Head kuulajad, homme on meil hea võimalus põhjanaabritele taas õnne soovida, sest neil saab täis 101 aastat iseseisvat riiki ja see annab täna hea võimaluse meenutada veel ühte tahku Soome ja Eesti ühisest ajaloost sellist mitteametlik Coop protokolli välist aastakümneid varjul olnud või lausa saladuses olnud lugusid. Ja me meenutame neid inimesi sellelt ühiselt, et Eesti-Soome ajaloosillalt, Eesti rahvusringhäälinguarhiivide abiga ja kommenteerimas on meie endine kolleeg, soomekeelsete saadete pikaajaline toimetaja, aga ka raamatut jaa. Ning Eesti ja Soome kultuurisilla elushoidja kulle raig. Tere kulle. Tere. Mina olen saatejuht Kaja Kärner. Ja see väike valik, mida me tänase saate jaoks oleme teinud, me alustame seda okei Yoginemist, kes oli hästi suur Eesti sõber ta õppis ära eesti keele, aga siin lõigus, mida me nüüd kuulame ja see on võetud siis 1960. aasta laulupeosaatest räägita oma emakeeles. Nii küla, minu tädi, sõnuvate küla, jällegi onurgjastan, tulnud matkustatuksi aega, paljon, Mil teiega haigisa Europa mass. Sel aastal küllamisse Ennule tavanud külla valdavi vaibus, oli juurise, suuri Kansandambuja Joukko juba jälle staadionile oli. Sel ajal oli Mondo tuhata tantsija Jane kandan tantsitud asjale esitati näivad olled, mida üksingerdasi niidena voorud olivad hüvingi Molymud kas ja Jaanema rivideleotüübidki, nii minu aimeduti Se tasemelisi sise tarkus ja ka see laul ei alusta lopunasti. Kaadexanüüdakse voodi, häda, poigejad, ütleja, Heginotivad asi hansa ühta, Vagavastiku muudia hoidivad, skin ühte hüvi. Ühesõnaga minu tädi ker, toeta mina Ensulganud esimeste Kerda laulu jõusele Tallinnasse. Mina olin mugana, laula masse, skin vana, 1930. Kahadekson. Ja nemadki jõulad, olivad silonio annagi noorugase meeles, nii kui mina seal olin joodakina Aivo, valdava mutta, nüüd jälle Gerda, kunagi oli 30. tuvata laulojaajotkalauluvadkun, ülistas Uusta. See oli küla joodagi nii valda, vaata seda ei osanudoluta ja mees kindlaid sõnu, vaata see suuri laululava ja kaan, kaevan, uusi soovime, üheski ei olegi nii valdavate Esida Edelda käryanosemalt millandavale ealistel ja mina veel viibüa Itse laulu juulisse. Minu Stahli kuvava, see tagun laulu julad lopuywatkonnalise suuri oopera viimasena Taivena. Okei, Jokinen rääkis selles lõigus, et nii täpseid tantsumustreid ja nii kaunilt säravaid rahvarõivaid kui Tallinna laulu ja tantsupeol ei ole ta maailmas mujal näinud, et ta oli esimest korda Tallinnas laulupeol 1938. aastal, kui ta laulis külaliskooris Miina Härma juhatusel Tuljakut. Ja siis 1960. aasta laulupeost uue laulukaare all. Rääkistajaid. Pidu oli nii innustav, et pidulised ei raatsinud pärast ametlikku kava üldse laiali minna ja pidutsesid hommikuni. Kuule okei, Jokinen oli Eesti ja Soome kultuurisillaehitaja ja elushoidja ju väga mitmel moel. Ta isegi seda ta oli, aga ma kõigepealt ütlen, kui tore oli kuulata ooke häält, ta oli minu sõber ja me tegime ka koostööd selle ühest koostöös, ma tahaks paar sõna rääkida, temal oli plaanis teha siin saade piirituse salapiirituseveost, aga kuna kõik, nagu sa mäletad kõik niisugused Eesti-Soome vaheline või Eesti või mõne muu maavahelised raadiotelesaated, need tulid ju leppida kokku Moskvas, eks ole. Kelle raadiokomitees ja see pealkiri, mis oli pandud nimelt just salaviinavedu ei kõlvanud. Ta tõmbas selle maha ja panin selle asemele Talon boikas puri, jahedus, ehk talupoegade purjedus hetkel Soome lahel. Mida ma sellega öelda tahan, selleks läbi ta oli? Ei, no väga hästi ära ka selle nihverdamise, mis meile oli omane ja mis näiteks oli omale kusta pilgule Kekkose häi Piiris või lähiringis olevale inimesele, kes tegelikult Moskvast pressis välja selle 56. aasta esimese Eestis käigu. Aga ooke oli ka Lennarti sõbras. Ja nad käisid läbi. Ja siis praegu lihtsalt, ma tahan öelda seda, kui tore, sest oli meie presidendid, see, et ta saatis pärja. Okei, kirstule ma käisin seda ära viimas. Ja jah, see oli niisugune liigutav. Aga ta ei olnud tõesti, sa ütled, ta oli mitmekülgne, nii oligi, ta oli see laulumees ja tema koostatud on niisugune kakskeelne kotkan, laulupojad, pehmete kaantega laulik, kus kõik laulud, need populaarsed niisugused. No näiteks Viljandi paadimees, kõik on nii eesti kui soome keeles väga siis ookeanis aastal 58 käis juba siin tegi neljaosalise saate mis erilist populaarsust ei saanud Soomes ja minu meelest oli koguni viis, nii. Ma ei mäleta nii täpselt, et kas teda üldse täielikult eetrisse lasti, kuid nüüd on nad selle avaldanud ja võimalikuks teinud, nendel on niisugune fond või kuidas seda nimetatakse arhiiv, elave, argistu ja, ja see on kõik kuulata kõik neli osa. Mis puutub sellesse, et kuidas temaga siin käituda. Ma kujutan ette, et seal võib olla ka isegi küsida minult, et kas see nõudis julgust, et ta tuli. Ilmselt nõudis aga talivanem inimene, vana kooli mees, nagu ma ütlesin, ta oli väga osav asjade ajamisel. Ja kui ma kirjutasin raamatut, et ma ei mäleta, kas siis Kekkonen ja Eesti või otsa elulugu, igatahes Tõnis Mägi, 16 sirvisin Indrek Jürjo seda seeriat sarja, mis ta tegi KGB kohta. No seal on kohe kirjaski, teda jälitati nii 58 kui ilmselt ka hiljem, aga ta ei teinud sellest välja. Eesti Raadio arhiiv säilitab üsna mitmeid saateid, mis okei, Ogineni osalusel tehti üks on muuseas salvestatud siinsamas raadiomaja lähedal, 20 esimeses keskkoolis, kus oli niisugune laste teadmistevõistlus. Mari Tarand ja Peeter Hein olid ühes Soome koolis jah, okei, ja kellel oli siin Tallinna 20 esimeses koolis raadiosild oli loodud, see oli siis ka kuuekümnendat aastat. 