Mul pole enne mikrofoni dinee talk vabal enne raadiot ka. Kadus ikka oma pitsema juures. Ma kohe ei oska olla, ma tahan ikka Tiina Tõnis olla praegu edasi, oleks nagu kergem ja lihtsam ja täna on laste hommiku külaline, nukuteatri näitleja Tiina, Tõnis ja kitsekesed mängib etenduses hunt ja seitse kitsetalle, tegelikult on see päris tore etendus. Ja mina pean siis mängima seda kõige pisemat dilemmat, kes seal kellakapis värisedes peidus on hundi eest, siis on ta nimi. Lugu hundist ja seitsmest kitsetallesid peaks külg ja igale lapsele tuttav olema ja kellel ei ole, siis küll te seda varsti kuulete, näete nukuteatri, kui ta juba ei ole käinud vaatamas Exneid tegelasi on veel palju, kelle hääl on tulnud selgeks õppida. Nukuteater on üldse üks suur mängimise töö. On küll. Sellepärast mulle meeldibki. Elus mulle ei meeldi nii väga mängida laval ikka see on väga põnev siis vanas eas võid lubada endale mängu ega iga koha peal seda ei tohi kehaga näitaja võib. Nüüd, kui ma mõtlen, kui mina väike olin, siis mul sellist teatrielamust ei ole olnud, sest ma ei olnud nagu teatriga päristajatega kokku puutunud seal külas edasimega siis palju välja ei saanud käia ja meelsel Tudulinnas ei käinud ka nukuteater naeran. Tähendab, ma lihtsalt ei mäleta neid lapsepõlves saadud mingeid teatrielamus ja sellepärast ei mäleta ka, et ma oleks kunagi näitlejaks tahtnud Moltult pähe see amet, see, et ma esinen, see on nii nagu söön ja joon ja käin koolis ja see on mõtteline asi, kogu aeg mind esinema pandi, ema oli ka kultuurimajas, kogu aeg said tantsitud ja lauldud ja see oli täiesti tavaline asi, et seda erilist mõtet teatri peale või et ise näitleja kunagi olla või saada. Seda ma ka ei mäleta. Et meil ei olnud kaua aega ka televiisoreid sealmaal. Mul ei olnud üldse teatrikogemuse erite. Muidugi nad käisid kultuurimajas ju esinemas ja ma mäletan. Ma mäletan seda küll, et noorsooteater käis ja sibasin seal ju ümber, loomulikult kus ma sain siis kaugel eemal viibida, kui mingi teater käis ja rohkem meeldis see, kui nad sinna siis oma asju enne sättisid. Etenduse ma eriti ei mäletagi, aga mas hüppasin seal küll ja ma tean, et noorsooteatri mingi etendus oli ja minule kingiti Friedebert Tuglase raamat meri pühendusega. Nii kummaline, ma olin nii õnnelik, ma ei tea isegi, kes see oli, kes näitleja see oli, ja Mikk ta mulle, noh, ma jäin juusist silma loomulikult, et ma seal olin, ema töötas ja küllap ma tundusin neile väga huviline laps olevat. Ma ei mäleta isegi, mis etendus ja kes see oli. Kas see raamat, ma olen ta ära kaotanud, ma ei leia enam seal ema isakodust seda ülesse sead raamaturiiulites. Võib-olla, et ma olen suures uhkuses sõda lapsepõlvest teistelegi lastele näidanud, ta, ma ei tea, tal võivad seda teed läinud kuskile. Aga noh, seda ma mäletan. Deteadmine teatrist, näitlejatest lavastatest oli mul nullilähedane. Kas mõni amet tellimis meeldis? Ma olen tahtnud peaaegu kõike olla, kõik ametit pidada, see on kooliajast peale küll, kui ma olen näinud halvasti käituvat müüjatest, ma olen tahtnud, et vaat kui mina praegu oleksin ja vot, kui ma saaksingi niimoodi, et ma saaks olla mõnda aega õppida ja mõnda aega olla müüa või ma ei tea, uksehoidja või mõni koristaja, vot ma tahaks seda teha väga hästi. Vaat sel