Tere päevast, head klassikaraadio kuulajad. Kell on 13, null viis alustab suvila 14 10. augustil, MINA OLEN Kaisa jõhvik. Meil on täna külas laulja, poeet, muusik Tuuli Velling, kellega räägime tema alles hiljuti ilmunud uuest albumist ja üldse loomingust ja mitmest muust teemast. Kuulame alustuseks pisut muusikat just nimelt sellelt uuelt plaadilt. Armastus eesti moodi. Siin. Taevas geeni Mary Jane sõjana. Tere tulemast klassikaraadiosse, Tuuli Velling. Tere tulemast. Tere tulemast, ütlesin iseendale tere. Selle kauni loo saatel, mis siin äsja kõlas, mis minu meelest on hästi suvine, väga tore selline puhkusemeeleolu Eestimaast mõtiskleda, kes kus iganes oma maakohut kodus võiks, kalla suvila trepil. Aga selle loo ajal siin raadiomaja akna taga hakkas tohutu sadu pihta igal juhul. Kuigi päike veel paistab, jõudsime selle loo ajal ka siin rääkida sellest laulust endast, kust see tuleb, sest see on tegelikult ju kuulsa ansambli repertuaarist, mida paljud siiski pole võib-olla kuulnud või siis ei mäleta, kuidas sina selle leidsid. Mina leidsin selle Ruja repertuaarist, kui ma otsisin lugusid, et et osaleda või laulda Ruja. Ei, see oli ikkagi pigem Urmas Alendri mälestuskontserdil ehk siis see juhtus juba umbes aastal 2009. Ja tõesti sellises uues kuues siis uuel plaadil, mis maikuus ilmus armastus eesti moodi, sellel on väga huvitav selline bukett laule erinevatelt eesti autoritelt, nii heliloojatelt kui pojettidelt. Kuidas üldsuse komplekt seal nii-öelda kokku sai, son päris, kuidagi minu arust väga huvitav, värvikas valik. Ta ei, ta enamjaolt kogunes meile vaikselt aastate jooksul, et olid mingisugused laulud nagu ikka, eks ole, et meil ei olnud plaanis teha armastuse plaati, aga aganad, et ju kipuvad olema tavaliselt armastusest need laulud, mida esitatakse. Ja siis kogunes meil aastate jooksul mingisugune hulk lugusid, mida me kontsertidel koos mu abikaasa Teetfellingu esitasime, kellega koos on see plaat tehtud. Ja siis ühel hetkel tunneski, et ah, nüüd võiks ju kahekesi plaadi teha ja siis me hakkasime vaatama neid lugusid ja mõtlesime, et jube kihvt oleks teha armastus eesti moodi. Mõned lood, me leidsime veel lõpus sinna juurde. Ja, ja siis jah, selles mõttes ei olegi noh loomulikult jah, on on seal tehtud mingisugune valik ja tõesti mõni lugu sai sinna viimasel hetkel juurde pandud. Aga, aga enamjaolt on see tulnud kuidagi orgaaniliselt selles mõttes, et et need lood, mis meeldisid, need ajapikku jäid ja, ja sinna plaadidega said on juba selle mõne kuuga tulnud mingisugust vastukaja ka, millest on rõõmu ja ja võib-olla ka natukene kriitikat võtta vastu. Ütleme nii, et see suvine aeg on olnud suhteliselt selline, nii kriitikavaba, et kriitikat ei ole üldse saanud, on olnud inimesi, kellele on väga meeldinud. Ja oleks huvitav teada tegelikult ka midagi, võib-olla selt negatiivse poole pealt, et et mida ma ise mõtlesin, et võib-olla, kas, kas on ikkagi natukene nagu sellist kontrasti või särtsu vähe, et võib-olla peaks seal olema midagi täiesti teistsugust veel. Aga teiselt poolt see, ega me siis ju ei ole midagi potenteerinud veel ja võib armastus eesti moodi kahe ka teha, et kuhu, kuhu