Kui Aadraate outi mõõdukadeks 22. juuni 1941. aasta fašistliku Saksamaa reeturlik kallaletung meie kodumaale. Algas suur isamaasõda raske ja ohvriterikka seiklus mil kaalule ei pandud mitte ainult meie kodumaa ja ta rahvaste saatus vaid kogu inimkonna olevik ja tulevik tema poolt loodud väärtused, kogu tsivilisatsioon, selles üldrahvaliku võitluses hitlerlike anastajate vastu ei otsustanud võidu saatust ainuüksi materiaalsed ressursid. Mitte vähem tähtis ei olnud rahva vaimujõud. Ta usk oma ürituse õigsusesse Nõukogude inimeste sügav patriotismitunne ja meie kodumaa rahvaste vankumatu sõprus. See oli võimas jõud, mis ka kõige raskemaid ja otsustava mail helgil tegid nõrgast tugeva tugevast kangelasi. Rahva vaimujõu toeks ja õhutajaks said muusad. Just nemad ei tohtinud nüüd vaikida. Võib kindlalt öelda, et ajalugu ei tunne sõdu, millest kunst oleks võtnud nii elavalt ja vahetult osa kommunistlik partei ja nõukogude valitsus mõistes sügavalt kirjanduse ja kunsti tähendus toimuvas otsustavas heitluses tegid kõik, et muusade hääl saaks kõlada täie jõuga et nad vääriliselt täidaksid oma ajaloolist kohustust kodumaa partei ja rahva ees. Tänapäeval oleme tunnistajateks, et nõukogude kirjandus ja kunst selle ülesande auga täitsid. Nad aitasid kasvatada kangelasi rindel ja tublist tagalatöös. Nad süvendasid ja tugevdasid usku võidusse. Sidemed eluga karmi tegelikkusega aitasid kasvada, aga ka kirjanikel ja kunstnikel, enestel mitte kunagi varem vahest hiljemgi pole nende Sulel ja viisidel olnud säärast kõlajõudu ja sügavat kodanikutunnet, kui oli seda suure isamaasõja-aastail. Teiste puusade hulgas ei olnud muusikale mitte viimane koht oma mitmesugusest kaliibrilist mürskudega laulupildujast kuni raske sümfoonia väeni Saidast ohtlik relva liik vihatud vaenlase vastu. Omadele aga oli ta mehise meele ja kodumaa armastuse tunde jõus asendamatuks toniseerijaks. Tõeliste võitlejatena mõistsid nõukogude heliloojad oma püha kohustust koduna ees nagu tehased läksid üle sõjapäevade toodangule. Nõnda muutus ka heliloojate looming, kus keskseks ja valitsevaks rahva võitlus kodumaa kaitse üllast teema. Kõige operatiivsemalt loomingu haruks kujunes laululooming. Kodumaa kaitseainestiku oli selles žanris liikvel olnud küll ka varem ent nüüd omandas ta ülima aktuaalsuse. Kui sümfooniat võiks võrrelda romaaniga, siis oli laul midagi lööva ajakirjanduslikku ESC taolist. Entas on vajaduse korral teravat satiiri või mahlakat sõjamehe huumorit. Heliloojate organisatsioonid Moskvas, Leningradis ja teistes vennasvabariikides astusid energilisi samme. Rajati kiire ja laialdane koostööl. Luuletajatega kuulutati välja konkursse. Loodi vahetud sidemed punaarmee väeosadega. Paljud muusikud astusid võitlejate ridadesse ning suundusid rindele. Esimesed laulud kirjutati sageli rindeolukorras blindaažidesse, Muldonnides Leningradis ja Sevastoopolis tegutsenud heliloojatest said oma lauludega alati oodatud kaaslased Nõukogude meremeestele. Meie kodumaa merepiiride kaitsjaile heliloojate erakordsest, loomingulisest aktiivsusest kõneleb kasvõi seegi fakt. Paari esimese 100 päeva jooksul loodi ainult Moskvas üle 100 laulu. Üks esimesi nende hulgast oli Aleksander Alexandra Vi ja Vassili leebeedevkumatsi ühistööna valminud püha sõda. Suure isamaasõja muusikaline embleem, laul täis karmust, draamat, dismi ja mehist Iipikat. Selle laulu esmakordne ettekanne 