10.-te ala, see on see koostöö varane periood, aga, aga peab ju ütlema, et juba 30.-te lõpul oli raadiote vahel koostööd. Nii. Kuulame järgmist lõiku ja see teinegi soomlane, keda me siit Eesti-Soome kultuurisillalt täna meenutame, on raadiotoimetaja ja siin helilõigus, mis meil on valmis pandud, on seia valjus koos Ivar Trikkeliga Savel silla kontserdi õhtujuht. See lõik on pärit oktoobrist 1974. Tegemist on siis Eesti raadio kõige esimesest tere foonilise ülekandega välisriigist, see oli tol ajal raadiotehnilises mõttes suur samm edasi ja kontsert iseenesest oli pühendatud NSV Liidu ja Soome vaherahu sõlmimise 30.-le aastapäevale. Kuulame selle kontserdi sissejuhatust. Tere, tere, David kuulajat. Eestis hüvelda rakat Suomalaisen kuundelejazzis labista, suomen lahte, Nasty hüvailda, hüvingen, kaubungin Kansaja hüvingen Šveitsi randa Sibin perre. Niisiis kontserti alustas Soome Ringhäälingu estraadiorkester juhatas teile juba Eestiski tav Rauno lehtinen. Muide ka pala, millele aplodeeriti oli pühendatud Nõukogude liidu rahvastele ja tahaksin öelda teile, Kaljad, kuulad kodus, et see päev on täna siin Soomes üldse erakordne. See on päikesehelde oktoobrikuupäev ja Nõukogude Liidu ja Soome vahel suure sõja järel vaherahu sõlmimise ja ühingu, Soome Nõukogude Liit 30. aastapäeva puhul. Soome saabunud Nõukogude Liidu ülemnõukogu presiidiumi esimees seltsimees Carney käis tänaustamas Lenini ja paasikivi mälestus. Ja kohe meie otseülekande järel algaks Soome üles radios pidulik kohtumise ülekanne Helsingi Finlandia Talost. Meie Ringhäälingute vahelist koos silda ehitatakse sedakorda siis 30000 elanikuga hüvinge linnast oma 60 kilomeetrit Helsingist. Ja nii on siingi siis raadiote vahendusel mõlema maa tuhandetes peredes ja võib-olla et kaugemalgi, sest raadiolaine ulatub kaugemale. Võimalik mõtet veeretada kõigest, mis muutunud maailma palgeil selle 30 aasta jooksul on saabunud meeleolu hetk, mida sisustavad kahe naabermaa muusikud. Kuule, mida need Savel silla kontserdid Eesti ja Soome vahel ja seia valjuse hääl sulle meeldib? Toretavad noorus tuleb meelde, tuleb meelde see aeg, kui mina siin intensiivselt 14 aastat ja kuna ma töötasin Soome saadetes, siis olime muidugi haaratud tõlgina abistama neid inimesi ja koostööd oli palju muudki. Mäletame ju kõik, eks ole, see naaburjeviza, mille kaudu Hardi tiidus sai armastatuks Soomes ja siis kukubki aegu ja, ja noh, palju niisugusi eriti muidugi kõik tehti selle Moskva raadiotelekomitee loaga, aga mis meil sellest, me lihtsalt tegime koostööd ja, ja näiteks kui me sellest räägime, siis võib-olla nüüd tänapäevas vaadates tundub võib-olla natuke tühine, aga see oli eriti tähtis. See oli tähtis meie artistidele, kes sinna said, see oli tähtis meie toimetajad, tele ja seal oli tähtis ka meie tehnikapoistele, kes sealt said igasuguseid uusi elektroonilisi vidinaid nii-öelda helipäis ja muud. Ja, ja nad pääsesid vähemalt vaatama, mis uut seal on, missugused on stuudiot siis juhus on mul küll meeles, et see kontsert oli nii kaks korda aastas, üks kord oli Soomes ja teinekord oli Eestist. Ja siis, kui soomlased siia tulid ja sinna meie stuudiosse siis Hanno Taanil on ka väga tuntud Soome raadioajakirjanik ja ka niukene lõuna. Teie kulge ja ta tegi siin palju saateid taanile, ütles, et oi ma mõtlesin, et mul on siin stuudios, vaatan, et ma olen tulnud muuseumi ja see näitas ära selle tehnilise varustatuse taseme erinevuse. Teine asi, mida nad ka hirmsasti imestasid, oli see, et kuidas see võimalik on ja kui millal te saated teete, kui teil on alkohol müügil terve päev seal all raadiomaja kohvikus. Ma küll ütlesite, teeme ära ja teeme hästi ära ja teeme kõrgel tasemel ära. Aga seljas ma tahtsin rääkida ka midagi muud, kui see nüüd juhtub kuulama, siis palju tervitusi sulle, et oskas ka väga hästi eesti keelt. See ei olnud ainult see Saveli sildu, iga see Kukogi, kus ta oli kaasas ja nii edasi. Tema koos oma abikaasa anti halisega, Nad käisid koos alati Halinendigiga siit jutusi. Aga tema spetsiifiline ala oli hispaaniakeelsed riigid, näiteks nagu vastu tegi palju ja ja kus mujal ta käis. Muidugi me saime sõpradeks nende inimestega, keda me vahetpidamata, kellega koostööd tegime ja käisime ka külas, nemad käisid meil külaseni aastate lõikes. Ja siis ükskord sattus meil toimetuses siin Soome saadetes kätte üks ajakiri, näge piiri. Me ei teadnud sellest siis veel midagi. Lööme lahti, Jüri Holl, kadunud Jüri, hull Marika Urb, mõlemad toimetajad, toimetajad just, ja vaatame, mis seal kirjutatud on, keegi Jari möllone kirjutab, hakkame süvenema ja lugema ja meil haaras hirm, sest sest see tekst oli meile niivõrd tuttav. Me saime nagu aru, et me oleme sellest rääkinud minu kodus. Et kuidas