Kui kogu rahvas Kas kuuled, on relvadel sõnamu muusa Sa vaikima pead? Möllüüraks nüüd turmtule mõna hinges kõik teisiti seab Savaikija vaik ja loe neid päevi, mis kuluvad selleks, kuni hing taas tunneteks soe ja vend taas vennale Velleks. Kuuldud värssides sunniti muusat vaikima, kuna oli aeg, kus kõnelesid relvad. Aga kui muusad ei tahtnud vaikida. See on küsimus, millele vastame natukese aja pärast. Kõigepealt teeme külaskäigu Hitlerliku, Wehrmachti maavägede kindralstaap täna 40 aastat tagasi. See oli Moskva all suure lüüasaamise järgse kassiahastuse aeg. Püüamäe sõjapäeviku ja mitmete dokumentide alusel ära arvata. Mida mõtles siis kindralstaabiülem, kindralooberst Franz Halder? Mängut Main Liiber jugo kindralooberst doktor Hand luuser kandis just äsja ette, et idarindel on haigestunud juba üle 60000 sõjamehe. Neist neli ja pool 1000 on tähnilise tüüfuse-s ja see kuradi külm ja need Venemaa täid on ligi 1000 meest juba tähnilisega hauda viinud. Lisaks sellele, mis me oleme lahingutes kaotanud. Adjutant, vili ja generaalloojate kaotuste kokkuvõte algenele. Meie maavägede kaotused sõja algusest kuni 31. jaanuarini 1942 olid kokku 917985 inimest ja ta on 28,69 protsenti idarindel võitlevate meeste keskmisest arvust. See on siis kõik Suur-Saksamaa kõige paremad sõjamehed on rivist välja viidud või tapetud. Kellega sa veel sõda pead ja vaenlast lööd? Tagalas tuleb lisa küll. Aga need mehed on halvasti välja õpetatud, nendel pole kübetki seda vaimustust, mis oli ja on meestel, kes käisid läbi kogu Euroopa. Füürer oli veendunud, et sõda Venemaal lõppeb viie kuuga. Praegu on käes kaheksas kuu ja meie taganeme, taganeme, kuuled, vili ja generaalvool ja voo. Justkui oleks see loomulik. Kas sa tead, missugune häbisse on, kui saksa sõdur taganeb? Inimene, kellele on määratud olla maailma valitseja, peab jooksma mingisuguste asiaatide eeston, arvedar füüreri vihal ei ole otsa ega äärt. Kuuled moskva Est anti sõjakohtu alla ja tagandati tervenisti 62000 meest, neist 35 kõige kõrgematel positsioonidel olnud kindralit. Kahju on meie targasheffest prauhhitšist, kelle füürer aasta lõpus erru sundis. Kahju on vanast kaardiväelasest feldmarssal Raike nõust, kelle füüreri vihast saadud südameatakk ila rindel hauda viis. Ja kindral krahv spooniga 42. armeekorpuse juhataja taganes Kertšist ja sattus sõjakohtu alla. Füürer tahtis sellest teha õppetunni kõigi jaoks, sest eranditult kõigile kindralitele saadeti kohtu protokoll ja kohtu etteotsa määrastav vastiku Hermann Göringi kes enda arvates on Hannibal Napolion ühes isikus. Sponek mõisteti muidugi surma, ainult et füürer siiski halastas ja määras talle selle asemel eluaegse kindluse vangistuse. Ja, ja ma usun, kui raske oli füüreri oma võimuletuleku üheksandal aastapäeval kõnet pidada. Ja kuidas ta ütleski? Meil on olnud idarindel suur ja ebaõnnestumisi, sellepärast ma ei tea, millega lõpeb 1942. aasta ja millal lõpeb sõda. Imelik oli kuulda füüreri suust just neid sõnu. Aga paar päeva tagasi ta andis juhtnöörid suveaktsiooniks vili, millal meil tuleb see armeede grupile süüt teatavaks teha, homme, algela 15. veebruaril. Füürer arvab ikka veel, et sõjas idarindel peab eelkõige poliitilises