhjendatud ja kui nad teiselt poolt kava siiski sisuliselt küllaltki mitmekesine ideeliselt kandel siis ma mõtlen, et kõiki neid kriitilisi märkusi arvestades sellegi peale vaatamata meie soovime just koorile tahtmist ja hindu üha tihedamat ja nõudlikumad tööd teha. Aga samal ajal muusikalist rõõmu ja laulutuju mitte minetada. Kooride raadiofestivali žürii on täna kuus järgmises koosseisus. Helju Tauk, Ants Üleoja, Olev Oja, Vahter kuula, areng. Kuulsime niisiis Tartust Juhan Simmi nimelist ETK Velli meeskoori. Meeskoori kava mehine kava kõik on, vähemasti suurel määral on niuksed mehised laulud nii sisuliselt kui ta muusikaliselt, olgu siis töömehe käed või heatujulised, õllelaulud või ka tõsise kõlalised looduse ja mõttelaulud. Ka helimaterjali poolest on siin nii Eesti kui ka kaugema kõlavärviga laule. Näeme Ukraina ja Gruusia kanti ulatuvaid laulduidki. Üsnagi muhedalt. Mina ausalt öeldes ootasin sellelt koolilt natukene tõhusamalt, et ega need just vokaali osas ansambli osas. Ja need kaks faktorit, milles jäi kõige rohkem puuduv, tundus nii, et natukene kirju võit on see ansambel, kas see on tingitud sellest, võib-olla lindistamise ruum ei olnud kõige parem või on seal muud põhjused, aga igatahes lindi pealt kostis see asi kohati kaunis kirjuna ole seda koori varem kuulnud, sellepärast ma ütlesingi, et ootasin natuke paremat ette, sest tundub, et ta on siiski paremate tulemustega kontserdil üles astunud. Kava kohta juba öeldi, see on küllaltki mitmekesine. Siin on kontrasti ja võimalusi nii puhtkunstilise tulemuse saavutamiseks. Mul tekkis ainult üks mõtte nimel teise laulu puhul Eugen Kapi töömehe käed. Et kahtlemata tuleks lauale kasuks, kui see oleks lihtsalt kiiremalt ette kantud, mitte kuus kaheksandik kuue peale juhatatud lauldud, vaid võib-olla tuleks proovida seda lihtsalt kaheosalise taktimõõdus teha. Kuus 80 kahe peale. Ja võib-olla seal sellest tingitud oligi algus fraasi juba natukene paigalseisev tammu raskepärane. Kui seda teha kiiremalt ja panlasena sugune voolavam liikumine, siis võidakse laul päris tugevasti minu arust nii päris kena saavutus oli Tagdakišvili gruusia rahvalaul Arakvideel seal järsku koorakas kõlama tekkis kompaktne armoonial taju ja ka vokaalil täiesti nauditav, sellega tahaksin allakriipsutatud koor on siiski võimeline ka vokaalselt päris kenasti laulma ja selle laulu kohta ei ole nii negatiivselt midagi praegu öelda, ainult võiks kiitlased laulu esituse eest toreda sisseelamise või väljalaulmisega oli antud Evaldava humal. No see on juba nii traditsiooniga laul paljudele lauldud ja kantud ette kanali sisuliselt terviklik, kuigi mõnes kohas läksin Tulatsiooniliselt käest ära ja võib-olla natukene rämedatooniaga antud juhul võib-olla see ei olegi nii suureks patuks, sest selles loos võib-olla ka niisuguseid selle Eugen Kapi laulu kohta ma toetaksin kindlalt Kuuno arengut, ma arvan seda nüüd sellel looga natukene kokku puutunud. Ja praegu jättis ta tõesti hakitud ja nisu aeglasemalt, raske mulle. Mis selle kurjus rohkem silma paistab, see õnnest lahtine vokaal, rämedoon. Ja siiski rõhutaksin omalt poolt, et intonatsiooniga on ikka paljudes lauludes päris paljud tegemist. Kasvõi juba esimeses laulus laena mulle kannelt, Vanemuine, mis vajus päris tugevalt. Samuti tundub selle esimese laulu kohta, et hakkab raskelt ja maamehelikult pääle, kuid samas tuleb