sa omavahel omavahel ja et kuidas neile müstika, kuidas Jari möllu saab sellest kirjutada, selle pealkiri oli Vellija Isobeli ehk vend ja suur vend. Ja sellest sama see ajakirjas näge piiri oli ka veel teine artikkel küll ja küll sealt. Ja me jäimegi niiviisi. Me hakkasime kartma natukene, et keegi on kuskil kuulanud veini. Ja ükskord hiljem aastaid, kui tuli jutuks sisse ja ütles, et nemad, nemad kirjutasid, anti ka selle ja kirjutasid selle põhjal, mis me rääkisime minu ehte tänava korteris. Aga meil oli tükk aega põhjust hirmu tunda, see, see näge piiri oli niisugune radikaalne ajakiri, mis julges ühteteist avaldada. Me tuleme võib-olla jutujooksu selle juurde tagasi, sest seal avaldati muudki. Aga seda ma ütlen, et see oli ka niisugune, ta pani imestama, et kuidas tekst üldse sugune võib olla võib-olla ilmunud, aga eks me siis lasksime tulla ja ma ei tea, kas kumb siis kirjutas ikka üles nagu saia, ütles, et künnad Saugusivad, näed, pliiatseid suitsesid. Tulles veel tagasi selle Savel silla kontserdi kuulatud sissejuhatuse juurde ja mõeldes sellele, et mõlemad saatejuhid nii Eesti kui Soome poole toonitasid just seda, et kontsert saab teoks Soome ja NSV Liidu vahel sõlmitud vaherahu 30. aastapäeva puhul, siis siis kas see oli lihtsalt niisugune sõnakõlks, mis oli möödapääsmatu või elati Soomes ütleme 74. aastal veel niisuguse surve all, et seda sõna ei saanud sealt kontserdi teadvustusest välja jätta. Just nimelt ikkagi ja seitsmekümnendad olid, olid pahad aastad olid meil venestamise võttes ja olid Soomes, kuna siis oli see Taistele suured Noosumul tulevad soomekeelsed terminid sõnad sisse äärmusvasakpoolsed ja, ja noh, Meie tutvusime ju paljudega neist, sest nad käisid tihti Eestis, käisime toimetuses ja mehi, intervjueerisime neid. Nii, ja noh, ma mälestustes kirjutanud, et Dali niukseid meelde jäävadki hetki, kui me liftis hakkasime üles minema, siis inimene sosistas mulle kõrva, et mina olen seitse oige kommunisti, seal oli ju kaks, üks oli rahvuslik see Arne saarese partei ja teine oli siis Taisto senisel jüngrite. Okei, et me ikkagi katsime neid, mingil määral oli ka põhjust, aga me sellest täna ju võib-olla rääkida, aga, aga ühe asja ma ütlen, et näiteks Soomes olid mõned kirjastused, mis olid päris julged avaldama niisuguseid teoseid, mis olid kahtlased. No meil kindlasti, aga, aga isegi Soomet pika hambaga neid otsest piirangut ei olnud. Kirjastused ei tohi avaldada, kuid ega neid ei populaadiseeritud. Tõde Eestist, Lätist ja Leedust, see läheb nüüd kaugemale. See on valdari kirjutatud 1941, aga Soomes ei avaldatud, ei julgetud, see avaldati Stockholmis. Mõtle, kui lühikese ajaga ta sai kokku selle materjali. Nüüd ilmus valdari juubeli puhul 2008 ilmus faksiimiletrükina see uuesti. Ja ka meil ilmutati sel puhul. Aga selle puhul räägi veel ühe niisuguse huvitava fakti siia juurde. Ma teadsin ammu sellest raamatust ja Me helistasime altarit saduvaldaril, kes on ka kirjalik, ta nüüd surnud ja palusid luba välja anda eesti keeles ja sest mul on imetilluke kirjastus ja sadu, Valdar ütles mulle ära ja ta põhjendused olid huvid, tavad. Ta ütles mulle nii. Ah, isa kirjutas selle kokku kuulujuttude spekulatsioonide põhjal, et ei ole mõtet. Ta ei andnud seda luba, läks paar aastat mööda, siis aketi varrakule ta ära ei öelnud. Valdar juubeli puhul ilmus hail ja Seppo Tsetterberi kirjutas eessõna eesti variandile. Ja seal iseloomulik on ju see, mis ütleks, sätterberi praktilised muuta ei ole midagi vaja, see, mis seal kirjutas, vastas tõele. Tema allikad olid põhilised Leedu diplomaadid, kes olid põgenenud ja ja see on tõesti nii. Kui mina siis Soomes selle raamatu turuga ringi käisin, ehitlesin nagu Beckman ütles, et levitasin natsiaadet Soome kolkakülades. Siis tuli minu juurde, mäletas linna. Pärast loengut tuli noor naine ja temal olid pisarad silmas. Ja nüüd sai, ta ei teadnud sellest mitte midagi, ehk ta esindab seda sugupõlve kus Eestist ei olnud rohkem mainitud Soome koolide õpikutes, kui ainult seda, et ta oli üks nõukogude vabariik ja siis oli ilmus 41 Stockholmis siis 17 aastaselt läks, kui anti välja Ants Oras, Eesti saatuslikud aastad, kui see oli kummeruse julgustükk, suur kirjastus ja tammi andis välja ühe päeva Ivandenisusi elusa šnitsel. Jah, aga huvitav on see, et raamat ilmus, aga kui Rootsi televisioon näitas seda aastal 1009 70 siis Ahvenamaa ülekandemast lülitati välja. Soomes ei lubatud seda vaadata. No siis tulid varma mälestused meie viimase Soome saadiku, selle andis odava välja ja 1985 tuli Viro ja vene ja ja noh, ja see on nüüd see arvatavasti kuulajad teavad ja tead, sina ka, kes seal taga olid, aga selle andis välja Ale ja see on niisugune huvitav kirjastus, kaugu kare nimeline mees oli omanik, see oli täiesti murdumatu. Kuidas ma ütlen täiesti kokkulepetele, mitte minev Kekkose aja dissident andis välja, mis tahtis ja ma ei tea, kas ma lühidalt ütlen, kes selle raamatu kokku pannud. Seal taga oli Rein ruutsoo, Sirje Kiin. Ruutsoo on tohutu süstemaatiline, eks tema oli korjanud kokku, kõik oli ametlik. Ja kui sellest raamatust räägiti, nüüd ma ei mäleta, kus, aga igatahes keegi retsenseeris