hetkel, kes minu juurde tulevad või kellega ma pean suhtlema, olla väga kena ja naeratada, aga natukest aega, ega ma kaua ei jaksaks? Ma olen peaaegu kõikide ametite kohta läheb niimoodi mõelnud, ma ei tea, kas tegelikult, kui see tõesti nõnda oleks, kas ma oleksin siis väga palju parem olla, aga siis, kui ma näen, et seda teed ei ole jälle noh, niimoodi ilusti tehtud, siis ma tahaks natuke alla. Et mis elus võib juhtuda, et ei oskagi unistada oma tulevasest ametist ja ühel päeval oled selle ametiga sõbraks saanud. Kolmas ja nukuteatrisse tulin. Ega mul ettekujutust muidugi ei olnud ja kardan ma siiamaani nuku alati kuus nukuetendus tuleb, kus sa ise välja ei paista, ainult nukk, Con, ma kardan alati, ma ei ole kindel, kas ma temaga sõbraksa sõbraks peab saama, muidu ei tule eriti midagi välja. Jaava nukk on kõige keerulisem. Kas on see varrastuk, kus ühes käes on kaks varrest ja teine asi on seal ka kinni ja ma nägin vaeva, oi kuidas ma nägin vaeva ja ma sain aru, kui raske samm tegelikult on nukuga tööd teha väga raske, ma arvan, nii, hoopis midagi muud seal nukunurgas mängida. Muidugi muidugi, ja praegu me teeme sellist tööd, kus on jälle mul selline nukk käes, mida ma pole varem hoidnud, ja teatris olen ma juba seitse aastat, nii et kogu aeg on mingi üllatus. Kaan, sirmitükk, jaan ka vardad, aga need on hoopis teistsugused vardad. Ma teen loomanukuna, oravad alles, võtame oma nukud kätte ja ma jälle ei tea, kas ma saan temaga hakkama, kas ma tahan temaga sõbrad, kas meil tuleb kahepeale midagi välja, aga ilus on iga asjaga niimoodi, mis seal lasteaias oled või koolis teed, kas selle kooliõpiku lahti näiteks esimest korda sealt kätte võõrkeele õpiku. Nii palju tuttavaid tähti aga mitte ühestki sõnast aru ei saa ja seda võib küll võrrelda kasvõi mingi uue keele ja õpiku ja raamatuga, väike kartus analate. Aga see on tore ka, sest et sa siis ise üllatud jälle ja kui tuleb välja. Ma saan iga asjaga. Kas sünnini muinasjutt, mis lapsepõlvest saati on kuidagi aeg-ajalt jälle meelde tulnud? Mõni väga armas muinasjutt, ma lugesin ise vendade Grimmide muinasjutte, niimoodi kapsaks selle raamatu need mõõna sadat ikka printsessid ja printsid ja õnnelik kuningannal seisus ja lossid ja teda maailma mäletan, nendest ma ikka mõtlesin ja unistasin küll. Aga vot mina ei mäleta väga varaseid mängimise ja oma väga varast lapse aega. Ma ei tea üldse, mis ajast hakkab inimene mäletama, mul on näiteks omal poeg ja ma mõtlen ikka, et kui ta ükskord suureks saab, mida tema oma lapsepõlvest rääkima hakkab, kust ajas tema ennast mäletama hakkab, mina ei mäleta ennast kolme nelja aastasena. Ma mäletan, kõige selgemad mälestused on kuskil viieaastasest peale. Ja seal Tudulinnas, kus mu ema-isa praegugi elavad, kui me sinna kolisime. Aasta aega oli veel mul kooline aega, ma läksin kuueaastaselt kooli, eriti põnev mängimise aeg oli mul siis, kui ema mulle ema, kultuurimaja juhataja ja seal Tudulinnas tehti kõvasti, mitte mängu. Ja siis, kui ma niimoodi salaja võtsin ema tagant need parukad ja Krimmid ja ema kostüümid ja kui kedagi kodus ei olnud, siis ma panin peegli ees endale pähe ja selga ja ja siis mulle meeldis tantsida, ma tahtsin õudsalt mustlane olla ja siis maa Ladinaga tulla, kui kedagi kodus ei olnud, laulsin