mõttes olema initsiatiiv sakslaste käes. Ta käskis pärast kevadist sula alustada operatsiooni rinde lõunatiival. Ta on kindlalt veendunud, et venelased on pärast talvist suur pealetungi oma jõugud ammendanud ja piisab ühest löögist, et paisata nad Volga taha. Mulle tuli kohe meelde, et ühest löögist oli juttu ka Leningradi all ja Moskva all. Aga kui kalliks maksma läks? Julgesin seda füürerile meelde tuletada ja soovitada esialgu strateegilise kaitse jätkamist, kuni olukord muutub pealetungiks soodsamaks ja kuidas füürer mind seepeale pilguga mõõtis, maa alla oleks tahtnud vajuda. Praegu määravad olukorra julged otsused, ütles ta mulle kurjalt. Paistab, et kindralstaabis on hädavaresed. See oli kohutav tee või 50 aastaselt püksid täis. Ja füürer jätkas. Võtke eeskuju jaapanlastelt, nendel on rohkem julgust kui tugevust ja nad on juba Malaisias, Filipiinidel, sele, pesel, Birmas, Jaaval ja summatral. Hongkong langes nende kätte kui küps õun. Tõsi küll, Mikaadu ehk Tenno sõjamehed teevad Aasias suuri asju. Praegu on päevakorras Singapur. 66000 inglise sõjameest on seal vist juba valmis alla andma. Mis uudiseid? Miljon Singapurist? Läbirääkimised on lõppemas. Homme arvatavasti Singapuri garnison alistub jaapanlastele. Nonii. Ja meie idas taganeme Läänes, aga mängime sõjamängu. Saatsime üleeile ja eile oma liinilaevad Scharnhorst diagnaisenau koos ristleja prints Eugen, nii viie miinilaeva ja 13 torpeedo kaatriga läbima demonstratiivselt La Manche'i kanalit. Hea, et inglased nii unised olid, muidu poleks meil laeva terve nahaga pääsenud. Nüüd nende admiraliteedi, esimene lord, söör Aleksandr saab hagu. Ajakirjanduses on teda ennegi uni mütsiks nimetatud. Magab selle asemel, et sõda pidada. Vili, mida on teatanud Nõukogude informbüroo. Saadi 28.-st detsembrist kuni teise jaanuarini saagiks 48 suurtükki, 3000 vintpüssi, üle 1000 mootorratta ja veel muid trofeesid. Esimesest kuni viienda jaanuarini võitsid läänerinde väed tagasi 572 asulat said saagiks 58 tanki, 337 suurtükiviis lennukit 28 soomusautot 3091. No miks sa mulle vanu teateid loed? Uuemate hargeneraal Nõukogude väed liikusid Kalinini ja looderindel 10 päeva jooksul edasi rohkem kui 100 kilomeetrit said suuri trofeesid ja võtsid tagasi üle 2000 asula. Jäta lahingumain Liibergut. Kuhu me küll välja jõuame? Juba novembris kahtles šeff prauhhitš, et sõda on muutunud, avan tüüriks või oli ta algusest peale sõda. Ja kus on nüüd prauhhitš ja mis saab minust? Kindralooberst Halder siis veel ei teadnud, et sellesama 1942. aasta 24. septembril saadab füürer ta erru ja pärast kahekümnendat juulit 1944 koonduslaagrisse. Ja kui füürer muutis kindral sponeki surmaotsusekindluse vangistuseks, oli see armuandmine üürike. 