ja mul jäi meelde see, et väga raske on ümber lükata seda, mis seal on, siis need olid kõik ametlikku statistikat. Kas seal oli Christian Juhan talvega just nimelt tema oligi sinilinnud visiit läks materjal ja tema kirjutas selle kokku ja siis autorivi sinilind, piiskop üsna üsna pikalt saladuse katte all, aga siis seesama kaugu kare jale andis välja ka veel niisuguse raamatu Viro Taistele vabahudes ta 1944 sündmused seda ei teatud pikka aega, kes on, arva, kes taga oli, ei tea, aga ma ütle, Mart Laar. Need, et see oli niisugune asi, aga niisuguseid enesetsensuurile oli muidugi ka ikka juriidiline alus. Tähendab see moodus ikkagi kohustuslikuks inimestele, nagu ütleb Eero, silmasid tuntud Soome ajakirjanik ja ajaloolane ja arvamusliider, ma ei teagi, kas ta elab enam, et see sõpruse ja vastastikuse abistamise leping, mis nägi ette välispoliit, millise sundkäitumise see kahetsusväärset muutus ka inimeste nii-öelda isikliku käitumise jooneks. No ma nägin seda siis ka, kui ma siin veel tööl olin ja olin Tõnis, nendel Soomest tulnud inimestel ükskõik mis parteist parempoolsed või vasakpoolsed, kõik ikkagi olitseile ühe sama liini peal, eks ole. Aga, aga sellel oli ka juriidiline alus. Sest 48. aastal oli Soome kriminaalkoodeksis oli pandud niisugune pügal, mis nägi ette karistuse, kui keegi kahjustas Soome ja võõrriigi vahelisi suhteid, ma küll ei tea, et seda kunagi oleks rakendatud, siis selleks oli vaja presidendi nõusolek või ettepanek. Nonii. Me saamegi Et edasi minna inimesega, kes seda kriminaalkoodeksi pügalat üldse ei karda, NUT nimelt Anu Mart tila looga, kes salaja toimetas Soome meie endiste poliitvangide hilja Rüütli, Helmut Tarandi käsikirju, nii et need said vabas maailmas raamatuna trükituna ilmuda. Ja siinkohal me kuulame katkendi saatesarjast Eesti lugu, Sala kuller Anu Marttila. Saade on salvestatud kaks aastat tagasi sügisel. Ma tõin Soomest kaasa kümnete meetrite kaupa sellist kirurgilist, teipi, plaastrid, paberilipikud, tegelikud, kui ei ole nüüd muudetud, on näha veel siin maal, seal okupatsioonide muuseumis on see kuradil ei ole varju, ser esimene romaan on näha. Ja minu meelest selle kõrval ma olen näinud sellised noh, umbes käe suurused käsitsi kirjutatud, hilja käekirjaga kirjutatud lipikud. No see patakas võis olla, ütleme, üks sent, mitte rohkem poolteist, võib-olla väga palju ei saanud olla, sest et kusagilt ei saanud paista. Talve ajal oli kergem, siis oli tavaliselt mul oli tavalised pikad püksid ja, ja kui oli külm, siis olid ka pikad aluspüksid jana siis sääre ümber kleepisin selle teibiga. Sellises kas paber, paber ei saanud olla, seisund ei tohtinud krõbisada, see pidi olema mingi kangas või või, või selline plastik, mis ei krõbise. Ja siis, kui olid säärsaabas ka veel, et siis need olid seal kinga sees voi vähemalt püksisääre. Ka kahjuks olen selline tüse inimene, et keegi arvata, et mul ei tea, kui palju mul on siin, aga no tavaliselt olid see, kui inimesed smugeldas end viinapudelid, mida nad smugeldas, mitte seal paberid ja paber ei jäär ka, ilmselt seal minu meelest seal ei olnud. Ma ei mäleta enam, aga kui oli see see valgustamine, ilmselt see paber, igatahes ma vahele jäänud nendega. Et ainukene kord, kui ma väga palju jään, vahel oli see, kui ma Soomest sinna Leningradi kaudu sõites jäin vahele. No siis, kui see töö hakkas, siis ma juba pidin käima rohkem kui üks kord. Aga, aga siis oligi nii, et noh, ma pidin tõesti raha korjama, et sõita, sest et mul peaaegu üks kuupalk läks ühe matka peale, turismiviisa anti iga kord eraldi hiljem siis oli juba 80.-te lõpus, siis ma paar aastat sain sellist korduvviisad. Aga siis oli mul juba teine. Mulle teine põhjus, ma käisin pisi Pedas ehk seal Tallinna pedagoogilises seminaris, mida tänapäeval enam ei olegi. Käisin lugemas sotsiaalpoliitikad, mul sellinegi imelik asi elus. Aga ei, no ma lihtsalt nendest turismi viisatest aitas. Neid pabereid ei saanud väga palju olnud, väga väiksed kirjaga kirjutatud ja kahe poole paberit ja ja niimoodi see võttis aega, aga, aga muud võimalust ei olnud. Missuguse taktika oli, peitsid erinevatesse kohtadesse, jalg oli üks ja teine oli selg selja peale siia. Seda me saanud ise teha ka hilja, plaasterdas mind ja, ja siis võis selja peale, selg on natuke selline kumer vōi cover. Anu Marttilad küsitles kolleeg Piret Kriivan. Küsin sinu käest, kuule, kas sina oled kunagi midagi salaja üle Eesti-Soome piiri viinud, mida NSV Liidu toll oleks pahaks pannud? Või ära korjanud? Ei, ei ole, ma ei saanud käiagi seal. 82. ma läksin ükskord kuulajatega kohtuma, läksime, ma isegi ei mäleta, mis see aasta oli. Aga pilt on mul sellest alles, kus mul on uhke usbeki siidist kleit seljas ja saue puhti laga. Paljude laulude sõnade autor seisab. Aga mis aasta see oli, ma ei tea. Ja see oli ime, et me saime niisuguse väikse toimetuse delegatsiooni ja siis läksin ma 82. aastal, ma pidin võrdlema ilmuva luulekogu tõlkeid ja see on uusi sulgen, kasvamine ja seal on päris, see on päris korralik, kogu ilmus 83. aastal siis ka keegi pakkunud mulle midagi viia. Aga, aga näiteks ma tean, et 70.