kõva häälega ja vahest käisin kultuurimajas ka. Eesriided lükkasin. Ja vahest võtsin mõne sõbranna, kerisime konkudest igasugused dekoratsioonid ja tegime endale jälle uue mängumaa ja niimoodi. Ja mul on meeldinud ikka niimoodi üksinda ka olla, kuigi meie peres on kolm last, õde küll tunduvalt noorem ja tema nagu omaette olnud, aga mu vennaga on meil ainult aasta-poolteist, vahetasime, nagu mängisime koosa. Väga palju oli poisse majasest, venna sõbrad käisid, mulle meeldis ka üksi. Ja ma mäletan, et mul oli oma kindel fookus otsas, ma käisin ja siis oma lugusid välja mõtlesin, vahest kohe luuletasin jah, kuigi ma ei ole see tüdruk olnud, kes on oma salmikusse, oma luuletuse ja sahtlipõhja kirjutanud. Ma lihtsalt kohe puu otsas, luuletasin välja ja järgmine päev nad meelest läinud. Niimoodi käis minul kui oli, publikut ka vaja. Ei sellisteks asjadeks ei annad, aga muidugi need mängud on ka mängitud teiste inimeste jaoks. Niimoodi näitemängud ja Peipsi ääres oli mul üks vanatädi, kelle juures ma tihti käisin ja seal olid Leningradist tüdrukud minuvanused suvitamas ja siis nendega sai sinna järve äärde oma Unn tehtud ja lava tehtud ja ma ei tea, laulud ja tantsud ja terve see rahvas kokku kutsutud ja lepalehtedest piletid antud ja, ja siis me esinesime niimoodi, lapsed teevad eta teisedki, aga oma lapsele laulan ma selliseid asju, kuhu lapse pilk pidama jääb tooli jala peale või kapinupu peale, siis ma pean ka laulma. Ei ärge palun küsige. Paluge minu käest, ma ei tea, mis praegu välja tuleb, ma ei tea siis ka, kui ma lapsele laulma hakkan, kuidas lugu läheb. Aga noh, siis ma pean ju, no ma ei tohi tema ees jänni jääda, no ma olen sunnitud kohe lauluga alustama silmaliselt luban endale, et way, alusta seda mingit laulu, sinilillefaasist ja, ja lauajalast, aga eks meil ole kodus muid laule ka ja ma pean vist õnnelik olema, ma saanud teatrist kaasa võtta koju väga toredaid laule, mida lauluraamatutes ei ole, mida teised emad oma lastele laulda ei teagi. Kodus on meil veel niimoodi ka, et Me korraldame esinemisi pojaga, meil on üks ümmargune paksust poroloonist rõngakene, kuhu peale me ennast siis sätime, õliradiaator, ilmatu pikk juhe on meil mikrofoni, eks, ja siis kordamööda ja tema alustab ka ükskõik mis laulu, kas ka mõtleb peast välja või mõnda õpitud laulu lõpetab või teab kuhu. Aga kõige tähtsam tema jaoks on see, et minu ohjeldamatu aplaus, mis sinna peab järgnema ja tänud ja kiitused ja kummardused ja tema kummardus mulle nii, et tal käib ikka pea kolks vastu maad, niimoodi käib see kummardas ja siis on järjekord minu käes ja siis ma laulangi igasuguseid laule. Aga teatrist minuga kaasa tulnud laulud, kõige armsamad on etenduses Toome helbed. Nad on tõepoolest lõpmatu kenad ja mul on tunne, et nad käivad minuga kaasas surmani. Ma laulan neid endale üksinda kahest kodus ja pojale. Talle meeldib ka neid kuulata. Ma võin ju hea küll, hea küll, võin laulda, võib-olla mõnikord juhtub, et laps võtab endale. Ema on ta ju juurest kaugele kandnud tuul sest murest nii pööratu suurest on too võru tal suul. Aga tärisema päriselt ära ei lähe. Ükski tuul ei ole tugevam kui ema. Üks keedu ei ole tugeva ema tema pärast lapsee teagi muretsema. Mina muretsesin küll, mul tuleb meelde kuskil nelja, viie