neist linnamehelikult kerged tempod. Ühesõnaga ei ole saavutatud nagu tervikut, koosneb üksikutest osadest. Lugu kui tervik on kaduma läinud. Eriti vastu hakkas too Ernesaksa labast suvi puhkab. Ja siin mõnes mõttes ta nagu vabamat Frosseerimist liialt oli rütmist väljapeetud, mis nagu Ernesaksa juures ei ole sobiv. Temal on nagu kombeks, et fraasi lõpud lasta rahulikult pikalt välja laulda. Antud juhul natuke kiirustamist oli liialt rabistamist Arakvideerunud, aga tore saavutus, kuigi see laul tundub nii kuulates olema lihtne ette kanda, seda küllaltki raske, selle tõttu just gripsetakseeriti aru tema head ettekannet. Vot neid momente arvestades, minul tekkis niisugune küsimus ja mida te arvate, võib-olla oli see kava lihtsalt koori jaoks kohati liialt raske? Kuna me rääkisime just praegu, et nähtavasti ei ole kooril väga suured vokaalselt tagavarad ei ole kõrgeid tenoreid ja ei tundu eriti madalaid bassi olema siis näiteks laena mulle kannelt, ilma nende kahe komponent üldse läbi ei saa, samuti Ernesaksa suvi puhkab. Ta läks just sellepärast käest ära, et, et seal ei jätkunud Tenuritel jõudu ja vastupidavust hoida neid kõrgeid noote. No siin jälle teiselt poolt siin vähemalt 50 protsenti lauldes on ju laulupeo kavas, laena mulle kannelt, Vanemuine, Ukraineral hoidam tammekene gruusia rahval ilmine järv, need on ju kõik laua peal on selles mõttes nagu on koori repertuaaris ja nad tahavad neid ka näidata. See tähendab seda, et kava on meeskondade küllalt raske. No see on nii-öelda keskmine meeskoor, kes selle laulupeo kava peaks ikka nii korralikult laulma ja seda ta seda teebki. Kui mitte arvestada intonatsioonilisi eksimusi, kuid tundub ka, et alati võib-olla ei õnnestunud seal mitmesugused põhjused olid selleks olla. Ma tahan, oleks tahtnud veel tähelepanu juhtida Venegile hääldamisele. Seal hakkas kohati väga teravalt kõrvu. Ma ei usu, et kooris ei ole perfektselt vene keelt rääkivaid mehi. Seal mõned asjad nagu e-tähe hääldamine, siis paljud sõnad kõlasid väga eestipäraselt. Nüüd sellele tuleks tulevikus kindlasti rõhku panna, mõtlesin kõigepealt justiitsmõni järvekokkuvõttes võib Juhan Simmi nimelise meeskonna esinemisega raadiofestival jääda rahule. Me kuulsime siin suuremas osas laulupeo laule, kui arvestada nii-öelda keskmist meeskoori. Küllaltki ilmekalt loodame, et koor edaspidigi veelgi suuremat rõhku paneb just eriti oma intuitsioonile ja ka vokaalsele küljele. Siis laul kõlaks kahtlemata veelgi paremini. Eesti NSV teenelise kollektiivi Jaan Trumpi nimelise kultuuripalee siraguri Kaleva raadiofestivali kava kuulas žürii koosseisus Helju Tauk, Artur Vahter, Kuno areng ja Ants Üleoja. Kui rääkida segakoor Kaleva kavast siis peab märkima, et on esitatud laule mitmest vallast nii klassikast kui ka kaasajastust. Kaasaegne esinemisi venega tuntuma eile Sviridovi näol kohtus poeg isaga. Küllaltki suur kaal on antud ka rahvalauludele. Minule meeldis see kava oma ülesehituse poolest kuna ta moodustas kindla ilmelise ja areneva terviku mille raamiks on Eesti muusika evoltava ja Mart Saare laulud kuidagi väga asjakohane. Eriti arvesse võttes Evald Aava lähenevat juubelit. Ma tahaksin seda toetada ka, sest koorivad me teame, et meie töös võib-olla üheks raskemaks momendiks on kava kokkuseadmine, see seisaks kooseda, moodustaks niukse arhitektuurilise terviku, mis publikule mõju avaldaks. Mul