27. juunil Valgevene vaksali esisel väljakul punaarmee laulu- ja tantsuansambli poolt autori juhatusel kujunes kuulajatele unustamatuks sündmuseks. Siit alustas see laul, võiks öelda suure isamaasõjahümne oma aastate jää kilomeetrite pita matka mööda esimeste sõjaaastate raskeid rinde teid vastu pidades ja lõpuks võiduga Berliini jõudes. Ei ole vist ühtki nõukogude sõjameest, kes seda laulu noil aegadel poleks. Võitleva laululoomingu mehiste marsside sadade haaravate rivi laulude autorite esireas sammusid Alexandra Vi kõrval. Viktor bee lõi Anatoli Novikov, Vladimir Sahharov, Tihhon Frennikov, Vassili Solovjov toi, Vladimir krutseenin, Mark Ratkin, Matvei planter ja teised. Kui erinev ka ei olnud heliloojate loominguline käekiri, ühendas neid kõiki laulude ainestik, nende ideeline suunitlus ja eesmärk. Õige varsti omandas Aleksandrovitš püha sõja kõrval, mitte väiksema populaarsuse. Leningradi helilooja Vassili Solovjov, toi laul, õhtu reidil. Helilooja ja poeet surkin olid just lõpetanud laadimistöö sadamas. Jäid viivuks kai äärele hinge tõmbama. Õhtu oli vaikne ja selge, meenutab see toi. Reidil seisis ankrus miinipanija Marty. Laeva najalt kostis bajaani mängu. Mõtlesin meremeestele, kes annavad oma elu kui vaja, et kaitsta meie kodulinna mereteid. Must tekkis tahe muusikas kajastada nende meeste tundeid. Hakkas kõlama esimene refrääni rida. Jää hüvasti, kodusadam. Ja nii valmiski meie ühise tööna laul. Õhtu rehitil. Ei. No see ja too Ilu. Jooga. Solovjov toi laulust õhtu reidil kujunes üks paremaid näiteid sõjaaegsest lüürilisest laululoomingust mille hulka tuleb lugeda ka sellised rindemeestele alatiseks meelde jäänud laulud. Nagu planteri rindeäärses metsas ja oota mind, pagas, lovski pimedal ööl, Fratkini lault neprist, Mokroussovi, püha kivi ja paljud paljud teised. Laululoomingut tekkis noil aegadel kõikjal, kus tegutsesid Nõukogude heliloojad, oli see siis rindel või tagalas oma esimesi läbielamisi sõja lahti puhkemisel, meenutab helilooja Lydia auster, kes tookord elas Moskvas. Mina kuulsin raadiost, vapustas mind sügavalt. Just äsja olin saatnud oma nihe ja pisipoja teele Leningradi. Miks olid pojas suured silmad täis pisaraid? Kas nad jõuavad tagasi? Seda mida ette võtta? Kas muusikud on selles oma koht? Kas helilooja on kellelegi vajalik? Nende küsimustega töötasin heliloojate liitu. Seal oli koos palju rahvast. Keegi haaras mind käest ja küsis, kas sul juba luuletaja on? Mis luulede, milleks? Ei taibanud kohe. Noh, kaitse teemalisteks lauludeks. Vastasküsija juhtis mind keldrikorruses sööklasse, kus laudade ümber istusid heliloojad ja luuletajad. Kamina leidsin oma paarimehe. See oli luuletaja Aleksander Oislender. Tal oli luuletus peaaegu valmis. Viimase Salme Pisundisime koos. Luuletus kandis pealkirja ta vaipa, Jets. Tõuse võitleja. Teel koju valmis peas, viis kodus asusin klaveri taha, et kõik paberile panna. Keset ööd helises uksekell. Tuli majavalitseja ja teades, et kõik peavad minema varjendit kaevama. Vastasin, et mul on ülesanne luua homseks laul ja lugesin talle ette salmi sõnad. Kui, siis tehke tööd edasi, meie kaevane, teie aga komponeerige oma laulu lõpuni. Mu laul võitis heliloojate liidus vastu. 