aastaselt, kui ema kodus ei olda, käis tihti laulukooris laulmas ja võib-olla näiteringis ka ma kõike ei mäleta, mida ta tegi. Ja siis seal akna all oli meil vana diivan ja mina siis lõõtsutasin ennast niimoodi edasi-tagasi teema, tuule, gooiu, meenul, paa, too ema tuule ka ju minul paha tuju. Ja imede ime alati mõne jorisemise peale ema tuligi, ma ei tea, võib-olla minu igatses ja tema igatsus langes siis ühel hetkel kokku, et ta oli just parasjagu kodu poole tulemas, nii et ega ma väga pikalt ei pidanudki varisema ja pettunud ma ka kunagi olnud asutada laulu ikka ta tuli uksest ja kui lapsel on tõepoolest mõnikord seletamatud hirmud isegi tuttavas paigas, täiesti ootamatult tulla, hirm peale. Ilmselt sellepärast, et lapsed oskavad väga hästi fantaseerida, minul just erilisi hirme muidugi ei olnud, pimeda hirmu ikka natukene ja ma tean, et vend hirmutas mudelit, lükkas meie omavahelised naljad ja kas me ikka kiusasime 11 ka mina musta teda rohkemale, kui ma väiksem olin, see oli naljakas, ema ikka räägib, et tema oli mind väga hoidnud ja ta oli selline rohkem õrnakene, mina ei olnud niimoodi. Ja, ja siis ta sai minu käest tuupi ja ta oli kohe ühel hetkel öeldud emale, et vot kui ma ükskord suureks saan, siis ja siis ühel hetkel kooli ajal see muutuski vastupidiseks ega deba mind nii väga ei kiusanud, aga lihtsalt tekkis aeg, kus ma enam ei julenud kiusata. Vahest ta küll tegi mulle, lükkas õhtul tuppa, jookseb ja pimedasse tuppa ja siis ma kartsin küll see, et lapsel on vaja kodusid lähedal, on see nii iseenesest mõistetav, sest et me kõik oleme seda soovinud, kui me väikesed olime, igavese nüüd täiskasvanud ka ju üksinda kodus olla ei taha eriti palju. No mina pean ütlema, et mina tahan küll väga pikalt ju ei taha? Ei noh, jah, väga pikalt, aga mulle väga meeldib üksinda olla, panen ukse kinni ja mõtlen ja laulan ja laisklemine, see on niisugune üksinduse vajadused. Oled väsinud tööst ja, aga lapsed noh, oleneb lapsest muidugi, mõnele meeldib ka väga üksi olla, leiab palju tegemisi. Aga mõnel on kohe nii, et mõni krõps või või kolks või sahin on siis tuleb hirm. Ja Tiia Toomet on kirjutanud raamatus kodused asjad väga paljudest kodustest asjadest ja ka ühest sellisest, kes mõnikord lapsele hirmu peale ajada. Kööginurgas elab, jää elukas. Jää elukas on üleni valge, ainult pikk, peenike saba, must. Jää eluka sabaots on seina küljes kinni. Oled üksinda tühjas korteris. Järsku kostab köögipoolt kolksatas ja seejärel vaikne surin. See on jääelukas, kes ärkas ja hakkas jääd tegema. Tema on elu, nii käibki, tukub, ärkab, tukub, ärkab jälle. Isegi öösel ei malda jää elukas pikemaks magama jääda. Jää Lucalon, suur valge kõht, kuhu mahub palju söögikraami. Aeg-ajalt tehakse jääluka, suu pärani, laotatakse ta, kõht toitu täis mune, liha, võid, piima. Jää elukas on kõigesööja. Ainult leivast ja saiast ei hooli ta eriti. Ülejäänud tordi viilust ei ütle, aga jää Lukas kunagi ära. Kade jää, elukas ei ole kui vaja, jagab ta oma varudest kõigile. Annab või viimase välja, ohkab sügavalt ja hakkab jälle surisedes jääd tegema. Ei ole see külmkapp mingi koletis ja mina ei ole teda küll kunagi kartnud, sest et meie perre ilmus külgeb siis, kui ma juba ilmatu targad ja suured ja igasugustest sellistest hirmudest