-te lõpul Rein ruutsoo toimetas pahaaimamatu turistid turisti kaudu või temaga selle EKP salajase ülisalajase vene keele sundlõpetamise määruse Soome, nii et nii et sellest tuli uudis Soome TV-esse. Seda ma ei mäleta, kuidas see oli formuleeritud, kindlasti mitte väga räigelt, sest ikkagi kardeti. Kuigi juba 70.-te lõpul, 80.-te alguses hakkas see see suurema avalik, kus toimima ka Eestit puudutav suurem avalikkus Soomes. Aga pärast seda 80 teist aastat mina ei saanudki sinna enam. Toimetus pidi jällegi minema, aga aga mina ei saanud luba. Ja kus ta Reinsalu meie toimetuse ülem kutsus mind kõrval, ütles, et sinu paberid edenevad läbi, aga ära küsi minu käest, miks mina ka seda ei tea. Ja siis järgmine kord minek oli mul siis juba, kui mul oli teene põhjusema, päriselt läksid. Nii et vastus on, et ei ole aru, Marttilaga, on sul mingeid kontakte või kokkupuuteid? Ta on mu parim sõbranna, ta, mu parim sõbranna, ma räägin, kuidasmoodi, see kõik alguse sai, mina ei tundnud. Meie soome toimetuses hakkasime järsku saama kaarte. Meil oli kirjakastile inimesed võtsid kontakti, kas kiitsid või laitsid, ikka kiitsid põhimõtteliselt. Ja siis äks kuulamine, tähendab, lühilaine said kaugetes kohtades kuulda ja kes rohkem kaarte saatis ja siis said auhindu nii edasi. Järsku hakkame saama ilusa käekirjaga kirjutatud perfektses eesti keeles kaart, kus oli ka muusikasoove all, oli armu Marttile, küll meie arutasime, et kes on see inimene, kes kirjutab nii heas eesti keeles ja tead siis neist muusikat, ta soovis ta näiteks karjala Kunna Ella, mis on täiesti niukene Soome soomlastele sügavamast minev rahvuslik, see oli meil suure lindikera peal, meil oli terve kera soomekeelseid, laukõike Org otsa, soomekeelsed laulud, igasugust muud tardi, saani valssi ja nii edasi. Ja oli ka see karjalam, Gunnar. Aga ülemused küll ei teadnud, et see on niivõrd teene ja niisugune laul, et parem siiski seda meie soome toimetus ei mängiks. Anu soovis seda ja siis ta soovis ikka muid veel niukseid asju, millest mõni meist, mina nüüd näiteks teadsin karjalangunnale, see puudutab soomlaste hingekeeli ja nemad on ikka palju kaotanud, eks ole, sealt ikka mängisime. Aga ei tulnud pahandustest, nägemused ei teadnud. Tiibu jaka jo karjalangoilgatu tooja Soomest kuulevad seda, pisar silmas, et Anu oli niisugune, kuidas öelda Nalja naine, aga see kõik on tühiasi veel. Aga kui ma läksin Soome ja hakkasin seal tööle, siis ilmus onu välja ja ma ütlen näiteks ta räägib, et ta oli sotsiaalpoliitika õppejõud, ta emakeel on niivõrd hea ja mitmekülgne, ta on selles osas niivõrd haritud, et näiteks mina avaldamiseks mõeldud soomekeelsed tekstid, oma tekstid Mailase kuskil enne välja vanu evad. Neid iga tekst vajab toimetamist, aga ma usaldan teda. Ja meie sõprus meie sõprus on kestnud tänase päevani. Ta on väga tore, väga lahke, uskumatult südamlik inimene. Läheme helilõikudega edasi Eva Lille kõigi Soome estofiilid ema ja tema väikese lõigu oleme võtnud siia saatesse Mati Põldre dokumentaalfilmist. Keisrilõige. Lugu pajatab ärevatest augustipäevadest 1991 Soome Tuglase seltsis, kui tollase välisministri Lennart Meril oli kiiresti tarvis poole tunni jooksul vaja kahte musta autot autojuhte, fotograafi ja auto külge sinimustvalget lippu. Pool 12 välisminister Meri ütles mulle. Mul on poole tunni pärast vaja auto. Autojuht, selles autos eesti lipp. Teine auto, autojuht ning fotograaf. Kell tiksub, kogu aeg otsin, otsin, järsku telefon heliseb ja seal on olemas. Seal on meesterahvas, kes ütleb oma nime ja samal avaldab palvet. Mina tahaks ka midagi teha. Iseseisvunud Eesti jaoks. Mul on kiire, mul on kiirematel, oleneb sellest, mis on. No kui te tahate, siis te võite raha anda, meil oli ju väga raha vaja. Te võite, mis ala inimene te olete ja ta ütles, et tema nool, limusiin, firma ja ta võib anda auto meie kasutusse. Ma kuulan teda ja vaatan, kus mu näpp on limusiin, firma, just tema nime peal. Ma kordan, ütelge, mis teie nimi? Kurba tähtajad ja siis ma vaatan üles, päike paistab, imelik tunne. Ta ei saa niimoodi olla, mul on just teda vaja ja tema helistab mulle ja pakub seda autot. Ma küsin, kas teen must limusiin on suli, must volvo? Ta ütleb 20 minutit ja ta on see hariangadul. Kas sellel autojuhil on ka nokaga müts? Jah, on, seda oli ka Meril vaja ja kas seal on lipuvarras kah ja muidugi loomulikult veel tuli ainult see väike väike sinimustvalge siidilipp, mille me olime saanud laperanda hotelli omaniku käest viis aastat varem. Meil tuli ainult see noka ja kummipaelaga sinna kinni siduda, sest meil ei olnud ju mitte midagi, et meil ei olnud, ei raha, meil ju kõik toimus nii kiiresti. Jätkame saadet kulle raigi ka, kes kommenteerib neid helilõike, mida oleme tänasesse saatesse valinud. Eval illest võiks muidugi tundide viisi rääkida kõigest sellest, mis ta on eesti heaks teinud, aga kui üks lugu veel siia lisanud. Kommentaar kahtlemata see vast rääkida ja ta on seda väärt ja kui me kuulasime ta helilõiku, sealt kostab minu meelest läbi Niukest õhinat ja niisugust, eks ole, tan intensiivne tornaado. Aga nisukest tuligi. Eeva kõige suuremad teened, kui nüüd lühidalt kokku võtta, on esiteks lennake raamatute tõlkimine virmaliste väraval ja see, see on hindamatu ja teine on Tuglase seltsi rajamine. Tuglase selts rajati 1982 maikuus ja sama aasta sügisel toimus esimene suurüritus Helsingi Ülikooli aulas. Suures selles pidu saalis oli eesti luuleõhtu, seal oli kuus luuletajat, Viidingut ei lastud. Kuna tema oli alla kirjutanud, eks ole, 40 kirja Rummo siiski sai näiteks ja sinna kogunes 1000 inimest kuulama ühte luuleõhtud. See oli väga suur seks see ja sellest kirjutati, see näitas seda minu arvates. Ja tagantjärgi mõeldes siiski 80.