30. juunil olite trükkimiseks valmis. Kui algasid vaenulikud õhurünnakud, nõustusin pojaga evakueerima Ashabadi. Turkmeenias saabudes kuulsin oma laulu Moskva raadiost. Ashabadi kirjutasin veel rea laule, mida esitasid Turkmeenia raadio, solistid ja koor. Kaua püsis ooperilaulja Maia kuliive repertuaaris minu ballaad soojakas modinjanskest. Mitmed minu konservatooriumi kaaslased nagu Vladimir Putin, kostja, Makarov, reciting ja teised läksid rindele. Kostja langes Moskva kaitsmisel mõõdiada haavatuna demobiliseeritud kirjutas teie sümfoonia, mis oli pühendatud palju kannatanud ent võitjaks jäänud kodumaale. Jutt k. A. S. S. Tere. Abi. Laatia õuda. Läbis. Nõukogude Eesti heliloojad Tallinnas, kes olid koondunud oma vastasutatud organisatsiooni ümber, võtsid fašistide kallaletungi puhul vastu üksmeelse otsuse, mis avaldati ajakirjanduses ja milles taunity teravalt fašistliku Saksamaa reeturliku agressiooni nõukogude maa vastu. Otsuses rõhutati edusamme, mida meie rahvuslik kultuur nõukogude korra tingimustes oli saavutanud ning tõotati, kui vaja seda elu hinnaga kaitsta. 1941. aasta juulis pöördus Eesti NSV kunstide valitsus luuletajate poole tekstide saamiseks Nõukogude Eesti rahvaarmee laulude tarvis. Valminud tekstid anti kohe heliloojatele ja lühikese ajaga otse tõeliselt sõja ja tempoga, nagu märkis ajaleht, kommunist olid ka viisid valmis. Laul paljundatki kiiresti ja Estonia teatririndebrigaadid viisid selle rahva hulka sõjameeste keskele. Eesti NSV Ringhäälingu kaasabil tehti sellest laulust heliplaat. Rahvaarmeelaste laul oli üks viimaseid, mis kõlas raadios veel 27. augustil 1941. Meid jäid ootama ja ka selle tõttu uus ja töö. Saab? Seal on ka Surmahirmu. Küllap varsti kraana. Teevad nüüd pööra. Mardiga. Vehkleja väest. Pada. Jõele röövlid. Täitsa. Need, kellele seda öelda? Professionaalsete heliloojate laululoomingu kõrval ei olnud väiksem tähtsus isetegevuslike muusikute viisi meistrite lauludel mis tekkisid kõikjal, kus kõlas muusika. Asjata ei öelnud sõduri vanasõna. Öösel on laul silmavalguseks kuumuses varjuks ja külmas pilt kasukaks. Millist osa laul rindemehe elus etendas? Seda mäletavad hästi kunagised Eesti laskurkorpuse sõjamehed. Just nende keskel puhkes sõja-aastail lahti Raimond Valgre erakordne talent. Mees. Laulud aitasid sepistada kangelasi Voroneži rindel võidelnud vanemseersandile Sveliidsel oli lemmiklaul, mille ta ise oli loonud. Raske lahingülesande täitmisel sattusid nad fašistide automaatorite tule alla ja suruti maadligi. Ent ülesanne ei andnud oodata. Seal tõusis ootamatult maastaks Veliidse, sirutas end täies pikkuses püsti ja hakkas kartmatult sammuma vaenlase poole, lastes üle lahingumüra kõlada oma lemmiklaulus. Kaunis, oled mu isamaa, kallis, võrdset Kaukaasia on, ma ei tea. Su eest võin elu hinna anda. Ma 10 kord kord. See oli midagi uskumatut. Inimene läheb sülitsi surma ja lauldes. Nähes sellist enneolematut jultunud tegu, kaotasid fašistid hetkeks pea ja katkestasid tule. Schwelidze kaaslased hüppasid püsti ja tormasid edasi. Fašistid püüdsid küll rünnakut peatada, ent oli juba hilja. Meie võitlejad täitsid oma ülesande tänu laulule. Nõukogude Liidu marssal Ivan Bagramjani meenutab, et aastatel 1000 941942 ajal, mil meil oli eriti raske tekkis Nõukogude rahval eelkõige vene rahval palju laule. Need olid uljad, viisid ülistasid kodumaa kuulsust ja olid täis vihavaenlase vastu. Need kõnelesid mehisusest, julgusest ja relva sõprusest. Kõik see aitas ületada sõjaaegseid raskusi ja neid polnud vähe. Nõrga vaimuga rahval poleks saanud tekkida selliseid laule. Sündisid