Tänane arutelu lähtub loominguliste liitude ühiskirjast vabariigi valitsusele selle kohta, et tuleva aasta riigieelarves on kultuurile mõeldud rahasid vähem kui kunagi varem ja praeguse 3,2 protsendi riigieelarve üldmahust asemel on siis kultuurile mõeldud raha selles eelarve projektis ette nähtud kolm ja isegi 0,5 protsenti mida see poolteist protsenti vähem raha õieti tähendab ja miks me ei tohi leppida sellega, et kultuuri arvelt kogu aeg raha kokku hoitakse. Sellest me palusin saatesse rääkima Anu kalmi, kunstnike liidu asepresidendi Jaan kausi Kirjanike Liidu esimehe, Rein Oja, teatriliidu esimehe ja Ülar margi, arhitektide liidu esimehe ja mina olen selle saate toimetaja Kärner. Ühest küljest ütleb valitsused, et majanduskasv on enneolematult suur, palgad tõusevad, tööpuudus väheneb. Teiselt poolt. Ta palub linnaametnike tuul kaks merereostuse põhjanaabrite poole, sest raha seda likvideerida ja, ja teine ametnik ütleb, et peaksite ometi hakkama vihma sadama, sest Eesti riigil pole nii palju raha, et, et kõiki põlenguid kustutada. Kui te nende olete omavahel arutanud viimastel päevadel seda rahalist olukorda Eesti riigis, siis millest see tuleb, et mida rohkem raha riigikassasse, kui seda vähem, seda justkui on laiali jagada. Kas alustab Jan Kaus, palun? Ma nüüd ei oska täpselt sellele vastata, aga see mõiste majanduskasv, et see on küll kuidagi kõlab väga maagiliselt ja poliitiline administratsioon armastab seda pidevalt kasutada. Aga siis midagi, ma arvan, et siis ka kultuuriinimesed hakkame rääkima praegusest kultuurikasvust. Et noh, kindlasti selle majanduskasvu kõrval praegu on täiesti konkreetselt olemas kultuurikasv, aga noh, probleem on lihtsalt selles, et kultuur kasvab hoopis teiste reeglite ja seaduste järgi, kui, kui see majandus kasvab. Seda ei saa sedasi üheselt ja, ja ilmselgelt ja koheselt mõõta kellelegi, võib-olla see ettekujutus, et kultuuri saab mingil moel mõõta, et näiteks, et kui palju käib kuskil näitusel külalisi või, või kui palju ostetakse kuhugi teatrietendusele pileteid või kui palju müüakse mingit raamatut, aga noh, tegelikult see on nii-öelda selle kultuuri toime tagajärg alles tegelikult see, kui palju ja mis tasemel tehakse praegu. Kuidas erinevad kultuurivaldkonnad on ikkagi viimaste aastate jooksul tugevasti elavdanud, et see minu arust räägib ilmselget keelt kultuurikasvust. Aga probleem ongi see, et kultuur toimib hoopis teistel alustel kui poliitika, poliitika või majanduskultuuri tulemuslikkust ei saa sedasi üheselt mõõta ja tegelikult see kultuur on juba olemas ja ta toimib, et ta elab ja et siin nagu käärivad ideed ja põrkuvad ideed, et see on juba tema nii-öelda tulemuslikkuse tõestus või, või õigustus. Jan Kaus ütles, et kultuuri ja selle toimimist ei saa mõõta Anu Kalm, aga raha jaotatakse ju ikkagi mõõdetavate suuruste alusel. Oh, need on nii keerulised asjad, et ma arvan, et see küsimus on selles, et et kultuur ka ju ei toimi ilma rahata, et selleks, et, et midagi luua, selleks on ka raha vaja, kasvõi elamiseks sellel ajal kui luua. Millegipärast vot nüüd sellesama kirja aluseks oli ka selline ütleme, poliitikute suhtumine, et justkui kultuurile oleks järjest vähem suhteliselt raha vaja. Et nagu kultuur peaks iseennast ära elatama, aga et see ei ole paraku paraku nii lihtne, see ei ole, see ei ole tegelikult võimalik, et ma arvan, et need loojad Eesti vabariigis paljud elavad väga kehvasti, poliitikud ei kujuta ettegi, kui kehvasti nad elavad ja on ju olnud viimasel ajal just vähemalt kunstirahva poolt on väga palju toetust Raul Meeleavaldusele, kes tegelikult ütles valjusti välja selle, mida paljud mõtlevad, et, et kunstnik toob aga kuskilt ta peab selleks loominguks endale elatist hankima ja, ja mingisugust toetust on tal tihtipeale väga raske saada. Eks see vist ongi see, see probleem, et ei nähta nagu otseselt just seda põhjust, et miks peaks rohkem, toetame tegelikult praegu on just küsimus selles, et täitsa toetus väheneb tegelikult ju. Anu Kalm, kas on võimalik välja tuua, mis konkreetselt juhtub, kui nüüd kultuurivaldkonnad kokku saavad see poolteist protsenti vähem 2007. aastal raha, kui, kui käesoleval aastal, et mis juhtub, mis ära jääb, mis toimumata jääb? No paljud head head ideed jäävad teostamata. Paljud projektid jäävad, jäävad toetuseta. No üks asi kindlasti, mis ära jääb, kui see läheb niimoodi, nagu nendes numbrites kirjas on, on see, et Eesti Rahva Muuseumi hakata projekteerima, et minu meelest oli üks asi, mis tegelikult ka kunsti puudutab, Eesti Rahva muuseum, mis on kunagi Eesti Kunstimuuseum alguse saanud ja ütleme, see on ja ka kunstinäitusi toimub Eesti Rahva Muuseumis, et see ongi just ka selle suhtumise näide. Tööd alustatakse ühte asja, aga siis millegipärast leitakse. Rahandusministeeriumis tõmmatakse maha see Eesti Rahva Muuseumis on juba nagu alustatud ja igasugused mõtted tulevad. Et kumu on ju tegelikult olnud praegu ometi edukas ja. Kui ka niisama saatus, et riigikogu võttis mitmes koosseisus vastu otsuse, et seda tuleb ehitada ja ikka ei saadud raha ja ikka ei saanud ja kõik venis. Ülar oskab kindlasti öelda ka arhitektuuriga on ju ka selline asi, et noh, et kui seda venitada ja venitada, et see on nagu üks teos või et noh, et ta mingi liiga pika aja jooksul läheb hapuks, et iga arhitektuuriline asi on märk omas ajas, et kui ta ehitada 20 aasta pärast valmis siis ta ei ole enam see, kui ta saaks valmis kahe aasta jooksul, et noh, ka tema Jah, tal on teised teised vajadused ja teised väljundid juba selleks hetkeks, me peaksime 20 aasta pärast planeerima hakkama järgmist võib-olla suurobjekti, millel on hoopis teised eesmärgid ja olla kogu aeg 50 aastat maas, tähendab et mujal maailmas tehti selliseid asju vähemalt 50 aastat tagasi, et siis siis nüüd veel venitame, siis lihtsalt kõigume oma nii-öelda ruumilises struktuuris, vajadustest kogu aeg tagapool. Aga selle küsimuse kohta, mis, mis, mis tegemata jääb, siis, siis ma avastasin õnnelikult, et arhitektid on väga materiaalne kultuurirahvas ja mul on võimalik arvutada ja, ja ma mõtlen seda, et me väljendame rahas meie tegevusega otseselt. Ja siis ma arvutasin välja sellise lihtsa asja, et kui arhitektid teevad ühe päeva arhitektid ja projekteerijad jätavad ühepäevatööd tegemata siis seoses sellega, et ehituses on käive 20 miljardit aastas. Lükkuks nii-öelda see arhitektide üks tegemata päev tähendaks seda, et sel aastal jääks üks päev ehitus tegemata tähtajad kõik ühe päeva võrra edasi ühe päeva võrra edasi lükkunud tähtajad tähendaksid 100 miljonit