-te alguses kuidagimoodi Eesti hakkas teistmoodi soomlastele avanema, sellel eelne see neljakümnendad kirjast ikkagi ka kirjutati. Anja ja Juhani Salokannel tõlkisid selle ja vot avaldasid sealsamas piiri ajakirjas, millest enne oli. Seal nad said selle avaldatud, see oli siis, ma vaatan, mul on siin kuskil üles kirjutatud jah, talvel 1981 ja siis hakkas ribu riburada tulema, 82 oli siis seltsi rajamine mais, siis oli see suur luuleõhtu, eks ole, sügisel ma olin ise seal just siis tol ajal neid luuletõlkeid võrdlemas, kui leivakorteris istusime ja mõtlesime seal siis seda pealkirja välja. Ja ma ei tea ennast, ei sobi jo kiita. Aga ma pean ütlema, et mul tulid meelde Betti Alveri tuulelapsed ja see sai selle luuleõhtu nimeks ja minu arust oli see väga hästi kuidagi loomulik ja kuidagi see tuli meelde, aga ma ei saanud ise seal olla, sest ma pidin tagasi tulema. Aeg lõppes seal otsa. Aga üks lüli peab seal vahel nüüd olema. Ühe 81. aastal tuli Eestisse seppa Heigi näima, kes on ka selles soomlaste tehtud estofiil ja galeriis tuhandetest välja valitud 100 soome persooni, kellel oli Eestiga pistmist mitte ainult seda, vaid ka, kes ka Eestit tutvustasid ja Eesti jaoks midagi tegid. Sepa higine oli ka minu sõber, maabistasin teda, ta käis ka muid asju siin tegemas. Muusikakriitik ja ta oli väga kardetud, ega ta risti ette ei löönud, see oli ikka päris päris, ma ütleks, kui meil praegu Eestis niisuguseid kriitikuid ei ole, kes julgeks ka sõpradele nii rängalt negatiivselt öelda, nagu tema teda kardeti. Temaga arvestati ja muuseas temaga ta oskas vene keelt. Volkovi Šostakovitši raamat oli tema Soomendatud ja neid oli ka muid veel. Ma ütleks niiviisi, et Sepp oli omamoodi inimene ka raske inimene. Aga nagu ütleb Pekka Lilja ka tuntud Eestis, eks ole, ja ka seal galeriis eksisteerib kirjanduse uurija ütleb kahtluseta oli ta niisugune. No kuidas ma ütlen siis? Ei tea, ma ei julge öelda vist ora KGB teatud kohas ja teise rõõmustas selle üle, kui ta sai mingi krutski nendega teha. Ta räägib mulle ennist juttu, et ma teadsin, et et ma pean minema Leningradi kaudu. Ja tal oli olnud sekeldusi enne ja siis, aga mina panin selle pagasnikutäis. Panin Lenini ja Stalini ja Marxi teoseid pagasnikutäis ja tollis nad muidugi avasid selle ja siis vaatas nendele vastu terve see marksistliku kirjanduse. Niisugune tohutu hunnik sealt, et niukseid tükke ta tegi, aga põhiliselt tahtsin ikka öelda, et see lüli, mis puudu oli seal selle Tuglase seltsi rajamise ja luuleõhtu ja 80. vahel oli see 81, kui ta tuli oktoobris siia ja tegi siin artikleid ja raadiomaja on eriti seotud tema seekordse ettevõtmisega, nimelt mina olin temaga siis koos, abistasid teda tõlgina ja igas kohas ma ei käinud temaga kaasas, aga paljudes kohtades käisin. Ja nüüd juhtus niisugune asi, artiklid ilmusid, ma ei tea, kas ta ise oli veel siin, aga artiklid ilmusid Helsingi sõnumites juba näiteks järgmine päev. Ja siis läks skandaaliks, kuidas siis võimalik on, et mismoodi need jõudsid sinna nii ruttu? Noh, aga mina nägin Arne Miku kabinetis Estonias intervjueeris ka Miku, ma nägin, mis ta tegi, tal oli mingi asi, mille ta pani sinna telefoni, kuidas, kas sinna telefoni külge torusse Kuslasele panin, ma ei saanud mitte mingi tehniline vidin ja tehniline vidin seal galeriis on ära seletatud, vot see on nüüd selgunud, mis asi see oli? Mingi jaapanlaste, mingi noh, mõelda, mis aeg see oli 81, siis ei olnud ju mingit muud keerulist nihukest elektroonilist, mida tänapäeval on kõik kohad täis. Ei mingeid mälupulkadega, aga ta sai selle saadetud, see lendas väga kiirelt, kirjutas ta valmis, lendas üle lahe ja siis kutsuti mind välja siia esimehe juurde, kuna mina temaga töötasid. Ma ütlesin, ma ei tea, ma tõesti ei tea, ma ei öelnud sõnagi, mis sa sellest, mis ma nägin Aarne Milku kabinetis sest see oleks põhjustanud ju ka uurimise jätkamist, eks ole, jäim ei rääkinud midagi, aga tulemus oli see, et meie Teleks, mis oli meil seal viiendal korrusel, kus me saime materjalid Moskvast hakkas lukus käima ja iga hommikul tulime tööle, pidime siis võtma võtme sealt alt valvuriproua juurest ja seal teleka lahti tegema. Aga need artiklid olid, ma ütleks, et need olid müürimurdvad nii nagu oli see 85. aasta Viro ja Venejad talve raamatki. Ja ma imestan, ma ikkagi imestan, et Hesari, need siis enamalt, et avaldas, need tulid järjestikku oktoobri lõpul ja need olid ikka niivõrd noh, kuidas öelda analüütilised ja, ja siis meie mõistes valgustkartvat ja kuidas ta need siis sai, aga see selgus ka ikkagi pärast. Ma ei käinud kiire tänaval ruutsoo juures kaasas, sinna ma ei läinud. Ja