juba ammu vabad olema. Ja ma ei tea, ma loodan, et minu laps ka seda ei karda. Ta ei surisema ka, muidugi Kustas katab. Ja mina kartsin, kui väiksem olin. Tähendab, tegelikult ma arvan, kui ma väga väike olin, ega ma siis ei kartnud, sest ema ikka räägib mani ise selgelt ei mäletagi, et ma olin põlle sees igasuguseid sitikaid tuppa toonud, aga ühel hetkel hakkasin majanblikud kartma. Koledal kombel see oli, see oli maailma kõige suurem hirm, kui ma kuskil seina peal nägin. Ja kui ma äkki nägin, siis ma võisin lausa karjuma hakata. Aga noh, ega siis elu lõpuni sa selle hirmuga siis elada. Ja ühel hetkel otsustasin, et lõpptina tegin oma südamed kõvaks ja siis ühel hetkel otsustasin, et Tiina, sa ei tohi karta, ma läksin ise ämbliku juurde, mul nii kohutav hirm. Ma sirutasin käe ja võtsin ta pihku ja viisin ta siis välja. Ma puudutasin teda oma käega ja niimoodi ma sain hirmustele. Muidugi ja ma mäletan veel, kui kole külm oli ja siis ma mõtlesin. Issand, kui naljakas võib üks laps olla. Siis ma mõtlesin, aga Tiina, kui sa satud sinna kuskile Siberisse või Antarktika, sul on seal jube külm ja sul ei ole 100 vatiteki peale võtta. Kasvata ennast ja sa ei võta kodus ka ja ma ei võtnud endale teist vatti peki peale, kui mul oli kohutav janu peale mingit kommi söömist, aga kui sa satud kõrbe, sul ei ole seda veehunnikut võtta. Tiina, sa ei joo ja ma joonud ja siis ta taibywoodi oma imudest tahtmistest. Kui ma juba koolis käsil, noh algklassides no ma arvan, et see varem kindlasti ei olnud, sattus mulle kätte Astrid Lindgreni raamatud, Bullerby lapsed. Ja siis mulle tundus, et aga mina elan Bullerby, et see minu elukoht, see esimene Tudulinnas elamise koht on ka nagu Bullerby ta oli külast eemal, teised majad ei olnud meil ümber ja mets oli kohe maja selja taga ja jõge jõeäär, looklev jõgi ja purre ja, ja veel metsatukk ja teine metsatukk ja ja veel päris metskaaslast, et see on Tudu linn asub jo Alutagusel, kus karud tulevad koputamas värava peale. Ja siis Bullerby, jah, see raamat nagu minu oma eluga peaaegu kuigi tegelikult üldse ei olnud, nii nagu raamatus kirjas on. Aga need lõhnad või see tunne, et mul on samamoodi, mul ongi siin see raamat ees. Ja tõepoolest oled sa ükskõik kuskohas siis noh, lastel on ikka nagu sarnased mängukohad või ikka nad rõõmustavad esimese lille üle, kui näevad ja linnulaulu üle ja, ja need on igal pool ühtemoodi. Ja ma võtan siit ühe koha ja lihtsalt loe. Meil annaga on veel üks teine kevadine koht, ka see on ühes sügavas kraavis. Meil seisab seal kaks suhkrukasti, millel saab istuda. Esivuliseb meie ümber, aga meie oleme kuival. Noh, vähemalt enam vähem. Ümberkraavi kasvab paksult toomingaid, need on nii tihedad, et me istume justkui helerohelises toas. Seal kraavis käime üsna sageli istumas. Selles kraavis kasvab lepik lilli. Viimases ütlesingi Annale, et olen printsess lepiklill. Seepeale ütles. Anna, tema on printsess nurmenukk. Ja just sel silmapilgul langes mu pilk kraavipervele. Seal kükitas konnapoeg ning ma ütlesin, oo, vilu ära võlutud konnake. Tõttasin konna püüdma, sest iga inimene teab, et konnad on enamasti ära võlutud printsid, see tähendab muinasjuttudes muidugi. Hanna teadis seda samuti, sest ta läks selle konna pärast hirmus kadedaks. Kas ma tohin