ehitamata keskkonda 100 miljoni krooni eest, tähendab, et kui praegu kõik arhitektid pakiks kokku ja, ja lükkaks ühe päeva võrra tähtaja edasi, siis 100 miljonit, eks ehitama. Ja siit ma tooksin teise paralleeli ja küsiksin, et, et mis näiteks mind võimaldaks hoopis mitte üks päev tegemata jätta, vaid, mis võimaldaks mul veel kiiremini teha või, või paremini ja saada kiiremini ideid, olla efektiivsem ja ja loovam siis, see on ju kõik kunst, see on ju kirjandus, kunstinäitused, teatrid, muusika, see on see, millest tulles teen ma ühe päevaga viie päeva töö. Ja nüüd, kui mõelda seda, et kunst on vilets, nõrk, halb see inspireeri mind ja ma olen selleks Londonisse sõitma, et head ooperit kuulata siis tegelikult jääb mul terve hulk päevi ja töid tegemata, mis tähendab seda, et kunst suudaks mind ehk kogu projekteerimisrahvast innustada viie päeva võrra rohkem tegema, siis oleks pool miljardit sel aastal rohkem ehitatud keskkonda. See kunst ongi nii kaudne edasi küsida, et kui palju see kunst otseselt annaks, vaid ta tegelikult ju annab sinna sellesse järgmisse astmesse, kes selle plahvatuslikult peaks käima lükkama. Enne kui küsin, kuidas nende arvutustega rahandusministeeriumis olete suutnud inimesi mõistusele kutsuda, küsin Rein Oja, käes teeb, kuidas näitlejate lavastajate, kunstnike kõigi etenduse abiliste elus mõjutab see, kui poolteist protsenti riigieelarve üldmahust jääb tuleval aastal. Seal saamata no üks asi on, on see, et meie kultuuritöötajad üldse on sidunud ju üldiselt see on poliitiline otsus mitte meie juure sidunud, vaid valitsus on omal ajal sidunud selle rahastamise nagu haridustöötajatega. Ja on loogiline, et kõrgharidusega spetsialistid võiksid saada nagu töötasu vääriliselt umbes Eesti keskmise palga väärtuses. See on see, mille poole me püüdleme, see võlg on siiamaani nagu maksmata, et noh, et kõrgharidusega spetsialistid, ma ei räägi nüüd ainult teatist või muudest, ma räägin näiteks ka raadiost näiteks ka televisioonist. Et nende inimeste, kui me väärtustame haridust ja eesti eesti haridust, eestikeelset haridust, siis see mahajäämus on, on Verlikvideerimat, oleks, püüame sinnapoole ja sellise käiguga nagu noh, praegu mitte. Küsimus ei ole praeguses paar aastat tagasi oli ju haridus- ja kultuuritöötajate streik, nagu te mäletate siis üks nendest punktidest oli seesama mure, et noh, et riigieelarves tegelikult see raha, mis läheb, kultuurile, väheneb, see oli selles sees, et see protsentuaalselt väheneb. Ja muidugi vastus saab olla sealt muidugi see, et protsentuaalselt küll protsent küll väheneb, aga samal ajal tegelikult ju raha kultuurile antakse ikka rohkem iga aasta. Jah, aga seda ma nimetan niisuguseks. Seda võiks nimetada hiilivaks skulptuuri välja suretamiseks, et justkui kogu aeg saab nagu justkui natuke näpuotsatäis rohkem kogu elu läheb nagu tunduvalt kiiremini kallimaks see tähendab, et me tegelikult nagu kaotame. Ja samas mille asemele ei pakuta ei pakuta võimalust ju, ütleme, erakapitali tõmmata sellesse kultuuri, sellepärast et teadupärast annetused üle kahe protsendi kapitali omanikule nagu karistatavad maksustatavat, no ma nimetaksin karistatavad sellepärast et see, see maks, mida nad siis maksavad, ei ole mitte lihtsalt mingisugune tulumaks või mingi maksab mingeid erisoodustusmaksu, mis on tunduvalt kõrgem sellest, et see on nagu eriline karistus. Ja meil teadupärast on ettevõtlus on maksuvaba. Ja teine on muidugi see praegune surve, ütleme nende muuseumi kontserdite teatrit, mida iganes piletitele tõsta see 18 protsendi juurde, mis iseenesest soodustab kui kõik võrdselt 18 soodustada seda, et kommertskultuur, mis praegu töötab selle 18 protsendi peal see elab täpselt samamoodi edasi. Aga mis asi ära kaob, kaob ära see, mida me kunstiks nimetada. See, kus on olemas kitsam vaatajaskond, nõudlikum vaatajaskond, see, kes tahab, peaks maksma 13 protsenti mingite piletite mingite näituste eest tunduvalt rohkem. Need on asjad, mis, mis on, tegelikult on teatrid viidud selles mõttes viimase piirini, et noh, et ma tean, kuidas mujal maailmas need asjad on, et seal, kus on väikesed keeled. Ma mõtlen väikeseid keeriga, näiteks ütleme niisugust keelt nagu Rootsi või või soome, mitte inglise, mitte prantsuse siis seal on kultuuri, toetatakse tunduvalt suuremas mahus ja antakse võimalus vähemalt toetada suuremas mahus, et nad ei pea nii palju kogu aeg ise tagasi teenima. See on selge, et noh, et Eestis ei ole võimalik anda ühtegi raamatut sellisest iraažis eesti keeles välja, et autor seda raamatumüügist ära elaks. See on selge, et noh, et või siis ta peaks kirjutama nii-öelda, ma ei kujuta ette, et keskvitraaže Eestis kui võrrelda muuga, et see on kuskil mitte keskmine, vaid normaalne tiraaž on umbes 2000, see on juba väga hästi ütleme selle rahvaarvu juures. Aga mõelge, kui palju romaane ta iga kord 2000 täis saaks ja selle ära elaks, kui me võtame näiteks mingi suure keeleromaani, kes saavutaks sama populaarsusest, temal piisab ühest raamatust. Nii et sellepärast tuleb teda toetada ja Me oleme viidud teatri mõttes isegi selles mõttes viimase piirini, näiteks Soomes teenivad teatrit tagasi maksimaalselt 30 protsenti ise oma tuludest siis Miami viidud nii kaugele osa teatrid teenivad üle 50 ja see paratamatult viib kommertsile, ma mõistan, et kommertsi käiaksegi rohkem vaatamas muusikali käiaksegi rohkem vaatamas, sest see on kergesti söödav, kergesti arusaadav, kergesti, aga see on see, mis ammendab ennast, ei pani inimesi mõtlema ja see on seesama. Ülar rääkis praegu, et noh, et, et kui see Eesti nii-öelda see kohaliku metsaotsa saab ja enam ei ole, siis me sõidame mujale, kui meil ei ole midagi siin midagi võtta enam. Ja tegelikult et mitte ainult sellest aspektist ei sõida mujale. Et ma noh, raiskan, ütleme päeva selleks, et Londonisse minna mõninga oma raha sinna ära. See lõpeb sellega. Siinkohal kuulame katkendit eelmise aasta teise novembri argipäevast, kus Raivo Palmaru rääkis kultuuri rahastamisest viidates alustuseks ühele Marju Lauristini artiklile. Kui te panite tähele kasvõi näiteks Marju Lauristin artiklit Eesti Päevalehes, siis sealt kumas läbi see idee et ainus rahastaja on riik ja kultuuriministri ülesanne on riigilt raha välja lüüa. See on tegelikult niuke laiem ideoloogia, mis puudutab kogu Eesti kultuuri rahastamist. Kui te vaatate näiteks eesti nihukest kultuurieelarve ja meie naaberriikide Soome või Rootsi kultuurieelarveid või seda, kuidas midagi rahastatakse, siis te leiate kolossaalsed erinevused ja näete, mille poolest arenenud demokraatlik