siis veel leida neid lugusid, et lugude puudust ei ole, aga tagasiside jah, ma ütleks, et võib-olla see amet ise on ka selline, et tagasiside sageli tuleb oluliselt hiljem või siis teda ei nagu ei tulegi otseselt, et siis pole nagu mõtet teda otseselt ootama jääda, et inimesed lihtsalt ei tule nii väga ütlema, isegi kui meeldis, püüa, ei meeldinud peatselt ise endal süda rahul on? Jah, jah. Kui sellelt plaadilt vaadata neid lugusid, siis on nii-öelda oma loomingut, on protsent, on väga väike üks, ei kaks, ei 10 või 20, siis kummalegi on 10 protsenti jäänud oma loomingu võimalust. Jah. Aga kui palju üldse sinu repertuaaris on nii-öelda võõraste loomingut võõrastelt autoritelt kui mitte sinu enda või, või kasvõi sinu abikaasa loomingut, et kui palju nagu tekib huvi või selline vajadus teiste loodu järele. Pigem oleneb see puhtalt, et sellest, kus ma esinen, millise kollektiiviga ma esinen. Kui, kui me mängime kahekesi, siis ma arvan, et see võib olla umbes pooleks viimasel ajal. Samas kui hiljuti me mängisime hoopiski pulmas? Loomulikult mitte sellist nii-öelda süldimuusikat, vaid ikkagi sellist. Kvaliteetset erinevat popmuusika džässmuusikutega aga et seal oli jällegi täiesti selliseid lugusid, mida me pole kunagi esitanud ei varem ja tõenäoliselt ka paljusid neist lugudest kunagi enam ei esita. Et täitsa võõrad lood. Nii et täitsa kõik oleneb või kui keegi kolmas kutsub ansamblisse, siis on ju ka tavaliselt demonuminkile. Aga kui võtad ette nii-öelda varem juba esitatud laule, siis Tuuli sinu esituses on nad ikka alati kuidagi värsked ja nii-öelda hoopis teistmoodi, võib-olla isegi vahel natukene jäävad võõraks või ei pruugi kohe isegi ära tunda seda algep. Aga kui palju juhtub seda, võtad kellegi teksti ja see hakkab helisema? Kas sa mõtled seda, et kui palju ma kirjutan kellegi teise tekstile ja üldse ei kirjuta? Ma ei ole vist elus ühtegi laulu kirjutanud teiste tekstile. Ma mäletan ainult ühte juhust, kui ma olin võib-olla umbes 15 aastane ja ma proovisin kirjutada ja ma poole pealt jätsin pooleli ikkagi, sest mulle tundus, et et seda ei ole vaja, et miks ma siis peaks võtma selle olemasoleva, kellegi teise teksti, kui ma võiks sinna kirjutada? Ei saa ja nii ongi jäänud. Kui pükste nii-öelda oma laulus ei saa kasutada, siis need võib-olla inspireerivad sind kuidagi teistmoodi, jah, seda kindlasti on sul selliseid autoreid või tekste praegu mainida või ette tuua, mis, mis on sellised, mis sinu jaoks on, kuidagi määravad või olulised. Mul on olnud elus mingisugused üsna üksikud sellised plahvatuse hetked, kus ma tunnen, et vot see autor on väga-väga minu autor ja need jäävad tegelikult enamjaolt päris ammusest aega. Ma ise ka imestan, et vahel, kui on küsitud midagi samalaadset, et siis siis ma pean jätkuvalt võtma välja kõige vanemate. Sest minu suhe kirjandusega on ka selline väga heitlik, eriti nagu ikkagi viimased olla viis aastat kuus aastat, et et tegelikult loen väga vähe ikka nagu häbiväärselt vähe, kuigi seda ei usuta. Ja ja kui ma loen, siis ma sageli loendilist nagu erialakirjandust, ühesõnaga mitte ilukirjandust. Ja sageli ka mitteluulet. Et sealt need need plahvatused, mis