kaheksa teda natuke käes hoida, põrusta, eks hoia. Vot neid oma valgeid küülikuid, vastasin, ma mõtleks äkki ta on tõesti mõni ära võlutud, prints ütles, anna. Sa oled toomingalõhnast segaseks läinud, ütlesin mina. Kuid siis hakkasin ma asja kallal juurdlema, võib-olla lõhnasid toomingad päikese käes tõepoolest nii tugevasti, et ka minu pea läks segamini, sest samal hetkel torkas mullegi pähe mõte, kes teab, äkki see ongi tõepoolest mõni ära võlutud prints. Tol ajal, kui veel leidus ära võlutud Prince, pidi ometi leiduma tavalisi konni, kes polnud ühtegi printsid. Ja siis võis ometi juhtuda ka, et mõni ära võlutud prints unustati ära lihtsalt sellepärast et inimesed pidasid teda tavaliseks konnaks. Ja kui ükski printsess polnud heaks arvanud teda suudelda, siis pidi ta ju ikka igavesti konnaks jäämagi sellest, et muinasjutuaeg otsa lõppes. Vaeseke, nüüd oli tema üksi ülejäänud ja istus siin Bullerby kraavis. Küsisin Anna käest, kas tema seda ei arvaja? Ta arvas ka. Ega minugi pilk on nii mõnegi konna peale jäänud. Kunagi, kui ma väike olin, mõtlesin täpselt samu mõtteid. Nüüd tuleb mul veel meelde, et. Mul on üks laul ka muinasjutust. Kui tüdrukud igatsevad oma Prince ja et nad ikka tuleksid tema lossi ja eskort ukse taha. Ja koputaksid, ma laulan seda oma lapsele ka ja seda laulu on tema püüdnud ka selgeks õppida. Muinasjutus on metsad ja ojad. Kuldkivist loss seisab metsal lossi otsivad kuningapojad läbi udu, mis külm on ja hall. Seal on ekstiiger, kes lossi valva, teema hoida on sissepääs. Seal on üks madu, kes valusalt salvav. Seal on üks lind, kelle silmad on jääs. Mixnet kuningapojad ei tule. Tulevad küll sina uskuma pead, kannata oota ja silmad, sule maga, näe, on maga, näe, on, see teeb sulle head toomehelveste etendusest, tegelikult laulab seda leeni ja siis ta laulab natuke teise häälega, mina laulsin nii, nagu mina oma lapsele laulab ja ikka mõtlen, et oleks kena ikka, kui tema mäletab, et no minu emale. Ja see on tõepoolest väga armas raamat, pealkiri on tal hingelind ja siin on nii ilusad pildid sees. Lapse tõlke kodus oma emadele-isadele Nad poodi kähku läheksite ja teile ka selle raamatu ostaksid, miks ma selle raamatu kaasa võtsin? Kõigepealt ma tahan seda raamatut ükskord oma pojale lugeda. Teda ei ole praegu minu juures, aga kui ta tuleb, ma kindlasti loen. Ma olen oma lapsega rääkinud, kuidas siia ilma üldse inimene sünnib ja mis aitab teda siin elada ja tal on hing sees ja kuhu see hing pärast läheb ja mis kehast saab, ta on need küsimused juba kõik ära küsinud. Aga ma ei olegi tulnud selle peale, et seal hinge sees on ka veel keegi, et see on hingelind ja see just ongi, mis meid rõõmustama paneb või kurvastama või vihastama. Et temal on need salalaekad olemas, ma ei ole osanud sedapidi mõelda, sedapidi rääkida ja võib-olla teiegi ei ole osanud niimoodi sellest asjast ja hingest arvata. Selles raamatus on hingest ilusti kirjutatud. Ma tahan teile lugeda seda natukene. Sügaval sügaval kehas elab hing. Keegi pole teda veel näinud, aga kõik teavad, et ta on olemas. Ja mitte ainult ei teata, et on olemas, vaid teatakse sedagi, mis on tema sees hinge sees. Tema keskel seisab ühel jalal lind lind, kelle nimi on hingelind. Ja ta tunneb kõike seda, mida meiegi tunneme. Kui keegi