Ema kas te noorena laulda ka armastasite? Oht mis laul teil meeles mõlgub? Täitsa jääda Šadel kerges laabla. Voolus Cuculen Pekesi, hoolsin sind kogu lõigu olla Kukkoli. Palun Peeaa istuva eetelia, kes laulda, aga kärge Helga liu peal laskev Leiko. Kahes läks lillemerre üle tee. Aitäh. Aitäh, ema. Ma tahaks teile õnne soovida. 99 aastat täis. Kui lapsed olid väiksed, siis hoidsite teie neid, nüüd hoiad tütar juba teid. Känd äge. Ta pole rohtu, siia toob kõiki asju, Heike ikka jõudumööda kõik. No eks omal ajal tõite teie lastele kõik rohud välja, kui lapsed haiged olid. Ema murel pole ju lõpupoja, võttis sõda. See nagu solvang, tehku muhulgamis tahvli alla, ei anna. Mina olen kindel, oma oskusi olen, olen eestlane. Ei maei. Pihlak ja läks oma tõe eest sõtta ja teadis küll, et sõda on sõda. Aga läks ikka Käsma väsitandeid oma jõgelgavega. Nüüd ma lasen teil puhata natukene. Siin on üks kooliaja pilt Andrei murrast viimases reas. Neljas tema on ema moodi, minagi isa moodi. Aga iseloomult? Iseloomult ei tea öelda. Võib-olla rohkem, isasse oli iseloomustama rohkem printsipiaalselt. Mart Kangur, teie teate, Andrei murrat kooliajast. Kuidas teie tema iseloomu kohta ütleksite? Me koolis organiseerisime vastandiks kodandisel koolinosoliidule õppur ühingud, edasi. Muru võttis sel ajal juba pahempoolse kallakuga noorde liikmest osa. Ja hiljem kui edasi ümber organiseerusse üle eestimaalase noor prot aasta ühingu Pärnu osakonnaks oli jällegi murru meelde üks aktiivsemaid tegelasi. Mis mina tema kohta saan muud ütelda, et millega muru peale hakkas. Seda taga jätkas ion kunagi märgata, taus kusagile järgi andnud ainult juurde, võttis kogu aeg. Ja kui küllalt nõudlik, teiste suhtes ka just ega teda muidu ei pandud. 22. aastal peale koolist konnas koolist väljaheitmist Pärnumaa-ametiühingute organisaatoriks ta oli juba siis proovitud kindla ilmavaatega ja kindlasihtidega. Noor inimene. Kas teie mäletate, kui Andreilse kooli streigilugu oli ja kui ta koolist välja heideti kuidas sellele kodusis reageeris? No igastahes isa ütles, et temale toodi süüks, et ta on võtnud seal mingisuguse kivi pilgu, kivi isa leidis, et see ei ole mingisugune see ja et öelge mulle avameelselt, et mispärast ta koolist välja heidetakse. No ja siis avameelselt ei öeldud, ainult oli seda, ei tahetud tunnistada, et tegemist on poliitnaisoliitilise asjaga, Vaiatiiviga just toodi mingisugust vilgukivivargusega. No ja siis isa igastahes oli väga nördinud ja ütles, et mina ei usu, et minu poeg varastab. Me olime küll teine teises klassis Andrei oruga, aga ma mäletan seda asja sellepärast hästi. Kuidas see kivi lugu oli. Peale selle Andrei murukoolist väljaheitmist algas Pärnu segagümnaasiumis õpilaste streik. 126 õpilast lahkusid koolist ja nõudsid, et kooli direktsioon selle küsimuse muru kohta uuesti läbi vaataks, kuna leiti, et see on ennekuulmatu ülekohus, nimelt mineroloogia tunnis antikivid käest kätte, et õpilasneid vaatleks ja kõige odavam kivi põllupagu, mida võid meilt nagu sel ajal öeldi, mõne sendi eest igas pool saada, aga ometi oli selles kollektsioonis tsaariajal Uuralist toodud kallid kivid, kes maksid kohe mitusada korda rohkem ja on Eestile ainuüksi kaotsi ja kõige oda, mida meie põllu pealt igas poolt võib leida, see väike kivikene käest kätte andes kuidagi kadus ära. Ja loodusloo õpetaja hakkas rääkima, muru on jõudnud ja see kivi kaduma läinud. Selge oli, et siin ei olnud vette kivi kadumine põhjuseks vaid kooli direktor tahtis oma kooli nime koonus vees päästa, tahtis sellest punaste õpilaste grupist lahti saada ja otsite lihtsalt põhjus, kuidas neid koolist välja heita. Ema igastahes väga kartis, aga isa esialgu ka ei olnud selle poolt, ütles, et see on ikka Kärdetav, aga hiljem siis ta ütles, et tee nii nagu sa heaks pead, sest mina pean ka ikkagi töölisi ja töölisklassi meie