sealt tekivad, on teist laadi net nagu muudavad võib-olla mõtet või mõttemaailmaga, siis mitte, eks ole. See tingis, kuidas see tekst nüüd kirja pandud, et see ei ole see, mis selle ajendiks on. Nii-öelda plahvatused jäävad kuhugi sinna Georg Otsa muusikakooliaega võib-olla ja, ja isegi varasemasse. Mul ei ole hetkel võimalik ette lugeda raamatust harjutused, mis on Anton niigovi pseudonüümi all kirjutanud. Tõnu Õnnepalu. Aga see oli üks raamat, kus, kus ma tõesti tundsin ennast tol hetkel väga ära, kui ma lugesin, ma olin täiesti täiesti hämmingus, kui ma lugesin. Ja samas ma arvan, et läks mööda, võib olla umbes viis aastat ja siis ma olin täielikult ise muutunud, et ma nüüd ei tunneks ennast enam ära. Ja paljud inimesed ei saa üldse aru, noh, see on selline hästi. Hästi selline paigalseisev raamat, et noh, et paljudel kohutavalt igav ja tüütu, eks, aga, aga ilmselt ma olingi sihuke hästi igav tol hetkel. Aga ma võin lugeda selliseid autoreid nagu Alessandro Rico jällegi ka väga ammusest ajast mulle kuidagi meelde ja mällu sööbinud. Ja tema raamatust Novičento. See on üsna pikk lõikel, see ei ole luule, eks ole, aga ta on liigendatud natuke nagu luule, et ma räägin taustaks niipalju, et see raamat räägib ühest klaverimängijast, kes on justkui sündinud ühel reisilaeval ja, ja ta pole sealt kunagi maha astunud. Ja siis ühes lõigus ta räägib, et miks ta seal, et maha ei astu. Või õigemini, et ta vist korraks. Vaat ma ei mäleta isegi süžeed enam täpselt, eks ole, et kas ta siis korraks korraks käis maas ja siis kirjeldab seda. Kogu see linn sellele ei näinud lõppu. Näidake lõppu. Palun olge nii lahke, kas võiks lõppu näha? See oli laks. Sellel paljukirutud laevatrepil oli väga ilus. Kõik Ma olin rabav, selles mantlis olin tõeliselt šikk, ma ei kõhelnud. Olin kindel, et lähen maha, mitte ainsamat küsimust. Mina oma sinise kaabuga, esimene aste, teine aste, kolmas aste. Esimene aste, teine aste, kolmas aste. Esimene aste, teine, mis mind peatus, pole see, mida ma nägin on see, mida ma ei näinud. Kas mõistad, vennas, see on, mida ma ei näinud. Otsisin küll, aga see oli mujal, mitte selles otsatus linnas. Seal oli kõik. Aga seal ei olnud lõppu. See, mida ma ei näinud, on seal, kus see kõik lõppes maailma lõpus. Mõtle nüüd klaverile, klahvidele Nalgus klahvidele olnud, sa tead, et neid on 88 ja selles ei saa sind keegi eksitada. Neil ei ole lõputult neid, mitte sina, sina oled lõputu ja lõputu muusika, mis neis klahvide peidus ja mida sina võid mängida? Neid on 88, sina oled lõputu. See mulle meeldib. Seda saab elada. Aga kui sina? Aga kui mina seisan sellel laevatrepil ja mu ees? Aga kui mina seisan selle laevatrepil ja mu ees rullub lahti miljoni miljoni ja miljardiklahviga klaviatuur, miljonid ja miljardid klahvid, mis ei lõpegi kunagi ära. Ja see on tõesti tõde, et need ei lõpegi ära ja see on lõputu klaviatuur. Kui see klaviatuur on lõputu, siis sellel klaviatuuril ei olegi muusikat, mida sa võid mängida. Siis sa oled istunud valele toolile, sest see klaver, millel mängib jumal kurat, kas sa nägid tänavaid? Ainuüksi tänavad? Kui neid on tuhandeid, kuidas ta seal all siis valiti välja neist