Tere hommikust, mina olen Mart Salumäe, Viljandi Pauluse koguduse õpetaja. Ja täna hommikul loen pühakirjasõna luuka evangeeliumi 24.-st peatükist 36.-st 38. sõlmeni. Aga kui Jeesuse jüngrid kõike rääkisid, mida nad olid näinud siis Jeesus ise oli nende keskel ja ütles neile. Rahu olgu teile. Aga nemad kohkusid ja lõid kartma, arvates, et nad näevad vaimu. Ent Jeesus ütles neile, miks te olete nii kohkunud ja miks sellised kahtlused tõusevad teie südames. Aamen. Tänane evangeelium algab sellega, et Jeesus silmus jüngritele öeldes rahu olgu teile, esialgu see tundub olema nii loomulik. Jeesuse töö ja püha ülesanne on ju käia ringi ja soovida rahu. Aga evangeelium jutustab sellest, et jüngrid kohkusid, lõid kartma, ei arvasid, et mingit tont või vaim on tulnud, nende juurde. Elati Kristuse ristisurma ja ülestõusmise järgsetel päevadel. Jüngrid ei teadnud, kuidas nad pidid elama ja mida pidid uskuma. Arvatavasti levisid igasugused kuulujutud. Jeesus oli juristi löödud surnud ja seletamatul kombel oli tema haud korraga tühi. Rahu asemel oli rahutus suur. Nii juhtub iga kord, kui enesestmõistetavused juhtuvad ootamatult. Üks tuttav inimene, kes sõja ajal elas Siberis, rääkis, kuidas tollal nõuti rongipileti ostmiseks saunatõendi ettenäitamist. Seal üsnagi suures linnas oli ainult üks ametlik saun, kus seda tõendit sai. Ja see tuttav, kes oli neiu eas tüdruk, tahtis oma vanaemale teise linna külla sõita. Tõendit ei saanud ja ta sõitis jänest, jäi vahele, nii nagu enamasti ikka juhtub. Ta tõsteti rongilt maha, kuhugi väikesesse kolkajaama, kaugel kodust ja veel kaugemal vanaemast. Praktiliselt ilma rahata ja ilma saunatõendita. Mingeid häid lahendusi oli raske leida ja hirm haaras kareda käega noore neiu pitsitavasse haardesse. Ja ootamatult sammus uksest sisse tüdruku tädi, keda ta polnud aastaid näinud. Tädi oli hajameelne ja kogemata lahkunud rongist vales jaamas. Mõlemad ehmusid aga olid samas väga õnnelikud. Olukord lahenes. Jeesuse sõnad olid tähendusrikkad, rahu olgu teile. Millal oleme viimati soovinud mõnele inimesele rahu? Me elame rahutult. Kemplemine koolides ja töökohtadel. Vanemad püüavad lapsi kasvatada, aga võõrad iidolid rebivad nad oma haardesse. Vahest on tunne, et seisad üksinda keset õnnetusi tormi ja veeuputust. Ja ei oska öelda, kuidas püsida. Rahu olgu teile. Jeesus ütles seda inimestele, kes elasid keset meelehärmi. Rahulolematus on saanud ju meilgi justkui elunormiks. Vaevalt saab mingi asi valmis, kui selle asemel on vaja juba uut süsteemil on puudulik. Kokku saades ja hüvasti jättes on hakatud soovima edu. Seegi tuletab omakorda meelde ohtu edutult läbi kukkuda. Jeesus ei hakanud filosofeerima ehmunud jüngrite ees ta kõnedes neile sündmustest, mille keskel nad elasid ja lõpetas lause. Teie olete nende asjade tunnistajad ja ta palub veel oma jüngreid, jääge sellesse linna. See on tema palvega meile, täna jääge ustavalt oma kohale. Ega kusagil mujal pole rahulikum. Jääge linna, kus keeb rahutu elu kus inimesed jooksevad kogu aeg ei tea, mille pärast ja kuhu. Kus hingamispäeva ei osata pidada, kus mõni taotleb rikkust ja mõni lepib leiva ja tsirkusega. Ja sellesse linna, sest linn vajab just sind. Ütle oma sõna, ole sina, ustav, soovimaks, rahu. Issand, anna meile rahulist meelt, alustades seda päeva. Aamen.