Käikesenooliat kiired soojendavad maad viljapõld voogab tuules kergelt ja sujuvalt. Valged laineharjad tõusevad ja vajuvad rütmiliselt. Ei, need on hoopis tantsijate sirged viirud, mis keerlevad hällivad, õõtsuvad tuhanded valged varrukad, tõusevad, vajuvad merelainetena. See on unustamatu elamus kümnetele tuhandetele, kes said jälgida vabariikliku tantsupidu. Filmilindi vahendusel on kantaat päike, maa ja meri lummanud miljoneid. Kui paljud aga teavad, et selle elamusliku tantsu autor on Eesti NSV teeneline kultuuritegelane Helju Mikkel 60 tantsu tar, vabariigi teenelise Tartu riikliku ülikooli rahvakunstiansambli kunstiline juht. Hiljaaegu oli tantsumemme enda juubel. 10. mai kontserdiga tähistavad ansambli kolmekümnendat aastapäeva kõik marid Jürid, kes seal tantsivad või kunagi on tantsinud. Niisiis on põhjust küllaga, et veeta tänane muusikaline tund Helju Mikkeli seltsis. Vokk vurised vuriseb otsata pikk on õhtu, talvine. Nii endamisi tasa, laula, peitvokk, uriseb, unine. Kõik linad, mul olivad valged kui päev. Nii läksin ketrama. Palged kui koit suvevalgel ööl. Ja süda kui õnnemaa. Vurised uriseb, otsata pikk, on õhtu, talvine, nii endamisi tasa, laula, peitvokk vuliseb, unine ja läbi ujub, kui kullane. Lõng. Võiks otsast alata. Kuldmõtetest pool õnne õnsusest pool nii pikalt otsata. Miks see saade algab selle luuletusega? Vokk on olnud minu lapsepõlvekaaslane. Hommikust õhtuni voki vurina saatel. Ma olen tihti hommikul ärganud ja õhtul uinunud, sellepärast et minu kodus ema ja tädid ketrasid palju. Kolm mulle väga lähedane sellest saadik. Siinsamas toas, kus me praegu istume, on ka vokk kasseevoka vahel töötada ja see on täiesti töökorras vokk. Ta on tehtud rohkem küll niisuguseks dekoratiiv vokiks, aga sealjuures on ta täiesti töökõlbulik vokiratta. Ühtlane keerlemine on püsiva alalise töö sümbol. See töö on leidnud väljenduse paljude tantsijate keerlemises. Jah, peaaegu võib nii öelda küll, et minu töö on olnud terve elu, üks ketramine aga tantsulõnga ketramine ja kõige esimeseks väljenduseks sellele mõttele võib-olla oleks naisrühmadele loodud tants, kullaketrajad. Voori voorivakikene veere, veere värtnakene, et saaks linad, lumekirja, päevaleid, Kippalakad, neiukesed, naerunutsud, plikel sukad, kuljus, põlle salaabee jutti süsivad mehepoolsed mõistatavad. Kes on laiska lõngadel vaevaline värtnal, see küll ketrab talve läbi, ajab voki aasta ümber, ei särki, sääselegi palakat ei parmulegi, ei saa kaltsa kärbselegi kirbuleegiga ele. Hoorivoorivokikene Leeerrigeerivertlakene, et saaks kindad, kätta, müüda sära, lõngad sõitsid mööda. Neiukesed naerunutud kesakannid, kullerkupud, salapeiu Teitsis igas mehe poolset mõista tuttavad, kes on kehva Koonlal nõrgakene niiedele Se külge trapp talve läbi ajab vokk ja seda ümber ei saa silpueerelegi nina nartsunergilegi ei saa lipsu linnulegi kirbule ei kaelarätti. Foori, voori, vokikene, veere, veere, värtnakene, eksa kirstud, kaaneni, lõime vakas veeremi. Kes tegi selle tantsusõnad, tantsusõnad, nii nagu mõnedel muudelegi tantsudel on tulnud endal teha või on siis mõned üliõpilased teinud nii näiteks suleseppadele tegi teksti Helgi Allik, tema oli meil üks niisugune hästi särtsakas tüdruk ja poeetiline tüdruk ja ta on jäänud kindlalt rahvatantsusõbraks mõned sõnad siis ka ansamblist, kes nüüd oma 30. juubeli tähistamise nii on jõudnud. Ansambli esimene juht Ilmar Reidla kogusid teaduskondade tantsijaid kokku ja sai niimoodi üleülikooliline tantsukollektiiv. Aga see oli detsembris küll, nii et 45.