ühe. Kuidas valiti ühe naise kodumaa, mis oleks teie oma ühe vaatevälja ühe viisi surra? Klassikaraadio eetris on suvila Meil on külas Tuuli Velling. Ja siin kõlas just muusika mille teksti autor on Tuuli Velling, muusika Raul haiglalt laulis Marie Vaigla. Tuuli siin kõlaski siis üks näide sellest, kus sina oled kirjutanud teksti kellelegi teisele. Kui palju tullakse sinu juurde sellise palvega? Noh, võiks tulla ka rohkem, aga, aga no ikka tullakse. Et mulle tegelikult meeldib niimoodi teksti teise muusikale meeldib kirjutada, et see, see on põnev, kuigi kõige rohkem mulle meeldivad just sellised hästi avatud väljakutsed kus on võimalik sellist just mingit sellist. Krutskid, aga no midagi nagu sisse panna, mis, mis võib olla nagu esmapilgul kohe ei seostu või ei ole nagu niisugune päris selline stamp. Et neid lugusid on kindlasti alati vähem, selles mõttes näiteks ansambel Öed, on väga tänuväärne, et nemad üldiselt, et ma olen küll kirjutanud neile vist ainult paar lugu, kui ma õigesti mäletan, teksti, aga, aga et nende puhul saab katsetada igasuguseid asju. Aga hea teksti mulle teiste muusikale küll meeldib kirjutada. Aga kas pigem on sellised spetsiifilised nõudmised või? Et sellist vaba ruumi antakse rohkem või vähem just? Tegelikult on seal, pigem on küsimus selles, mida laul dikteerib. Jaa, ja ma olemasolevale muusikale juba noh, selles mõttes jah, et isegi kui autor ei anna etta, siis loo olemus ja meloodia ja kõik see dikteerib sageli esimestest sekunditest, sa saad aru, mis seal peab olema ja mis siin absoluutselt ei sobi. Et, et sellepärast on jah selliseid selliseid laule, mis oleks nii palju avatud, et sa saad tõesti väga palju mängida, neid on ikkagi üsna vähe. Aga endale kirjutades ei ole väga palju piiranguid nii palju kui iseendale sead. Kas on sul mõni selline meelistemaatika, mis alatasa kuidagi pinnale kerkib või mõni selline teema, mida, millest ei taha ridagi kirja panna, on kuidagi selliseid soosinguid, kas sa mõtled lauluteksti või luulet? Kuidas sa ise neid kahte eristab? Andmed, täitsa erinevad kategooriad. Laulu tekst kipub olema piiratum. Ta muidugi ideaalis võiks olla, aga mitte piiratud, aga noh, ikkagi mingisugused asjad määravad seal natuke rohkem kui, kui lihtsalt vaba värsilise luule puhul, et. Seda ma olen vist varem ka kuskil öelnud, et miks mulle väga meeldib kirjandus või luule on see just, et seal on oluliselt rohkem võimalust öelda paljude asjade kohta paljudel viisidel ja sobiva pikkusega, eks ole. Et selles mõttes luules on, on küll tõesti võimalik ennast väljendada ükskõik mis teemal, minu meelest. Aga lemmikteemadeks mul kipub vist olema sinna sotsiaalkriitika suunda või no olgu, teeme ühe asja selgeks, tegelikult ei kirjuta ju ka üldse noh, ma ei tea, kui kaua üldse inimese kohta saab öelda, et on luuletaja, et võib-olla oleks hakanud mõtlema endine luulel või midagi, et et need kirjutamise ajad on jäänud vähemalt mingiks ajaks täielikult minevikku pausile kirjutan ikka väga, väga, väga, väga, väga vähe. Aga jah, kui ma nüüd räägin sellest, mida ma olen teinud varem, siis, siis jah, päris palju sellist sotsiaalkriitikat on olnud vist. Ma tean, et