Kui kogu rahvas Kuulaja ehk vabandab, et tänase saate alguses teeme väikese tagasimineku ajas 1941. aasta suvesse. Sealjuures läheme tuhandete miilide taha Atlandi ookeani lääneranniku lähedusse. Varsti selgub ka, miks meil seda vaja on. Esmalt tagastseenid tõsielufilmist, mida sellesama augustikuu lõpus miljonid inimesed nii Ameerika Ühendriikides kui ka Inglismaal suure meeleliigutusega vaatasid. Ekraanil tiiter kuupäevaga üheksas august 1941. Hommikune meri njuufaundlandi kaljus ranniku lähedal Argentina lahes. Käratsedes otsivad kajakad laine harjadesse sukeldudes oma saaki taevasse jõuavad pilvelaevad. Taamal tummad hallid hiiglased. Üks, Cap, kaks, neli, kuus. Jah, kuus mürakat. Operaator suunab ühele neist objektiivi ja toota vaatajale nähtavasse kaugusse. Ristleja tema külgedel suured valged tähed, kuu ess ja laeva nimi, Augusta korraks jälle hall meri kajakatega, siis näitab operaator lähemalt inimeste rühmaugustaninas. Sõjaväe mundrid, kindralipagunid, kõik ootavalt merele vahtimas siis ekraanil tugitool ja selles istumas joviaalselt naeratav mees. Juba tuntakse ta ära. Franklin Roosevelt. Presidendi naeratus upub ekraanile ilmuva liputriipudes. Siis suundub objektiiv tühjale merele. Tühi on ta ainult hetkeks. Idast ilmub silmapiirile veel üks hallmürakas, mis läheneb ja läheneb kasvades kiiresti hiiglaslikuks lahingulaevaks. Varsti võime lugeda tema nimegi Preinsofuels. Ka selle vööris rühm inimesi teistest eespool kühmus vanahärra sõjaväelase sinel õlgadel ja tohutus sigar suus. Filmivaataja ei mõisteta kaua. Varsti on ekraanil kõigile tuntud Winston Churchilli krimpsus nägu. Nii näitas film kahe võimsa mehe kohtumise algust, mille mõlemad osalejad tahtsid nii väga, et see kujuneks ajalooliseks. Varsti sõitis Churchill Voltzi printsi auks nimetatud lahingulaevalt Ameerika ristlejale, kus president Roosevelt teda südamlikult tervitas. Lühike vastuvõtutseremoonia, hümnid, lippude heiskamine ja juba kadusid riigimehed kuhugile ristleja sisemusse kolmeks päevaks mõtteid vahetama. Samal ajal sõitsid Ameerika kaatrid, lastiks mitmesuguse kujuga kastid inglise lahingulaeva juurde, kus kohe hakati kaupa üles vinnama. Kõik 1500 inglise meremeest said president Roosevelt'i isikliku kingituse, ühe apelsini, kaks õuna, 500 grammi juustu ja 200 sigaretti. Filmi järgi otsustades rõõmustas kingitus mehi, sest Inglismaal oli sel ajal toiduga kaunikesti kitsas kuid veel kord filmi juurde. Stseenid, millega see ekraaniteos lõpeb. Lahingulaev Prince of Wheels. Kogu meeskond on paraadmundrites tekkida üles rivistatud ähvardavate 14 tolliste kahurite torude alla on üles seatud kantsel. Selle lähedal tugitoolides president Roosevelt ja peaminister Churchill näol harras helk talaris sõjaväepastor loeb esimest peatükki Joosua raamatust. Kõik su eluaeg otsa, ei suuda ükski mees su vastu seisma jääda. Nõnda kui ma olen Moosesega olnud, tahan ma sinuga olla. Ei taha ma sinust maha jääda ega sind maha jätta. 