1944. aasta sügisel lasti sponek ikkagi maha. Niimoodi olid siis lood vaenlase leeris. Täna 40 aastat tagasi, kus hauti parasjagu välja uut avantüristlike pealetungi et meie paljukannatanud kodumaad taas seada suurte katsumuste ette. Nüüd siis muusade juurde kuuldud laulukatke ei ole muidugi mingi firmamärk kuigi sõja aastatel kahtlemata hästi populaarne laul nii rindemeeste juures kui ka tagalas. Ja esitajadki need, kes toona selle pala üles võtsid. Eeslaulja Aleksander Arder, keda toetasid draamanäitlejad Leo Martin, Ilmar Tammur, Kaarel Toomi, Alfred Rebane. Akordionil saatis Lembit Verlin ja klaveril Thekla koha. Kõik need on tuntud ja teada kui Eesti riiklike kunstiansamblite tugevad jõud kes sellele kunstikollektiivile täna 40 aastat tagasi rajasid. Hästi kandvad alustalad. Meie maal ei vaikinud muusad ka sõja aastatel ja kunstielu edasielamine ajal, kui kõnelesid kahurid ei olnud sugugi mitte mingi kõrvalharrastus vaid see teenis otseselt sedasama suurt eesmärki, mis tiivustas rinde mehigi kunstirelv. See on eelkõige ideoloogia relv, mis sütitab inimesi, andes neile usku ja meelekindlust rasketes katsumustes. Aga nüüd alustame algusest nende kümnete tuhandete inimeste hulgas, kes 1941. aastal jõudsid kas evakueeritutena või mobiliseeritutena nõukogud tagalasse. Oli arvukalt ka kunstiinimesi, kes ei kavatsenudki käed rüpes oodata, kuni rindemehed oma töö teevad. Aga kuidas neid organiseerida, kui oldi väga paljudesse paikadesse laiali paisatud. Teada on, et mitmelgi puhul organiseeruti omal algatusel. Näiteks tegutses 1941. aasta sügisel Tatarimaal eestlastest kunstiansambli, kellel oli Tatari ANSV riikliku filharmoonia Atestatsiooni. Seda ansamblit juhtisid Priit Põldroos, Aleksander Arder ja seal tegutses mitukümmend Eesti kunstiinimest. Kuid ka tööpataljonides, kus Eestist mobiliseeritud esialgu viibisid, pandi taidlusele üsna pea tugevad jalad alla. Kuid ees ootasid hoopiski suuremad ülesanded. Seda arvestades taotlesid Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee ja vabariigi valitsus 1941. aasta sügisest peale meie kunstiinimeste koondamist ühtsesse kollektiivi et luua neile loominguliseks tegevuseks soodsad tingimused ka sõja ajal. Ilmselt ei osatud siis veel ette ära arvata, kui suure tähtsusega ettevõtmiseks KÕIK kujuneb. Esialgu ei osatud isegi mastaape seada, sest rindeolukord oli ikkagi äärmiselt keeruline. Oli ju päevakorras Moskva kaitsmine. Ometi just neil üliärevatel päevadel sai teoks NSV Liidu kunstide komitee käskkiri mis kannab kuupäeva 16. detsember 1941 Eesti riiklike kunstiansamblite moodustamise kohta. Seda aega meenutades kirjutas hiljem Paul Rummo. 1941. aasta detsembris toimus Tšeljabinskis Johannes Vares-Barbaruse eesistumisel väike nõupidamine. Ei mäleta kõiki, kes sellest osa võtsid, aga kindlasti olid seal Paul Pinna, Ants Lauter, Nigol Andresen, Eugen Kapp ja Vladimir Alumäe. NSV Liidu kunstide komitee aseesimees Merchant teeli, kelle algatusel nõupidamine oli kokku kutsutud tegi teatavaks Nõukogude valitsuse otsuse Eesti NSV riiklike kunstiansamblite moodustamise kohta. Rõõm oli muidugi suur evakuatsiooni esimesed raskused, mis kutsusid esile mõningase nõutuse, jäid selja taha. Nendel. Samadel päevadel algas võitlejate registreerimine punaarmee Eesti väeosadesse. Lühiajaline taandumisperiood lõppes, alustati Eesti tulija sõna relvajõudude lülitamist üldrahvalikku võitlusse Nõukogude kodumaa vabastamiseks. Nõukogude valitsus eraldas ansamblite töö alustamiseks 1,4 miljonit rubla. Õigluse huvides märkigem, et samal ajal loodi ka Ukraina, Valgevene, Moldaavia, Leedu ja Läti kunstiansamblid. Olid ju ka need vabariigid sel ajal