Tere hommikust. Olen luteri kiriku vaimulik Toomas Paul ning pean selle nädala raadio hommikupalvused. Püüan nendel hommikutel leida vastust küsimusele, kes on Jeesus Kristus. Dogmaatikasse minevate arutlustasemel, kuulame, mida ütleb Jeesus iseenda kohta Johannese evangeeliumis. Eile vaatasime, kuidas Jeesust võrreldi igavese valgusega. Nikaia usutunnistuses öeldakse Jeesuse kohta, kes isast on sündinud enne kõiki aegu. Et ta on jumal, jumalast valgus, valgusest, tõeline jumal tõelisest jumalast. Me teame, et ükski kirjeldus ei küüni kuningate, kuninga ja isandate isandani kellel ainsana on surematus, kes elab ligipääsmatus valguses keda ükski inimene pole näinud ega suudagi näha. Inimesed võisid näha vaid jumala ainusündinud poega, kes on meile teate toonud valguse ja headuse ning pimeduse ja kurjuse vastandamine on vana ja üldine sümbol. Ent Jeesus kasutab endast rääkides ka mitmeid teisi sümboleid, mis aitavad meil mõista tema tähendust meie jaoks. Nii ta ütleb, mina olen tõeline viinapuu. See konkreetne plastiline pilt. Jeesus on viinapuu ning jüngrid on oksad tema küljes. Selles pildis on rõhk viljakandmisel mille eelduseks on okste ühendus tüvega, see tähendab jüngrite osadus Jeesusega. Jääge minusse ja mina jään teisse. Otsekui okse ei suuda kanda vilja iseeneses, kui ta ei jää viinapuu külge. Nõnda ka teie, kui te ei jää minu külge. Jeesus kordab seda ikka ja jälle. Mina olen viinapuu, teie oksad, kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja. Sest minust lahus ei suuda teie midagi teha. See võib näida liialdusena. Ka jumalatud inimesed suudavad ju paljude heade asjadega korda saada. Jah, see on tõsi. Meil pole põhjust ega õigust nende motiivide siirust ega tulemuste tõhusust küsimuse alla seada. Iga hea and ja iga täiuslik kink tuleb ülalt. Valguse isalt, ütleb apostel Jaakobus. Kõik headus ja ilu ja armastus pärineb viimselt jumalalt. Aga kui me oleme väe allikast lahutatud siis me oleme nagu õitsvad kirsioksad, mis on toodud tuppa pandud faas ja probleem on, kuidas kanda vilja, mis jääb. Faasis olevatele okstele, on see lootusetu? Jeesus kirjeldab jüngrite armastust, lülina, armastus ketis. Isa armastab poega, poeg armastab omasid, omad armastavad 11. Viinapuu külge jäämise õhutus on sama mis julgustus. Jääge minu armastusse. Tegemist ei ole ponnistusega armastada, vaid püüdega olla Jeesusega osaduses. Elada temalt saadud jõust nagu oksad, puu mahlast. Armastus võrsub sellest seosest ilma püsi osaduseta, Jeesusega ei suudame midagi teha. Kui jutt ei ole siinsest, vaid igavesest elust. Kui Jeesus käsib meil jääda tema armastusse, siis ei ole see mingi kohustuse peale panemine vaid tõotus suudame, sest tema vägi saab meie nõtrust täie võimuse. Ristiinimesed ei ole orjad, kes ei tea, mida neilt oodatakse. Nad on sõbrad, nendest saavad jumala kaastöölised. Jeesus ütleb selge sõnaga, Teie ei ole valinud mind. Vaid mina olen valinud teid, et te läheksite ja kannaksite vilja ja et teie vili jääks. Nii, võivad nad tunnistada. Jah, meie kõik oleme võtnud tema täiusest armu, armu peale. Palvetagem. Jeesus, hoia meid enda küljes. Ärgu ükski asi lahutage meid täna sinust. Anna meile osa oma väest ning tee meie elu viljakandvaks armastuses. Aamen.