-ks aastaks oli juba see suur töö nagu ära tehtud ja ja noh, me tähistame teda ikka kevadsemestril, sellepärast et siis on aasta aega olnud õppida repertuaari ja ja kevadel nagu ilusam ka sünnib, päeva tähistab Watson palju lilli. Nimetus rahvakunstiansambel on siiski ilisel, kuigi juba tolle esimese rühma juures olid viiulimängijad, kaks viiulimängijad ja oli ka meeskvartett taga sellise kuju, nagu tal need praegu on, suur rahvapilliorkester ja statsionaarsed lauljad ansambli juures kohe selle kujude sai siiski hiljem aga algas see niisugune. Ansambli suur koostöö on kuskil 50 neljandast-viiendast aastast, kus me hakkasime tegema suuri lavastusi rahva. Ja noorikuma ja vot sealtpeale on ta siis rahvakunstiansambli nimetused. Praegu on ansambleid tekkinud vabariigis üsna palju ja nendel on isegi oma erirepertuaar suurtel tantsupidudel. Aga ülikooli ansambel vist oli oma laadis esimene? Jah, seda küll, kui palju on olnud neid noori, kes ülikooli ansamblist on osa võtnud ja selle sädeme endale kaasa saanud? No need, kes tantsivad teistes rühmades edasi või, või on muidu olnud niisugust rahvatantsusõbrad, nende arvu nüüd ei oska öelda, aga kes on juhtideks jäänud pärast ülikooli lõpetamist? Neid on kusagil 30 ümber, nii et peaaegu aastapäeva arustule täis. Kus niisugune huvi rahvaloomingu vastu tekkis? Meie kodukandis käidi kiikuma, seal käidi peol ja ja puhkpilliorkester mängis meile valss ja pulkasid ja meie muudkui aga tantsisime, mulle üldse väga meeldis peol käia, ma olin hästi elav tüdruk. Ja kiigel ja jaanipäevadel ja igal pool, mis, mis maal peod olid ja rahvakogunemised seal sai käidud. Mina käisin näo rahvatantsurühmas, ka seal oli etnograafiline. Aga oma niisuguse äratuse vahest või huvi tantsu vastu ma sain põhiliselt ikkagi algkoolist, sest minu võimlemisõpetaja Ene Ambur oli niisugune tore inimene, kes meile igaks peoks igaks tähtpäevaks ikka jälle tegi mõne uue tantsu. Need olid küll kõik lumehelbed ja, ja päkapikud ja, ja loomatantsud mitmesugused ja rada oli see väga musikaalne, saatis meid klaveril ja õpetas meile need laulud selgeks. Laulumängud. Mulle tundub, et võib-olla need päris alged on pärit hoopis kodunt. Sest Ta on ema, nõudis minult ja õelt, et me käiksime alati tema ees ja ta kontrollis, kuidas me kõnnime, et meil ei oleks pöiad sisse poole. Et meie sirgelt käiksime ka lauas, me ei tohtinud istuda küürus ja ei tohtinud tagumikuga üritada, pidime hästi sihvakad ja sirged käima. Ja võib-olla sealtpeale ongi jäänud niisugune mõte, et inimene peab käima püsti päiselt, peab käima ilusasti. Ja arvan, et, et sealt see algaski, vastet hakata tantsu tegema. Aga millal algas tantsutegemine ise, see oli päris hulljulge ettevõtmine. Kui kuulutati välja esimesed võistlused, siis mina muidugi ka, kuigi ma ei olnud varem ühtegi tantsu teinud, ise ei olnud terminoloogiaga tutaja. Mõningaid põhisamme teadsin. Ja muidugi vaja osa võtta, aga see esimene võistlus oleks mul küll aia taha, sest see oli, toodi teda halvaks näitajaks, vot niimoodi ei tohi ühte tantsu tehagi. Ja siis mul tekkis huvi, et aga kuidas siis need ikka lõppude lõpuks tehakse esindaja ida Urbelile jutul ja, ja tema rääkis mulle tantsutegemisest, kuidas seda, kuidas on sissejuhatus, teemaarendus, siis väiksed ja suured kulminatsiooni ja kõik nii. No ja