1500 inglast ja mõnisada ameeriklast on justkui tardunud kuulates langetatud päi pühasena. Ja korraga hakkavad kõik skandeerima psalmi edasi Kristuse sõjamehed. Haripunkt tuleb siis, kui president ees ja peaminister järel lausuvad lõppsõnaks. Aamen. Operaator näitab enne lõppu veel, et Roosevelt nutab, Churchill aga pühib vargsi pisaraid ja taasmerikajakad ja kaks ristamisi lippu. See oli kuulus atlandikonverents, mis selle toimumise ajal oli erakordselt salastatud. Nii et pole mingeid protokolle selle kohta isegi ajakirjanikke ei lubatud kohtumisele. Filmioperaatoreid ja fotomehi oli seal seevastu rohkem kui piisavalt. Konverents ise lõppes 11. augusti õhtul, aga alles 14. augustil avaldati selle kohta teadaanne ajakirjanduses, kus samuti trükiti ära konverentsi deklaratsioon, mis on ajalukku läinud Atlandi harta nime all. Just selle dokumendi pärast Me kirjeldatud sündmusel peatusi, mägi. Kuigi kohtumise kohta protokoll ei ole, on seal läbiarutatu siiski teada. Suurim mure, mille üle kaks vägevat mõtteid vahetasid, oli Jaapani järjest kasvav agressiivsus. Arutati, kuidas Kagu-Aasiat kaitsta, sest seal ristusid Inglismaa kui ammuse, selle piirkonna valitseja ja Ameerika Ühendriikide kui perspektiivika maailma valitseja majanduslikud huvid. Kõne all oli ka Nõukogude liidu jätkuv abistamine, sest ilma meie maa pingutusteta ei olnud mõeldavgi fašistliku Saksamaa purustamine. Ja siis Atlandi harta. Selle arutamiseks kulus lõviosa kohtumisajast. Lõpuks valmis deklaratsioon, mis koosnes kaheksast punktist. Ilmselt oli see kõige demokraatlikum ja kõige humaansel dokument üldse, mida need kaks imperialistliku suuriti eales on vastu võtnud. Pisut selle dokumendi algusest. Punkt üks. Ameerika ja Suurbritannia ei taotle territoriaalseid või teisi vallutusi. Punkt kaks. Nad ei nõustu mingisuguste territoriaalsete muudatustega, mis ei ole kooskõlastatud asjast huvitatud rahvaste vabalt väljendatud tahtega. Me ei hakka siin kogu hartat tsiteerima, vaid peatume veel paaril meie arvates kõige tähendusrikkamalt punktil. Punkt viis. Nad püüavad täieliku koostöö saavutamist kõigi maade vahel majanduslikul alal eesmärgiga kindlustada kõikidele kõrgeimat elutaset, majanduse arenemist ja sotsiaalhooldust. Punkt kuus. Pärast natsismi türannia lõplikku hävitamist loodavad nad sisse seada sellist rahu mis võimaldab kõigil maadel ohutult elada oma territooriumil ja kindlustada sellist olukorda, mille juures kõik inimesed kõigis maades võiksid elada kogu oma elu, tundmata hirmu ja puudust. Teise maailmasõjajärgsest ajaloost on meil teada, kui palju neist kõlavaist deklaratsioonidest üldse järele jäi. Kuid siis polnud asi selles. Nimelt oli Nõukogude Liit sõtta astudes otsekohe formuleerinud sõja vabastuslikud antifašistlikud eesmärgid. Kuid ei Inglismaa ega Ühendriikide valitsus olnud seni midagi rääkinud sõja eesmärkidest. Seda viga püütigi harta loosungitega parandada. Ja öelda tuli just nimelt seda, mida nad hartas ütlesid. Ei saanud Your Churchill välja öelda, et tema eesmärk on briti impeeriumi säilitada-kindlustada ja laiendada ei saanud Roosevelt öelda midagi USA tõeliste plaanide kohta milles domineeris ohjeldamatu püüd maailmavalitsemisele ja seda suurel määral oma liitlase Inglismaa arvel. Ei saanud mõlemad vägevad välja öelda sedagi, kui väga nad tahtsid ja lootsid Nõukogude liidu nõrgenemist ränga sõja käigus. Pärast sõda on palju vaieldud selle üle, kas harta kujutab endast üldse juriidilist dokumenti, mida saaks seostada rahvusvahelise õigusega. Vormiliselt ta seda ei kujutanud, sellele tegelikult alla ei kirjutatud. Sele Rotaatoril paljundatud eksemplarid jagati lihtsalt kaks päeva pärast läbirääkimiste lõppemist välja ajakirjanduses avaldamiseks. Ükski parlament ei ole hartat ratifitseerinud. Peale selle on lausa välja öeldud, et president Roosevelt ei tahtnudki deklaratsioonis näha midagi niisugust, mis seoks riiki juriidiliselt. Tähtis oli vaid harta moraalne külg kuid harta muutust tema koostajate tahtest hoolimata siiski ka juriidiliseks dokumendiks. 