riik ja postsotsialistlik riik erinevalt Soomes kultuuri rahastamine skeem surutis enam-vähem samamoodi on selline, et üks kolmandik on umbes riigi raha, üks kolmandik on omavalitsus, üks kolmandik on muu, see on siis oma teenitud vahendid või sponsorlus. Eestis on pikalt-pikalt pikalt riigi raha ja siis natukene muud. Ja Eestis valitseb ikka see see kujutlus, et kultuur on see, mida tehakse riigi raha eest nagu nõukogude ajal. Aga see ei ole nii, Eesti kultuuripoliitika ka ju pikka aega on olnud tegelikult selle nõukogude ajast üle tulnud institutsionaalse struktuuri rahastamine. Ainult et igasugune institutsionaalne struktuur areneb ja igasugune areng määratluse järgi süsteemiteooria nihukese määratluse järgi on struktuurid keerukamaks muuta, kadumine tähendab tekivad üha uusi uusi institutsioone, mis rahastamise mõttes tähendavad seda, et ilmuvad üha uued uued eelarve read. Kui te vaatate näiteks kasvõi 16 protsenti umbes kultuuri rahast, läheb praegu teatritele Nende ridade arv, keda finantseeritakse, see suureneb pidevalt ja tegelikult kogu Eesti kultuuri rahastamine on praegu seisus, kus seda institutsionaalset struktuuri riigi rahaga enam ei rahasta ära. Ja see ongi see, mida ma algusest peale ütleme, et ka kultuurisfäär kultuuritööstuskultuuri majandus peab ka ise teenima. See on asja üks pool, tähendab, Salumine, see muu suureneb selleks me peame praegu toetama sponsorlust kõiki võimalusi. Praegu on näiteks muide üsna suur oht tahetakse kehtestada kõigile ühte 18 protsendiline käibemaks. Samas me teame, et teatud kultuuriasutustele üritustele oli maksusoodustus, see tahetakse ära kaotada liikumine hoopis teises suunas. Vastupidi, et ühiskond soodustaks nihukest sponsorlust ja seda, et, et mitte ainult riigi rahaga. Teine osa probleem on see, et meie omavalitsuste struktuur tegelikult ei võimalda kultuuri üldse finantseerida. Kui palju on neid omavalitsusi, kes on tegelikult võimelised kultuuri toetada? Nojah, Tallinn Tartu ja teevad seda täiel rinnal ja veel mõned Pärnu Narva aga enamus enamuse mass mitte. Nii et, et meil on noh, väga tõsiselt ka sellise struktuuri probleemid ja see on, see on tegelikult niisugune lähenemise või kultuuripoliitikate erinevus. Et kas me endistviisi arvame, et kultuur on ainult see, mida tehakse riigi rahaga või me näeme, et kultuur on ikkagi tsiviilühiskonnas iseseisvalt toimiv asi, mida riik toetab. Nii palju, kui mul on olnud juhust kultuuriministreid. Intervjueerida siis ükskõik kuhu erakonda nad kuuluvad, ikka lõpeb sellega, et ärge tulge riigi käest raha küsima, meil ei ole. Tuuri jaoks raha ei, ma ei räägi üldse seda. Ma ei räägi üldse seda, ma räägin seda, et kultuuri rahastamine peab olema mitmekesisem, et see ei saa tulla ühest punktist riigi maksutulu või see otsustamine peab tulema nii riigi käest kui ka omavalitsuste käest. Muide probleem, mille taga me oleme kinni, ma olen püüdnud seda lahendada koos siseministeeriumiga niimoodi, et me kirjutasime regionaalministril kallaleppele, et maakonnad kindlustavad, et neil oleks näiteks maavalitsuse struktuuri, spordi ja kultuuritöötaja. Ja nüüd teatud asjad lahendame nüüd maakondade tasemel, see on noh, mitte. Noh, see on t kontsentratsioon nimetabki, mitte tee tsentraliseerimine. Asi on ju tänapäeval niimoodi, et ka arenedes riigid muutuvad keerukamaks ja eluriikides muutub keerukamaks ja tulemuseks on see, et tegelikult keerukad eluavaldused ei ole enam riigi ühest punktist juhitavad. Me näeme, et isegi väga tsentraliseeritud riigi traditsiooniliselt Prantsusmaa, Itaalia on üheksakümnendatel aastatel läinud ju detsentraliseerimise teed. Idee on ikkagi see, et raha ja vastutus ja otsustamisõigus antakse alla sinna, kus asju tehakse ka Eestis kultuuris peaks minema niimoodi. Mina ei räägi seda, et ärge tulge riigilt raha küsima, ma räägin seda, et avalikkusega Tori raha peaks tulema mitte ainult riigi kaudu, vaid omavalitsuste kaudu, kellel on piisav maksubaas selleks, kes oma kultuuriasjad otsustaksid kohtadel. Aga praegu me oleme kinni selles niukses tüüpilises post sovjeti või postsotsialismisituatsioonis, kus on nihukeseid pikalt riik ja natukene midagi muud. Kuidas kommenteerite seda mõtteavaldust, Rein Oja. No seda ma kommenteerin, andku siis võimaluse see erakapital tõmmata sinna ma just äsja rääkisin sellest kahest protsendist annetustest, millega on siis kõik see ei ole keegi ei soodusta seda, et erakapital näiteks Metzeendusega toetab kultuur jaamas ja teine Ma lõpetan ära ja see teine, see kohalike omavalitsuste asi on ka niimoodi, noh kahjuks on meie kohalikud omavalitsused siiski nii vaesed, tähendab et tegelikult on ju kõik kogu raha tõmmatud siia keskusesse ja nad lihtsalt ei suuda seda teha. Ja see kuidasmoodi maksud laekuvad, noh enamasti meil ju riigieelarve arvesse ka mujal maailmas on kohaliku omavalitsus saab oma maksumaksja käest suurem osa tunduvalt endale. Riigi keskJan Kaus, palun, samas eks see võrdlus Soomega on mõnes mõttes ohtlik, sellepärast et see üks kolmandik riigilt tulev raha, kultuuri osa Soome riigieelarves on üle 10 protsendi, kui ma nüüd ei eksi, siis 14 protsenti need võrreldes selle meie kolme protsendiga on siin ikkagi tajutav vahe. Ja tegelikult, mis mind mind selle kogu asja juures häirib ei ole üldse mitte see raha, raha on tegelikult mingis mõttes selle praeguse protsessi nagu teine külget mind vähekene ärritab, ärritab võib-olla see foon, kuidas, kuidas seda meie pöördumist on tajutud mitmel pool, et, et noh, et kultuuriinimesed on ahneks läinud ja tahavad raha. Aga tegelikult on, küsimus on põhimõttes. Eks rahal on ka ju väga tugev sümboolne selline väärtus ja, ja sedasi näidatakse riigipoolset riigipoolset suhtumist selle protsendinumbri kaudu. Sellise suhtumisega ei saa enam nõustuda, et ütleme, tundub, et, et riigiaparaat ei tunne oma kultuurile uhkust, kusjuures peaks tundma sellepärast et seesama needsamad arvu, mida Rein Oja mainis, et kui ma näiteks kui siin Saksamaal ütlen, et jah, et näete, meil on siin luulekogude tiraažid, ütlemisi 500, siis nad imestavad, ütlevad, et nii palju, et meil on ka 500 Saksamaal, kus 80 miljonit inimest. Et selles mõttes ütleme kultuuri tegelikult noh, mulle ei meeldi see sõna tarbimine, aga teda tarbitakse tegelikult Eestis ikkagi väga palju, võrreldes paljude teiste Euroopa riikide, ta, tal on, tal on ikkagi olemas mingi täiesti tajutav foon või taustsüsteem. Ma ei saa nagu üldse sellest aru, et miks, miks peavad kultuuriinimesed nagu riigiaparatuuri suhtes pidevalt olema mingis kaitseseisundis? Mina nimetada olen seda, mis me siin praegu teeme, kaitseks. Me peame kaitsma ennast. Me peame oma oma olemasolu tõestama ja, ja mulle tundub, selle põhjuseks on tõesti mingisuguste loogikute vastuolu, tähendab üks loogika, mida edastavad näiteks mida edastab näiteks peaminister oma mitmetes sõnavõttudes näiteks võtsin siia kaasa riigikogu stenogrammi 19.