ma ei teagi, et ta seal käis, eks ta liikus ise ka ringi sai materjali sealt muidugi kõik pani selle kirja siis ja lennutas üle lahe tolleaegse mingisuguse erilise tehnilise vidinaga. Aga need artiklid oli ka niisuguseid teedrajavad mõtteks Eestit puudutava informatsiooni vabanemisele. Sealt hakkas minema niiviisi astmeliselt. Tuhandeid lülisid Soome ja Eesti kultuurisillal. Me jõuame peatuda võib-olla veel kahel. Esimene neist on Hannu karbos samamoodi Soomes kuulus teletegija, tal oli üle kahes igal nädalal aktuaal teemadel pooltund. Karbolla on asi ja võib-olla et ka Eesti televaataja seda mäletab. Aga siis saatesarja eesti sõduri tund 1997. aastal valminud saates räägib ta ühe isikliku loo ja lisandused on endiselt Soome poisilt. Raul Kuutmalt. Jäme viieni valguva esid ise hääli. Paavo arguva. Hannu karvu asi on selles, et, Oli kolmeteistaastasena vabatahtlikult Eesti vabadussõjas põhja poegade rügemendis treidia noorem osaleja selles sõjas Soome poolelt. Jaa, karbašisti seda asja hästi teadis. Ja nüüd, kui meil oli rügemendi ja Eesti iseseisvuspäeva tähistamiseks aktus siis Hanno karbo, kes on saanud meie ühenduse auliikme tunnistuse, tuli seda vastu võtma. Ja siis tara esitles seda asjaolu ja sellepärast Eesti ja Soome suhted, eriti nende sõjaline koostöö on tal väga südames. Siin lõigus rääkisid siis Hannu karbo ja seejärel soomepoiss Raul Kuutma. Hanno karbo oli see inimene, kes esimesena Soomes hakkas avalikult Eesti vabatahtlikest ehk nõndanimetatud soomepoistest rääkima. See nõudis ka julgust. Kindlasti hea, aga aasta oli siis ka juba 80 900 90, aga ma mäletan, ma olin Soomes juba ja vaatasin karvasaadet ja seal oli siis see oli kuues detsember, Soome iseseisvuspäev, seal põles küünal ja seal oli üks nendest soomepoistest. Ei, ta, ta oli teinud Eestis Insa jah, vanahärra, kellel pisarad jooksid kogu aeg. Et niisugune emotsionaalne saade pärast seda muidugi see tuli Soomes inimeste teadvusesse jõudis järsku, et niisugune asi on olnud olemas, ega enne ju nendest ei räägitud. Ja mis siis järgnes, noh, nad hakkasid Soome riigi toetust saama. Aastad läksid edasi, nendel oli oma laulukoor, millega nad käisid Ameerikas Kanadas ja neid soomepoiss oli, oli ja on ka veel mingil määral Rootsis, Kanadas ja mujal. Aga praegu on ikka väga vähe järele. Ühesõnaga Soome riik võttis nende eest head hoolt. Ja ka eraisikud ikkagi panustasid nende heaolusse, ma ütleks niiviisi. Aga, aga mis puutub karbasse, siis see nüüd ei olnud ainuke asi, mis teda Eestiga sidusvahid. Tema oli ajakirjanikuna Gazas Kekkose pohlavisiidil, mis jätkus Eesti mitteametliku kultuuri visiidina. Tema oli, oli ajakirjanikuna, neid võis ka muid olla, aga mina rääkisin temaga ja siis karba, räägi mulle niisukest, teda üksikasjalikult seletas, kedagi ei vaimustanud, üle saad just see peab minema. Johan kingaalima han, Nad nimetasid neid rahvademokraatia said, nimetasid halvustavalt kapsamaadeks, see pakkunud mitte midagi, ta oli noor poiss ka siis ja siis tulid Eestisse, ta jäi ka Eestis ja siis kajastama nii-öelda. Aga, aga nagu ta ise rääkis niiviisi. Se kajastamine piirdus lõpuks sellega, et tähtsates kohtades seda ei saanudki kaasa minna. Lõppude lõpuks näiteks Tartus ta sõitis küll sinna Kekkoneni suusatama Käärikule, aga tema hulkus mööda Tartut tutt pildistas tilkuva räästa, et see oli märtsi algus. Juba lumi sulas ja sellest tuli dokumentaalfilmikene kevad Tartusse. Ja ta kirjeldab ka siis seda ikkagi, mis, mis sekeldusi oli tolleaegses, eks ole, Nõukogude Eestis pidi olema see reporteripunkt pidi olema lennuväljal, lennuk maandub, ei mingeid reporteripunkti, mille peale karva teatab, et noh, nüüd ma sain aru, et ma olen nõukogude liidus, selge see, ükski asi, Raika, tal oli hotellis õiendamisi ja kõikvõimalikke asju, nii et ta on olnud siin varem 64, oli aasta, eks ole. Ja, ja ta sellest räägib selles raamatus Kekkonen ja Eesti. Meie saate lõpetab suur Eesti sõber Soome Panga üks eelmisi juhatajaid Eskollila ja oleme valinud ta siia Soome iseseisvuspäevale mõeldud saate viimaseks meenut tatavaks põhjusel et ta lahkus meie hulgast just äsja, esimesel detsembril. Me saame kuulata lühikest Gadget leini Mägi intervjuust Eskollil, aga see pärineb aastast 1995, kui president Lennart Meri käis Soomes riigivisiidil. Minu arust tundu, et munele Soomalaesele viron Uudele saavudetu itsi näe, sees on tullut, oreli suureksi. Vasta nüüd, kui on presidenti, meri, muitten. Tywin salajasest ja kaane keskel puhuti siide maalase Virobosinagi päev näola Itse naine, naistekeskuste mula jäljele. See Vagaumus jõua Lennart Meri aena, Gerda usconse ja Varmudentsa Siidajate Virost tuleviele. Häbeksin minule, mina olen ka varma ja mina, Evelin, tule kõrvasta, kaskaad, kaskaad, naisteliine, Tiugoga nevustreidunud Virostacilon, minu silmiseni paight. Mootor, mille te näete, viron ja suomen, ühtlasin lähituleval, suudan nägüümia. Välitavatoosistane neemel ja vetel talaus ja kuuturie üles ühtlaselt haigele elamualale on erite Kiilistaja Vormakastise toodunud tonientovicis Eluabelda verdamastaneda suhted Soome ja Rootsi vahelisi suhtelisi nõusconneta. Teil on mõlemal poolel