fašistlike okupantide kanna all evakueerunud kunstirahvas aga mitmele poole laiali pillatud. Nii algaski tõsine suur töö kunstirahva koondamiseks. Seda tehti innuga, kusjuures kohalikud võimuorganid aitasid igal sammul kaasa selleks, et organiseerimistöö igati laabuks. Kaarel Ird on selle kohta kirjutanud. Ja alles nüüd hiljem mõistad kogu tõsidusega, kui palju muret, vaeva, hoolt ja tööd oli Jaroslavli oblasti ja linnaasutustes ja organisatsioonides kes pidid majutama ansamblites koondatud enam kui paarsada inimest, muretsema neile muusikainstrumendid, leidma tööruumid ja varustama mitmesaja aasta jooksul kõigega, mis eluks vajalik. Sest suur osa neist, kes saabusid Jaroslavli 1942. aasta veebruaris-märtsis tuli sõna tõsises mõttes pealaest jalatallani uuesti eraisikuteks muuta. Jah, Eesti kunstiansamblite koduks sai iidne vene linn Jaroslavli, kus kõiki kohale jõudnud sõbralikult vastu võeti. Kuidas kellestki sai ansamblite liige on küllaltki keerukas lugu, leidis ju igaüks, tee sinna omamoodi küsimus praegusele NSV Liidu rahvakunstnikule toona kutsealusena tagalasse jõudnud Jüri Järvetile, kuidas temast sai ansamblite liige? Minu arust mõnevõrra juhuslikult sai, mind oli määratud 354. polgu kolmandasse pataljoni, mina olin reasõdur, tegin õppusi. Millegipärast ma torkasin roodu ülemale silma, sest ma olin oma elus kõvasti sport Te teinud ja ta tundis selle vastu huvi ja leidis, et ma olen sobiv mees. Et temale päev nikuks ei hakata. Ja selle tõttu mul oli natukene hommikupoole vahel vaba aeg ja ma liikusin diviisi klubis lihtsalt, et ajalehti lugeda ja kuulata, milliseid üritusi õhtuti on seal käisid loengul ja käis Ants Kruusmäel loengut pidamas ja teisi seltsimehi. Ja nii ma märkasin päeval, et seal liiguvad Priit Põldroos ja Martin ja aga kuigi ma tundsin pisut kontakt ei võtnud, aga siis märkasin seal ühte sedelit, kus oli kirjutatud, et palutakse kirja panna kõik need isikud, kes on enne sõda kunsti alal töötanud ja kuna mina olin töölisteatris jõudnud ühes lavastuses kaasa tantsida, ma kuulusin sinna tantsurühm Helmi Tohvelmani oli mind võtnud, siis mina panin ka oma nimekirja. Ja kus ma olen töötanud ja mõtlesin, et tahetakse lihtsalt organiseerida mingisugust klubi juure isetegevusringi vini ja tegin siis oma igapäevast sõduri tööd edasi. Käisin õppustel ja kuni ühel päeval ootamatult kutsuti mind välja Öeldi, et ma pean oma sõjaväeriided ära andma, halvuli teadnud, mis, mis on juhtunud ja, ja olin päris segaduses pisut, aga siis selgitati, et mind on mobiliseeritud ja mind suunatakse Jaroslavli Eesti riikliku kunstiansamblites. Ja see kõik sündis kuskil nagu Ühe päeva jooksul või õieti üks, kolme või nelja tunni jooksul. Ja nii juhtuski siis, et mina olen ka üks neist valitutest, kes kes määrati Eesti riikliku kunstiansambli Meid oli seal 52, kui ma ei eksi inimest viskes, hakkasid Jaroslavi sõitma. Meeleolu oli kõigil ülev, kuskil saad, saad peaaegu nagu rahuliku töö juure töö juures selle töö juure, mida, mida, mida tegid enne ja ja ma tean, et see minek oli, oli hästi reibas meeleolus, terve teeme peaaegu laulsime. Meie hulgas olid Alfred Rebane, Priit Põldre, Martin Georg Ots, Ilmar Tammur. Seal jääb