siis, kui ma juba järgmised tööd käsile võtsin, siis läksid need ikka korda. Ja mis need esimesed siis olid, mida võid kordaläinut, eks pidada. Lina oli kõige esimene niisugune õnnestunud tants. Ja kuna meil kodus kasvas linapõllul olen teda ise kitkunud ja teatranud ja vaadanud tööd, kuidas isa kupras neid ja, ja siis Üürs, siis siis oli see teema nagu lähedane, aga võib-olla see töö ehk vähem mind võlus kui just hele helesinine linaõis. Eriti kui ta suvetuules kergelt hällid. Esimesed tantsud said tehtud Õpetajate instituudis, kus ma tol ajal olin rahvatantsuõpetaja sinna perioodi vahest kuulub üks, viis-kuus tantsu, aga põhiline tantsulooming on ikkagi ülikooli rahvakunstiansambli juures. 53.-st aastast alates võtan seal ja esimesed niisugused tantsud nagu näärisokk ja Viru värav, kiigemäng. Nendes näärisokk ja kiigemäng sai tehtud Eesti kunsti ja kirjanduse dekaadiks ja Viru värav ülemaailmseks, kuuendaks üliõpilaste ja noorsoofestivaliks. Mismoodi käib ansamblis tantsu loomine, kas see on memme ainulooming või võtavad sealt vahel osaga tantsijad ise? Ainulooming ta ei ole, mõnikord annad muusika ja lased nendel ise liikuda muusika järele. Ja siis tuleb seal nendel huvitavaid mõtteid vahest ja huvitavaid liikumisi. Ma pean ütlema, et näiteks kaks tantsoon peaaegu niimoodi sündinud rohkem ansambli tegevuse jälgimisena ja sealt leidmisega või et ma oleks otse neid ise välja mõtelnud. Nääris sel ajal oli mulle ansambli esimeheks oli hästi vilgas krässus peaga poiss, Reinsik tunnista, ei saanud üldse rahulikult olla, kuna keda ainult kepsles pass ja vaat sellepärast see näärisokk saigi nii raske, et teda on füüsiliselt väga raske tantsida, sest Reinul olid need liigutused nii erksad ja loomupärased ja kerged ja seal areneski välja siis näärisokk. Näärisoku motiiv on pärit muuseumist. Leidsin sealt huvitavat materjali, kuidas näärisoku jooksmas käidi, missugused olid nende ülikonnad seal karu pidi kasukas seljas, vana sokul ja ja siis noorel sokul jälle väike vestikene, suured sarved, loog, viht, veepange ka sellepärast, et kombeks oli näärisokk, kus tema, kui tema tuppa tuli ja poksi tegi kellegile siis pidi talle sarve otsa panema sinna vorste või, või kindapaari või sokipaari või, või, või õunu riputama või midagi niimoodi, kui siis talle ei antud need siis ta kastis oma saba pange ja pritsis märjaks kõik toasolijad, see oli nii lustakalt muuseumis kõik kirja pandud. Et mina mõtlesin teha tantsu, Gustav Ernesaksal oli olemas juba Tore näärisokk, siis ma palusingi temalt luba, et kasutada sedaviisi. Gustav ütles, et kui hea tantsuteed, siis võid. Ja muidugi mul oli siis hästi niisugune kõhe tunne, et kuidas see tants küll välja võib tulla hiljem, kui me teda esitasime Moskvas ja kui Gustav Ernesaksa koorise seda laulis ja nad veel kaasa lüüa kukkusid seal ka natukene siis ma leian, et asi läks ilusasti korda. Gustav Ernesaks ise ka ei ole minuga hiljem pahandanud, et ma halvasti oleks teinud. Ei tea, kas nüüd just sellepärast, et meie ansambli rahvast paljud õnnennast paari tantsinud, aga pulmateemalisi tantsu meie ansamblis küll üsna too olnud kõige esimene, mis sai tehtud, oli Viru värav. Nime järgi võib arvata küll, et tegemist on Tallinna Viru väravate ka tegelikult on nemad eesti noorrahva pulmaväravad. Mõte on siis niisugune tammetüvi ja Toomelat jäävad kokku. Võib-olla suurem nendest pulmateemalistest asjadest on linamäng ja otsa