-st aprillist käesoleval aastal, kus siis on oli infotundja ja Eiki Nestori küsimuse peale siis tegelikult küsimus puudutas haiglaid, haiglate kapitalikulusid kulusid ütleme laiemalt siis nagu meditsiini rahalist toetamist siis Andrus Ansip, peaminister vastas sellele kahes osas. Ja üks osa siis ma loen sulle vastuseid. Kindlasti on üks ammendamatu ressurss tervislikest eluviisidest, me pöörame väga vähe tähelepanu haiguste ärahoidmisele ja tegelema kogu aeg haiguste ravimisega ja sellega, kuidas haiguste ravimiseks üha rohkem rohkem vahendeid leida. Meie riigi kõige suurem oht on ebatervislikest eluviisidest ja nii edasi. Vaegliikumisest tulenevad tervisehädad on kõigile teada, kuid ma ei näe mingisugust murrangut ka liikumisharrastuse laiemas levikus. Ammendamatu ressurss peitub tervislike eluviiside propageerimisest, nii et kui inimesel on näiteks vähk, siis mingu välja välja jooksma. Ja see, see ongi seesama loogika, mida tegelikult ütleme siin sellest sõnavõtust peitub see loogika, et Eesti on tugevalt ühiskond, hakkama saavad need, kes on tugevad, et kui sa oled tugev, sa saad hakkama niikuinii. Kui sa oled tugev kirjanik, siis sa müüd ennast niikuinii, eks siis suudad niikuinii läbi lüüa. Kui sa ei suuda läbi lüüa, siis sa oled mingis mõttes selles ise süüdi. Aga nagu Ma juba kord ütlesin, kultuuris ei, ei, ei käibe selline loogika, sellepärast et ütleme nii väga lihtsalt ja labaselt välja, et tänane luuser võib-olla homne klassik, seda, kuidas kultuur toimib, ei saa lihtsalt sedasi sedasi mõõta, et umbes, et et te peate ise hakkama saama ja noh hea ja andekas kunstnik elatab ennast ise ära. No see ei ole nii, sellepärast et kas või seesama Raul Meel on ju kahtlemata üle Euroopa tunnustatud kunstnik. Ma toon veel ühe teise näite, näitan, kuidas need loogikat ei kattu, näiteks et kirjandus on ju tegelikult mingi taoline taoline asi, kust keel saab nagu üha rohkem jõudu juurde, ütleme kirjandus kobestub nii-öelda keelepinda. Ütleme, kirjandus paneb nagu seal mingeid taimed keeles kasvama. Ja mina näiteks ma ei saa nagu aru, miks ei ole Eesti riik kinkinud Andrus Kivirähu mingisugust suurt talu ütleme, sportlastele kingitakse, majasid ja antakse neile palju raha, kui nad toovad kuldmedali koju. Aga keegi ei kingi kirjanikule suurt maja, kui ta toob uue uue mõista eesti keelde, kui ta toob kasutusele mingisuguse mõista, kui ta leiutab, kui ta rikastab eesti keelt. Andrus Kivirähk on seda teinud kõik kasutatud mõistet Rehepapp, rehe poplus. Jääb loota, et tulevad põlved väärtustavad selle, mida meie ise ei oska märgata. Kui me mõtleme selle peale, et ka Wolfgang Amadeus Mozart maeti kui vallavaene Üks üks näiteks argument, mida saalne vastaselt kasutada, et ja näete, et Vincent van kooli kaheks müüs pildi oma eluajal, aga ikkagi maalis maalis sellest hoolimata ja nii edasi. Aga ütleme nii, et et neid ühiskondades, kus, kus näiteks elas Mozart või kas mango, et neid kui ei anna nagu võrrelda, siis samas samas juhukub pidevalt valitsuses aparaat annab ju mõista, et me oleme väga euroopalikud ja oleme, oleme euroopalik riik, mitte. Ja arvata, et nad ei saanud süüa või peavarju, see ei ole tõsi. Vaest Vincenti toetas ka tema vend, tegelikult kes oli sponsoriks, ta leidis selle rahaga. Samamoodi oli too ühiskond, kus, kus Mozart ja Bach elasid ja nendele ei olnud probleemi söögi ja joogiga selles mõttes nüüd vaesuses elasid ja see on üks asi ja teine asi on, on see, et see oleks, see oleks sama hea, kui ma ütleks, et mingi Wiiralti-aegne kunstnik peaks elama vaesuses tööd tegema, ütleks ma, et kõik meie ärimehed peaks elama Barakides, kuidas tol ajal tõelised elasid. Teine aeg on, praegu on korteri üür ja söök maksab midagi, kui sul seda ei ole, siis sa oled tänaval. Sel ajal oli see natuke teistmoodi. Sel ajal monid peenrasse kartulit ja sa hakkama, et seda ma kutsuks siingi selliseks. 100 aastat vanaks mõtlemiseks, kunstnik peab olema vaene ja kuidagimoodi, tulge noh, tulge tulge kaasa, et me oleme 2000. aasta läbi juba. Niimoodi ei ole võimalik mõelda, et ma teistpidi tahta, mõelda siis, siis mina küsiksin, et, et üks on see, et peaks toetama abstraktselt kunsti riiklikul tasemel, aga mina küsiks, et kas on 100 Eesti parimad muusikud 100 Eesti parimad kunstniku 100 näitlejat, kas nad on kindlustatud Igakuise korraliku sissetulekuga, 100 parimat tähendab väga hea sissetulekuga ja kui ma vaatan, millega nad on kindlustatud, siis kõigub mingisuguste mõne tuhandete kroonide peale, millega nad kuidagimoodi vahest nad saavad rohkem. Ja kui ma panen sinna kõrvale iga ehitustöölisi, kes on vähemalt 15000 kätetena siis ma küsin, et kui ma oleks nagu ufo ja tuleks teised maantee vaatasin, et mis, mis maailmas toimub, see ei ole ainult Eesti probleem, kõikjal, ka natukene kisub seekord käest ära, et tahad Me väärtustame seda, et jalgpallur saab muidugi rohkem kui õpetaja. Jah, Lõbutüdruk saab kaks korda rohkem kui kunstnik või, või õpetaja või siis ma ei tea, muusik. Näete, nii on ja nad iga ehitustööline saab kõikidest õpetajatest ja, ja kunstnikest heliloojatest palju rohkem. Ja see, see on see, mille, millega peaks riik tegelema. Ja ma toonitan ka siia lisaks juurde, et see pöördumine ei olnud ajendatud selle aasta eelarvest. See pöördumine oli ajendatud tendentsidest, mis viimased viis, kuus aastat toimuvad ja sellest, et kui viis-kuus aastat on täiesti ühtlase joonena alla läinud ja läheb veel järgmised viis-kuus aastat siis me ei räägi järgmise aasta eelarvest, me räägime kogu kultuuri sellisest nägemisest või mõtlemise viisist, mis on, mis on nihkes. Tahaksingi sellest pöördumisest rääkida Anu Kalm, kui palju on kunstnike liidus ja kunstnikkonnas kõneldud ainelistest oludest enne nüüd seda 10. mai kultuuriminister artiklit Eesti Päevalehes, sest ma saan aru, et see oli ainus nisugune tikku süüde, mis suurema lõkke Tegelikult räägitakse sellest ju kogu aeg, minul on selline tunne, võib olla, ma eksin, aga ütleme, et niisugustest loomevaldkondadest kunstis on kõige teravamalt võib olla tunda just see mis Ülar siin ütles, et see üleüldine suhtumine aastate jooksul, et kuidas on raha järjest vähem. Neid kunstnikke, kes vabakutselisena ära elavad ja