minski trupp Kaarel Irdi juhtimisel ja, ja nii me ühe eraldi vaguniga sõitsime Jaroslavli poole. Tee vältas ligi kaks nädalat, sest raudtee oli koormatud sõjavedude tuttu ja see oli täiesti loomulik. Aga umbes kahe nädala pärast Me jõudsimegi Jaroslavli klubigi kant, kus meid paigutati, oli avar. Suurte prooviruumidega õhtuti töötas seal kino, õige pea suunati meid erakorteritesse nende juurde, kellel oli ülepinda. Mina sattusin ka sinna. See korteri perenaine võttis meid väga kenasti väga külalislahkelt vastu ja, ja suhtus meisse kui nii, võiks öelda nagu oma lastesse. Se Jaroslavli linn, ma pean ütlema, suhtus meisse väga hästi, nii et praegugi tagantjärele mõeldes on väga soe tunne ja meie grupp alustas õige peatööd. Kuigi alguses meetrin treeningtunnid olid natukene lühemad, võib-olla kui normaalselt lihtsellel lihtsal põhjusel, et me olime tulnud kõik oma sõjaväeriietega. Minul õnneks vahetati riided küll väga meeldivad. Ma sain soojad vatipüksid ja sooja vatikuue ja see kulus kohe seda talvel hästi ära. Kuna mul muud ka ei olnud, siis mul tuli esimesed, harjud lihtsalt teha vatipükstes. Aga õnneks õige pea muretseti meile riided ja, ja arvestades sõja aega ikka meid varustati tekstiiliga küllaltki hästi. Me saime liigmad ja dressid algas, me hakkasime õppima anna ekstoni juhtimisel. Rahvatantse natukene stiliseeriti konsultanti teks anneks juures rahvatantsud alal oli n-loorsoo, kes oli siin Ullo Toomiga koos töötanud ja tundis väga hästi Eesti rahvatantse Ast juulis tantsurühm andis oma esimese kontserdi, aga üldine meeleolu ma pean ütlema, oli ansamblites väga ülev, skümme, meid sidus väga suur ühtekuuluvustunne. Kindlasti tiivustas teda see, et kõik Isamaad ja võimalikult kiiresti sinna tagasi jõuda ja kui sa kellegi võõraga tänaval kohtusid, siis eestlasega siis esimene küsimus oli kohe, mis sa arvad, millal me tagasi jõuame? Ja eks siis te olete ju kõik hästi, noored veel ja siis oli ka ikkagi omavahel niisuguseid lõbusamaid kokkupuuteid. Meil toimusid iga laupäeva klubiõhtud, kus me andsime väikesid kontserdi oma ansambli inimestele. Selleks järjekorras kordan, distantseerunud kordandis orkester, kordan siis draamarühm ja, ja laulukoor. Hiljem hakati segamini tegema kavasid, need olid väga lõbusad ja, ja meeleolukad, ja neile järgnes tants ja, ja neist võeti väga elavalt osa ja see kõik kuskil väga sidus meedia väga lähendas meid ja mängisime seal suvel võrkpalli ja ja toimusid võistlused ja käisime ühiselt ka talvel puid tegemas varumas need, kes elasivad erakorteris ja küttega, oli ka raskusi, sest tööjõuga oli raskusega meelsel noored tugevad mehed. Me käisime talvel oma vabast ajast seal tööl ja tegime puid. Jüri järveti ka keskustes. Me jõudsime kavatsetust pisut kaugemale. Jutt on ikkagi ansamblite algusest. Tohutu oli tööinimeste kokkusaamisel veelgi suurem töö seisis ees suure organisatsiooni tööle rakendamisel. Polnud ju tegu lihtsalt grupi inimeste kokku koondamisega ja töölepanemisega vaid kõne all olid ikkagi kunstikollektiivid, kelle toodang, kõrgekvaliteediline looming. Nüüd juttu ühega nendest, kelle kanda olid organiseerimisraskused. Eesti NSV teeneline kultuuritegelane Helene Johani sai