laulud, neid tõid meieni heliloojad ja lauljad, me kuulsime neid raadiost, kinoekraanilt ning rindeteatrite kitsukestelt lavadelt. Ja alati saavutas laul oma õilsa sihis. Ta helid ja sõnad väljendasid kõige paremini meie eneste tundeid. Me veendusime, et laul on meie tõeline kaaslane ja sõber. No. Ilu. Ma ei ole oma elus pühendanud ühtki teost kellelegi kuid selle sümfoonia, kui see mul õnnestub, tahan ma pühendada Leningradile. Kõik, mis ma selles teoses kirjutasin, mida ma sellesse väljendasin, on seotud. Mu kodulinnaga on seotud ta kaitsmise ajalooliste päevadega. Alustasin sümfooniat juuli lõpul 1941 lõpetasin detsembris peaaegu terve sümfoonia valmis. Leningradis. Töötasin palju pingeliselt ja kiiresti. Tahtsin luua teost meie inimestest. Dmitri Šostakovitši seitsmes sümfoonia kanti esmakordselt ette viiendal märtsil 1942. aastal. Kuiboshevis mängis suure teatri orkester, dirigeeris Samuels samas suud. Missugune kurat, võiks küll võita rahvast, kes looks sellist muusikat. Võitmatu on rahvas, kes loob niisugust muusikat. Maa, mille kunstnikud loovad nendel karmidel päevadel surematu ilu ja vankumatu vaimuga teoseid on võitmatu. Need on kolm varianti mõtteterast, mida öelnud üks kuulaja pärast Šostakovitši seitsmenda sümfoonia esiettekannet New Yorgi räidjassetis. 19. juulil 1942 kuulsa Arturo Tascaniini juhatuses. Leningradi sümfoonia leidis tohutut vastukaja kõikjal humanismi ja tsivilisatsiooni eest võitlevad maailmas. New Yorgi esiettekannet transleerisid 134 USA ja 99 Ladina-Ameerika raadiojaama. Sellele suure emotsionaalse mõjujõuga teosele pühendati raja taga arvukaid artikleid, millest kogunes kenake köide. Ta jäi alatiseks meelde nendele, kes seda esimest korda sõjapäevadel kuulsid. Enta mõju ulatus hilisemassegi. Sellest sümfooniast kuuleksin ma nagu kahurite lahingu kõma Leningradi ja Stalingradi all. Kui teie ja meie kangelased andsid oma elu homse maailma eest, kui meie, kommunistid ja partisanid, võitlesime koos fašistlike anastajate vastu. Me oleme alati armastanud Nõukogude liitu ja arvame, et võime teda nüüd veelgi tugevamini armastada. Tänu teile ja Šostakovitši-le kirjutasid kuulajad dirigent Jevgeni Meravinskile Šostakovitši seitsmenda sümfoonia esmakordse ettekande puhul vabastatud Prahas. Kõige raskematel blokaadi päevadel töötas Leningradis akadeemik, helilooja ja muusikateadlane Boris Assafie. Ta peavarjuks sai Puškini teatri näitleja garderoob ilma instrumendita, lõida omaadid, rambi, Lenini linnale ja karmid päevad tšellole ja klaverile. Ilma raamatu- ja noodikoguta kirjutas ta terve rea kapitaalseid uurimusi klassikalisest ja kaasaegsest muusikast. Mõned read ta mälestuste päevikust. Mõtted tekkisid päevast päeva järeleandmatu pingega. Ma püüdsin mitte aega kaotada ja töötasin väsimatult. Kuid detsember võttis oma koos temaga tulid külm ja nälg. Nende järel aga hirmsaim pimedus. Küttesüsteem ütles üles. Raskused andsid ennast tunda igal sammul. Surmajuhtumeid ainas Tennis. Ent töötada tahtsid nagu ei kunagi varem. Ma hakkasin kangekaelselt tegelema jällegi intonatsiooniprobleemidega. Minu ja minu perekonna enesetunne halvenes päevast päeva lõunat, kui need selleks üldse võis nimetada. Kuivasid kokku eimillekski. Selle vähesegi hulka segati õlikooke, mis osutusid kõige kurjemaks vaenlaseks. Kuid kipiad toki jätkus. Otsustasin rohkem lamada, et säilitada soojust ning ajada läbi ilma