sul on siin mõned näited ka kaasas. Kuidas nüüd siis sealt muidugi välja valida, mis praegu võiks etasid lugeda ma mõtlengi, et kas nad on kõik muidugi hästi masendavad ka, kui ma juba siin vaatan? Ega ei olegi ükskõik mille ma võtan Madendavat. Jah, sellist nagu sellist helget tekste mul ikka väga palju ei ole. Aga no olgu, ma loen. Ühe luuletuse, mis seob muusikat ka pisut luulega Sotsiaalse närvikvarteti tähelend algas päeval, mil vaba ühiskonna puhangutesse sekkusid poliitika magnettormid. Sotsiaalse närvikvartett sündis kokkupõrkest tuhakarva tänavatel ja hakkas inimestele mängima imelisi meloodiaid sügavikest nagu infrahelidesse kodeeritult kumamas tegelikkuse teravaid mäetippe. Need helid tegid haiget ja võtsid valu. Sotsiaalse närvikvarteti, iga poogna löök, iga pitsikaato tõmbas uue joone inimeste südame rütmisaba sulgedesse. Rääkis tõesti sellest, et neid oli leegion et nad võisid luua ja lammutada. Neli ravitsejad, neli kindralit relvadeks viis joont ja kõlakasti täis maagilist südikust. Salaja läkitasid inimesed sotsiaalse närvikvarteti poliitpulmadesse, kus nood õõnestasid kaheksandiknootide tulevahetuses koalitsioonilisi armuliite. Sotsiaalse närilt kvartett oli kohal väljaastumistel ja koosolekutel barrikaadidel surnu kuurides, viiulite drillerit, kui salasaadaval siug ümber paksude rahameeste tüve jämeduse kaela. Biola mängija, poogen nähtamatu pist odana Laaride all sähvimas. Imekaunid shell listi sügavpruunid, silmad tarretasid, võimusaadikud, plastilised, käed vormisid muusikaga, voodoo nukke rahvale hüpitada. Kuni ühel hommikul ei leitud neid nelja enam väikesest harjutustoast. Vaid poognad ja pillid. Ja ahjutäis hõõgvel süsi. Nagu oleks vaikinud väikse lapse armsaim mängutoos leinati ja otsiti Sellest hommikust seisid poliitika palee puhketoas neli kaunist kolpa kaminal reas. Eemal kerkis lühikese paele otsas kari väikseid mannapäid ja enam polnud kuulda mingit muusikat. Me kuulsime kontserdi salvestust möödunud aasta talve Tšassilt veebruari algusest kumust, kui kõlas martsoo kirjutatud muusika ja meie tänane saatekülaline Tuuli Velling oli sealne vokalist. Tuli kuidas on sul lood sellest erinevate projektidega, koos töödega teiste muusikutega, on sul võib-olla sellest läinud, et aastast või hooajast meeles või mõnest varasemast ajast mõni selline põnev tore projekt, mis siiamaani kuidagi helgelt on meeles? No neid koostööprojekte iseenesest on jäänud aja jooksul pigem vähemaks. Ma iseenesest kindlasti ootan Koostööd Arno Suislepa, aga kes, kes ma loodan, et saab mingi aja jooksul valmis oma plaadi, ma usun, et see tuleb väga huvitav plaat, kusjuures ma ei ole sealt palju muusikat kuulnud, aga need fraasid või need mingisugused lühikesed jupid, mida ma olen kuulnud, tõotavad head. Et see on kindlasti väga põnev, aga üldiselt. Ma arvan, et mulle meeldivad koostööprojektid, kui need annavad, et mingisugust vabadust ja ei pane nagu väga-väga kindlasse raamistikku kinni. Ja muidugi, mis minuga alati kaasas käib, on ka see ja ka paljude teiste Eesti muusikutega või eesti lauljatega kindlasti on see, et noh, et mul on selline pehme, hääleline ja nunnu, eks ole, et siis