Lahti raadio tahab ühineda kõikide eelnevate braavohüüetega, kes teile 10. juubelikontserdi puhul seda hüüdsid. Ja 10 aastat olete lasteraadios kenasti mänginud ise rõõmu sellest mängust tundnud ja teistele palju rõõmu teinud, sel puhul teised, mõned lilleõied, palju õnne. Aitäh, aitäh. 10 aastat. Ei ole palju ja on ka palju vist lastekollektiivi puhul on see palju. Kuidas see kõik algas, kes sellele mõttele tuli ja, ja kuidas see tore kollektiiv loodi? No kõik see algas 10 aastat tagasi. Kuidas see mõte just täpselt tuli, seda on võib-olla nüüd nagu raske isegi meenutada ja võib-olla täpselt öelda, et et mõte sai alguse sellest või teisest momendist. Aga siin võiks alla kriipsutada just seda, et meil vabariigis on tore traditsioon. See on laulupidude traditsioon, kus tullakse kokku aeg-ajalt ühislauluks suureks rõõmupeoks. Ja võib-olla teine moment, et vabariigis on väljaarendatud laste muusikakoolide võrk teatavasti meie viiuldajad, ansambli lapsed kuuluvad enamikus laste muusikakoolidesse. Ja võib-olla üheks ajendiks olidki siis laulupidu ja hästi arendatud lastemuusikakoolide võrk. Võiks aga mainida veel seda, et taoline ansambel on maailmas olemas veel üks selline ansambel ja ta tegutseb Jaapanis. Seal on ka üle kogu Jaapani. Aeg-ajalt kogunevad lapsed kokku kuhugi suurde tennishalli või staadionile ja seal siis musitseeritakse koos. Aga meil Nõukogude liidus rohkem taolisi ansambleid ei ole. Taolisi ansamblid ei ole, on ühe kooli piirides aga vabariigi piiridesse ei ole. Ansambli repertuaaris kõige esimene pala oli Eugen Kapi pioneeride marss. Nii ansambli liikmed on siis siin me kõik koos kõik, muidugi mitte, aga üks osa sellest, kuidas CD-d käib, kuidas te õpite oma palu ja kodus õppimine pärast selgeks. Aga kust te need palad saate kõigepealt tunnis õpetaja näitab meile, siis harjutame kokku. Aga ma arvan, et üksi õpetaja Ta on ka vähe, te ikka alusta sealt, kes need palad välja otsib ja, ja kustpoolt see väljasaatmine toimub. Sellele, mis lapsed ei oskagi vastata, õpetaja vastaks sellele küsimusele vastamise. No kus me kõigepealt tutvume paladega, eks ikkagi laagris. Laagris saame uue repertuaari, seal mängime noodist, saa repertuaari, tutvume sellega ja siis algab päris tõsine töö. Talvel kus viimistlemine palastlike tehniliselt-muusikaliselt kujundame ta välja, nii et aruande kontserdiks märtsikuus võime juba esitada teda kunsti küpsena. Nii et selge hoopiski niipidi, et siiski laagrisse kokkutulek ja siis seal toimub alles repertuaariga tutvumine ja kuidas elada sõnul läheb. Kõigepealt alguses, kui mina läksin esimest korda laagrisse, siis ma käisin, jõudsin neljandasse klassi ja käisin orkestritundides õpetaja Loidi juures. Ja siis tuli, eks päev oli leht seina peal ja oli kiri VII suvelaager. Hea sinna sõitjate nimi. Nimekiri oli, seal on Elentsid oma nimega Monime, leidsin ma seal. Ja siis noh, olid määratud tähtajaks ja kella kellaaeg, sõitsime siis Estonia teatri ette ja seal ootasid mind bussid. Siis sõitsime paidesse ja seal jäime ühe koolimaja juurde, siis ankrusse nii-öelda seal ööbisime ja taotlesime repertuaariga. Ja paides oligi, paides oli esimene minul. Kügavas elage testis. Tavaliselt istun 10 päeva enam-vähem teada. Kas need lased erinevad, nüüd pioneerilaagrites teeb mu üsna palju, meil on seal nii-öelda äkist tegevusvabadust, on ka vaba aega on palju. Isetegevuseks on suured raamid seal hästi palju seal igast asju teha. Huvitavam, Köögi tan oma kindlal kellaajal tõusmine rahuga. Ja vahepeal on ikka viiulimäng vahepeal noh, enamasti on kuus tundi päevas, meil seda viiulimängu. Kas küll ei saa? Ei saa. Mõnikord, kui olen kaua basseinis olnud, siis ongi paha olla, taastada tuleb ennast hoida. Ansambli kõige populaarsem eesti helilooja pala on Boriss kõrveri instrumentaalpala. Hommikul äratatakse fanfaari Irina saatele minnes. Siis meil, kes tahavad, lähevad ujuma ja teised lähevad võimlema. Kramer tubadesse, korrastame nüüd pärast seda jälle