ansamblite kaadri inspektoriks part torgiks. Kuidas see algus teil oli? Läti valitsuse telegrammiga Jaroslavli välja selle tõttu, et oli vaja niisugust isikut, kes läheks korda töörühmades ja õppused ja neid siis minagi täitsingi. Ma sain kogu kollektiivi sõbraks, nii et kolmas ülesanne mul oligi olla ja sõber. Ja tööd oli tohutult, vaevalt et magada nüüd sai. Ja kõigepealt oli vaja korda seada nii, et rühmad ja solistid saaks harjutada nüüd ära mahutada selle suure kollektiivi, ütleme kollektiivi loeme periooditi vahest rohkem, vahest vähem kuni 250 inimest. Et nüüd haridusruumi leida igaühele see oli omaette kunsttükk, harjutused hapet peale hommikul kell seitse ja lõppesid õhtu siis kell 11 krono lubist. Et tema kui range oma kunstis suhtuv isiksus ilma kolme tunni harjutamata ta ei saa, ei saanud siis elada ega praegugi elada. Nii, et iga päev pool seitse hakkas ta kottegist tulema, olisid tuisk, oli see torm oli seal vihmasadu kõigist sellest olenemata oli tema kandis kell seitse, täpselt nii, et mina vahest oli paar tundi enne seda heitnud oma kongis põrandale matile kui juba Bruno harjutas saalis. Ja see režinim muidugi nakatas ka teisi ja ma ei saa ütelda, et keegi oleks kunagi jätnud oma harjutused tegemata. Ta on üks niisugune suur ülesanne, ma nimetan seda just suureks, oli siis harjutuste läbiviimine, aga teine oli õppuste nii poliitiliste kui ka muusikateoreetiliste keele, tähendab, me elasime täisväärtuslikku elu tähendab kõik, mida inimene peab mu elus õppima, seda meiega seal õppisime. Ja pluss oli veel see, et meie ei olnud mitte tuimad Tuppijad, vaid seal oli see komme, et oli palju haru. Ja kõik arutasid, vaim kasvas ja arenes, oli igatahes seal väga erksalt siia kokkupuude üldse nõukogude maaelukorraldustega ja tema kunstieluga oli väga intensiivne, nii oli ka üldine suhtumine väga positiivne, ergastab, ja nii Jaroslavlis kui ka hiljem. Ansamblite organiseerimisraskused ladusid kirjanik Johannes Semperi õlgadel, kes esimesel nõukogude aastal oli olnud Eesti NSV kunstide valitsuse juhataja. Muide, ansamblite avakoosolek, mis toimus 22. märtsil 1942 langes täiesti juhuslikult ansamblite direktori Semperi 50.-le sünnipäevale, ent Semper ansamblite juhina taas Helene Johani. Olles Semperi ka oli koos ja töötada, ma olen paljude inimestega kokku puutunud, tema on mulle üks eredam kuju. Tal ei olnud iialgi niisugust lähenemist, et tema on mingisugune ülemus. Ta suhtus alati kõikidesse inimestesse humaanselt inimlikult. Sümperite austasid ka kõik kollektiivi liikmed, sellepärast et tema jutt oli selge. TEMA ehk kriteeriumid olid alati õiged. Need ei kutsunud vastakaid arvamisi, sest ta oli hästi haritud. Koduigatsus kas seda oli? Muidugi oli. Olid ju väga paljudel kõik omaksed jäänud okupeeritud Eestisse. Kuid niisama valus oli, igatses pääseda jälle selle töö juurde, mis oli kodumaale jäänud. Võib-olla oli viimane seda märgata panna, et temast rohkem räägiti. Ta lõi välja kõigi juures, kes kodumaal olid loovalt midagi teinud. See oli jällegi Kaarel Irdi mõtisklus sündinud ansamblitele tagasi mõeldes. Kuid meie jätkame ja teeme seda koos helilooja Harri Kõrvitsaga, kelle õlgadel lasus ansamblite suurima kollektiivi