on niisugune, tunned. Kaleva koorejuhid, Uno taremaa ja Ülle Rein on minu arust päris kurja vaeva näinud ja tulemused on olemas seepärast, et kava seisab tõesti koos sinuni oma kontrastid siin oma arendus malevakava on üles ehitatud vägagi loogiliselt suure arendusega kulminatsioonile. Ja tundub, et nagu kava lõpupoolel minnakse üle kergemate laulude peale ja, ja tekib nagu lõbusam ja niisugune intiimsem meeleolu. Tundub, et see on niisugune klassikaline kava ülesehitus selles mõttes, et kava kulminatsioon on planeeritud nagu õige koha peale kuskil kuskil kolm neljandik kuu peale. Ja siin ta enam-vähem saavutatakse ka sellega siin Ukraina rahvloydam Tammeke Sviridovi kohtus poeg isaga, see oleks nagu selle kava kulminatsiooniks. Ja kui rääkida nüüd selle teostada, siis võib-olla teatud mõttes säilib see et võib-olla kõik lood ei ole mitte võrdväärselt kunstiliselt õnnestunud. Ja siin ongi vahe selles. Need teosed, mis on lindistatud kontserdivõtetena, mõjuvad palju ühtlasemalt kui mõned, mis on tehtud stuudios. Selles mõttes ma tooksin esile võib-olla esimese loo, Evald Aava. Me oleme põhjamaa lapsed, mille ette kandnud väga emotsionaalne ja teatud mõttes võib-olla isegi omanäoline, sest võrdlemisi tagasihoitud tempoga, kuid selles hoiu ma olen niisugune veenvus sees ja lõpule tunnetatud, samuti meeldis mulle martsa hällilaul, kuigi seal natukene võib-olla polüintonatsioonivääratusi aga üldmulje väga tervislik, jälle samuti süda lina, katku ja suhteliselt vähem õnnestus Sviridovi kohtus poeg isaga on ju teada, et see teos mitte kergete killast ja siin võiks vaielda tempode üle, kui naisko sisse astub alguses kas järsku liiga rutakas ei läinud samuti mõned lõigud ka hiljem segakoori puhul kergelt kõlasid. Ja ei õnnestunud see loo lõpp Reimo soorne koraalitaoline mis kannatas just intonatsiooni all ja kuidagi vajus koost ära. Mõnede laulude puhul annab tunda võib-olla mitte päris õige tempude valik. Näiteks ütleksin seda Peeter süda lina katku ja kohta mis mõjus pisut loiuna ja teatud määral ka kogu selle laulu jaoks valitud alatoon tundus nagu olema liialt pingetu, sest tegemist on ikkagi vägagi tõsise ja dramaatilise orjalauluga ja nagu selle laulu ettekandes seda hõngu jäi pisut väheseks. Sama võiks ütelda veel Kalinikovi eleegia kohta peaks nagu olema väga tore niukene arendus suure kulminatsiooni peale siin siin oli ka pisut pisut loidust tunda, õnnestunumate lugude hulka kuulub kahtlemata Evaldava öösse ära kadus ja ka Mart Saarele laula Väike-Karjus, mida suhteliselt vähem koorid laulavad üheks niisuguseks ette heiteks koorile võib-olla minu poolt oleks see kiiremate tempude puhul võib-olla kannatab natuke teks, seda oleks tahtnud natuke selgemalt saada, näiteks 100 kadus, sest see on lugu, mis seal just teksti pääl samuti Ukraina rahvalaulus hoidam tammekene. Nii et seda võiksid koorile tulevikus nii tähele panna, võib-olla natuke rohkem teksti kallal tööd teha, mine peaksin kinnitama selle fakti, et ETK, need olid väga meeldivad emotsionaalselt ja nii dünaamiliselt hästi kontrastsed esitatud ja küllaltki puhtalt Hitunatsiooniliselt mitmed laulud selles kavas vajavad head voolavust, head vokaalset kandvust. Nagu martsar hällilaul. Siis Sviridovi kohtus poeg isaga kalašnikovi leegi kooron, sellise kannuse testi saavutanud vokaalselt ta kõlab väga hästi. Kui rääkida kooria