pandjatsee setu ainelised tantsud. Linamängus on siis lina külvamine, kitkumine, präägitamine või ketramine ja kangakudumine saab valmis imeilus valge särgi riie, millest siis peiule tehakse pulmasärk aga teine pool otsa pandjatse. Või nagu setud ise ütlevad, otsa kokku pandase, tähendab siis armastuse lõimi abielu nööriks kokku sõlmima. Selles tantsus on hästi hoogne liikumine ja ta kujutab siis pulmaliste sõitu. Isa leidis maalt ühest talust trallid, ostis nad ära, kuigi mõni, kusjuures seal on katki. Ometi heliseb ta hästi ja Elmar Luhats kasutas neid rallisid otsa pandi, et see muusikas nad annavad hästi edasi pulmarongisõidumeeleolu. Palju on kummardusi sees sellest suusaga setu naised ise räägivad, et nende pulmaaeg on üldse kõige raskem, sellepärast et neil tuleb teistele pulmakülalistele karjapoisist kuni kõige auväärsema nii iga päev kummarduse teha. Ja kui nad esimesel päeval saavad hakkama ise sellega noorikud, siis järgmisel päeval on tal juba kaks abilist kõrval, sest alla kummardada ta saab veel kenasti, aga püsti tõusta on juba raskem, need aitavad tal siis selga hoida ja noorikud räägivad ise. Mitu kuud pärast pulmi on seljad valusad. Nüüd mul mulle noolekene. Laupäeva ja pühapäeva õhtud maal olid minu noorpõlves ühed toredamad. Kui oli saunas käidud, siis sai joostud kabelimäele kiigele ja tuldud sealt hommikul kastemärjast rohust läbi. Kingad tuli võtta näpuotsa sellepärast, et kingi nii palju ei olnud, et neid oleks võinud lörtsida. Kaste käes ja see külm kaste tegi kirkaks vaatamata sellele, et öö läbi oli kiigel trallid. Sealt päritki mõte teha kiigel mäng muuseumist, ma leidsin algmaterjalile lisakiigemängus ongi nõndamoodi, et hõbedasele õõtsutajale kingitakse toredate tud TTK sukapaelad ja need seotakse siis tantsupoistega ümber põlvedes. Ärgu. Viivu. Tunnis tihtipeale juhtub nõndamoodi, et poistel see suitsupaus venib väga pikaks ja ei taha siis tantsida, mõtlesin, et mismoodi me seda viga parandama ansamblis ja siis sai tehtud tants tobi. See on siis niisugune tantskus, poisid tantsivad piipudega, aga lõpptulemus on tal, niiet tüdrukud võtavad need piibud ära ja ikkagi. Kumb ennast rohkem võlub, kas huumor või lüürika? Pean ütlema niimoodi, et kui ma noorem olin, siis võlus rohkem lüürika. Aga nüüd, mida vanemaks ma lähen, seda rohkem hakkavad mulle istuma lustakad, tantsud ja lõbusad lood, mille järgi käib üldse ansamblis repertuaari valik. Kõigepealt kahtlemata rahvaste sõprus, teiste rahvaste tantsud, sest see arendab tantsijaid ja kuna me neid teiste rahvaste tantse õppides räägime selle rahvakultuuris tema omapärast, tema muusikast, tantsust, siis on see niisugune lahutamatu osa teiste eesti autorite looming ja ka päris puhast rahvatantsu. Tantsime ja peame sellest lugu, eriti nooremad tantsijad tegelevad meil just puhta rahvatantsu õppimisega, sellepärast et see on alus, kust me edasi viime neid ja nagu inimese arendamise seisukohast ka on see õige. Ansambel on õige korduvalt esinenud teistes liiduvabariikides ja ka välismaal. Missugused tantsud on seal elavat vastukaja leidnud? See on mitmet moodi, on näiteks soomlased, peavad lugu kõige rohkem just niisugust rahva pärimuslikudes, tantsudest ja rohkem lüürilistest asjadest. Tšehhoslovakkia selle vastupidi, seal hinnatakse nii folkloori kui ka loomingut. Meeldivad särtsakad, tantsud Saksa DV kohta võiks öelda, niipalju, seal meeldivad ka nii ühed kui teist. Aga