koori tööle rakendamine. Kust kogunesid kõik need lauljad. Kogunes rahvast nendest samadest nii-öelda allikatest. Kui tervesse ansamblisse osa saabus kolhoosidest peamiselt just naispere, kes oli evakueerunud siis tehastest töötasid tehastes ja samuti ka Eesti diviisides, sest seal oli ka muusikarahvast ja eriti muidugi orkestri põhikoosseis kujuneski nendest, kes olid siis tööpataljonides veel või siis olid juba läinud diviisile. Niisiis oli see küllaltki noh, nii, võtame nii muusikaliselt eelhariduselt küllaltki kirju pere kõrvuti nendega, kes olid eri muusikalise haridusega või vokk kogenenumad. Nende kõrval oli ikka päris rohelisi ja nii et meil alguses pidime võtma käsile muusikateooriatunnid, ma mäletan, Leppnurm ja mina õpetasime Naudi tundmist ja, ja teooriat nii palju, kui seda vaja läks. Aleksander Arder andis siis hääleseadet, nii et niisugune väikene stuudium tuli seal juba algusest peale läbi teha, sellest oli muidugi kasu, aga kõige tähtsam oli see inimeste niisugune hea endia tahtmine kaasa lüüa, kaasa aidata. Minul tuli siis. Seni kui Ernesaks kohale jõudis, oli maikuus, tuli siis alates märtsist organiseerimistööga kooride osas läbi viia, jaga mäletan esimese kontserdi andsime siis meeskooriga. See oli klubiõhtul maipühade tähistamisel. Laulsime siis seal paar-kolm nihukest laulu, mis, mis kahe saime siis korda. Muidugi meeslauljad olid tublimad, üldiselt nad olid rohkem koorides laulnud ja, ja hääletanud. Et nendega läks töö hõlpsaks. Seal tuli ju tegelikult kui piltlikult öelda, alustada ju päris tühjalt kohalt, et vaevalt, et kellelgi või oli, siis võib olla üksikutel mõni noot kaasas. Korja, eks repertuaariga oli raskusi, aga ma mäletan, mitmelgi mehel oli reisi paunas veel alles naudid ja sellest oli suur abi täna Aleksander Loorits, vana Tallinna meestelaulu seltsi laulja ja terve rida teisi, nendel oli, olid seal kaasas juhuslikud noodid ja sellest saime nii-öelda esialgsest repertuaari põuast üle. Muidugi kui juba ansamblite töö käiku läks juba asutiga kirjutama kohe uut repertuaari, lepp Ernesaks, Arro ja kõrge ja noh, mina kirjutasin vähem, mul oli seal kooriga tegemistega said Estoniaga, kirjutas oma sellele populaarse Relvile rahvas, ma mäletan just üks esimesi suuremaid kooriteoseid olitama. Nii et repertuaarinappusest ja puudusest aega, mil saime üle muidugi sinna repertuaari lisandusid ka populaarsed tookordsed, sõjaaegsed, laulud nõutavad teistelt heliloojatelt ja nii et selles mõttes hakkas asi minema. Aga tööpäevad seal jest repertuaari omandamisel olid ka küllaltki pikka ringi ringi, oli seal, see algas hommikul pääle. Ja meestel oli eriti pingeline, sest neil tuli nii-öelda topelttöö teha, tuli laulda segakooris ja meeskooris tulevad meelde, et isegi säärane hästi tarmukas ja, ja energiline nagu Ernesaks tol korrusel oli. Isegi temal oli mõnikord raskusi sellepärast et eks me olime ju kõik harjunud koolidega töötama nii-öelda kaks-kolm korda nädalas, aga seal tuli ikkagi ja hakkab hommikul peale ja pärast lõpetatud. See oli mitte ainult küllaltki suur koormus, vaid ka Ernesaksale kahtlematult ja hiljem varistele, sellepärast et koolijuht pidi olema ikka platsis terve terve tõsise