Tere hommikust, mina olen Mart Salumäe, Viljandi Pauluse koguduse õpetaja ja täna tuletan meelde, esimesest Moosese raamatust 11.-st peatükist, salme neli kuni üheksa, mis kõneleb meile loo Paabeli tornist. Ja inimesed ütlesid, tulge, ehitage menestele, linn ja torn, mille tipp oleks taevas. Ja tehkem enestele nimi, et me ei hajuks üle kogu maailma. Aga issand tuli alla vaatama linna ja torni, mida inimesed tahtsid ehitada. Eestlane ütles. Vaata, rahvas on üks ja neil kõigil on üks keel. Ja see on alles nende tegude algus. Nüüd ei ole neil võimatu ükski asi, mida nad Nad kavatsevad teha. Mingem nüüd alla ja segage seal nende keel, et nad üksteise keelt ei mõistaks. Ja lihtsalt pillutas nad sealt üle kogu maailma ja nad jätsid linna ehitama. Seepärast pandi sellele nimeks paabel, sest seal segas issand ära nende keele. Ja sealt pillutas issand nad üle kogu maailma. Mõni aasta tagasi kingiti mulle kaunis kalender, mille lehtedel oli kantud 12 Euroopa kaar. Alates Rooma impeeriumist Euroopa Liiduni. Aeg-ajalt seda lehitsedes vaatan huviga neid erinevaid piire, mis on lahutanud ida läänest. Meie väike kodumaa on ajaloo vältel käinud korduvalt käest kätte ida ja lääne vahel nagu kahemehesaag. Teeme endale nii võimsad tornlinnuse, et poleks kedagi meist tugevamat rikkamat, targemat ega paremat. Siis elame rahus ja õitsengus, lahendame kõik probleemid ära. Aga mida suurem torn, seda suurem on segadus selle sees. Mõnel korral olen reisil viibides sattunud väga rumalasse olukorda kui mind ümbritsevad inimesed, kelle keelt ma ei oska ning nemad omakorda ei saa aru ühestki keelest, milles mina suudaksin ennast arusaadavaks teha. Aga kui on ikka häda käes, siis käte ja jalgade abil ning kasvõi sõrmega liivale joonistades on võimalik olnud kõik asjad ära lahendada. Õnneks olen sattunud kokku inimestega, kes on olnud valmis mind mõistma. Sageli ei saa meie teineteisest aru isegi siis, kui räägime sama keelt ning elame sama meelelaadi järgi. Lagunenud perekonnad, umbsõlme, keerdunud inimsuhted, lepitamatu lõhe erinevate ühiskonnakihtide ja põlvkondade vahel on igapäevane asi. Vanematel ei ole aega laste jaoks. Valitsejatel ei ole aega rahva jaoks. Ülematel ei ole aega alluvate jaoks. Enam ei saada üksteisest üldse aru, ei ole aega. See inimvõimete impeerium, mida igaüks endale ehitab, on nii suureks paisunud, et vaevu suudab inimene selle ühest servast teise tormata, kõige pakilisemat tuld tõrjuma. Kas peab ikka kõike suutma ja üle jõu tegema? Ehk istuks korraks maha ja räägiks asjad selgeks siinsamas kodulävel. Vaataks armsamale silma, käiks lapse koolis, kevadkontserdil, planeeriks, vaba õhtu koos sõpradega olemiseks. Sesse inimvõimet, impeerium laguneb ju niikuinii ja pudeneb laiali. Lapsed kasvavad suureks ning lähevad kodust välja oma elu elama. Loodetavasti jõuab kord kätte pensioniiga ning saab rahus elu tööle tagasi vaadata. Ei pea ju ennast enne seda hingetuks rühmama. Need vanad lood nagu näiteks Paabeli torni lugu pandi omal ajal kirja eelkõige selleks et nende näitel õpetada lastele õigeid väärtushinnanguid. Kui vastastikuse mõistmise soov asendub rikkuse ja vägevuse ihaga siis võib kergesti mõistmine kaduda. Issand, anna meile südamesse valmidus 11 mõistma. Aamen.