meile haiget teeb, hakkab hingelind mööda meie keha igas suunas sinna ja tänna, ringi tormama. Ja tal on väga valus. Kui keegi meid armastab, hakkab hingelind väikeste rõõmsate hüpetega ekslema edasi ja tagasi siia ja sinna. Kui keegi meid nimepidi hüüab, jääb hingelind hästi tähelepanelikult kuulatama, et kindlaks teha, mis hüüdmine see niisugune on. Kui keegi meie peale vihastab, tõmbub hingelind endasse ja on vait ja kurb. Aga kui keegi meid kallistab, hakkab hingelind, kes elab sügaval sügaval meie kehas kasvama ja paisuma kuni ta täidab peaaegu kogu meie sisemuse. Tal on nii hea olla, kuid neid kallistatakse veel kunagi. Mitte kunagi pole sündinud inimest, kellel poleks hinge. Sest hing tuleb meie sisse sel samal hetkel, kui me sünnime ega jäta meid maha mitte kordagi nii kaua, kuni me elame. Inimene hingab teda nagu õhku oma sünnihetkest kuni oma surmahetkeni. Muidugi tahate nüüd sedagi teada saada, millest hingelind on tehtud? See on imelihtne. Ta on tehtud paljudest laegastest. Neid laekad ei saa niisama kergesti avada, sest iga laegas käib lukus võtmega, mis sobib ainult talle ja hingelind on ainus, kes saab avada oma laekaid. Kuidas, kas see on imelihtne? Oma teise jalaga hingelind seisab ühel jalal ja teise jalaga, mis on puhkeajal kõhu all kronksus, keerabki ta selle laeka võtit, mida ta tahab avada. Tõmbab käepidemest ja kõik, mis seal sees on, pääseb kehasse valla. Ja kuna kõige jaoks, mida me tunneme, on oma laegas siis on hingelinnud neid laekaid tohutult palju. Mõnikord võib inimene ise valida ja linnule märku anda, missugust võtit keerata ja missugust laegast avada. Aga mõnikord otsustab lind meie asemel näiteks inimene tahab vait olla ja annab linnule käsu avada vaikimise laegas. Aga Lindava omaenese tarkusest rääkimise laeka ja inimene muudkui räägib ja räägib vastu tahtmist. Ja võib juhtuda, et inimene on kade, ilma, et ta seda üldse oleks kavatsenud. Ja võib juhtuda, et inimene teeb teistele halba just siis, kui ta tahab neid aidata. Sest hingelind ei pruugi alati sõna kuulata ja valmistab inimesele mõnikord palju tüli. Nüüd pole enam raske taibata, et iga inimene erineb teistest selle hingelinnu pärast, kes on tema sees. Kui mõni lind avab kohe hommikul rõõmulaeka, valgub rõõmsalt inimese kehasse ja inimene on rõõmus. Aga kui mõni lind avab vihalaeka, valgub vihaselt välja ja võtab inimese üleni oma võimusesse. Ja kuni lind pole laegast uuesti kinni pannud, on inimene kogu aeg vihane. Kuri lind avab ebameeldivaid laekaid. Hea lind valib niisugused laekad, mis teevad head. Aga kõige tähtsam on lindu hästi hoolikalt tähele panna. Muidu võib juhtuda, et hingelind hüüab meid, aga meie ei kuule. Kahju. Ta tahab rääkida meile meist endist. Ta tahab rääkida neile tormidest, mis on lukustatud tema sees asuvatesse laekastesse. On inimesi, kes kuulavad teda sageli. On inimesi, kes kuulavad teda harva. Ja on inimesi, kes kuulavad teda ainult üks kord elus. Sellepärast tasub kasvõi hilja öösel, kui ümberringi on vaikne, kuulata tähelepanelikult hingelindu, kes on meie sees sügaval sügaval meie kehas. Kui ma selle raamatu esimest korda läbi lugesin. Ta ei andnud mulle rahu. Mõtlen väga tihti selle hingelinnu kehale, kes meie sees sügaval sügaval tasub mõelda, lapsed? Jah, meie suhet.