Sellest tähelepanuväärsest päevast Eesti muusikaelus kui Estonia teatris esietendus Evald Aava ooper Vikerlased möödub paari aasta pärast juba pool sajandit. Need aastad on korduslavastuste najal küll samas Estonias, küll Vanemuises veenvalt tõestanud. Tublisti rohkem kui poole tosina võib-olla isegi kümmekonna nimetuse kõrval. Meie varasemast ooperiloomingust, mida esindavad peamiselt Artur Lemba ja Adolf Retro teosed on just Vikerlased aja katsumustele vastu pidanud ja omamoodi klassikaks muutunud. Nüüd täitub 75 aastat eemalt haava lihtsa ooperikoorilaulja ja neil aegadel menukaima eesti lavamuusikateose autori sünnist. Eevalt ahl kaotas noorena vanemad ja pidi ise hakkama elatist teenima ning oma haridusteed siluma. Ta leidis tööd sadamatehase kantseleis ja sidus selle õhtukeskkoolis õppimisega. Kuid see tegevus teda ei rahuldanud ja peatselt võeti 16 aastane musikaalne nooruk Palgale Estonia teatri ooperikoori teise tenorirühma. Evald Aava huvi oli juba siis koondunud muusikale. Klaveriõpetaja Helmi Viitol meenutab ühes kirjutises, kuidas kunagi tuli tema juurde pikk sihvakas noormees sooviga klaveritunde võtma hakata. Paraku selgus, et tal polnud üldse pianisti annet. Avaharuldaselt peened sõrmed komistasid kummaliselt üksteise otsa ja ei tahtnud sõna kuulda. Ta jäi kuni lõpuni saamatuks komistajaks klaveri klahvi stikul. Aga ta oli musikaalne ja tal oli suur huvi muusika vastu. Seepärast julgustasin teda, et ta astuks Tallinna muusikakooli, mis parajasti alati. Aav astus esialgu minu eriklaveriklassi ja siis kompositsiooniklassi, mis talle palju paremini sobis. Evald Aav lõpetas konservatooriumi 1926. aastal heliloomingu alal professor Artur Kapi õpilasena koos Riho Pätsi ja n võrguga. Ta loobus tööst ooperikooris ja oli mõned aastad sõjaväekooli, orkestri ja koorijuht hiljem pühenduskida täiesti koorijuhi tööle. Nagu helilooja ise märkis, vapustas teda Verdi ooperi Aida lavastushooajal 1922 23 Estonias Olga Mikk Krulli iga peaosas. Teda haaras mõte luua suurejooneline ooper rahvuslikel teemadel. Ühtepuhku tuuakse lavale neid meile võõra lainestikul. Miks ei võiks nende hulgas olla ka üks puhteestilikku ooper, mõtiskles ta. Evald Aav oli varemgi tuttav pisut ka poeedina tegutseva ajakirjaniku Voldemar loo luuletustega. Ja kui viimasel valmis ooperi libreto leidis noor helilooja sellekohase olema oma unistuse teostamiseks. Niiviisi sündiski Vikerlased lavamuusikateos, mille kauneid meloodiaid tänapäevalgi naudinguga kuulatakse. Ooper, mille kohta helilooja lausus sellesse muusikasse tahan panna oma hinge. Kui Evald Aava ooper Vikerlased kaheksandal septembril 1928 esmakordselt Estonia teatri rambituledes säranud oli, kirjutas arvustaja ajalehes. See päev saab meile ühe tähtsa oma kultuuriürituse tähtpäevaks. Tõepoolest Peri melu oli nende aegade ja olude kohta lausa ebatavaline. Ainuüksi esimesel hooajal toimus tervelt 22 etendust. Autorit tasustati üheaastase õpingureisist. Vikerlase don kirjutatud itaaliapärase suure ooperisugemetega nii muusikadramaturgiat kui ka meloodilisuse laululisuse osas. Meloodika on siin rahvalaululaadne, ehkki kusagil Pole märgata puhtakujulise rahvalaulu esinemist. Harmoonia on kahtlemata isikupärane ja nende aegade kohta uudne. Meespeategelasi saadab juht motiivide süsteem. Orkestri koosseis on suur, orkestratsioon, heakõlaline kehki A vise pidas seda nõrgemaks lüliks. Ooperis kasutatakse mees-nais- ja segakoori, kohati isegi röövi teosesse lülitatud balletinumbreid. Vaatamata rõhutatult eksponeeritud ajaloolisele taustale muinaseestlaste tõrjevõitlusele, skandinaavlastega, keda vastu seega ajastust, milles meie muistsed esivanemad elasid enne ordurüütlite ja taanifiodaalide sissetungi eestlaste aladele kannab ooperi tegevustiku siiski psühholoogiline joonis. Tava kohaselt Kolmnurgad peategelaste käitumine jatkub. Ajalooline taust jääb teosele siiski rohkem või vähem