lähe liikuvatnud idjat Helsingi-Tallinna Kaczoiska hobungiste, mida meelde olete jätta. Aga siis ongi lainet Budopia. Lähme kaksid ocial täiendamine kaugungeena Kaksus kaugulgeenani ehkamist saama JAAN uutasitel üheski seen mugana olen hoomanud. On Heilavad, eritan, meelengeen tõsta ja, ja mõni Aiaduks ja äratada Sikseta kaugumitomaatseman tüüpici mutta, kuitenkin herilasi ja seal on pisi kuidagi erilise sina sellele pieni jännidesti seal ja history all Kanada oma ero joga jagasite milleski veereda kiinasta Toisada tunnetas Suomalaisen endist enim löödavad kao vennal matka thedasime tee tähenrite lugu, määra Noost koemakaste mutta, mis tunduvad Tallinnas käidi normaalosa soo maitsta ele mäe taevaneta sama taala. Helsingisse piib vahtamine tule tallele alasile osaks järgi päi väele. Juhlaviask. Esko Lila tuletas 1995. aastal antud intervjuus meelde, kuidas Lennart Meri venoma kirjanikupõlves rääkis talle nelja silma all oma unistusest, et ükskord on Eesti iseseisev riik ja kuidas Eskollilasega tookord üldse tõele näoliseks ei pidanud. Eesti ja Soome tiheda koostöö raamides ei teinud Ta ka Helsingi ja Tallinna kaksiklinna mõttet pihuks ja põrmuks. Et niisugune tolerantne mees orikolle Kuidas sina teda mäletad? Lesk oli minu sõber ja nii nagu ma ütleks anumartile kohta, nii, ütlen Eskolile kohta hing inimese. Nüüd ta lahkus meie hulgas esimesel detsembril May kirjutanud neuroloogi, aga ma panin Facebooki üles tema kohta käiva lõigu oma mälestuste raamatust. Mul oli eraldi peatükk. Kaks portreed Soome-Eesti sõprade galeriis, teine oli Veli klamy. Ees ka suri paar nädalat tagasi lahkus kes Poolt Estonia teatrit enda juures legaat pidas ja söötis, ja mitte ainult teatrit, vaid noorte jalgpalli meeskonda ja olgu mainitud ka hing, inimene. Ja siis Eesti Soomes tegutseb Eesti instituut või niisama lõigu, see on kirjutatud soome keeles, nii et sinna ma sain panna siis selle originaallõigu. Esko on, kuulub nende inimeste hulka, kelle Eesti huvi algas kodust ja on mitmeid põhjusi, miks soomlased huvitusid Eestist. No see vanavanemate jutud käisid Eestis kolmekümnendatel, kui ilus linn oli, kui palju kõike oli, nagu Lennart ütles, käisid raadioid ostmas meilt. Mõni käis kuldlõvilõunal, siis lõbuldamis mõni vaimustus laulupidudest, aga mõni oli kohanud lihtsalt huvitavat eestlast. Aga Esko lugu oli ka tore. Tema ema oli ämmaemand, Nad elasid Kemi lähedal. Aga raamatus oli palju, see oli tavaline talupoegadega pere aga kuna mingit muud jõulukingitust ei olnud ainult raamatuid alati, siis nendel oli üsna palju raamatuid. Ja seal oli niisugune raamat eesti runo tar, mis on eriti ehiti ja luulekogumik 1009 40 välja antud. Ja selle eessõna on parim, mis ma üldse eesti luuleanalüüsist olen lugenud ja siis tema emakas, vaimustu, Underi ballaadidest ekspoissi vihka. Ja siis ta leidis ükskord ema raamatute hulgast Westmiku, Eesti-Soome Toomeesti Westmiku ja ta mõtles, ta õpib eesti keele ära, aga ei jaksanud, ei jaksanud, aga meelde oli ta liha üks lause ja see ajab mind alati naerma, kui ta sealt luges. Avage kohver, olge hääd. See oli Vesmikust meelde jäänud. Aga jah, ta oli väga-väga. Kui Eesti instituut hakkas tegutsema 1995 esimene väljapoole Eestit rajatud instituut, siis tema pani, et raha saada, teeme Eesti Instituudi sõprade registreeritud ühingu ta ise kõige suurem rahakorjaja sinna. Mina olin pärast saatkonnast ära tulekut, olin, oli selle esimene juhataja ja seal meie sõprus muidugi süvenes veelgi, ma nägin, kui, kui lahke, kui arusaam, kui, kui intelligentne ja tore inimene ta oli, nii et. Esinduslik põlvkond estofiil Soomes on hakanud oma tööd lõpetama ja mõnigi nendest on juba lahkunud. Mida võiks uus põlvkond estofiil Soomes, mis nende välja? Kutse võiks olla, see on hirmus, hirmus raske, kui ma veel öösel olin ja tegelesin siis hiljem kõige viimati Eesti ühingut liidus. Ühing koondas enda alla 42 kohalikku seltsi ja tõele au andes peab ütlema, et need koosnesid ikkagi vanematest inimestest, noori ei olnud ja seal olnud kogu aeg probleem. No võib siis võib siis ju mõelda ka nii, et need on nagu ise reguleeruvad asjad ja ega vägisi ei ole võimalik teha midagi. Praegu tegutseb edasi Eesti Instituut ja kui ma vaatan nende kodulehekülge, ajad muutuvad, tulevad uued tegijad, uus pakkumine meie kultuurist, meie muusikast see edeneb. Nüüd on Eesti filmid, mis on ju mõned väga head, seal näidatakse. Ma arvan, et need ei kao kuskile, need sidemed, kuigi 30.-te aastate hõimumaad, et ei ole mõtet enam pakkuda eriti kellelegi, maailm on lihtsalt nii palju muutunud. Aga me võime tänase saate lõpetuseks soovida. Head iseseisvuspäeva Soome, kindlasti ühinen selle soovi. Niisugune oli siis tänane Reporteritund. Me kuulasime mitut helilõiku inimestest, kes on ennastsalgavalt tegutsenud Eesti-Soome kultuurisilla all ja seda silda elus ja ja töös hoidnud. Kommentaaridega ilmestas neid helilõike endine soomekeelsete saadete toimetajat, tõlkija, samamoodi kultuurisilda elus hoidev kulle raig, palju tänu sulle ja uus reporteritund on eetris juba homme kuulmiseni. Reporteritund reporteritundi saate järelkuulata meie koduleheküljelt vikerraadio poee.