24. septembril 1941 ühines Nõukogude Liit Atlandi hartaga, tehes omapoolset täiendusettepanekut. Esimesel jaanuaril kirjutati New Yorgis alla 26 riigideklaratsioonile, millega harta kuulutati fašismivastase koalitsiooniprogramm dokumendiks. 26-l riigi deklaratsioonis lisati hartale kaks väga olulist punkti. Iga valitsus kohustub kasutama kõiki oma ressursse sõjalisi või majanduslikke, nende kolmikpakti liikmete ja sellega ühinenud vastu, kellega see valitsus on sõjas. Iga valitsus kohustub koos töötama teiste käesolevale alla kirjutanud valitsustega ja mitte sõlmima vaenlastega separaat, vaherahu või rahu. Sellega kujuneski Atlandi harta hitlerismivastase koalitsiooniprogramm dokumendiks ja selle alusel töötati välja hiljem ühinenud rahvaste organisatsiooni põhikiri. See oli Saaremaa lauliku pime mihkli laul, väljendamaks oma suhtumist fašistlikest okupantidest. Eks see suhtumine väljendus täna 40 aastat tagasi mitmeti, nii siin kui ka sealpool rindejoont. Eestimaal käisid sel ajal ringi fašistlikud emissarid, kes nõudsid talumeestelt kurjade ähvardustega vita ainult viljaliha ja võid vaid ka sooje rõivaesemeid, sokke ja kindaid. Väevõimuga korjati kokku lambanahku ja valmis kasukaid läkilakkisid ja kõike muud, mis pidi fašistliku armee sõduritel aitama vastu pidada kindral talvele, nagu toona ajakirjanduses kirjutati. Ja Hitler oli oma sõjamehed jätnud suvevarustuses kange külma kätte, sest ükski tema oraakel polnud näidanud, et sõda võiks talveni kesta. Nüüd küll punusid saksa emad ja õed õlgedest jalavarje ja kudusid sell villast sokke ja kindaid, millele lisa rööviti okupeeritud maadest. Aga sõja käigus see mingeid olulisi muutusi ei toonud. Üle 60000 Eestimaa inimese sattus kas mobilisatsiooni, evakuatsiooni või muul viisil, 1941. aastal nõukogude tagalasse. See oli raske minek, teadmatusse oli ju minejate hulgas vähe neid, kes varem väljaspool koduvabariigi piiride käinud ei osatud keelt. Teele minnes jõuti kaasa võtta kõige hädavajalikum või üldse mitte midagi. 1965. aastal kirjutas loomingus ühes mälestus killus Paul Rummo. Olen lugenud Eestis 1944. aastal lääneriikidesse emigreerunud mälestusi. Neist võib leida mõningaid sarnaseid motiive. Meie toonaste olukordade meeleoludega. Võrdlusjoonte tõmbamine on ometi võimatu. Ärgem rääkigem diametraalselt vastandlik kest ajenditest, mis üht või teist sundisid kodumaalt lahkuma. Üks asi on võõrsil kodu Maatuna armu leida ja end maksma panna, teine asi. Jagada täieõigusliku kodanikuna kuigi kodust kaugel oma riigiraskusi ja hüvesid. Ja siis peamine ajaloolisele seaduspärasusele tuginev perspektiivitunne. Jah, tagalasse läinud inimesed oli neil kui tahes raske, olid optimistlikult häälestatud, teades, et see olukord on ajutine, et varem või hiljem saadakse vaenlasest jagu ja sünnimaa vabastatakse. Me ei räägi. Tänan meestest, kes 40 aastat tagasi asusid koonduma Eesti Rahvusliku väeosadesse ja kellest said sõjamehed. Kuid tagalas