teiste liidu rahvaste juures vaat kummalisel kombel teiste liidu rahvaste juures me oleme kõige suuremat menu saavutanud konnatantsuga. Ja kui me olime universiaadil Harkovis, oleme seal kaks korda käinud, esimene kord me esitasime seal konna tantsu, siis järgmisel korral juba nõuti meilt seda, et et see oleks kaasas tingimata. Konnad on huvitav selle poolest just, et ta on niisugune ainulaadne meeste tants, kuigi vahest groteskne natuke. Aga kuna Elmar Luhats tegi talle väga huvitava muusika kleidis hästi toreda värvi tegi ise krooksud kilukarpidest ja puupulkadest ja nad tegid nii toredat ehtsat konna häält siis meie selle tantsu seadsime ka elava tantsuks etnograafilisest ümber. Ta on küllalt füüsiliselt raske, ega poisid teda hea meelega teha ei taha. Ja eriti meie poisid, kui nad on juba jõudnud nii viiendale, kuuendale kursuse lõpukursustele, siis nad hästi enam konna tantsu teha ei taha. Kuigi mõni praegu juba päris soliidne tohter on siiski Pealt vastu pidanud ja ei ole mitte häbenenud konnatantsuga tantsida. Ahjud siis ei pea enam soliidsuse vastu sellele tantsule. Meeste tantsudest siis võiks nimetada veel ker väinaksi pääle kevad algas, see mõte on kodunt pärid ja leitud üsna juhuslikult vaadates läbi akna välja, kui isa rakendas hobuste ja pilk jäi kuidagi peatuma luugale ja sellest sai siis meeste kevadine künnitants. Ja veel võlus mind selle juures üks niisugune mõte. Kui mina esimest korda kohtasin Ullo Toomit ühel vabariiklikul rahvatantsuseminaril, siis oli temal seljas hall ülikond ja ta näitas meile ettevoor sammu. Ta tegi seda liigutust täpselt nõndamoodi, nagu kuldnokk käib vao järel. Nii et selles tantsus on just mitu elementi koos on see kuldnokakõndi natuke imiteeritud, mille algmõte on siis Ullo Toomil saadud ja isa look need nendest elementidest kokku on tulnud sisse mõte teha meestele niisugune tants, mis üldse peab selleks olema näiteks tants hakkaks sündima. Kas tuleb see muusika kast võiduleta sageli mingist niisugusest pilgu peatuma jäämisest nagu see looga lugu? Jah, looga lugu nüüd tõesti niimoodi sündinud ja Dagmar Lani, kes tol korral oli meie klaverisaatja, tema tegi talle muusik. Aga muidugi normaalne ja õige on ikkagi tantsu luua, nii et ennem on muusikasse muusika köidab. Sest need tantsud, millele muusika peale tehakse, nad ei hakka lihtsalt koos kõlama, aga kui tantsumuusika järgi tehtud, siis ta on muidugi see, mis ta olema peab. Aga loomingus vist, ma arvan, juhtub teistelgi nõndamoodi, et mõnikord on idee olemas. Mõnikord tuleb see juhuslikult, mõnikord tuleb Ta suure mõtlemise järgi, eriti niisugustel tantsudel, mida tellitakse tantsupeoks. Päris niisuguseid töömadki vaid. Tantse ei tohiks nagu ollagi, nad peaksid ikka allegoorilise olema. Vanaisa polka muusika on nii lustakas, see võlus tantsutegemisega on huvitav selle poolest, et üliõpilased ise, olles praktikal, kogusid mitmesuguseid tantsusamme. Veel mäletasid mõned ka oma vanaisa ja vanaema tantsimist. Nii olemegi saanud selles tantsus mitu sammu viivi Soonelt. Ja koosne siis rühmaga selle tantsu kokku panimegi. Ja ega ma oma ansambli juures ei suru peale ainult oma mõtet, kui nendel tuleb ikka mõni huvitav mõte ja, ja liikumine niimoodi, siis nad on ikka kaasautorid. Nii et siis ka see kaasaegne ja uudis, loominguline rahvatants on ikkagi mõnes mõttes kollektiivne looming, nagu ta omal ajalgi oli? Jah, teatud määral küll ei ole mõeldud, tantsis