Kuna meie täna siin eeskätt tahaksime kuulata oja muusikat, mida paraku meil vähe on kuulda. Ja kuna meil on siin täna Eestimaa muusikamees, kes hästi tundis Oja ja teab temast Kalju ja põhjalikult rääkida, siis mina mõne sõnaga puudutaksin ainult vaja noorpõlve, nii nagu seda mulle on jutustanud tema praegugi veel Väike-Maarjas elav õde. See on palupõhja kant, see on suurte kuuse ja männimetsade keskel. See on Emajõe ääres üsna lähedal jõesuule. Nii et õe mälestust pidi tuli linna sõita läbi öö. Vene peal ta ikka mäletab neid öid, kui hakati nivel õhtul minema ja siis nii vahetustega valvatises õudes siis nii tasapisi nihkuti Taaralinna poole, sealt, kus oja isa oli metsavaht, nimi, kuuldavasti üsnagi vana nimi, see oja. Ja kus siis oja veetis oma karjapoisi aastad. Laulu armastav ja kuulatav poisike juba väikesest peale ja kuulata oli ka palju. Sestet Need muusikalised eeldused perekonnas olid mitu põlve vanad. Nii meenutab Eduard Oja õde et emapoolne vanaisa oli kõva raha, pillimees ja laulja mängis mitmeid rahvapille ja et poja ema laulis hommikust õhtuni. Ja küllap siis sealt see oja, kümned omad laulud oma suhu ja ma südamesse sai. Karjapoisipõlv läks sellesama paksu metsa keskel, kus olevat Eduard Oja väga armastanud vilistada ja vilet puhuda, vilesid ise teha ja üldse armastanud väga nikerdada, Niukest peenikest näputööd teha, iseäranis korjata peenikesi männijuuri niimoodi liivalt nendest punuda küll suuremaid, küll vähemaid, kauneid korvikesi, nii nagu seda hästi liigutatult rääkis mulle ka tema tütar Vaike oja. Selline käsitöökalduvus ja selline peenuse ja nikerdamise kalduvus arvatavasti on ka ema poolt läinud pojale edasi. Oli ju see väga tuntud käsitöömeister, nii tuntud isegi, et tema tekid said Tartu väljanäitusel esimese auhinna oma värviteema tegemise poolest. Ühe suure vapustuse on oja õige väikesena üle elanud, mis arvatavasti ka kodust õhkkonda ja kujunemist mõjutas. See oli ränkraske põlemine, nimelt perekond, kõik oli talust ära kuskil eemal matustel ja siis nii vaadates, et metsa taga on suur tulekahju, suitsiniku pärale jõuti, olid järelenud seljariided oma perekonnaliikmete suhtes oli oja üsnagi tundlik ja väga arvestav. Ja ei hoidnud varjundeid oma tundeid. Õdeni meenutab liigutusega, tema oli vanem, käis juba tööl ja nii kui ta siis koju tuli, kuidas väike ronis sauna, redelit pidi üles katusele, tuli vaatama, et kas sa ikka tuleks metsa tagant. Nii meenutab ka oja tütar ja teda kui sellist küll üsnagi nõudlikku, kohati karmi, samal ajal oma karistustes usaldavad kisa niisugustes ütles, et seisad kaks tundi nurgad klaveri taga ei kontrollinud, kas inside tüdruk seisis ka. Aga sealjuures sellist mitte näägutavad, mitte meelde tuletavad ja hea meelega kama, muusikalisi leide lapsega jagavad isa ja siis veel võib-olla mõningaid selliseid vaimseid huvisid kujunemise teelt. Ojast räägitakse kui väga innukast õppijast noores põlves nii kavitas kui eriti Puhjas ja Tartu Õpetajate seminaris hiljaaegu maamulda selgitatud tervelt Tampere, kes oli küll natuke noorem, aga ka hästi tundis Oja rääkis temast kähku sellisest väga hoolikas töömehest õpe õpinguaastatel ja muidugi äärmiselt tugevad mid muusikaliste eeldustega inimesest, kes nii kõrva järgi hakkas viiulit mängima, kellele koolidirektor oma viiuli siis kandiseise teda õpetas. Ja peale selle ka mees, kes väga armastas lugeda. Ta oli väga hinnanud Dostojevskil ja ta väga armastas lugeda eesti luulet eriti sedasama haavat ja lilli. Ja ka Marie Underid muusikast olid temale väga lähedased Sibeliuse, küllap sealt ka osaliselt see põhjamaisuse tunnetus poja juures jaga haava juures, nagu me seda mäletame. Screabinid ja