ennast enda kunstist ära elatavad, on väga vähe ja nende hulgas on palju ka vanema põlve loojaid. Ütleme, maalikunstnikke Jaan Elken hiljaaegu väga ilusti ütles, et, et, et noh, et me vaatame ühiskondlikes ruumides siin Tallinnas ringi ka kultuuriministeeriumis, mis teil on seinal, teil on deponeeritud maalid, need on kunstihoonest Kunstimuuseumis deponeeritud maalid, need on maalitud Nõukogude ajal, et niisuguseid suuri maale vaadake praegu maalikunstnikud ei saa endale lubada, see on mingi isiklik luksus, kui ta teeb, sest mitte keegi ei osta seda. Ja mida nad maalijad teevad, see on selline tõike või kunst, et see on see, mis mahub soomlasele kaenla alla, kui ta läheb ära. Ja tegelikult see on jumala õige, et varsti ei olegi või tähendab ei olegi sellist uuemat maalikunsti lihtsalt inimestel võimalik luua, sest tal ei ole mitte mingisugust baasi, millelt seda luua. Tal ei ole raha seda teha, tal ei ole seda kellelegi teha, sest keegi ei osta seda, et noh, et, et mingisugust toetust tähendab siin mujal maailmas on Ehitus protsendi maksumus, et või tähendab, et ehitusest üks, kaks protsenti läheb kunstile, mis sinna uude ehitusse pannakse, see puudutab ühiskondlikke hooneid, suuri. Me oleme seda siin palju püüdnud rääkida, kultuuriministeeriumist on öeldud, see mujal on kohalike omavalitsuste asi, et see ei ole tegelikult riik, aga et noh, et see on seesama, mis Rein ennem ütles, et need kohalikud omavalitsused mujalt saavad ise oma maksud ja see süsteem töötab teisiti. Kuidagi peaks seda elu paremaks muutudes saama muuta, et see kaks aastat, mis mina olen kunstnike liidus ametnikuna töötanud, on ka mulle olnud tegelikult kõige valusam üllatus. Kui halvasti tegelikult kunsti läheb, kui halvasti kunstnikud elavad, kuidas neil ei olegi võimalik luua praktiliselt. Sest noh, Raul Meel elatab ennast mesinikuna, paljud on pensionärid juba, kes, kes loovad, neil on see miinimum, mis tuleb pensionist. Et inimesed otsivad endale mingisugust töökohta. No muidugi, see on ka mujal maailmas, nii et kunstnikud töötavad vahel ettekandjana või kuskil, et endale elatist teenida ka, et neil ei ole nagu peaaegu et mitte kedagi, kes suudaksin ennast Enda kunstiloomingust ära elatada, kui see ei ole just ütleme selline kommertsi piiri peale. Või et oleks Tallinna ja Tartu kunstimuuseumil raha osta kogudesse Ülo Soosteri teoseid ja päästa neid Eestist väljaviimisest. Jah, noh, Ülo Sooster või, või ükskõik, ma ei tea, Andres doltsi või kedagi niisugust tänapäevasemad kunstniku ka samamoodi, et need rahad ostetakse niivõrd vähe, et kui kunstnikult ostetakse võib-olla viie aasta jooksul üks teos kunstimuuseumi, ta ei ela, selles diviis aastake, ei loo viis aastat uusi teoseid selle raames. Rein Oja, palun, ja ma tahan jätkata ka selles teatriteemadel, et noh, et meid armastatakse tuua jah, seda näidet pidevalt, et kunstnik ja näitleja ja kirjanik, et nad peale selle, et nad tegelevad selle alaga pärast õhtuti töötavad ettekandjatega, autojuhtide või taksojuhtidena või kellena iganes. Jah, teatud protsent Ameerikas on, on kuskil 200000 registreeritud näitlejat, kellest väga suur osa niimoodi ka töötab. Aga väga suur osa, et umbes pooled neist ei tööta niimoodi, muide Eesti näitlejate liidus on täpselt samamoodi ega meie, need inimesed, kes noh, kokku erinevates kohtades mängivad nad kõik ei tööta kogu aeg ainult näitleja erialal, neil on ka teised elukutselt, olen teistes kohtades teatrites, teistel elukutsete. See ei ole päris nii, et kõik töötavad sellel alal. Aga üks asi, mis meil on, muidugi täiesti teistmoodi on, on see, et meie Ühe laadsest tööst ütleme, teatris, näitleja ära elada, sellepärast teeb korraga seriaale, raadiot, filme, kõike seda mujal maailmas on spetsialiseerumine, seal on ühed, teevad ühte, teised teevad, teist, niisugust asja ei ole, rebis ennast lõhki selleks et tegelikult see 15000 puhtalt kätte saada, et see ma mõtlen aasta keskmisena, see on natuke teistsugune, teistsugune asi, kuhu ma ei räägi mitte ainult teatrites viimine sinnani, et et nad töötavad viimase piirini, teenivad rohkem ise, vaid ma räägin seda, et need inimesed, kes seal teadis, on, jooksevad ühest kohast teise, selleks, et see 15000 kätte saada. Räägime nüüd tal on selle loomeliitude ühiskirja sisust, mis on selle kõige tähtsamad punktid, palju sellest, mida me oleme täna siin saates jõudnud rääkida on ka selles kirjas, aga, aga mis on teie nõudmised, mis on loominguliste liitude seisukohad, millest te ei tagane? Hakkame sellest peale, et noh, et teisiti seal kirja lõpus on see, et me kutsume valitsust selgitama, millest on see tingitud, et mis siis on prioriteetsemad, kui, kui seesama kultuur vot see mina arvan, et kõige tähtsam on just see, see, et me selle 3,2 protsenti oleme pannud tõepoolest, hädavajadused sinna, ilmselt need hädavajaduste sisse ma peast nüüd ei ütle, aga ma kujutan ette, et seal on Ugala katus kukub sisse, ütleme niimoodi, kui seda ei parandata, mõned asjad on Eesti Rahva Muuseum jääb jälle, lükkub jälle edasi. Mingeid need asjad niimoodi me ei oska nagu, ma ei oska nagu täpselt öelda, et, et kuidas nüüd täpselt mingid asjad on. Teiseks on, mis teatrisse puhtalt puutub, siis, siis noh, need on needsamad palgad, millest ma alguses rääkisin, töötasud on madalad, inimesed tegelikult lähevad, teatas täna ma näen seda tõmmet minema. Prioriteedid aga, aga meie esimene prioriteet on see, et tulge ja säilitage, see on kõige tähtsam selles, selles samas. Kui me numbritest räägime, kas 3,2 protsenti riigieelarvest kultuurile on see, mida te tahate tagasi või, või on sellestki veel vähe? Meil ju niikuinii alati, aga eks me oleme ka realistid, selles mõttes me saame suurepäraselt aru, et noh, et nii palju, kui me tahame, nii palju ei ole mitte kuskil ja mitte kellelgi, kas sa oled kultuur või oled sa oled sa ehitus või oled sa tööstus või, või põllumajandusvähem niikuinii kõigil. Aga, aga mida, seda tendentsi tõepoolest see 3,2 on miinimum, selles sellepärast, et kui me arvutame muus maailmas nagu seesama osakaal nii-öelda, kuidas on võimalik, siis siis see 3,2 tuleb välja, et on, kas suurte riikide mõistes ikka väga miinimum tõeks. Ülar Mark, mis on teie seisukohalt see tasand, millest enam ei saa tagasi astuda? 