raamistuseks, milles näidatakse ise loomude arengut, jaab vastandumist. Estonia teatri kauaaegne juhtiv ooperisolist bariton Vootele lõikat astus esmakordselt selle teatri lavalaudadele 1928. aastal. See on siis just samal aastal, kui nägi maailmavalgust või rambivalgust Eevald, tavaooper. Hüvikerlased. Kas teil ka selle esiettekande ajal oli partii, tähendab ma mõtlen just Olavi partii esitada või lülitusite sellesse ooperisse, hiljem? Mina lülitasin selles alguses koorilauljana ja siis tegi parajasti kaasa, tähendab, tegi hoolavitagi karbiitol. Ja hiljem siis tehti mulle ettepanek seal selle osa järgi vaataja. Vaikett laulis, nagu need meie käepärast olevad vanad kavalehed näitavad Marta Rumgi. Ja ja, ja siis, no ja ma siis käisin tema juures kodus, siis vaatasime seda asja läbi, siis Estonia repetiitor, sega maamatu. See õpetas partii selgeks. Ja siis ma ei mäleta, mitmes, mitmes kord see oli seal igatahes palju läinud. Siis hakkasin mina kaasa tegema esimeses lavastuses. Aga järgmine lavastus, mis tuli mäleta täpselt taas 35., ah jah, 35. aastal. Aga siis ma tegin algusest saadik kuni lõpuni. Menu oli seal seal ooperid väga suur. Rahvas käis väga palju sel ajal teadvus, vahetevahel mõned teised tükid olid tühjad, aga Vikerlase käisid väga usinalt külastamas. Mis vikerlastesse puutub ooperis, siis minu arvates? Kui ise tarva pidevalt lavalolija inimene, Tõnis väga hästi lava spetsiifikat ja see ooper on kirjutatud väga nii mugavalt tavaliselt hästi ja laululiselt ja lauliselt ka. Sest et seal seal midagi kuidagi võõrast, kui inimene ei tunne lava aasta võib seada väga ilusad numbrid, aga sellega ei saa lavaliikumist ta kunagi, mõni on niivõrd rasket kätt lihtsalt metskoor koorilaulud korrab lihtsalt paigal olema, ta ei saa liikuda. Aga sellel haaval oli väga hästi tehtud selles suhtes, et siis kõik see muusikali kuidagi liikuv, jälle lavaline ja spetsiifiline nagu lavale loodud. Muidugi andisse kaaslasest inimene nii palju aastaid juba seal laval olnud nägi, kui ta, mis, mis sobib ja mis mitte ei sobi. Ja siis nähtavasti arvestatud ka seda viletsa Distonia augustiga, mis sel ajal oli siis? See. Lavamuusika äramis lavalt kastides, nii et ja siis orkestrist kostis lavale pahasti ka, nii et väga raske pidada seda orkestrit, kontakte kätlema ooperis, Vikerlastes, seal see oli kuidagi dirigendi ja, ja lava vahel oli kohe side. Nojah, see oli ju rahva muistne vabadusvõitlus, eks ole, see jahe ja haav oli ju selle kujundanud nagu psühholoogilise draamana ajaloolisel taustal eriti, mis mul meeldis praetiga meeles, on see viimase vaatuse hullumeelses stseen, see oli väga hästi tehtud nüüd väikese kõrvalepõikena, kas see oli teie esimene suurem osa teatris või eelnes sellele juba mõni muu? Ei ennem oli mul sõrmes ooperis vürsti koolis dubleerisime. Ja no see oli eesti ooper, sest üks esimesi osi Eevald tahab, oli väga kunstihuviline ja ta ise ka joonistas hästi. Maalis jah, ma nägin tema maale ka. Käisin kunagi seal nende juures tarvas Jakobsoni tänaval vist ja ja siis siis ma vaatasin, sealt, oli toas oli väga palju maale, küsisin, et kelle nad on. Siis selgus, et nad oma tööd elustrid tehtud seal oli, siis oli üks, mis mulle meelde jäänud jaani tuliivimis. Ja aga see ei olnud tema töö. Muide, selle kohta rääkis kunagi kunstnik Herman Halliste et selle maaliga seoses oli tekkinudki tõuge ooperi Vikerlased loomiseks. See oli olnud 1921. või 22. aastal. Aav suvitas siis Võsul ja seal ka olid Ants Laikmaa õpilased. Vabas looduses maalimas. Nende hulgas oli ka Johannes Võerahansu, kes neil aastail maalis vanu eesti sõdalasi küll täispurjedega, viikingite sõjalaevu, rannavalvureid kilpide ja odadega, vanade eestlaste pidustusi, jaanituld ja nii edasi. Ja just jaanitule andiski Võerahansu noorele heliloojale mälestuseks. Mul. Kuidagi praegades, kui tärkab mõttesse, kas jaanituli isegi meie dekoratsiooni peale ei