päästjad, eks siis tal ikka omad seisukohad ja, ja tema oli täielikult sellest Igastahes, mina leian, et ikkagi Andrei sai ka põhilist just isal sest isa ja kogu aeg väikest ka ikkagi selle poolt väga teie saite juba vennalt mina vennalt. Ja siis, kui vend ju arreteeriti, siis taheti ju saarte mehed, tahtsid ju meie vanemaid, kamalaska, käisid seal sellistest saarte mehed tõelas ja siis oli niisugune asi, et vanad välja kohe maha. Pärnu on niisugune kant, kust kahekümnendatel aastatel üsna palju aktiivseid töölisliikumise tegelasi välja tuli. Jaan Anvelt 1000 923. aastal peale konnalise riigikogu valimisi kirjutas töölislehes pika joonealuse ja pealkiri oli punane Pärnumaa. Ja tõesti, see Pärnumaa oli punane, sellepärast et Pärnumaal oli üheksa valda, kus töörahva ühise väärina nimekiri. Ühesõnaga kommunistide nimikiri sae sai enamuse. Neis valdades oli võim nii-öelda juba valimiste teel läinud töörahva kätte. Pärnu üksikutes valdades rajoonides oli kuna tugev põhi, näiteks Tõstamaal olid kohe just selle Andrei muru kodu lähedal oli kolm kuulsat perekonda. Sutid Westmannid ja rannas ranna Juri kes isegi mootorpaadiga meie partei põrandas tegelasi kahel korral Nõukogude Liitu aitas toimetada ja valdades oli vanu 17 aasta tegelasi, kes olid tainavabrikutes töötanud, skonnase korraeglast tööta jäädes jälle tagasi valda tulnud. Aga see revolutsiooniline vaim lehvis nende kaudu ikka vallas edasi. Nad tegid igapäevast selgitustööd ja see muidugi aitas palju kaasa. Teiseks kasvassiva komsomol ist 22. kolmandaks aastaks. Komsomol oli paar aastat tugevat tööd teinud Pärnu koolides Pärnu vabrikutes tehastes ja kasvas vaimu poolest tugevat revolutsionääre, kes aitasid selleks kaasa. Et Pärnumaa 23. aasta valimistel andis üle 10000 hääle kommunistidele. Tol ajal oli see suur suur võit. Mäletate seda aega, kui 40. aastal Nõukogude võim taaskehtestati Eestis? Ja kui teie vend ja tema mõttekaaslased võisid oma ideaale ellu viima asuda juuni 40 siis ta kutsuti taliteedilase, kutsuti ära Tallinna siseasjade rahvakomissari komissari ja leiadid. Maatamehepojast sai minister ja kuidas ta seda tööd siis niimoodi võttis ka? Ei, ta võttis seda päris tõsiselt. Ma ei taha nüüd arvata, et see on nüüd see peapõhjus, aga kui Andrei Murro 1924 arreteeriti ja kui ta Patarei vangimäes istus siis Patarei vangimajas istus ka Viktor Kingissepa ära, andjerlyncosta töötas, patarei Tõgi vajas. Ja ükskord oli olnud niisugune juhus. Mina sel ajal patareis istunud, meestlasid venows vangimas, aga me vangimajades ikka käis nii-öelda side ja kuulsime seda juttu kohe. Et kui Lincos tuli oma kongiga jalutamast ja Andrei murukong läks jalutama, siis nad said kusagil kolmanda korruse peal kokku ja Andrei murru hüppas reast välja, kargas Leincostil kõrist kinni ja tahtis teda kolmanda korruselt alla visata, aga muidugi mustad nagu vangide keeles, tunnimehed tormasid vahele ja tirisid murru kardsesse ja Lincos ei ala viskamata, sest talle ei läinud õnneks, nii et muru on alati olnud elus ikka nii printsipiaalne ja kindla seisukohtadega. Et ta sedasorti oli. Ja mäletate oma venda mundris siis ei olnud veel paguneid. Heid olid need rombid talle majori aukraadis, major, murra tama, vend, igat moodi. Tore jah. Aga kui sõda algas? Tema naine oli maal siis vanemate juures, ta käis seal siis naiste laps ära tooma, siis oligi viimane kord, kus ta neid üldse nägijaks sai jumalaga jätta. Ja vaevalt, et ta siis seda ise teadis, et see viimane kord on, aga võib-olla Aivasta midagi. Sõda on sõda ja ega ta võitles ju rindel viimase minutini ja siis nad laevaga, mina pidin ka nendega kaasa minema, aga tuli nii, et me ei saanud enam kokku ja sellega jäin mina siis Tallinna ja mindareti eriti siis. Ja nutikus on vend ja kuna vaikisin, siis selge, et nojah, et kange kommunisti juurikasse tuleb maha lasta siis pandi