3,2 oligi jah, nii-öelda eelarve küsimus oli see, et see viis meid tagasi mõne aasta tagusesse hetke, et see ei ole veel mingisugune valitsuse poolne suuna näitamine, mis neile tähtis on või milline osakaal peaks riigieelarvest suurenema. Ja seega minu jaoks on, on tähtis seesama küsimus, et et äkki me oleme millestki valesti aru saanud, et valitsusel on olemas mingisugune salaprogramm, kuidas eesti kultuur õitsema hakkab, et nad tuleks, räägiks meile väga lihtsalt kus kohas järgmise 50 aasta jooksul see salaprogamm väljenduks, et et kuidas saaks kogu need erinevad valdkonnad kaetud ja konkreetselt, noh, seal ei saanud ju ei mahtunud iga eriala oma mured, aga arhitektide puhul on, on võib-olla kindlasti mitte võib-olla vaid kindlasti võib väita, et meil ei ole see konkreetne raha, see, mis meie kultuuri nii-öelda käimas hoiab, vaid meie küsima natuke teist asja muidugi ka minimaalne raha, mida, mida ka praegu ei ole selleks, et näiteks rahvusvahelistel üritustel osalusmaksu maksta. Et oleks ainult üks ajakiri kogu Eesti peale rahastat riigi poolt ja sellised elementaarsed asjad on ka see, et riik ikkagi pigem väärtustaks selle ja seejärel looks mingisuguse korr ministeeriumidevahelises arhitektuuripoliitikas. Eesti riigis pole mitte ühtegi inimest, kes kogu riigi tasandil teaks, mis toimub arhitektuuris, Kultuuriministeeriumi, see on veerand kohaga nõunik, tähendab kõikide teiste kunstiasjade kõrvalt proovib ta natuke aru saada, miks Viru keskus selline või mingi muu asi taoline ja kui palju üldse kuus erinevat seadust omavahel seotud on ja miks juhtuvad sellised asjad. Miks Allar Jõks peab tegema pöördumise, et, et ei pea olema arhitektid, projekteerida tohivad ka teised tema viitab, ei ole olemas sellist inimest üle veerandi koos siis selle kunstinõunikuga, kes püüab aru saada, mis toimub. Et need ei ole üldse küsimust rahastada küsimused väärtustamisest, keskkonnast, nendesamade ressursside õigest pajutamisest. Nii kui ma ütlen, et, et kui näiteks need riigid või see üks inimene, kelle palk on selline õnnetu palju see ühe inimese palk võib-olla paar 1000 aastas, kui ta teeks kasvõi minimaalseid liigutusi, et see, see protsess paraneks kiireneks ühe päeva võrra aastas, siis oleks täiendavalt 100 miljonit mingid investeeringud kuhugi. Need ongi nii lihtsalt kui rahast rääkida. Jan Kaus, põhimõtteliselt kultuuriminister ju rahataotlustes loomingulisi liite toetab et see, kuhu kogu asi on kinni jäänud, on praegu rahandusministeeriumi ja rahandusminister. Missugused on olnud näiteks kirjanike liidu suhtes, et konkreetsed suhted rahandusministriga selles mõttes, et kas teil on olnud kohtumisi kokkusaamisi seisukohtade selgitamiseks? Täiesti nullilähedased hea meelega, korraldaks rahandusministeeriumi ametnikele luulustatud, näeksid, et luuletajad on täiesti huvitavad ja, ja funktsionaalsed inimesi. Aga praegu on küll nii, et konkreetselt kirjanduse koha pealt rääkida siis, siis noh, siin on ju näha, et rahandusministeerium toetab ka seda kirjanikuna väga olulist, väga olulist projekti, seda Jötebori raamatumess raamatumessil keskse külalisena esinemist aastal 2007. Ja ütleme, et ka kultuuriminister isandeinud Gironikkonnale mitmeid väga-väga häid ja asjalikke ettepanekuid, mis on ka selles kultuuriministril lisaeelarve taotluses kirjas. Need selles mõttes kirjanikkonna esindajana mul nagu mingit meeletut pretensioone ei ole, et mina pean kirjanikkonna kaasatust antud kirjas oluliseks just sellesama põhimõtte pärast või selle asja üldise, sellise väärtustamise väärtustamise pärast, sellepärast et kui on 300 nagu rääkis, kui viletsalt kunstnikud elavad, siis ometi kunst Eestis ei ela viletsalt. Ma võiks teile praegu kiiremas korras nimetada 10 Eesti kaasaegset kunstnikku, kes on väga head. Oleks ülim aeg aru saada, et tegelikult see sfäär, mida nii vähe toetatakse, siin on niivõrd palju niivõrd palju toetamisväärset et me saaks, me saaks seda head ja toimimisväärse kunsti veel rohkem juurde lihtsalt. Ja paistaks sedasi, paistaks sedasi laiemalt silma, see on tegelikult asi, mille, mille üle võiks nagu uhkust tunda. Ma ise nagu mõtlen, seda ka veel, et tegelikult on ju nii, et mingis mõttes tõesti, ütleme, kultuurse kõrgkultuur on mingi mingis mõttes luksus. Aga seda luksust saabki lubada endale arenenud riigid, eks, et ütleme, et on mingid ühiskonnad või kogukonnad või, või riigid, kus tuleb tegeleda lihtsalt sellise ellujäämisega, eks on, on siis võib-olla ka väheke arenenumad on Karen oma arenemaid suutsime, kus, kus siis. On, nad olid nii-öelda see sotsiaalne sfäärse, kogukondlik sfäär, sellega tegeldakse väga palju. Ja siis on juba need sellised väga tsiviliseeritud kogukonnad, kus tegeldakse selle esteetilise tasandiga, kus inimestel hakkab olema aega ja huvi, kus meelelahutuse või meeleliitmise vastu. Ja see on seesama sama asi, et kas Eesti riik otsustab, kui tsiviliseeritult otsustab olla, kas ta, kas ta paneb sellele rõhku. Ma arvan, et meie nõudlased selles valguses ei ole ju kuidagi ülehinnatud, et loomulikult saab meid kohe vastu rünnata nende argumentidega, näete, meditsiinis on vähe raha ja politseil on vähe raha ja, ja see on kõik õige, loomulikult neid sfäär kindlasti palju rohkem senisest toetada. Aga kui siin sama üks argument, mida Rein Oja mainis, mida, mida meie vastu võidakse kasutada, on see, et kultuuri rahastamise protsenti tõuseb, ütleme, et kultuuriministeeriumi eelarve tõuseb, eks ju, 16,5 protsenti. Et see on super. Aga ütleme näiteks silma vaatama, et vabariigi valitsuse protsent tõuseb 25 protsenti, riigikogu kantselei tõuseb 56 protsenti, presidendi kantselei Tu 143 protsenti, riigikohus tõuseb 38 protsenti. Siis võidaks vastavalt NATO, näete, majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi eelarve tõuseb ainult 10 protsenti, aga majandus ja kommunikatsiooniministeeriumi eelarve on Kultuuriministeeriumi eelarvest kolm korda suurem. Et noh, selles mõttes. Ma ei näe praegu ühtegi argumenti, mis kuidagi Meie nõudmise õigsust kuidagi võiks väärata. Siin ei ole ühtegi loogiliste argumentide lust. Anu Kalm, kui me tõukame nüüd jan kausi viimasest mõtteavaldusest, et Kirjanike liidul on õnnestunud ennast kultuuriministeeriumis, aga võib olla ka rahandusministeeriumis paremini selgitada oma seisukohti, arusaamisi, nõudmisi, kas. Ei mõtle ma, ei, mina ei ole kordagi rahandusministrikohtadega rahandusministeeriumi ukselaevast üleastumine. Puuduvad igasugused suhted, suhtlused. Kas võib siiski teha niisuguse järelduse, et kirjanik kandonnas suutnud nagu paremini arusaadavamaks teha kui, kui näiteks teatriliit või kunstnikele? Noh, eks kirjanikud peavadki, oskaks paremini arusaadavaks teha. Kirjutamine ja rääkimine ongi ju, ütleme nende meedium. Paraku võib-olla me oleme jah, selles ise süüdi kunstnikud või kunstnik, und võib-olla tõesti on osanud liiga