mitte niimoodi tantsivad teda vanad inimesed vaid just siis, kui vanaisad olid noored. Mõte oli kunagi tehaga pojapoja polkat aga kuna siiamaani ei ole leidnud veel niisugust muusikat, siis see on võlg praegu. Aga tantsumõtted on juba olemas. Tantsu Teid on, aga kui ei ole niisugust muusikat, kuhu neid mõtteid rakendada, siis ei saa teha. Need, kes on Akva ema jonni ta ei ole, kross oleks kannu kombel laadima pandud. Et üliõpilased on niisugune liikuv rahvas enamasti viis aastat ja siis on nad jälle läinud, kui palju ansamblis keskmiselt on ühekorraga tegevaid liikmeid? Nii umbes iga viiendik aastaga siis vahetub ja eks ole see tööks üks suur ketramine küll sellepärast et kui nad juba hakkavad tantsima kenasti, siis nad lähevad ära. Aga meil on küll nii, et näiteks kes Tartu lähedale jäävad tööle või Tartusse, need käivad ikka ansamblis edasi, niikaua kui no niikaua, kui lavaneid kannatab veel vilistlaste rühm, tegutseb meil pidevalt kogu aeg, nendega töötab meie vilistlane Milvi link ja ansambli elust võtavad nad väga aktiivselt osa. Nad kõik meie mured ja rõõmud jagavad ja oleme nendega koos, vilistlaste kokkutulekuid oleme korraldanud vahest ja nüüd nad tulevad jälle meie juurde. 10. mail kell 19 Vanemuise suures majas. Mis see küll võib-olla, mis selle pere nii kokku seob, et ikka jälle tullakse tagasi üle paljude aastate ja läbi oma perekonna ja töömurede, seda mina ei oska teile küll öelda, eks seda vist peaks nende endi, kes aga et nad oma lapsedki on õpetanud tantsima, see ikka näitab, et ju nendele on midagi hinge jäänud jäänud niisugust, mida nad tahavad kõrge kõrge eani enda juures hoida. Emake memmeke, kui ma seda tantsu hakkasin tegema, siis ma kõigepealt mõtlesin oma lastelastele ma mõtlen siin just vilistlaste lapsi. Et nendel oleks ka midagi oma vanaemalt, mida nad võiksid tantsida. Ansambli 25. aastapäeval tantsisid nad koos oma isade-emadega. Ja nüüd sellelgi aastapäeval tantsivad jälle lapsed just seda emakest ja ennekest oma isade ja emadega. Päike maa ja meri selle tegemise juures ma peaksin kõigepealt ütlema, et ma olen suur tänuvõlglane ja jäängi selleks muusika autorile Veljo Tormis selle ja teksti autorile Mart rauale. See muusika ja tekst on nii õnnestunud. Ja kuigi meil tema loomisega oli küllalt vaeva, mina palusin just maha lähedast teemat. No ometi õnnestus meil see töö ja sellest on rõõmu olnud nii vabariiklikul tantsupeol kui ka üliõpilaste tantsupeol kahel korral üldse ma pean ütlema seda, et et mul on olnud õnn kohtuda oma elus väga paljude ja toredate inimestega. Ja nii mõnigi neist, kuigi ta võib-olla seda ise ei tea ja ma ei ole iga kord märganud tallega meeldivat tänu sõna selle eest öelda on ometi olnud niisuguseid kirkaid momente, mis on mul aidanud luua ja mis on aidanud ka mõningatel rasketel hetkedel üle saada väsimusest kas või ainult tassi musta kohvi näol. Ma pean ütlema, et ma tegin seda väga hea meelega. Sellepärast et ma olen ise maalaps ja päike, põllud, Meri, need on niisugused aegumatud teemad, mis on olnud enne meid ja jäävad pärast ja on sellepärast südamelähedased. Kakitlast. Maailma maanteil rändab miljoneid inimesi. Mõned neist on halli tuima kivitaolised nendest Me möödume elamusi saamata ja elamusi jätmata. Aga mõned on nagu rõõmsad. Kuljused helisevad ise ja kutsuvad teisigi kaasa helisema. Ja nende terekätt tahaks alati kauemaks pihku jätta, kui see tavaliselt kombeks on.