kriigi. Kõik nad on väga tugev, aga niukse värvigamma ka heliloojad, küll aga erineva värvikäsitlusega, seda me teame ka ojast eesti muusikast. Muidugi kummardas tema tõsiselt jumaldas oma õpetaja Heino Elleri ees ja selle kõrval pidas suuresti luguga Tubjasest saarest ja kreegist nende muusika huvides ka kirjas sõna võttes, kuid arvustaja oli ja samuti hilisematest Gustav Ernesaksast. Mis puudutab minu enda kontakti Eduard ojaga, siis olen mina väga lühidalt õppinud siis, kui tema Tartu muusikakoolis õpetas. Küll aga on tema minu jaoks väga tähtis olnud Eesti muusika- ja juht põhjamaise muusika minule toojana ja mitte üksi minule, vaid nagu ma nüüd just Ojast siin ja seal kõneldes olen kuulnud ka mitmele teisele ja see on nimelt üks teos tema loomingust, mis kõigepealt minuni ulatus vähem tema rahvalikud, populaarsed koorilaulud, klaveripalade päike, senine mõtiski, elude tsükkel, vaikivad meeleolud. Mina olin siis muusikakoolitüdruk ja jõudsid minuni ühe kaasõpilase esituse kaudu. See oli nii kaasakiskuv muusika, nii tõsine, nii hoopis oma kõlaline. Et kiskus kohe nooti välja otsima, isegi teda mängima ja selliseks ise endale mängitavaks muusikaks on ta jäänud siiamaani. Ja nüüd sattusin, ma kukkusin noore helilooja Mati kuulbergi balletti vaadates seal partituuri juures, tema seal tutvustab mulle seda ja ühes kohas seal et nii tuttav tuleb tunnel, niisugune atmosfäär Oja vaikivates meeleoludes ulberg ütleb. Nojah, aga vat muusikakeskkoolis näitasid meile seda oja ja mängisid, mille seda ette, et see läks mulle iseäranis südamesse, et ma olen kõikjalt tahtnud, et see kuskil minu muusikas umbes tähendab samas plaadis olekski olemas ja siis sinna oma balleti montvaleri n hästi poeetilise lõiku kasutas tema siis ära need Oja vaikivad meeleolud. Täna mängib siis Vardo Rumessen ning meile Me meenutame ojad kui väga andekat heliloojat Head koorijuhti osavad ja teravmeelset kirjameest vaimukad ja suure huumoriga inimest. Aeg, millal ma temaga tutvusin, on küllaltki pikk. Nimelt 22 aastat. Nüüd selle aja jooksul on mõndagi mällu süüvinud on kirjas ilmunud ja biograafia mitmel korral küll laulupidude teadmikes aga eriti eesti heliloojad ja muusikateadlased geograafid, leksikon, mis ilmus 66. Ja nüüd alles hiljuti ilmunud ENE ehk Eesti nõukogude entsüklopeedia. Kahjuks need andmed ühtu. Ja mina kasuta nüüd võimalust, et seda nii ära märkida, et võib-olla saab edaspidi neid möödalaskmises vältida. Nimelt oja ise on kirjutanud ja täiesti õigesti kirjutanud, tema on sündinud Viljandimaal palupõhjal, Vana-Põltsamaal. Aga kirjades on märgitud, et on sündinud Tartumaal Tartu muusa, kooli õppimise ajad, ühtu mõnel pool on öeldud, et hakkas õppima Tartu konservatooriumis 24. aastal, see ei ole võimalik juba sellepärast, et kahekümned aasale joonud üldiselt hakastandatooriale, vot too on alles 25. Ja hiljem Oja ütleb nii et ta ei käinud ju üldse tooriumas. Ta õppis muusikakoolis 27 32 lõppes 30-ni igal aastal kõrgema kursuse kombatsiaal ja siis oli kaks aastaselt täienduskursusel. Mõnel pool on märgitud, ta lõpetas muusika, on üks Sartusid oma viimased aastad ja suri siin, kui te saate helistades 50, nendes raamatutes, siin on öeldud, nii-öelda, suri Tallinnas Rootsis, täpsemalt teada, ta suri kuudis aprillil Vaba tänav 16 ja mina ise olin matusekomisjoni esimees ja olin seotud selle tema ärasaatmisega. Tema looming oli küllaltki ulatuslik, mitmekesine, hõlmas kõike saanud, peaaegu tema sai algul kõige populaarsem koorilauludega, ise olen neid juhatanud ja nendega edu saavutanud, need strahvalen üks väga populaarne laul, mis nüüd laulupeo kavas on suveööl siis väga populaarne tena kangakudumine, kus ta nii koorilaulus