vähe enda eest seista ja enda eest rääkida ja minu meelest üks väga hea eesti kunstnik konna niisugune üldine iseloomustav teos on, siiamaani on Kai Kaljo siin aastaid tagasi loodud video luuser ja Kai Kaljo on nüüdseks tõusnud Eesti üheks enim välismaal esinevaks kunstnikuks. Ta on tõesti väga tunnustatud, aga see, see luuser, luuser on ta Eestis vist samamoodi siiamaani ma ei tea, kas tal need on haigekassakaart või tal siiamaani ei ole raha seda endale lubada, et ta naguniimoodi need kunstnikud paraku elavad. Ma mõtlen, et võib-olla me võib-olla me oleme ise selles ka jah, süüdi, et nii hästi ei oska enda eest seista, aga no ütleme, et see on nüüd üks katse, et et see ei ole, et tõesti see kiri, see ei ole ka ainult mitte loomeliidud, vaid seal on, ütleme laiemalt siin on ju alla kirjutanud ka muuseumid ja, ja et see puudutab tegelikult kultuuri kui sellist üleüldse mitte ainult loomeliite, vaid mulle väga meeldis see võib-olla ei hakka Reino eest uuesti, ütleme see, mis ta eile opi saates ütles, et see on ju tegelikult mõnes mõttes see kultuur on ju ka nagu selline ennetus, et me ei taha ju, et meie lapsed oleks tänaval ja tegeleks jumal teab millega, et me ikka tahaksime, et nad loeksid raamatuid, et nad käiksid näitustel, et see ju ka aitab ühiskonnas ära hoida halbu. Ma ei tea asju, et, et noh, seesama laps, kes on haiglas, tal on seal hea, ta aitab paremini, mõni terveks saada, võib-olla, kui tal on pildid seina, oli ta loeb raamatut, et noh et kultuur tegelikult laiemalt, et on nii vajalik, et nii imelik kuidagi üldse lükata seda seletama või põhjendama, et miks meil miks meil seda ikka vaja on. Millegipärast ühel hetkel võib-olla poliitikud kipuvad seda ära unustama, kes raha jagavad, aga et. Meid on, öeldaks välja, kui ma hakkaks küsima, et milleks on vaja seda bürokraatide süsteemi õigustatu kui ennast nende poolt. Miks nad saad sellist palka. Palun ütelge, mis on teie teie mõte, mis on teie kasu, seda me ju ei nõua, eks me oleme täiesti kindlad, et tõesti vabariigi, kõik need ametid on väga vajalikud. Inimesed, kes seal töötavad, on väga vajalikud, aga ma ütlen, meie vajalikkus, meie endi vajalikkus lihtsalt väljendub hoopis teistmoodi, hoopis kaudsemalt ja hoopis sügavamale. Minul on üks väga hea tuttav läbi ja lõhki ärimees, kes on natukene vanem, see minule jääb alati meelde, kui ta seda mulle rääkis. Ütles, et tema ikka tegi äri siin juba päris eesti alguses peale ja on läbinisti ratsionalist, selline asi peavad toimima, peab olema vastuplaanid, värgid, kust hakkab kasum tulema, mitte mingeid rumalusi ei tee. Ja siis ütles, et aga ta tegi niimoodi, läks, polnud viga niimoodi ja siis tegi veel edasi äri ja sa ütlesid, et tema jaoks suurim üllatus oli see, et kui ta, kui ta omaarust on väga ratsionaalne inimene ja siis ta jõudis selleni, et olla lõpuni ratsionaalne, olla veel ratsionaalsem. Ja mõelda seda asja kõike ratsionaalselt tuleb välja, et ei tasu olla väga ratsionaalne. Tähendab, et, et kõik need arvutused jõuavad lõpuks sinnamaani välja, et sa võid arvutada, palju tahad, aga sinna tuleb sisse mingisugune x-faktor. See X-faktor on see, mis ei ole ratsionaalne, seda ei saa tõestada, kas ta saab ainult kas tunnetada, kogeda või, või mingil viisil seda tunda saama. Ja see on see, mis tegelikult ka äris lõpuks, kui tahta olu, lõplikud ratsioon on see ja see on muuseas kultuuriga väga, väga sarnane asi. See ongi see, mida kultuur õpetab kultuur lõpetabki seda, seda tunnetusliku, maailma kogemise maailma, mida iga ärimees, kes on tark ärimees, räägib tegelikult selles sedasama asja poolt. Tabeleid oskavad kõik teha. Milles küsimus Exceli tabel kokku, leia liit öelda äriplaan selline ei ole, üks õnnestub, teil ei õnnestu, ühel on tunnetust, teisel ei ole. Juhuslikult võime näha ka, et kõige paremad ärimehed tihtipeale on väga suured kunsti sõbradimisi toetajad või on ise seda õppinud või tegelen sellega, selle üle võiks mõelda vabariigi valitsus, kui ta, kui tal aega on, vot mina soovitaks ikkagi neil võtta ka aega käia kunstinäitustel ja luuleõhtutel ja ja mõelda selle peale. Jah, mitte ainult presidendi vastuvõtul vaadata. Ja antagu võimalus, nagu öeldakse, Metzeenduseks suuremaid võimalusi. Ja see loomeliitude ühiskiri on ühest küljest on appihüüet, teisest küljest see on kutse dialoogiks vabariigi valitsusega. Kas valitsusringkondadest on nüüd tulnud mingisugust vastust? Kiri avaldati. Et te saatsite selle ära reedel, 12. mail. Täna on 17, viis päeva möödas. Kas midagi on juhtunud? No muud midagi, kui me oleme lehest vist lugenud rahandusministri reaktsiooni, ega see ongi kõik, minul rohkem teadaolevaid reaktsioon ei ole. Reaktsioon on see, et te olete liiga ennatlikud olnud ja pole ära unustatud. Kuna 22. mail alles me võtame vastu, me oleme liiga ennatlikud justkui olnud, aga selle ma tahangi öelda, et see tegelikult ei ole appikarje ja see on tegelikult ikkagi eelkõige kutse dialoogile, et nad ikkagi selgitaksid meile seda, kui kaua peab kultuur tegelema sellega tema kogu aeg nagu jan, ütlesin, et tema kogu aeg nagu kaitseb ja tõestab, miks teda vaja vaja on või, või võiks olla teistpidi hoopistükkis. Vaadake, küsimus on nüüd selles, et minister on teadupärast pärit ladinakeelsest sõnast teener, mis tähendab teenrid, nii et kultuuriminister on kultuuriteener ja ja ma, ma leian, et, et siis sellisel juhul, kui ta praegu niimoodi selle intervjuu andis kultuuri kaitseks just kultuuritegijate kaitseks, siis ta on oma teel ülesandest väga õigesti aru saanud. Ja eriti hämmastav on see, et see tekitab mingisugust arusaamatuste. SL õhtulehes ilmub artikkel, et mis nüüd toimub, kas, kas minister on kuidagi suunanud kultuuriinimesi minister oma tööd? Minister koostas Ja kusjuures see on tõesti nii, et see teenri aspekti sisse toomine on ju väga õige selles mõttes, et, et mulle nagu tundub, et riik püüab või see riigiaparaat püüab nagu ennast näha sellise ühiskonna aseainena või et riiki venitada riiki sama suureks kui ühiskond tegelikult ei ole, nii et, et kõik see ütleme kõik need teatrid ja arhitektide ehitatav ehitatavad hooned või linnaruum, kujundatav linnaruum, kõik kunstnike loodud teosed osa ühiskonnast ja see on palju laiem kui riik. Minu mure mure on see, et tabatuga pisut hakanud ja vaadata kui oma kabinetist väljapoole, kusjuures noh, samas me ei saa sellist üldistust teha, sest nagu sinu pelar märkisite, no väga, väga toredaid ja avara pilgulise, väga sügavate kultuurihuvidega majandusinimesi olemas tõesti Eestis praegu kes lööva muuseas kultuurielus igatpidi kaasa. Ja on olemas ka poliitikuid, kellel on sügavad kultuuri huvid, eks ju, meie kahekordne peaminister Milton Friedman, nii auhinna saaja on ju ise mitmete raamatute autor tegelikult kui, kui kui sa nakate vähekene vaatame, siis näeme, et see, see kultuurikiht on igal pool ennast laiali ajanud. Ta nagu ilmneb igal pool, ta ilmneb ka poliitilises sfääris, tõlgime majandussfäärist, igalt poolt on ta nagu juurestik, eks, mis hoiab pinda koos. Ta võib-olla ei ole nii hästi nähtav, eks, aga ta hoiab pinda koos. Hoiab seda pinda nüüd koos, mida me nimetame siis Eestiks. Selles kirjas on veel üks aspekt, millest ei saa mööda minna, nimelt kavandatavad protestiaktsioonid. Kui nüüd tuleb esmaspäev, 22. mai kätte jõuab ja eelarve projekt 2007.