Tere hommikust. Tulen Mart Salumäe, Viljandi Pauluse koguduse õpetaja. Ja tänasel laupäeva hommikul loen pühakirjasõna apostlite tegude raamatu 16.-st peatükist kus on kirjas lugu Pauluse ja Siilase vangistamisest. Ja kui rahvahulk oli Paulusele Siilasele hoope andnud, heitsid nad apostlid vangi. Ja ülemad käskisid vangivalvurit neid hoolsalt valvab. Ta. Niisuguse range käsu saanud, sõitis valvur sisemisse vangikongi ja panime nende jalad pakku. Kesköö paiku Pauluses hiilas palvetasid, laulsid jumalat kiites ning vangid kuulasid neid. Aga äkitselt sündis nii suur maavärisemine, et vangihoone alused vapusid. Ja otsekohe avanesid kõik uksed ja kõikide köidikud pääsesid valla. Kui nüüd valvur unest ärkas ja nägi vangla ukse avatud olevat, tõmbas ta mõõga ja tahtis end tappa, arvates, et vangid on põgenenud. Paulu süüdis aga valju häälega. Ära tee enesele kurja, sest me kõik oleme siin. Siis palus valvur tuld, tormas sisse, heitis värisedes Pauluse ja Siilased maha. Ja küsis isandat, mis ma pean tegema, et pääseda. Nemad, aga ütlesid usu, issandas Jeesusesse, siis pääsed sina ja su pere. Aamen. Täna maetakse Torontos Eesti Evangeeliumi Luteri usu kiriku peapiiskop Udo Petersoo. Mees, kes sündis 1934. aastal Tallinnas. Läks koos vanematega 1944. aastal pagulusse ning on pikki aastaid teeninud eestikeelseid kogudusi Kanadas. Ja viimased pikad aastad olnud kogu eksiilis asuva eestlaskonna peapiiskopiks. Seepärast tema mälestusele mõeldes sobib meenutada sedasama Pauluse ja Siilase lugu. Sest apostlid kiusati taga, viidi vangi, peksti, tapeti juba ristikoguduse alguses alates. Jumalasõna kuulutamine ei ole kaugeltki alati olnud ohutu töö. Ja Nõukogude Liidu ajal valvati pastorid hoolega seda enam neid, kes olid siit raudse eesriide tagant lääne poole läinud. 1986. aastal esitas tolleaegne kirikuvalitsus minu üheks liikmeks usuteaduse instituudist Helsingi Ülikooli külla minevasse delegatsiooni. Kuna ma polnud varem välismaale saanud ega ka proovinud välisviisat taotleda oli juba algusest alates selge, et seekord on tegemist vaid ankeetide täitmise rõõmuga. Ja nendes ankeetides oli ka üks küsimus. Kas te olete viibinud kinnipidamiskohas? Ja kirjutasin tookord, teades, et ma viisat niikuinii ei saa. Meeleavaldusele vastuse? Jah, sünnist alates. Hindan kõrgelt nende vanema põlvkonna vaimulikke meelekindlalt usku kes ühel või teisel pool raudse eesriide taga ei kaotanud oma lootust lootust asutada eestikeelseid kogudusi erinevates maades, kuhu oli pagulusse mindud. Lootust, kuulutada rõõmusõnumit, laulda kiituselaulu selle raudse eesriide siseringis ka siis, kui kiriku uksi suleti ja kaasvõitlejaid Siberisse viidi. Meelekindlat, usku, lootust ja armastust. Millega lahti hoiti kiriku uksed selleks et vabamatele hetkedel ja vabaduse saabudes võiks uued põlvkonnad nendest ustest sisse astuda. Tagasi mõeldes peapiiskop Udo Petersoo mälestusele tuleb meelde üks mõte mille laenasin ühest hiljuti ilmunud raamatust. Ikka veel külvatakse seemet. Ikka veel puhkevad pungad, ikka otsivad linnud, pesapaika. Ja loots tüürib kindlakäeliselt laeva sadama poole. Ja keegi õpetab veel kategismust. Taevane isa. Anna meile seda kindlat usku, et läbi kõikide aegade ja läbi kogu selle elu ei jäta sina meid maha. Aamen.