Tere hommikust, mina olen Mart Salumäe, Eesti Evangeelse Luterliku kiriku, Viljandi Pauluse koguduse õpetaja. Täna hommikul loen pühakirjasõna Matteuse evangeeliumi viiendast peatükist, 14.-st 16. Salmini. Jeesus ütleb, teie olete maailma valgus, ei saa jääda märkamatuks, linn, mis on mäe otsas ei süüdata ka lamp p ja panda vaka alla vaid see pannakse lambijalale. Nii et see valgus paistab kõigile majasolijatele. Nõnda paistku teiegi valgus inimestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid. Teie isa, kes on taevas. Aamen. Mis valgust meie ikka suudame sellesse maailma särada. Maailm on ju täis suuri tähti, kelle paistel on ennast hea soojendada. Keda on hea esile tõsta ja särada lasta. Tavaline väike inimene tahab jääda varju. Tahab olla märkamatu, elada vaikselt ja rahulikult. Olla justkui ei keegi. Pühakirjas, eriti uuest testamendist tuletatakse aeg-ajalt jällegi meile meelde. Teie olete tunnistajad? Te, peate tunnistama sellest, mida te olete näinud ja kogenud mida te oma südames tunnete. Aga mis tunnistajad meie saame olla? Me ei tea ju pooli asjugi. On palju targemaid inimesi, kellel on vastused olemas kõikidele asjadele. Aga paraku on nõnda, et tunnistajateks ei sobi need, kellel kõik vastused on olemas. Kui ühte sündmust on tarvis tagantjärele tuvastada või seda, mis toimus, lahti mõtestada siis kutsutakse tunnistama just nimelt neid inimesi, kes lühidalt ja selgelt räägivad sellest, mida nemad nägid. Mida tähele panid, mida juhtusid märkama. Ja nendest kildudest pannakse kokku suur tervik. Praegusel valgel ajal on pühapäeviti kirikus jumalateenistust pidades sageli seesugune olukord, et päike paistab Viljandi Pauluse kiriku küljeakendest lõuna poolt eredalt sisse. Ja kui siis altari peal põleb küünal. On huvitav näha, kuidas küünlaleek jätab päikese käes varju. Me ei saa päikest tuua kirikuruumi. See oleks kogu maailma häving, kui see valgus oleks siin. Aga me saame süüdata küünlaid, panna põlema elektripirnid, valgustada seda paika, kus me oleme. Selleks, et oodata, millal päike jälle särama hakkab. Teie olete maailma valgus. Vaevalt keegi meist suudaks seda maailma hetkega valgeks muuta. Aga mingi säde meis on? Mingi igatsus, mingi lootus. Nendest valguse sademetest pannakse kokku just nimelt see suunda näitav ja maailmas soojendav pilt mille paistel on meil kõigil valgem olla. Taevane isa. Anna meie südamesse oma valgust, et see võiks meie kaudu särada siin maailmas. Aamen.