oli ka üle 25000 tsiviilisiku, kel tuli kätte leida oma koht pingsast töös rinde heaks. Nende hulgas oli naisi, noorukeid, vanakesi ja päris lapsi. Kui praegu ritta seada paigad, kus asus kõige rohkem evakueerunud eestlasi tuleks seda rida alustada nii Tšeljabinski oblast, suvassi ANSV, Tatari ANSV, Sverdlovski oblast, Kuiboshevis oblast, Ivanova oblast, Arhangelski oblast ja nõnda edasi. Neid kohanimesid saaks liiga palju, et jõuaksime kõik ette lugeda. Evakueerunud lõid algusest peale kohtadel aktiivselt kaasa kõigis töödes, pälvides sageli kohalike elanike suure tunnustuse. Esitagem täna mõned mälestuskillud elust ja tööst tagalas alustab praegune Tallinna Polütehnilise Instituudi dotsent Nikolai tsüklow. 41. aastal keetes Masinatehas Punane Krull konstrukterine. Sõja puhkemise momendil olin puhkusel. Lõpetasin oma diplomiprojekti Tallinna polütehnikumis Instituudis. Tol pühapäeval tõmbasin viimased jooned oma projekti joonistele, aga kuskilt keskpäeva paiku tuleb koristaja ütleb, et pulgenaariumis Mistlitisti ikka vaeva näete. Sõda on puhkenud. Selleks hetkeks oli muidugist poolel. Läksin kodu. See vaev, mis ma seal tegin, oli siiski asjada. Mul läks korda projekti kaitsta paari päeva pärast koid. Natside armeed tungisid edasi ja olnud võetud otsus tehaste evakueerimiseks Tallinnast. Esimene ešelon tehaste seadmetega lahkus kohe juuli alguses. Kolmas ešelon tehastideedeetega kuus, seitse vagunid formeeriti tehase territooriumil. Kuuendal juulil. Läksime õhta poole vagunitesse. Kammel keevite Kärstel lukusepad, Varm viilub ja teised koos perekondadega eželoni suunaks olnud kombeks. Vabariigi territoorium, sõitsime rahulikult läbi, ainult Sonda jaam oli maha põletatud. Hommikul ärkasime, kingis. Tuleb kiitust avaldada Nõukogude raudteelaste tööe tol perioodil. Meele defelondi laviin pikkamööda, aga korrapäraselt liikus ida suunas. Ilmad olid suurepäraselt ja see, seda sõitu võiks pidada kas või huvireisuks. Aga kahjuks need teated, mis nii valve hääldetest kuulsime jaamades, olid masendavad. Nõndaviisi jõudsime algul jaamateroonil, ootasid meid rahvakomissariaadi esindajaid ja ütlesid, et ešelon on ümber adresseeritud Novosibirski oblasti discilovski linna kuivošov valmistud juba teisteks ülesanneteks. Rinne lähenes Moskvale. Nõnda hakkas uus sõit üle Uurali piki suurt Siberi raudteed kuni Novosibirski kus pöörasime lõuna suunas, kus passi kihilovski jõudsime 26. augusti paiku. Seal olid alles üles ehitatud tehase korpused, kuid tühjad. Nii et tohutud seadmed, mida me kaalselt leidsime, need sead, klappisid sinna suurepärase Giscilovski masinaid. Tehase kollektiiv võttis meid vastu südamlikult. Esimene, millega pihta hakkasin, oli toodud seadmete paigutus uuel kohalolukord rindel. Oga oli raske. Uued ja uued maa-alad langesid okupatsiooni alla. Siberisse tuues tulid uued ja uued evakueeritud ešelonis. Oktoobri algusel neilt teatati, et kogu tehase kollektiiv paigutatakse ümber kaevanduste remondi töökodadesse, kunagisi lovski, Masinatehase tulek Moskva Alt evakueerida laskemoona komissariaadi teha. Selle käis jalgne tulla tuldud, kollektiiv jagunes. Üks osa sõitis Anžerassonsenski. Suurem osa jäi aga ülesita muud. Kaevanduste seadmete remondi. Selleks oli tarvis kohe moodustada naistest keeviteedee brigaadi, keevitaja Kersten moodustas