Tere eetris portaal tehnoloogia kommentaari esitab Christian Burt. 1984. aastal jõudis USA ülemkohtu lauale aastaid madalama astme kohtutes kord üht või teist osapoolt võitjaks kuulutanud vaidlusprotsessi sisuks oli uudne tehnoloogia milles punasele nupule vajutades sai talletada telesaated mällu, et need siis sobival ajal üle vaadata. Filmistuudio Universal süüdistas videomakki leiutanud Sonic filmide levi õigusi kahjustava tehnoloogia loomise läbi suure kahju tekitamises. Märgilises vaidluses kaldus ülemkohus esialgu filmistuudio poolele kuni üks kohtunikest soovist teada, kuidas telekas näidatud filmi järelvaatamisest filmistuudiole kahju sünnid. Kuna väidetavat kahju ei suudetud veenvalt demonstreerida otsustas kõrgem kohus, et kodune videomaterjali lindistamine on lubatud. Järgmised veerand sajandit arenes tehnoloogia jõudsalt edasi ja muutis Loomingu tarbimised digitaalseks. Aeg oli videomakid minema visata, sest kaabeltelevisioon pakkus Parema võimaluse vaatamise aja nihutamise kliendile mugavamale ajale arvutiajastu, võimaldades talletada saated teenusepakkuja serverisse, kust klient saab selle talle sobival ajal oma ekraanile kutsuda. Lindistamise peale vimma kandnud filmistuudio tõotasid ilmselt sobivat hetke alustada uut kohtuvaidlust. Näitas seekord, et kui telepildi vahendaja ostab õiguse erastada mõnd filmi ükskord siis nüüd teevad, levitavad nad filmidest tuhandeid. Kaabeltelevisiooni ettevõte argumenteerin viitega varasemale soni pääst saali vaidluse lahendile väitis, et nad ei tee ju midagi, muudkui mängivad virtuaalset videomakki. Kohus otsustas järelvaatamise teenuse kasuks, avades ühtlasi ukseteenustele, milles igasugust loomingut võib kliendi eest hoida kusagil pilveteenuse serveris. Enamuse jaoks tähelepanuta jäänud kohtulahendit sundisid täpsustama loomingu omaniku ja tarbija vahelise suhte olemust. Hakkas koitma, et intellektuaalset omandit on füüsilise koopia kontrollimise kaudu keeruline valitseda ja selle asemel püütakse haarata kontroll loomingut tarbimise viisi kaudu. Näiteks ei saa filmi kinos tasuta vaadata, kui oled juba korra kodus vaatamisest maksnud. Või vastupidi. Need on erinevad võimalused loomingu tarbimiseks. Samuti ei saa endale raamatut ostes selle digitaalse koopiaga audioraamatu formaadi omamise õigust. Nende eest peab eraldi maksma. Kuigi põhimõtteliselt võiksid vastavaid, et oled ju juba korra sama loojast autorile tasunud. Võib-olla jõutaksegi tehnoloogia abil kunagi nii kaugele, et ühest korrast piisab ja sul on juurdepääs autori loomingule sõltumata selle esitamise viisist. Aga enne peab käima veel mitu korda kohturada. Sest autori ja kliendi vahel on mitmeid huvipooli. Tehnoloogia areng sütitas äsja uue vaidluse, milles testitakse audioformaadis raamatute kirjastaja oodi. Uue tehisintellektipõhise teenuse vastavust koopiaõiguse seadustele. Nimelt pakub firma kõneraamatu kasutajale võimalust näha kuuldavad teksti ekraanil. Nutikas tarkvara muudab reaalajas kõne tekstiks sest firma hinnangul aitab kuuldud sõnumi nägemine sele mõistmisele kaasa. Raamatute kirjastajat arvates ei tohi aga kõne-raamatu litsentsi omanik seda tekstina levitada. Isegi juhul, kui klient saab audioraamatu ostuses kaasa k e-raamatu siis kirjastajad osutavad, et kõne tekstiks muutmiseks edastatakse helifirma serverisse, kus see muudetakse kirjasõnaks, tänu millele on tegemist tekstiloata, ümberkirjutamise ja levitamisega. Tõenäoliselt viita poodi Bly kaitsetiim mainitud Sony ja Universal Studios kohtulahendile kuna nad teevad seda kliendi valikul ja ainult temal lasi varasem kohtulahend koopia asukoha vabaks. Poodiumil tegutseb siin kõigest natukene nutikama salvestusseadmena, mis võimaldab kliendil muu. Tema poolt kinni makstud heliraamatu vaid talle kasutatavaks kirjutatud tekstiks. Tõenäoliselt. Jätab seegi vaidlus enamuse sisu tarbijatest juhtuna ulatuslikust mõjust tantslasele teadmatusse. Kuid olgu võimaliku lähituleviku valgustamiseks näide Hiinast, kus levib teenus, milles kirjaniku loomingut klapet ekraanil kuvatav avatar. Täpsemalt on siis tegemist kirjaniku välimuselt ja hääleliselt esitava digitaalse koopiaga. Seega võimaldab juba olemasolev tehnoloogia tehisintellekti abil sundida kirjanikke ilmuma, lugejale lugusid jutustama. Kevadel levisid uudised, kuidas tehisintellekt tutvudes näiteks George Orwelli loominguga asus looma autorile omast ja sisukat teksti. Järelikult võib oodata kohtuvaidlust, milles kaeba, paks osapooleks on surnud autori avatar, mis või kes siis vaidlustab kohustuse kirjutada uusi lugusid ja neid inimestele ette lugeda, ise sentigi teenimata. Kes oleks siis Loomingu tegelik autor ja õiguste omanik? Kuula varasemaid portaale. L2.