siis mulle sageli meeldivad sellised, kus ma saan seda teist poolt teha. Näiteks kunagi oli ansambel flaier, millega ma sain ka just nagu tektiliselt katsetada ja mängida palju rohkem kui mõnes muus projektis. Ja, ja seal ka sai rohkem sellist karakterit, et justkui sisse panna. Et tore on see, et Ma ei tea, kuidas võõrastele tundub see meie viimane plaat, Teeduga tehtud armastus Eesti moodi. Et kuivõrd pehmena ta siis nagu selles mõttes kõlab. Aga, aga ma arvan, et kontserdid, mis me oleme sellega andnud Ta just selle täiskoosseisuga, ehk siis selle koosseisuga, kus on ka Madis puul, Tanel Ruuben ja Raul Vaigla. Et need on tegelikult minu meelest üsna sellised kontrastsed ja näitavad erinevaid külgi, et, et see on noh, see ei lähe nüüd küll sinna koostööprojektide hulka otseselt, et see on ikkagi meie endi projektiga. Et sellised asjad on minu meelest põnevad Ja neid ma võib-olla ootan ka kõige rohkem, et saaks just sellist erinevat nurka näidata natuke. Ja üks selline. Koostööpartner alaline sinu jaoks ongi su abikaasa Teet Velling. Kuidas teie loominguline partnerlus siis tavaliselt läheb, kas, kas te olete ka täitsa niimoodi kõrvuti lugusid kirjutanud või, või kuidagi põrkate ideid üksteiselt või kuidas, kuidas teile selline loominguline käekäik, kui tavaliselt on? Pigem on ikka nii olnud, et Teet on kirjutanud näiteks looja, siis palunud minul teksti kirjutada. Et me, ma arvan, et seda, et me nüüd korral oleksime otseselt mingisuguse asja kallal tööd teinud, noh, on olnud küll, aga, aga, aga ikkagi. Ma arvan, et loomeprotsess on pigem olnud eraldi. Ja selle viimase plaadi puhul ka, et olid ka kuidagi nagu need rollid jaotatud, et et kes tegi ühte asja, kes tegi rohkem nagu teist asja. Kui nüüd rääkida rohkem sellisest köögipoolest selle uue albumi puhul, siis muidu ma tean tuuli, sa päris tihti käid salvestamas linnahallis ja selle plaadiga olete ka Linnahallist läbi astunud, kuidas üldse nii-öelda füüsilise kuju sai see album, kus, kuidas ja kuidas salvestamisperioodid möödus? Selle kindlasti hästi erakordne, sest selle plaadiga Me salvestasime hästi palju kodus või õigemini siis mitte päris kodus, vaid maakodus. Kuigi jah, oli ka linnakodus, kus meil on kortermaja keldris saun, et ma tegin ikkagi mõned taustavokaalid ka seal saunas diktofoniga, siis juhtuski seda, aga, aga jah, päris palju asju on tehtud kodustes tingimustes, Teet on salvestanud. Ja linnahallis on siis tehtud see lõppviimistlus. Et nagu meil korraks põgusalt enne juttu oli, siis kuna vokaali Me salvestasime samamoodi maakodus ja ja me alustasime veebruaris ja siis viimased asjad olid aprillis, siis aprillis hakkasid linnud laulma ja siis tekkis väikseid probleeme selle puhta helisaamisega. Aga kuidas sinu jaoks salvestusprotsess tavaliselt? Mis tunde nagu jätakas on selline? Kõva pingutus, treening, selline, lihtsalt lõpusirgesurumine või, või see on ikkagi ka kuidagi selline lahtisem ja avatud kuidagi loominguliselt või tuleb ikkagi täpselt? Jättasin salve just nimelt kõik kõige õigemat helid laseb ennast nagu natukene lendu kaasal lubada midagi juurde, mis võib-olla paberil pole kirjas. Selliseid asju ikka tuleb, aga