esitapmisele omapärase stiili pisut instrumentaalse plaadi stiili oli väga uudis. Siis kägu kukub, trükis olnud laudad palju vares, vaga laulavad, kõik kooritüübid, naiskoor, meeskoor, segakoor, siis laulik ja suurt marid, Aadame, seitse põlgas interetama kulda, päike, poisid ritta ja paljud teised on huvitav see ka veel, et ta ka väga sõbralikult ja hea ta suhtus kõigisse dirigentidesse ja oskas nendega suhelda. Hästi jättis väga hea mulje ja ma räägin enesega teistest ka. Nüüd need need koorid ja dirigendid, kes armastasid ilusat ja kaasaegset muusikat, nende poole, pöördus alati kingitusega ja see Kinglusin sellest ta komponeeris mõne laulu ja tegi seda illustratiivsed oma käega suurematest töödest hulluks nimetada, fantaati, suur oktoober, teine kantaat, koju minek, seda Eistele tartus kord orkestriga soololauludest, noh, ma ei tea, võib-olla kõige menukamaid hoidsest põhjalapsed, valge vära viimne laul. Me olime nagu lapsed, need on kõik trükis ilmunud ka taga tüsedaid raskuse mõttes laulu ka, nagu näiteks ma ei näe enam. Kui seda niitu tahtis Tartus oma laulda, siis ei leidunud Tartus saatjat, kes olevat nõus saatma olnud. Ta oli niivõrd sümfooniaorkestri reaalne, siis leidus see Leo Tauts mürada, põrutan maha. Ja siis antigi ja see oli tohutu mõju oli sellel, sest tekst ise oli sugereerida, siis muusika oli veel, täiendas hästi. Need tuli see ettekandele nüüd käekirja marssima, huvitav, tema omapärane käekiri, võiks öelda. Teed kommendik käekiri. Nüüd minu andmete järele on ta kirjutanud kaks sonaati, aga kirjad seda nagu ei näita hästi kaks klaverisonaati. Ja kui ta teist kirutast orase tartust elases, kes tänaval ei, seal oli üks, temal üks õpetaja lauluarmastaja lameentusiast, isetegevuslik helilooja August lepid käis ka tema juures ja mängis temana ette neid talu ja, ja kui ta mängisin esimeses osas ette Lepik laulis selle Ohmiks vanemat mind pannud kloostri. Ja siis kui lepiluse viis ära lauruta, kohkus ära ja võttis selle sonaadi ja rebis puruks ja viskas paberikorvi. Seda ta oli kogemata kasutanud seda sedaviisi, mis üldse Eestis viis, vaid on Saksamaalt pärit. Need kaks sonaati olema, siis on kirjutanud viiulile, Rida süüdi Aleksei Tolstoi romaani rida. Aga nüüd kirjades on siin enese mujale need ristitud hoopis sümfooniliseks teosteks. Tema kuulus klavereid intet keelpillidele mis sai omal ajal auhinna. Siis sümfooniat, sümfoonilisi teoseid, foneeses pool merelaul, ilupoeem, aia triloogia, vot seda ei nimetata seda Tartus kanti ette sõitvana stiilis ministeeriumid ja nii edasi ooperites toodud nimedases vaatavad vanne ja siis nagu õhtuleht teatab seitsmenda detsember 45, et kojal valmis kliinikus Dali sanatooriumis, siis Mahtra sõda, ooper, seda uurimist, kas on see säinud ja kas üldse on tehtud, aga ajalehes intervjuu niiviisi. Nii näidendit Rätsep ja ratseb õhuga oli siis tore lugu Tallinnas lakse väikses teatris ja siis küsi tema käest, et miks sa Tartside Tartus ei ole õhku. See tähendab, ratseb õhku ja Tartus sellepärast niiviisi. Malmsten siin vilistas seda vilistamas keegi osanud järgi teha siis näidendit Juudit, Tammsaare oma kuningas Liir seeski ja saabastega kass oli tema üks viimaseid Töid nimelt 49, see valmis. Nimelt ilmus omal ajal üks Zolteeso raamat ja keegi ei tea, kelle oma see on. Ja kui vana küsisin, kelle oma see on, siis ta rattaga stalgus, noh, autor on siinsamas ligidal. Ja siis ma pidin aru saama, tema ise ongi selle selle raamatu autor ilmus õpiraamat algkooli kolmandale kursusele. Err Albre nüüd see oli saladus kogu aeg 20 Seida Eelmustelisest, varajaste õpetaja Elvas. Ja nüüd muidugi selgubki nii, et see ongi tema raamat. Teine teos, mis