valguseta. Lamades pimedas püüdsin luua muusikat kasutades oma arutlusi, intonatsioonist. Saabusid tekstid rinde luuletajatelt. Vajadus laulude järele kasvas. Nende loomine aitas nõrgenenud organismil kõrvale juhtida raskustunnet. Valgusetuleku momentidel panin kirja oma mõtteid intonatsioonist peaaegu aforistlikult kiirustades, et mitte kaotada ajast tekkinud mõte kätte. See oli vaid töö algus. Blokaadi päevil valmisid assachtševil raamat klinkast monograafia Eduard kriigist, mille pühendas võitlevatele norralastele. Tšehhide jugoslaavlaste kangelaslikkust tähistasid uurimused nende rahvamuusikast. Järgnesid TÖÖD, Mozartist, Beethovenit, mussarskist maalerist, esseed Nõukogude muusikast, muusikast, Jugoslaavia ainelisele balletile jäi veel kirjutada kaks lehekülge. Kuidas saaks Jeff töölaua taga nõrgenuna kokku langes. Ta tegi läbi raske haiguse ja lõpetas teose. Eluteed kaudu evakueeriti ta tagalasse, kus ta jätkas oma tööd. Kõrvuti heliloojate arvukate vastsete teostega sümfoonilise muusika vallas etendas Nõukogude inimeste vaimukindlusega tamisel ja süvendamisel tähtsat osa ka klassikaline muusika. Beethoven ja Mozart, Glinka ja Tšaikovski paradin, Jamussarovski. Nende muusika andis omalt poolt jõudu elada läbi raskemadki raskused. Sümfooniakontserdid olid Leningrad lastele alati pidulik pühalikeks sündmusteks. Nendele tuldi läbi külma, nälja ja pimeda. Oma Leningradi päevikus meenutab kirjanik Fadejev. Kavas oli Tšaikovski kuues sümfoonia, juhatas Eli asberg. Naeralt oli sümfoonia kõlama hakanud, kui kuulajate ära kurnatud näoilmed muutusid. NEDC kirgastusid muutusid helgeks haavanaks. Nad ei sarnanenud hoopiski tavalise kontserdipublikuga. Sümfoonia ettekande ajal alustasid fašistid linna tulistamist. Keegi ei lahkunud oma kohalt. Kõikide näoilme jäi endiselt Kirkeks rahulikud pilgud suunatud orkestrile. Alatiseks jäi mulle meelde just see kontsert Tšaikovski kuuenda sümfoonia. Ta. Samal ajal kui leningradlased ammutasid jõudu Tšaikovski hingestatud muusikat, kest rüüstasid fašistid, Rimski kortsakovi majamuuseumi difinis tegid hävitustöödiasnaja paljanas ja rüvetasid Tshaikovski muuseumid klinis. Eks kõlanud ju feldmarssal fon raise nagu käsk kirjaski. Mingisugusel ajaloolisel või kunstilisel väärtusel idas ei ole tähtsust. Pravda kirjutas 1942. aasta kevadel. Las vaenlane tallab oma metsikus loomulikus raevus suure vene helilooja Tšaikovski noodivihikuid. Ta ei suuda kunagi lämmatada Tšaikovski muusikat, nagu ta ei suuda näpata Ta ta uusi sümfooniaid laule ja poeeme, mis on sündinud sõjapäevadest. Kui uskuda statistikat, siis anti nõukogude armee võitlejatele sõjapäevadel üle miljoni 300000 kontserdi ja etenduse nendest 500000 otserindel. Tänuväärset tööd sel alal tegid ka teatrid filharmoonias ning mitmed rahvuslikud ansamblid, mis loodi nõukogude valitsuse otsusel nende vabariikide kunstitöötajatest, mis ajutiselt olid sattunud fašistliku okupatsiooni alla. Ka Nõukogude Eesti heliloojad ja interpreedid, kes sõja-aastail viibisid Nõukogude tagalas, aitasid oma loominguga kaasa üldrahvuslikus võitluses. Eesti riiklikud kunstiansamblid andsid ligemale 1500 kontserti kolmandikku nendest meie vapratele sõjameestele. Iga teos, mis lähetati ellu, oli kantud võitlusvaimust. Töö, mida alustas legendaarne tasuja, kelle juhitud Jüriöö ülestõusu kuuesajandat aastapäeva Moskvas vääriliselt tähistati tuli viia lõpuni.