üldiselt ma olen ikka helirežissööride õudusunenägu. Minul on väga raske salvestada noh, kindlasti hullemaidki, aga Ma ajan ikkagi väga sageli sellist täiesti kindlat tooni ja täiesti kindlat asja taga. Ja kuna ma samas ei ole võimeline seda esimese korraga väljastab siis võib see protsess kesta väga kaua ja noh, tekitada küsimusi, et miks ma siis teen või et ühelt poolt ütleme noh, nagu ikka, eks ole, et instrumentalist kuulab oma mingisugust häälest ära keelt viis korda üle ja ütleb, et see tuleb üle teha, et lauljal on savi, eks ole. Ja siis vastupidi, et laul ja ütleb, et ei, see see toonia ei kõla, see tämber on nii halb lihtsalt instrumentalistina. Millest sa räägid? Et jah, minu jaoks on salvestamine ikkagi pigem keeruline. Aga samas täiesti tehtav, kui ma tunnen, et ei ole väga palju ajalist survet. Kui ma tunnen, et ma saan seda teha on olnud abiks ka see, et ma salvestan lihtsalt ise möödustiima, viimasel ajal on olnud paar korda, kus on, on see, et ma vajutan ise nutta, ma teen täpselt nii kaua, kui mul on vaja teha ja, ja see juba aitab ka väga palju, et ma tunnen, et ma ei raiska kellegi teise aega sellega. Ja teatud mõttes juba kalistina see hommikust õhtuni päris stuudios ei istu, et see maht saab ikkagi läbi, kaua keha nii öelda kannatab? Jah, seda ka. Aga ma arvan, et see aasta plaadi plaadi valmissaamise protsess lõpeb ikkagi võib-olla pigem pigem võib-olla isegi mingisugused kuud või aasta pärast plaadi väljaandmist, et siis on see tunne, et need on nagu tehtud, need on ka kõik esitlused tehtud mis iganes turunduslikult. Küsimus, et seal võivad olla, et, et ta nüüd olemas. Et see nagu ei lõpe sellega, et lood sageli on see tunne. Ma just viimase plaadiga mõtlesin ka, et tekib selline tunne, on, nüüd on kõik seaded valmis, et noh, nüüd ülejäänud on ülilihtne siis kui hakkas seda ülejäänud tegemisega metsikut surma. Et noh, tegelikult on ikkagi nii palju nüansse veel. Aga selle armastus eesti moodi, plaadi lõpu algus on nii-öelda käesplaat on ilmunud, esimesed kuud on möödas, esimesed kontserdid antud, mis praegu veel ees ootab, kas on teid võimalik tulla kuhugi kuulama sedasama kava? Med uuena ikka mängime seda aeg-ajalt. Aga kui kõik läheb hästi, siis võib-olla tuleb sügisel väikse väiksemamahuline tuur kus on suurem koosseis, et, et ma väga loodan, et see toimub, aga aga päris mingeid veksleid välja ei käi. Tuuli Velling, ma väga tänan sind täna klassikaraadiosse tulemast. Me kuulaks veel lõpetuseks albumilt armastus eesti moodi, ühe pala. Annan sulle valida. Kumb osa neist võtaksid, kas oled sa järv või koerte unelaul? Mõlemad on väga head valikud, aga kuna aga võib-olla kontrastiks siis koerdamine laul, sest see on selline natukene teistmoodi. Väga tore. Jäägu siis lõpetama meie tänast jutuajamist Vaiko Epliku, Jakob Juhkami, koerte unelaul Tuuli ja Teet Vellingu laadilt armastus eesti moodi tuuli, aitäh täna tulemast, aitäh kutsumast. Jaa. Neile ka, et, Neil olemas. Kustumas. Kõlas koerte unelaul Tuuli Velling albumilt armastus eesti moodi ja õnneks saame ka kuulata ära, teise loomis jäi eelmisest valikust välja. See on Igor Karsnek ja Urmas Alenderi, oled sa järv?