ilmus, mida need ühiselt tegime, see oli lugu nii et 37 hakkasin mina välja andma valmis tegema koori orkestrijuhi käsiraamat, kuna see ülesanne tundus mulle olevat üksinda raske, ma tegin, sest kollektiivi ja dirigeerimisest pidi kirjutama läte, aga läte kirjutas nii moodsa teose, mida ei saanud kasutada, siis ma ütlesin viimases hädas Ojalat, et raamat on juba trükis laga, see koorijuhttehnika on kirjutamata, et kas sa oled nõus, tema oli kohe nõus. Ta kirjutas palju artikleid, oli hea. Kirjamees kirjutas kontsertide korraldamisest Postimees. Tema kasutas suut oma stiili oma loomingust. Seda kirjutan siin lüürise asjast, inspiratsioon. Nimelt kuidas üks kuulaja on saalis ja mis mõtteta tekivad, kui ta kuulab head või halba, muusid mo pöördusel terve rea tema kaaslaste poole, kes olid tema õpilased või või tema kaaslased. Ja sain väga huvitavad kirjad, nimelt tema kaasõpilane Elli Kink ja Temases muidugi kirjutab siia Eduard Oja, oli keskpärane õpilane, ei paisanud millegi erilise silma. Pärast kolmandat ööd hakkas ilmnema huvi muusika vastu. Ta internaadis oli, siis ta seal kasutas klaverit harjutamis ja kas hiljem ka viiulit õppima selgus ja nii kui oleks muusikakoolidele algumite õppima kompositsiooni, läks viiulit õppima, jättis kohe riiuli maha ja hakkas kompositsiooni õppima. Õpilasega Ma olen kahelt saanud neis kirjades, siin on ainupoolakene kirjutab nii, et oja oli väga huvitav, emotsionaalne õpetaja, tuli tulid elavat vürtsitatud naljade kõigemas elust. Mis peaasi talle kindel meetod. Ja ilmselt lähtus põhimõttest, et õpe ei tea midagi ja temal on vaja kõik algusest peale selgeks teha ja ta ei jätnud enne, kui igale ühele asi selgeks sai. Vastandina Heino Henryle, kelle õpilane oli nagu omasugune, kellega arvestati, kui omataolisega lõpuks võib-olla siis mõni väike märge veel minu tutvus algas temaga 1009 28 siis paras ilmus minu laul tulease, ta tuli selle värske trükise minu juurde, ütles niiet päris tore laul, et ainult natuke norida tahaks selle ühe pidi pärast, mis, kas allapoole minema sulle ülespoole, mina õppisin tundma nende 22 aasta jooksul siis kui omapärast komponisti ja tema väga armastas teistele Te mängida, kõike seda ei olnud nii täitsa helida, süüte kirjutas, siis ta käis seda järjest minu juures mängimas ja laskis mul ka proovida, kas, kas need võtted on viiulipärased ja kas need flazetite üldse välja tulevad ja nii edasi. Koorijuht oli ta otsiv ja tore maisuse hetki. Toon veel esile. See on nimelt oli Vanemuises kontsert ja tema mõtles välja huvitava. Nii esinemisviisi projekteeris üles kõrgele linale värvipiltides udupildid, nagu öeldakse, iga laulukohane pilt oli inimesena oli nii ekstravagantne, kummaline, omapärane. Mul oli täna plaanis mängida Eduard Oja huvitavat klaveritsüklit mis koosneb tegelikult viiest palast. Kuna aeg on küllaltki juba ümber läinud, nagu öeldakse, siis ma mängin sellest kaks paladega praegu see oleks natukene võib-olla pilk Eduard Oja peale teisest küljest mis samuti nagu ka paiknevates meeleoludes, näitab, nagu Eduard Oja minevatuuri meistrina. Ja nagu metsas igasugune kontsentreeritud meeleolud ja selle saavutamine helises, see on võib-olla teinekord mitu korda enam väärt kantaat. See tsükkel on samuti küllaltki kurvameelne, eriti kui jälgida neid pealkirju, mis kõik lähevad kuskile igaviku kaduvuse poole. Järjekord on nendel niimoodi, esimene on igatsus, teine on kaebet, kolmas melanhoolia, neljas on surm. Viies toonela varjud. Helikeelelt, nende kahtlemata eriti tolleaegset kirjutamisaega arvestades meie eesti muusikas küllaltki moderne, 39 tsükkel kirjutatud. Mängin teile kaebets. Või õigemini vastupidi, mängime melanhoolia ja kaevud.