seina äärde ja ei siis, et, et ei tule kalt kuskilt piuksu. Mul oli isegi selline tunne, et juuksed püsti, niisugune õudne tunneli metsierd naetaks nad rutem tegema. Ja siis öeldi, et hea küll, annan tal mõtlemisaega. Anti hommikuni mõtlemisaeg sviiti uuesti seina äärde. See oli Paldiski maantee seal politseijaoskonnas, see piinamine, see oli kole. Sõime natuke liiga jube, seal ju peksti, nii et nähes kohedelt õudne oli vaadata. Neeme Ruusima nägin üleni verisena, kui ta välja tuli ja mina läksin peale seda. Neeme Ruus oli täitsa verine hambad suust ära. See oli nii masendav, jube pilt. Ja. Siis hiljem juba teine päev, viite meid patareisse siis ja siis ma ei teadnud vennast mitte midagi. Ennem kui üksgotati, siis kui juba nõukogude väed siia tulid, siis sain teada, kui juba Boris Kumm tuli siis ütles, et vend on igastahes laeva peal saanud täistabamuse saanud surma. Nii et ema oma poja hauda ei, ei tea. Ei tea. See on ikka imelik küll, elus, et 99 aastane ema on elus. Aga poeg, poega pole. Kõik läheb auga hauda ja mina ei oleks midagi paha teinud. Ühtegi vett võtma nagu võtma, küsinud, kuidas toredat õpetust. Nii et poeg ütles, et ta on niisugune nagu teie, te olete kasvatanud teie poeg ja nüüd on juba uus põlv, õigemini juba kaks põlve edasi. Siin oli üks pilt, kus teie poeg on peal, see on kah seltsimees Mart Kanguri taskus, muidugi ei. Vaadake. Teie piltisid kõik ära, ei vii, eks see on, kui vanad tuttavad saavad kokku, siis jah, nii palju asju tuleb meelde tuletada, pilte vahetada. See oli, siin on siis teie poeg ja kaks pojapoega. Poeg on juba ise sõduriteenistuse läbi teinud ja täitsamees. Ja Andrei murra, pojal on ka vist lapsed, kahe juba poeg ja aeg läheb nii ruttu ja. Aga kas ema on kunagi seda rääkinud, et tema elu oleks võinud ju kergem olla, tal oleks olnud vähem muret ja vaeva kui Andrei ja kui teie poleks valinud seda teed, mida te olete läinud? Ei, ema, teda ei ole kunagi öelnud, tema leidis isegi pärast, et Andrei tegi seda täitsa täitsa õigesti, ta läks seda teed tema all algul ei saanud sellest aru, sellest poliitikast aga ükskord Kondri selgeks tegi, mis tähendab LC, et me lähme ja tööliste eest välja, et neil oleks parem elu. Ja vaat siis alles taipasin, et mis on see ja nüüd ta ütleb alati, et vaat nyyd lapsed käivad koolis ei ole tarvis seda kallist kooliraha, maksa kätt, kui meie pidime koolitanud riik, kui raske meil oli. Niimoodi ja selle eest, Me peame emale suure tänu ütlema, eta oma pojale ja teile haridust püüdis anda oma elumõnude kõrvalt, sest endale ei saanud ta ju õieti midagi lubada ja tal on ju kõigist kolm klassi haridust. Kuidas ema tervis on olnud? Tal on nii, et üks päev on tal väga hea, teine on väga halb, oleneb ilmastikust. Ja ma olen püüdnud ikka siis nii kava nüüd talle kõik võimaldada jätta, siis tunneks vähemalt nyyd selles ajastus keemiast hästi. Ja ema on ju eluaeg palju tööd teinud ja palju vaeva näinud, sest kannatanud kõigepealt oli vend kinni, nii kaua seal ju peaaegu 15 aastat ja mina olin siis eluks ajaks sunnitööle mõistetud, eluks ajaks sunnitööle mõistetud ja meie siis mina veel peale seda ja no need kõiki mõjusid igastahes talle halvasti. Ja siis see, et poeg sõjas tagasi tulnud. Ega see sõduri ema saatus pole kerge ja muidugi. Aga kas ema näpud ei püsi ikka rahul? Ikka tahab veel vahel midagi teha või vähemalt lauldagi. See kes seda hunti elule kuuluvus kukule, Pekesi, otsin sind kogu lõigu olla Gogoli tee. Ja naerda. Aga. Tore. Aga jaa? Ja orjatee ta ema valla. Kui me siia uude korteri tulime, siis ta küsis, kas ma siin ka laulda võin. Ma ütlesin, et võid küll jama et igal pool võid laulda ja seda ta ikka teed. 99 aastat. No loodame, et ta saab 100 täis. Võttis kohe silmad märjaks. Palun olge nii kena soovige siis meie poolt ka emale. Õnne aitäh 100. aasta alguse puhul. Täname õiekenega.