ansamblist, siis iseloomustaks seda ühesõnaga heledakõlaline, see heledakõlaline ansambel tuleb vast sellest, et kõrgemal häälel nagu domineeriksid sügavaid basse, mis annaks sellele ansamblile, Põhja-nagu ei kuulnud. Kuid see annab koorile võib-olla niisuguse erilise tämbri, kuid ta ei madala, ei tee seda ansamblit halvemaks. Ja ma tahtsin lisada juurde seda, et näiteks niisugustes lauldes nagu Kalindniku eleegia, seal vajaks siiski natuke rohkem legaatos tõlki, võib-olla need sõnad koordiline laul ja tundus nii, et need akordide vahed nagu paistavad läbi, et need oleks, vajavad täitematerjali veel, et nad tõesti liiguks, muusika voolaks ühest akordist teise, seda on võimalik täiesti selle materjaliga teha, need siin tulevikus koorijuhid võiksid sellele tähelepanu pöörata just sujuvama ja legaato saavutamiseks suurema kanguse ja loomulikult ühest akordist teise kulgeva fraasiga. Ka mina ei tahaks päris rahul olla, koori sellise laulva legatoga, eriti kaliinikovieleegias. Ja kuna nüüd need vene ja ukraina laulud olid just nagu kava tsentrumis siis kuna sinust enese esile tõstetud kava terviklikkust meelsasti nuriksin natuke ukraina rahvalauluga kuna nende rahulike tõsiste eesti laulude järel, mis olid tõepoolest väga tugeva süvenemisega ja tõesti väga ilusti esitatud ukraina rahvalaulus, see liikuma hakkamine, eriti selles kavas pidanuks nähtavasti olema veel natuke suurema pinge kantud. See läks lihtsalt natuke kergesti muretult ilma vaevata liikuma. See laul, et see pinge alguses ehk võinuks olla tagasihoitum, aga samalajal tuntavam. Samuti jättis mulle võrreldes valgusega veidike vähem süvenenud mulje kalašnikovi eleegia, seda just bulla poogna lühiduse tõttu natuke ka mitte päris hästi õnnestunud kulminatsiooni ülesehitamise tõttu, mistõttu ka see väljendusrikas paus seal üle minnes lõpule kippus tühjaks jääma. Tegemist on aga muidu ju nii kindlasti publikut väga köitva lauluga. Natuke näisid olevat mees- ja naisrühmad äraliga saare hällilaulus ning ilma et see oleks olnud lausa must nagu iiliminud tämbrid ühtseks kõla tervikuks. Eriti laulu teises pooles seal ilusas passide soolopooles. Koor üldiselt laulab ju väga puhtalt ja kenasti nagu suuri patustus eriti kõrva ei hakka, aga pisikesed märkused siiski oleks. Vast Mart Saare hällilaul tundus olema nagu pisut ebaühtlane nagu kooriansambel ei vastanud päris pärsideaalsetele nõuetele. Ukraina rahvalaulus hoidam tammekene on üldiselt raske saavutada niisugust ühtlast kiirendust, ühtlast dünaamilist tõusvat joont. Ja siin tundus ka võib-olla, et see kiirendus algas ehk liiga alguses ja püsi sellepärast ühesugune tempu pikemat aega. Üldiselt ta läheb ju kogu aeg kiirenevas tempos, jaga tõusvas joones, ilmselt see kiiremini nagu astmeline ta ei läinud pidevalt üldkokkuvõttes niisugune mulje äärses kooris. Tänast kava kuulates. Et positiivsed on, tuleks kõigepealt märkida vest, niisugused toredad kaasaelamist nii paljude laulude puhul võib-olla alatise oma maksimum mõju ei saavutanud, aga tundub niimoodi, et koorijuhid teevad fraasi kallal kenasti tööd. Emotsionaalsel lähenemisel on väga suur osatähtsus ilmselt selle koori töös. Ja selles mõttes ma tahaksin seda just alla kriipsutada. Väga tihti me kuuleme halle ja siukest masinlikku ettekannet, mis on kahtlemata võõralt Kaleva koorile ja selles mõttes on ta kahtlemata eeskujuks paljudele teistele.