väljaõppeks. See oli töö iseenesest oli lihtne süte pommid, kes kujutab endast plekist, ütleme, kesta ja ta tuli kokku keevitada. Kuus-seitse, võib-olla kaheksa naist radimat, naised tulid sinna õppima ja nädala pärast keevitasid. Paari kuu pärast keevitasid paremini kui Kersten isemoodi miss Kersten oskas Nad ei, muidugi ei mõistnud toitu. Seal oli ja sõjamärkeni tunda. See olukord halvenes paari-kolme kuu jooksul. Siis tuli kaardi süsteem, tekkis muideks muu raskus, näiteks sööklasse jätkunud lusikaid. Ja üks esimesi teesi, mida tuli teha. Krulli meestega loodame kohtuda edaspidigi. See oli organiseeritud kollektiiv, keda tulivaid sobivas kohas tööle rakendada. Inimesed tundsid oma tööd, neil olid tööriistad, materjalid kaasas. Aga kui palju oli neid, kellel alles tuli tagalas oma koht, leida? Meenutus personaalpensionär hilbiliivilt. Ema evakueerusin tagalasse Pärnust 1000 941. aasta neljandal juulil, kolm nädalat olime teel ja lõpp, rongipeatus oli magniedukovskis, aga sealt viidi meid bussidega edasi kohe versnu Räski ja seal olid siis juba kolhoosi esimehed vastas ja meid evakueeritud, jaotati seal kord kolhoosid, sovhoosid laialinuia, meid umbes 14 inimest, Pärnust. Otsustasime minna siis Molotovi-nimelisse kolhoosi. Ühe aasta töötasin kolhoosis põllutöölisena aga siis minu sõbranna, Pärnu linna täitevkomitee sekretär Paula Jõgi, kommunistlik noor tuli Katarist oma õe juurde sinna ja ütles, et lähen kuulsasse magnitokovskisse tööle. 42. aasta minu mälu järgi novembri lõpus sõitsime Makedukovskimis asus umbes 100 kilomeetri kaugusel sellest kohast, kus ma olin kolhoosis väga suur kaadriosakond. Enne kui meid üldse tehase territooriumile lasti, anti seal kahenädalased kursused ohutustehnika alal. Tegime need kursused läbi ja siis meid saadeti malmi valutsessigerni tegijateks. Seal siis meid õpetati Kärne tegema ettenähtud oli kolm kuud, õpilase aeg me tegime, aga kahe kuuga tuli siis komisjon kokku ja andis meile kolmanda kategooria töölisi kvalifikatsiooni 1000 943. aasta aprillis. Riiklik kaitsekomitee andis korralduse magnite Kurskis ehitada kuues kõrgachi. Kuna Tšeljabinskis ja svertlask, kus Ural Mašist tanke toodeti, samuti Tšeljabinski traktoritehas, hakkas tanke tootma. Oli vaja metalli kiiresti. Tähtaeg oli väga lühikene, kuus kuni kaheksa kuu jooksul tuli see kõrgahju üles ehitada. Enne sõda magnitu karsklased ütlesid, et nemad ehitasid rohkem kui kaks aastat ühte kõrgahju ja muuseas, kuues kõrgahi oli tol ajal Euroopa üks võimsamaid. Kevadel algasid otsekohe kõrgahju nii-öelda nulltsükli tööd. Ja kõigis tsehhides kommunistlikud noored käisid siis seda süvendit kaevamas. Tsehhi tööpäev meil oli tavaliselt kaheksa tundi, aga kui kõrgasse ehitamine algas, siis tuli meil 11 tundi tööd teha. Aprillis kohe algas ka ehitusehitasid põhiliselt tööjõureservide koolide õpilased inseneride vanem meistrite juhtimisel. Ööd kui päevad käis, tööinimesed töötasid niikaua, kuni jõudsid, tegid nii pikka tööpäeva, kuni jõudsid sealsamas kontoriruumis olid voodid, läksid raud vooditesse, magasid seal sealsamas toodi neile süüa, magasid mõned tunnid ja kui jälle jõud oli, jälle läksid kõrgas ehitusele tööle. Ja tänu sellelegi suudeti kõrgahi kaheksa kuuga valmis ehitada. No see oli tõesti suur pidupäev. Kogumagnitu Kurskis, kui kõrgahi andis