mõjunud, sellepärast et tuura, et midagi väga sarnast tegi, seal, seal on nõupidamine tule ääres, vanemad peavad nõu seal sees sõtta mineku ja sõjasutaminekus, seen, seal natuke väga tuttavlik jooni, oli sellel dekoratsiooni sedasama jaanitulega. Nii et nähtavasti päris otsesed seosed seoses ka Võerahansu loominguga ja Eevald tahab, nagu teame, oli algul Estonia teatri koorilaulja, ta läks sinna tenorirühma kuueteistaastase poisikesena. Aga kaua ta seal siis kooris tegutses, ta hiljem ju siirdus koorijuhtimise alale, tema oli mitme Tallinna noh, võrdlemisi nii esinduskoorijuhiks. Mina teda nägin ka kooriskama, kooriastasin seal, mul tärkab meelde, et nagu seisid nad tavaliselt ikka, kui meil kooriproovid vist tammeveskiga kuidagi kõrvuti, nad olid mõlemad võrdlemisi pikad niuksed, taverski rohkem bronetikama. Kas demonski? Blond ja kaunis sale oli uskuda, mäletan sealt koorist kadus ruttu äraselt. Vahemärkuseks Paul Tammeveski oli omal ajal meil võrdlemisi menukate laulude looja. Ta lõi rohkem niukseid näiteks sur mingi pühendusele Milvilaidile, seal see üksainus õis, ta rohkem lännist kergeid laule, aga seal kõrval tema koorinaaber. Ja tõsist kammermuusikat, laule koorilaule jah, mul ongi aburajatuks veel järgiks asi, mis tema kirjutas, vist. Ma kardan, et keegi teine pole seal elanud, seal ei ava kevadetervitus vist, kui ma ei eksi, ta nii. Moodsa helistiku suhtes ei võtnud nii hästi vastu. Eks Vikerlase orgestratsiooni kohta ju kirjutati ka tollal arvustustes, et see, see on väga modern. Nende nootidega tegeles A minu arvates vist terve aeg, nii palju, kui mina seal kooris nägin, oli ta ühtepuhku õiendamis tammeveski, kes oli ka nii kuidagi helilooja taoline ikka mingisuguse nootide kohta jutte, siis nad ikka vaatasid õiendid ja ja siis uurisid ühte koonilist meeleliselt pintsaku taskus ala lõpetanud, torkas mingisugune noodirull. Tal on vist palju üks loomupäraselt koorijuhi või orkestrijuhi anded sest sealt koorimehed rääkisid, et tema püüab ikka vaatama järsku seda eestvedaja olla, vaestat ei ole selle nii-öelda tempotegija värkidega, mis seal seal juhidelt ette seadmata maost oma arust muud või teinud ja selle kohta ühtepuhku jutt, et vot kui nüüd A saaks pulti võib-olla tema tekst täiesti ümber selle asja kõik. Nii et ta pärast, hiljem ta läkski koorijuhiks teatris ta oleks nii, et ta isalt teatriski oma oskusi rakendada pärast rakendada mujal. Vikerlaste edu on seletatud tema esikohaga ooperite algu pärandite hulgas. Kuid see polnud ainus põhjus, miks see muusika tänaseni vaibumatult kõlab. Eevalt ava ooperimuusika on lihtsalt kandev, elujõuline, vahetu ja köitev. Hiljem tegutses Eevalt Aav koorijuhina. Tema käe all lauldi Tallinna koolinoorte muusikaühingu segakooris. Ta asutas meeskoori Eesti laulumehed, mida juhtis kuni surmani. 1938. aastal toimunud 11.-le. Üldlaulupeol oli ta üks üldjuhtidest. Koorijuhina oli ta temperamentne. Tõlgitsusega suutis ta luua elevust nii lauljates kui kuulajates. Tavalistele koorijuhi nõudmistele lisandus taga soovi, et lauljad omandaksid kooris. Haavaloomingupärand ei kasvanud suureks, ta suri 30 üheksaselt. Kavandatud teine ooper Toomas Nipernaadi jäi kirjutamata. Suurvormidest jõudis ta vahetult surma eel luua ühe sümfoonia ja pisut varem sümfoonilise poeemi elu. Praktilisest tööst kooridega kasvasid eemalt haava toredat koorilaulud. Praeguseni menukad humal põhjamaa lapsed, hommik. Tema matustel see kujunes väga suureks matus kontserdisaaliks tema puusärk sai, siis oli rahvast tulvil, täis ja. Ja siis terve aeg orkester mängis, sotsialistid eriti meelde on jäänud, on tema oma teos, mis seal matuse puhul Etegantise Juta kaebelaul, see võttis lihtsalt rahva tuimaks või nii tummaks. Kui nad kuulsid, seda on näha kohe, et seal tekkis niisugune nuuskamine ja pisarate pühkimine sele. Juta kaebelaulu aeglast jäätis niukse. See matus selles suhtes ta oma tõuseb. Mängitisel.