-ks aastaks riigieelarve kohta. Ta on samasugune kui praegu ja kultuurivaldkond saab tõesti see 3,05 protsenti riigieelarve üldmahust siis mida loomingulised liidud tõepoolest mõtlevad, teha? Seal ei olnud keegi kuskil kommentaaris ütles, et, et huvitav, mida kirjanikud hakkavad tegema, kas nad lakkavad kirjutamast, eks siis vaatame. Meil ei ole kokku lepitud, meil ei ole konkreetselt kokku lepitud, uskuge mind, loominguliste inimestena suudame me üht-teist välja mõtelda. Ja teine on jah, teatrites on, kuidas ma ütlen nii, ei saa öelda, et lihtsam, aga, aga noh, teatris on, on võimalik streikida või noh, jäta etendus ära või mingeid nii, ja see on nagu näha seda, et noh, et see on otseselt seotud publikuga, kuid kahjuks selle publikuga sinna saali tuleb. Mõtlen, et kunstnikele ja kirjanikele selles mõttes, kuna nende individuaalsem töö, et noh, et kelle vastu nad siis sel hetkel streigivad, kui nad, kui nad teatavad, et nad. Aga võimalusi on palju, ma arvan, et me oleme loomeliidud. Meil on väga loominguline Ütle minema ja ma usun, et me suudame selle välja mõelda. Ma rääkisin eile Eesti riikliku sümfooniaorkestri direktori Toomas Siitan iga ja meenutasime aega 90.-te aastate keskelt, kui ERSO samadel põhjustel materiaalsete lainelistel põhjustel korraldas niisuguse aktsiooni. Kontsert algas, saal oli välja müüdud ja esimesed 10 minutit orkester vait, kes see siis tõepoolest mängiti see kontserdikava, mis selleks õhtuks oli välja kuulutatud ja kui ma küsisin Toomas sõittoni käest, et missugune oli siis selle aktsiooni mõju, siis talle ei meenunud küll, et, et oleks konkreetselt kohe kiiresti antud rohkem raha, aga ta ütles, et see oli nagu dialoogi algus, täiesti kasutuna see, see ettevõtmine ka ei möödunud. Tahaks toonitada siin selle juures seda, et jällegi et kui nüüd rahandusministeerium ütleb, et olgu-olgu 3,2 jaa, jaa, see ei ole eesmärk, mina arvan, et kui tuleb 3,2 ja ei ole selget arusaamist ja põhjendusi, mis toimub praegu ja edaspidi siis ma oleks nõus ikkagi kokku tulema ja küsima, kas me ei peaks ikkagi mõtlema panema inimesi, sellepärast et mul on väga suur kahtlus, et sellel valitsusel ei ole rahva mandaati selles osas selles osas, mida ta praegu teeb. Sest kui me vaatame kogu riigieelarvete koguma, siis kõik need riigikontrollid ja kantseleid ja, ja ministeeriumid ja rahandusministeerium, teadagi, kõik on selleks just nimelt, millest jutt oli teenimaks. Selliste eesti rahva põhiolemust ja kultuur ja teadus ja haridus on, on mingisugune selline baas asi, ülejäänud ju kõik tegelikult teenivad seda loodust ja keskkonda. Ja see on see, mida me küsima, et kas hakatakse sellele riigieelarve koostamise tasanditel ka aru saama sellest, sest mina arvan, et üldiselt rahasse varu? Ma arvan, neil ei ole seda mandaati, selles mõttes peaks sellele tähelepanu juhtima, seda me ka teeme. Anu Kalm, no põhimõtteliselt see on seesama jah, et et see küsimus ei ole selles täpselt selles konkreetses numbris, vaid üldises suhtumises. Tore oleks, kui see muutuks ja, ja tore oleks sellest kas või rääkida, et aru saada, et kust see suhtumine on tulnud, miks ta. Vabandust, ma lisan lihtsalt seda, et et iga igal inimesel või ükskõik, mis on tema amet või, või tema huvialad, igal inimesel on fantaasia, iga inimene kasutab keelt. Iga inimene mäletab ja kui selle nende mäletamise, fantaasia ja keele sellised elus hoidmise süsteemid nagu, nagu kultuur on lihtsalt kuidagi ära kaotada siis tegelikult ühiskond laguneb koost ära. Selles see küsimus ongi. See nähtamatu juurestik hoiab nagu seda pinnani tugevalt koos. Et seal on nagu väga raske sedasi argumenteerida arvudes. Et kui te annate meile kaks miljonit juurde, siis me toodame Teile aastas viis väga head romaani. Aga kui see on ainus argument, millest rahandusministeerium aru saab? Et ma tahan ka öelda seda, et sisuliselt ega menüüd tänu sellele 3,0 viiele, siis järgmine aasta see oli mingi drastiline niisugune, et noh, nüüd on läbi. Ei, ma arvan, et, et teater ei ela halvasti, tegelikult kirjandus ei ela halvasti ja kunstiela halvasti kunstnikud, kirjanikud või need näitlejad ei teinud, nüüd on kuidagi nagu kogu aeg nagu maas natuke noh, pidevalt nagu sellest sellest, sellest muust asjast nagu ise nagu maas, sest teater on väga populaarne Eestis. Näiteks teated tomateid, teised, ma usun ka kunstnik kunsti, teised oma oma mätta otsast rääkida, aga teatri tõesti on väga populaarne inimesed käivad teatris miks mitte siis seda nii-öelda seda inimestelt tänavalt, kus teda ohud varitsevad, kinnisesse teatrimajja mitte vedada või kuskil mujal. Nii et nüüd te jääte ootama vabariigi valitsuse vastust teie pöördumisele ja kui seda ei tule, siis te mõtlete, mis edasi teha. Mina ootaks isegi kohtumist, ma ei tahagi niimoodi, et ajalehes vastab meile mingisugust seda vaid vaid kohtumist, et räägiks nagu asjad niimoodi Taivo, lihtsalt südame pealt ära või selgeks, noh see on nagu minu jaoks nagu isegi olulisem kui see, et mingi mõni ilmub, mingisugune vastus. Äkki võiks meid kutsuda, kasvõi sellel samal ajal valitsuskabineti istungile? Meie saatsime talle kirja, ei saatnud tegelikult seda kirja kõigepealt ajalehtede saatsime valitsusele ja peaministril selle kirja võiks ka nagu meiega otse suhelda, võib-olla mitte ainult läbi ajakirjanduse. Jääme siis ootama seda, kuidas valitsus vastab või, või kutsub teid läbirääkimistele. Kui kohtumine teoks saab, siis mingisugune ühisarusaamine ometigi sealt sünniks, aga ajakirjandusel on huvitav jälgida, kuidas see asi edasi areneb ja siis meiegi saates vaatame, kuidas me saame seda edasi kajastada. Tänan saates osalenuid, loominguliste liitude mõtteid, seisukohti, arusaamu selgitamast, Anu Kalm Kunstnike Liidust, Jan Kaus Kirjanike Liidust, Rein Oja Teatriliidust ja Ülar Mark Arhitektide Liidust.