esimese malmi. Ja üldse metallurgia, on omamoodi romantiline. Ma tihti jooksin oma tšehhist, tahtsin näha, kuidas malmi lastakse välja kõrgahjust. Naabrid ütlesid, mine nüüd vaatama, kui sa tahad näha, kuidas seda malmi välja lastakse. Lõhutakse see räbu seal toru eest lahti ja siis hiiglasädemete paha paiskub üles ja see on väga huvitav tumedas tsehhis. Ja siis hakkab voolama niisuguse paraja maojämeduse joana mööda liivarenni sulamalm. Võib-olla mõni mõtleb, et must ja tahmane tee metallurgiaga omamoodi on siiski see nii üsna romantiline. Me elasime ühiselamus ega kerge ei olnud sügisperioodil, näiteks meie kommunistlikud noored saadekiga jälle sovhoosid kolhoosidesse, nagu me siin käime, abiks, mehed olid ju kõik nendel ja tuli siis ka juurvilja käia, üles võtmas ja kartuleid talvel oli mõnikord ka väga raske, ma pean väga sageli on seal tugevad lumeuisud nagu vene keeles sellest Burane magnitogorski metallurgiakombinaat on väga tiheda raudteevõrguga kaetud ja tuiskas kõik need raudteed kinni. Aga ei saanud enam Tšeljabinski ega Sverdlovski metalli saata, siis kõigis tsehhides katkestati töö. Öeldi, et on vaja, on tarvis raudtee vabastada lumest. Ja siis ma mäletan, kühveldasime seda lund viis minutit, suutsime siis juba käed tardusid viie minuti kaupa, kühveldasin seda lund ja kõige hullem lugu oli see, et ikka tuiskas seda lund juur. Noh, aga lõpuks siiski ikkagi kahepäevases lumerohkem järele suudeti raudteed vabastada, sellest lumest ja vagunid võisid jälle viia metallina mittu, kovskistiljadiski ja Sverdlovski. Muidugi, Mantogorski töölispere oli väga paljurahvuseline. Sinna toodi väga palju neiusid Mordvasse Marist, seal oli Kesk-Aasiast mehi, kes mobilisatsiooni alla ei kuulunud, ehk 43. aastal anti metallurgiakombinaadile töösaavutustest Lenini orden siis linnaväljakul väga suur pidulik koosolek meil ja see oli siis nagu niisugune omamoodi hea tunne ka, et Nõukogude valitsus oli tunnustanud magnitu korskylaste seda tööd, mis seal teha tuli. Arvukalt asus evakueerunud eestlasi tööle, kolhoosidesse ja sovhoosidesse. Püüame edaspidi lähemalt nendegi tööst rääkida. Eesti NSV valitsus määras kohtadele oma volinikud lahendamaks, evakueeriti töö- ja olmeprobleeme suure soojusega suhtlus eestist tulnutesse, kohalike elanikkond, olles valmis ka piskut nendega jagama. Erilise tähelepanu osaliseks said lapsed tagalas, asutati Eesti koole ja lastekodusid hoolimata raskustes nois erakordsetes oludes. Täna jagab oma mälestusi ühest suuremast eesti koolist nõukogude tagalas selle kunagine õpilane, pedagoog Maimu, atemann. Seesti kõõljasesse vehkaraskis väiksest linnas jäli nagu südalinna sees alguses oli üks maja, pärast anti teine mäe juurde interneti jaoks lapsi tuli järjest juurde ja nende hulk oli 130 140 oli lõpuks ligidal asuvates sovhoosidest, kolhoosidest. Verniolaski linnast tulid, ütleme raadiusega umbes 100 kilomeetrit, mis teil seal oli väga palju ja need olid sõitnud just välja sealt Saaremaalt. Mäletan, et ilusti ilusatele oli väga suur perekond latseid, seal sõitvad veel Pärnust, libernakaid oli palju, see oli Tallinnast, Viljandist oli ka, kui ma ei eksi, tarne ju vallutati, nii et me äkkrünnakuga nagu, et peamised evakueeriti ära lapsed. Kusjuures lapsevanemad jäid siis lihtsalt sinna fašistide kätte. Teede koos vanemate