selliseid fanfaari, koguneme ritta ja lähme sööma. Pärast sööki aga harjutamine see kestab meil kolm tundi, son umbes kella kaheni saama. Kuidas harjutamine toimub? Kõigepealt me proovime kokku mängida, aga alati on vigu, ju siis õpetalloyd hakkab häältega töötlema eraldi. Kust te siis nii kõik korraga kokku mahuta, nii suure hulgaga, kui palju neid tavaliselt laagris on üle 200 vist. Viimased laagrid on olnud juba üle 230 õpilase. No ruumid on õnneks, meil on olnud head ilmad, nii et me saame kasutada kõikvõimalikke ruume, jäili väljas, harjutada. Rihmade. Me teeme koridorides ja rihmade töös abistavad meid õpetajad rajoonidest. Samuti vilistlased. Nii me jõudsime kella kaheni, siis oli päevane proov lõppenud, mis me seal edasi teeme? Peale kella kahte? Seal oli meil vaba aeg. Kell kaks on neil söök. Võib-olla häälne, ujume. Puhkame poes valmistute isetegevuskontserdiks. Raamat. Ütleme, kui sporti ja kihutame kirjumilia, aga laager lõpeb tavaliselt ikka nihukese suure kontserdiga, maskeraad oli seal ja väga paljud lapsed endale igasugused maskeeringut teinud. Laulsid ja tantsisid ja need väga põnev oli, huvitav oli. Nalja sai seal, kes nalja Messis anda, Phillipsi lõpuõhtu, meil on esimene maskeraadipidu siis iga rühm teeb omale iga tuba, tuba võiks jaotatud ja siis iga tuba paneb oma ühe või mitu numbrit välja, niukseid, nalja, huumorinumbreid niisugused. No ja siis mina ei teinudki midagi. Me valmistasime terve toa ette mitu numbrit ja noh, läks hästi kaasa, ümber sai esikohal. Kas säilitada, sest see oli see sama poisikesi, ennem rääkis seesama poiss, laulis seal. Ja siis alt ansambli see kontrabassimängija saatis klaveril Möldi jõgase, täitsa ilusti tuli välja. Neli puhkeaeg lõppes ära, mis õhtupoole toimub laagris? Paljud instantsid, osa ringides, seal oli kunstiring. Õpetaja oskas hästi karikatuure joonistada. Seda loit aitas ka veel teha. Pärast me liputasime need tööd üles ja siis kogu laagri õpilased käisid ja vaatasid. On traditsiooniks, et laagri lõpetame mitte üksnes isetegevusõhtuga vaid ka lõpukontserdiga. See toimus õues ja tuli palju inimesi. Nimelt internaatkooli peahoone on väga huvitava arhitektuuriga ja väga toreda akustikaga on õue, nii et me andsime siis vabaõhukontserdi, kusjuures ansambel viiuldajad olid peatrepi juures all ja tšellistid ning osa viiuldajad ülal rõdul. Nii et väga niisugune huvitav pildiliselt Kema huvitav kompositsioon üldiselt kõlas väga hästi. Ümbruskonnas autodega sõideti kohale isegi kontserdile, sinna. Kui palju lapsi üldse mängida ei ansamblis ja kui vanad nad on ja kui kaua nad saavad üldse ansamblis mängida? Üldse nende aastate jooksul on mänginud ansamblis üle 700 õpilase. Praeguses koosseisus on päris esimestest aastatest ainult üks õpilane. Ta on juba õpetaja seisuses. On, töötab meie orkestriinspektorina. Teised õpilased, kunagised õpilased on praegu juba jõudnud professionaalsetesse kollektiividesse või õpivad mitmetes kõrgemates õppeasutustes Tallinnas, Moskvas, Riias. Regulaarselt kuulub ansamblisse 230 õpilast. Keskmiseks vanuseks on 10 kuni 15 aastat. Muidugi on erandeid siia ja sinnapoole Ani keskmiseks vanuseks olnud 14 15. No teie olete need õnneseened, kes olite kõik 10. tegevusaasta tähistamise kontserdist osavõtjad, eks ole, ja see oli üks väga-väga pidulik kontsert. Nonii, kel olid kodused Garretti kontserdil ja, ja ema-isad ja tuttavad. Väga meeldis neelatelt. Jah, väga ilus kontserditel. Tänasel tähtsal päeval tulime ansamblile tervitama vilistlaste nimel nende nimel, kes kunagi on mänginud Erich Loidi käe all ja kes siiani on südames noorest viiuldajaks jäänud. Kuigi praegu õpime, kes ülikoolid, kes pedagoogilises, või kunstiinstituudis, kes konservatooriumis meenutame seniajani neid toredaid päevi, mis meil olid ansambli suvelaagrites Otepääle, Viljandis, Porkuni, mujal esinemisi Riias, Moskvas, siinsamas Estonia kontserdisaalis meie armsa dirigendi Erich Loidi väsimatult visadust, optimismi, elurõõmu ja seda