Tere hommikust, mina olen Mart Salumäe. Eesti Evangeelse Luterliku kiriku, Viljandi Pauluse koguduse õpetaja. Ja täna taevaminemise püha hommikul. Tasub meil meelde tuletada seda, et tänane päev on Kaheteistkümnes Euroopa liidumaas. Riiklik püha. Ainult endised Nõukogude liidumaad, kes on nüüd Euroopa liitu saanud ei ole sellel päeval oma rahvale vaba päeva andnud. Täna loen pühakirjasõna Markuse evangeeliumi 16.-st peatükist ja apostlite tegude raamatu esimesest peatükist. Jeesus ütles oma jüngritele. Minge kõike maailma, kuulutage evangeeliumi kogu loodule. Kui Jeesus seda oli öelnud, tõsteti ta nende nähes üles ja pilv varjas ta nende silmade eest. Ja kui nad taevasse vaatasid, tema minek, vot siis seisis nende juures kaks valges rõivais meest, kes ütlesid. Galilea mehed, mis te seisate siin ja vaatate üles taevasse. See Jeesus, kes teilt üles võeti, tuleb samal kombel, nagu te nägite teda taevasse minevat. Aamen. Jüngrid jäid tummalt vaatama Jeesuse taevasseminekut. Sellist asja nad poleks küll osanud oodata. Alles siis, kui neile öeldakse, mida nad tegema peavad, saavad aru, et tööd tuleb hakata reaalselt tegutsema. Minge kõike maailma, tehke jüngriteks kõik rahvad, õpetades neid pidama kõike, mida mina teid olen õpetanud. Meie ühiskonnas on järjest sagedamini esile tõusmas kirikuvaenulikud mõtteavaldused, et kui üle-eelmisel nädalal hakkasite finalistid koguma toetust internetileheküljel sellele, et nende koolis võiks kohustuslik usundilugu säilida vallandus tohutu kommentaaride tulv ja neist valdav osa lajatas Dresnaristidele täie jõuga vastu. Nendes kommentaarides oli nostalgiliselt äratuntav nõukogude propagandast läbi imbunud ajalooõpikute sõnavara. Kas pajatab meile ristiusk hingede rändamisest ja hauataguse maailma müstilisest eksistentsist? Ega sugugi mitte. Selliste asjadega tegelevad kaasa ja inimese uskumatust ära kasutavat posija ning soolapuhujad. Kirik tegeleb praktilisemat asjadega. Pühakirja imelised jutustused on ju meile antud selleks, et oskaksime oma elus pühaks pidada elu aluseks olevaid püsiväärtusi. Armastada jumalat üle kõige ja ligimest nagu iseennast. Selles võetakse kui kogu vanadest amentlik käsuõpetus. Kõik religioonid kehtestavad eetika, normannid kujundavad inimestes käitumismalle. Neist kinni hoides on võimalik elada nii, et me 11 jalgade Allaid alla. Ligimesearmastuse õpetus leidub nii ristiusus kui islamis. Ei hommikuma usundites, kui siin tuis, mis ainult poliitilised ambitsioonid, majandushuvid, kuritegelik vaenu õhutamine või inimeste kitsarinnalisus loob ja on korduvalt loonud varemgi veriseid vastuolusid, mida hakatakse usu sõdadeks nimetama. Tegelikult on usk jumalasse just inimkonda ühendav jõud. Teine oluline asi, mida usk inimese lõpetab, on oma juurte tundmise läbi põlvkondade järjepidevuse hoidmine. Piiblilugu tundma õppides saavad paremini aru neist hoiakutest, mis olid näiteks meie vanavanematel, erinevate elunähtuste suhtes. Miks kunagi, Oskar Luts pani Joosep Tootsi suhu selle väljendi. Oh sa juudas. Miks Tammsaare pani põrgupõhja Jürka õndsaks saamise nimel eluga maadlema. Miks vanaema hoidis alles koltunud lehtedega lauluraamatut, mille ta sai risti eemalt leeri kingiks miks kirikusse või kellelegi kodusse sisenedes või söögilauda istudes võtavad kõik mehed mütsi peast maha? Miks tänaval või maanteel leinarongkäiguga kohtudes on viisakas peatuda. Kõigile sellistele küsimustele saab ammendava seletuse just nimelt usust pärinevate traditsioonide tundmaõppimise kaudu. Issand, anna meile oma tarkuse vaimu et suudame hoida sinu sõna oma südames. Aamen.