emadega isadega ma peaaegu ei mäleta, aga mäletan vist isaga oli meil. Kes seal meil koolis, minule, tema isa kaasas? Ütlen sekka, et meie vestluskaaslase isa, pärastine, teeneline õpetaja Robert rägastik oli selle kooli direktor ja organiseerija. Organiseerimine kindlasti raske, sellepärast et esiteks ei sõjaolud mingisuguseid seal, ütleb, et tagavaraladusid seal kooli jaoks tehtud ei olnud, kõik oli algusest peale organiseerida, kõik asjad muretseda, alates siis lapsed tulid täiesti, peab ütlema, et isegi hästi viletsas riietuses, kuna suvel suvel tulid ära ja nad ei osanud nagu keegi midagi kaasa võtta ja siis oli pandud nii üks asi, eks kampsun teise kampsuni peale ja siiski suhteliselt väga ruttu muretseti lastele pildid, kad, talvemütsid ja kõik vajalikud väljas liikumiseks ja peale selle nad toidunorm ei olnud geni ker sellepärast et me saime tavalise töölise leivanormi ja peale selle veel 50 grammi, kui laps käis koolis, anti siis suurel vaheajal niisugune lisatoit siis õppimise eest õpikuid meil peaaegu ei olnudki, aga meil olid peavitavadest head pedagoogid, kellel oli väga palju peas endal ja nad lihtsalt lugesid need tunnid peast. Ilma õpikute õpetajatest oli meil matemaatikat, õpetasid mõlemad taimsood siis eesti keelt õpetes seltsist prääts, temal oli kaasas kaks raamatut Tammsaare ja Tuglas oli tal kaasas ja nädalaste lemmikkirjanikud olid võtnud endale kaasa ja Tammsaar oli tõde ja õiguse kolmas osa. Siis täna õppisime nii enam-vähem pool aastat ja Feliks sõrmussani õppisin pool aastat ja Felix armussoni me õppisime niipalju, et kui tuli aprill, siis poosime sele Felix armusse üles. Me olime Taskeba tüdinud ja vanasti nagu õpetajad teadsid väga palju peast luuletusi. Underid tundis Eeennot Liivi mäletad, kõik need luuletused sai ära õpitud ilma raamatute ja ühiskondliku tegevusega, me saime endale ikka rändpunalipu oblasti ulatuses ja see on praegu meil haridusministeeriumis, me saime selle isetegevuse eest ja see isetegevus olime nii et, et mees nii täiesti isetegevus. Me muretseme riided kõik endale tantsu alates siis ütleme seal kaasa veetud voodilinadest, millest sai siis tehtud minuetik leegid ja lõpetas ära mingisuguste balletikleiti, mis oli siis mallist ja väga palju, neid aitasid just eestlased, kellel oli midagigi kaasas, iga asi kasutati ära. Nii et pärast rahvamaja tahtis meilt laenata neid asju. Mängisime õhtuti Niukest lihtsaid ringmänge, et sooja saada suures saalis sea pärast arutlesime nii et Aleksander ringmängude, kuid selle talve jooksul ümber maailma reisi ära teha. Nii et õhtul kunagi igavuse üle keegi kurtnud sai räägitud kodudesse räägitud soojast vannist selle pärastelt. Uurali külm vaese vaim tuli kangesti meelde kõigile, keegi haige ei olnud absoluutselt eriti külmetushaigusi olnud, veel õppisime, käisime tööl koos kooliga. Neli hakkasime hommikul minema ja ei tundunud üldse raske või kolhoosi minna kuskil sovhoosi minna ja seal sai tööd tehtud, see ka ei tundu mingisugune eriline raskus olevat. Ei mäletagi, et keegi eriti virisenud optimistliku meeleolu üldse ei tekkinudki kunagi. Iga inimene, nii suur kui ka väike, andis tagalas töötades oma jõukohase panuse rinde heaks. Selles tundis sõjamees suurt tuge rasketel võitluspäevadel, millele täna 40 aastat tagasi ei paistnud ikka veel lõppu tulevat.