erilist viiuldajat, ansambli vaimu, mis meid kõiki ühte liitis. Soovime, et noorte viiuldajat ansambel oleks ka edaspidi särasilmne, täis mängulusti ja teotahet. Mängime teile, pala, mis oli meie esimese kontserdirepertuaaris 10 aastat tagasi. Mina võtsin osa sellest õpilaslaulupeost, mis toimus. Ja ma ütleksin, et see oli väga tore. Kui me arutasime seal laululava all, siis oli niisugune tunne, et midagi suurt tulemas ja kui pärast oli kontsert ära antud laululaval rahvas oli selle väga hästi vastu võtnud siis on väga hea meel sellest. Üldiselt ma praegu laulupidudel veendunud ei ole, see oli esimene kord, aga see on minu meelest ilusam. Kord peale laulupidude oleme esinenud rahvakunstiõhtutel lindistanud Eesti raadios, esinenud televisioonis. Eelmisel aastal, ansambel sõitis Moskvasse ja andis kontserdi seal. Jah, kahjuks ei jõudnud, siin olin veel liiga pisikene, ei võetud kaasa, ei mõjunud veel lihtsalt nii vana nii nagu küla tuulik, unistab logisterakond neljandast klassist ja mina olin siis kolumisest. Ja no neid esinemisi tuleb veel, aga need esinemised, mis on olnud ja mis on teile väga palju kiitust toonud ja, ja suurt lugupidamist, austust tehke õpetaja Laitses räägib nendest, neid on hästi, palju on nende jookseb. Lapsed, kes praegu siin on, nemad? Jah, ei saanud veel osa võtta noored meie Moskva kontserdist veekontsertidest Lätis, väljaspool meie oma vabariiki oleme esinenud kahel korral Lätis ja ühel korral rahvusvahelise foorumi ees Moskvas Isme konverentsil. Meie esinemisi Moskvas võeti üldiselt hästi vastu. Kõige populaarsemaks alaks kujunes Jürme rukkirääk. Ansamblil on juba esimesest tegevusaastast alates külalisraamat ja sinna sisse kirjutatud väga palju toredaid sõnu ansambli aadressil. Väljavõtteid ansambel külalisraamatust, minu palav tervitus ning õnnesoov viiuldajad, ansamblile tee tulija musitseerimine on eridaks näiteks kollektiivõpetajate suurepärasest tööst. Tänan teie ansamblit, kogu ismi konverentsist osavõtjate nimel. Professor Kalle või Austraaliast ismi president, Moskvas 1970. aastal. Suurepärane noorteansambel andekad lapsed ning võimekas dirigent, palju uusi võitleja, edu. Aram Hatšhaturjan. Täname teid, armsad muusikud, teie võluva kunsti eest dimeetrica paljas. Ei ole, iga krõps on nii kuulda, et servod täitsa aitanud, viir jookseks üle põranda sees ka peale selle ei julge hingatagi hästi. Sello ja täitsa moff ansambli hull on täitsa raske seda last hulka vaos hoida. Kui tuleb ikka mitu tundi järjest olla, siis muidugi, ega see kerge ei ole, just eriti. Taastame ilus kuulata, aga mis on kergem, kas kontserdisaalis mängida, lindistada? Igal juhul, ütleksin, et kontsertsaalis mängida. Sest seal ei pea olema niimoodi igat pingul, et mis nüüd ma tegin ja niuke krõpseni lindi peale läks? Ei seal kontsertsaalis, seal võib olla täitsa nii-öelda normaalselt. Muidugi laval juttu ei aeta, aga hiirvaikust ei peagi olema. Nii, aga mitte ballade, jõuate ühe õhtuga ära lindistada. Kui läks üks lindistamine, kus ma käisin, siis mängisime, ühte pole, selleks läks ta kõhtu. Et raske töö on Raadio iga töö on raske, aga ta toob rõõmu palju. Kas te olete kõik rõõmsad, et saate mängida niisuguses toredas ansamblis ja? Väga hea? Tahaksin, et ta edasi oleks siin ka edasi oleks paljudele lastele Lõmm. Tiri, mis tuleneb ka lapsi, tuleb igavene, kui vähegi kutsutakse. Sest ma usun, et igale lapsele meeldib regi töödistiku kuus. Missuguseid tulevikuplaanid Ad õpetaja Loit sel aastal ei ole veel laagrit olnud, aga tuleb sel aastal laager, tuleb traditsiooniline laager. Jällegi pae külas. Me tahame liita aegla laagrile, aga nüüd juba puhkelaagri, Toolsel. Tähendab, esimene pool on siis nagu töö. Uue repertuaari õppimine, kontserdid ja teine pool laagri lõpupäevad, puhkus, tool, seal rannas, matkad, spordiüritused. Kaugemas perspektiivis me tahaksime näha oma ridades veelgi rohkem viiuldajaid ja tahaks, et meie ansambel ei areneks mitte ainult laiuti paika sügavuti.