tööpäeva. Nii see töö käis pingsalt lõbusalt tulemusrikkalt. Nüüd veel väike vihje draama kollektiivi tegevusele Eesti NSV Rahvakunstnikult, Ilmar tammurilt. Selles trupis tuleb meil juttu hiljemgi. Aga täna alustagem sellest, kes seal mängisid. Mängisid nii vanad meistrid kui ka noored teatripoisid sest mina ja toomia rajale me just värskelt lõpetasime. Teatrikooli seals tegid kaasa Din põlbrus, hird, rattasse. Rebane pinna. Ühelt poolt, oi see meile väga õpetlik. Ja teiselt poolt probleeme tekkis ramaturgilise analüüsi juures lavastamisel nii palju, et tihtilugu proovid läksid sinna, kus puhtad arutleti, kuidas käsitleda neid probleeme, kuidas näiteks käsitleda, mina mängisin ühte, Siber jaki, kuidas tema peab oma monolooge esitama, kuidas ta Kremlis käis kas suure vaimustuse pateetikaga, võimu normaalse lihtsusega ja selle kasvõi selle ümber ja kõigile kujud analüüsi ümber tekkis väga palju probleeme. Rituaaliga oli muidugi raskus, kõigepealt aastati neid asju mis oli inimestel peas mälus noh, mina näiteks tuletasin meelde oma lugusid, vana kuulus lugu Rooli lugu kopikast, solda diivanist. Siis Lauder tuletas oma kodanliku alal loodud raudtee, millele andis uue teksti mida sa hiljem väga palju kordi korpusse esitatud. Aga siis ka Lauteri asus tõlkima. Ja tõlkis ka suuremaid asju. Näiteks tõlkis Brutki näidendi võstmis lahulias aga katkendid Simonovi vene inimestest ja mitmetest teistest näidenditest. Hiljem. Lauter võttis kätte ja hakkas ise kirjutama. Ja mis puutub draamatrupi juhtimisse, siis muidugi terve pearaskus lasus Lauteril kõige suurema vastuvõtu ja rõõmsama vastuvõtu osaliseks said pinnalaut. Kuulaja pani ehk tähele, et tänased esinejad kannavad kõlavati leid 40 aastat tagasi neil neid veel ei olnud. Aga ometi tulid Eesti riiklikes kunstiansamblites meie vabariigi esimesed aunimetusega kunstimeistrid. Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi seadlusega. Seitsmeteistkümnendast detsembrist 1942 anti Eesti NSV rahvakunstniku aunimetus esimesena Ants Lauterile ja Paul pinnale. Sellesama seadusega said tehnilisteks kunstitegelasteks Priit Põldroos, Eugen Kapp ja Gustav Ernesaks ning teenelisteks kunstnikeks Aleksander Arder, Bruno lukk, Vladimir Alumäe ja Hugo Lepnurm. See oli suur tunnustus mitte ainult asjaosalistele endile vaid ansamblitele, kust kasvas välja tugev kaader Nõukogude Eesti kunstielule. Tahaksin meenutada Ants Lauteri mõtteavaldust seoses ansamblite asutamisega. Ikka ja jälle on sünnis küsida, missuguse teise riigi valitsus või partei oleks sellises olukorras, kui oli nõukogude liit talve esimestel kuudel 1941 tahtnud mõistnud osanud ja suutnud astuda niisugust kaugelenägeliku kunsti, poliitilist ja ühtlasi humaanset sammu. Ei usu, et selliseid siis oleks leidunud. Ja kui Eesti kunstirahva peres oli veel poliitilisi Saulusi, siis valitsuse Seesam kujundas nad peagi Paulusteks. Muusad ei saa vaikida, kui nad teenivad uut ühiskonda loovat ja kaitsvat inimest ei saanud vaikida ka raskel ajal, täna 40 aastat tagasi, kuigi teispool rindejoont sepitseti uusi kuritegelikke plaane Nõukogude maa hävitamiseks. Nõukogude sõjamees kaitses kangelaslikult oma maad, oma rahvast, oma kultuuri.