Meie vana hea Estonia lõpetas oma pika neid kapi ja lubab nüüd ehk poissmeestele teenitud puhkust. Taas tuli suurele lavale ooper tasuleegid, mille sünnilugu meenutavad autorid Eugen Kapp ja Paul Rummo. Niimoodi. Ma mäletan, kui ma jalutasin folkal Paul Rummoga. See oli 1942. aastal kevadel oli niisugune omavahel mõtete vahetamine, et kas meil kirjutaks ooperi ja niisugusel teemal, mis oleks ütleme, kaasaegne ja ühtlasi ka ulataks minevikule käe 1000 sõle. 43. aastal oli 600 aastat sellest Jüriöö ülestõusust ja noores põlves lugesin just maalse laiutustasingi Paul Rummol. Orde tasujad c mon omal ajal nimeliselt ma kirjutasin sümfoonilise poeemi tol korral diplomitööle. Tema kuidagi nii võttis sellest ka kinni. Tõepoolest, et võiks võib-olla sellest aastast kirjutada. Peri ta võttis asja väga tõsiselt, uuris selle ajaloolise taustaga Lenini raamatukogus ka ühtlasi muidugi meenutades seda, mis ta juba teadis. Ja meiega koos olid niisugused väga tugevad lavakunstnikud kui Priit Põldroos ja Kaarel Ird ja teisedki nõiad. Libreto kuidagi nii ühel nõul valmis väga ruttu, ma ei mäleta, kas need kolme või nelja Kuugani kahega või kahe kuuga otsa põrandat metasõnaga ja ja mina kirjutasin vest kvaleerimist poole kuuga ja see on minu elus muidugi Jaroslavli mälestus just kõige suurem. Ma ei olnud Jaroslavli tulles nii väga Ooperilembeline kuju. Maalin kuidagi kodanliku perioodi keskel küll väga tihe teatris käia ja, ja viimati enne evakueerimist. Estonia teatri direktor. Aga Malva rivisse andis tõuke. Ei, ma ei, ma ei ütleks küll appike sinu jutt andis. Ma olin kuidagi nende mõju all, kes ei pidanud ooperit kuigi perspektiivseks, aga just Pasolekkide tegemine häälestas mind ümber, alles siis õppisin natukene ooperile teadlikumalt lähenema ja siis ma avastasin ooperikoor žanri enda jaoks uuesti. Esialgne plaan oli teha Bornhöhe tasuja. Aga mida kauem seal käinud, mõtlesin, ma leidsin, et ma ei tule sellega toime, tundus nagu tasuja suse ooperi jaoks naiivne. Ja siis ma läksin siis täisteed, tahtsime nimetades seda jüriöö, tuled aga normaalne jor tagalat kirjutas oma oratooriumi eelnevalt. Mis Eugen Kapi ka koostöösse puutub, siis ma olin püsti hädas. Sest tema töötas niivõrd kiiresti, mul on meeles, et ta ei olnud veel esimese vaatuse nii sõnalist osa kirja jõudnud panna, kui tal olid juba kõik esimesest aaria valmis. Ta oli mul kogu aeg kannul. Esietendusel ta jõudis siiski alles. See oli 45. aastal praeguse vene teatriront. Mis tookord takistas selle ettekandmist ansamblit nii tublit, kui nad olid siiski ooperi ettekandmiseks ei oleks tulnud kõne alla ja solist oli ka ikkagi vähe. Niisiis, Hugo Lepnurme jõudis oma kantaadile enne ooperiautoreid panna nimeks jüriöö tuled. Võitluse lõkked lõõmusid taas ja sellepärast 600 aastat tagasi toimunud sündmused leidsid keskse koha meie kunstirahvaloomingus ka Jaroslavlis. Hugo Lepnurme. Kõik mõtted keerlesid selle ümber. Jüriöö terve selle aktsiooni seal ei olnud muidugi ainult mitte kujutava kunstinäitus, kirjanikud võtsid ju sellest väga osa. Luuletusi tekkis voolikut samuti ja Eugen Kapp kirjutas oma patriootiline sümfoonia esimene sümfoonia just sel ajal ja see sisult on kah tegelikult selle Jüriöö üles tõuseb temaatiline täiest, kuigi ta seda ei ole väljendanud, aga, aga nii ta mõtles, mis tol ajal rõõmustas, tagantjärele rõõmustab. Seal viibivad eestlased said ise üksteisega väga lähedasteks, kus meil oli tõepoolest hea kontakt omavahel. Siis tekkis meil tutvusi ju liidu teiste rahvaste, meie ala esindajatega mis on tänapäevani jäänuk. Sealt avanes palju palju. Meile ega seda ei oskagi. Nii lühidalt kõik rääkida, seda pikka ja suurt sisu üles loetlemata kõiki teoseid, mis professor Leppnurm tagalas kirjutas, kuulunud kaheldamatult kontaadid, suur oktoober ja jürituled eesti vokaalsümfoonilise teoste hulgas tähele pandavamate hulka. Ma mäletan, et ma võin patriootiline sümfoonia esiettekannet 1943. aastal, 23. aprillil Moskvas ja 23. aprillil joosta tähistati jüri ülestõusu ja muidugi ka Ernesaks kirjutas tolleks oma helitöid, lagunev kantaat, sõjasarv, siis Jüriöö tuled olid valmis, Hugo Lepnurmel paljud koorilaulud, tuletasime meelde ka rahvalaul ja rahvaviise. Millised oli tarvis tol korral nähtsamblitele ja no ühesõnaga elu kees ja õpetama niiviisi, et loominguline Herdame niisugune entusiasm oli väga suur, kõigil Meilt oodati Eesti muusikat ja seda ei olnud kuigivõrd siis igaühel, kes selleks vähegi oli võimeline tulised hakata tegema. See oli eriline aeg. See oli aeg, kus inimene oli väga tugevate tunnetega laaditud. Ta pidi samal ajal armastama ja vihkama. See oli ajajärk, kus inimesed arenesid palju jõudsamalt. Aegisi dikteeris seda. Me ei saa kaugeltki ütelda nii, et kõik läksid Nõukogude Liidu tagalasse, olid valmis, jagab küpsed inimesed oma vaimulaadilt mõttelaadilt juma, teolt ansamblites me kogu aeg tegime enesearendamis tööd. Kui me olime ringreisil vagunis olles meil hakkasid silmapilkselt õppusid peale. Meil olid dialektid materialismi ring, meil oli kommunistlike noortering, mil oli konstitutsiooniring, meil olid keelteringid, meil olid muusikatunnid kogu aeg, inimesed töötasid enese kallal. Ja ideoloogiliselt see avaldas väga niisugust Tsementeerivad mõju. Kui inimesed läksid sinna, nad ei teanud veel, kelleks nad kujunevad ja kui nad tagasi tulid, siis nad ise imestasid iseennast. Kes nad siis olid? Mina peamiselt just tegelesin ansamblis kasvatusküsimustega. Olin ansamblit inspektor, kaasa sõitsin ka ringreisidel ja olin kontaktis inimestega ja me olime väga suured sõbrad. Meil oli komsomoliring, seal, seal oli väga aktiivne Georg Ots. Küll ta nii kaunis poiss ütleksin, seal oli Jüri Järvet samuti võrdne niivõrd suurepärased noored aktiivsed. Siis Harald Uibo ja arutlused, mis me kuus nende ta õppuste eesmärgil tegime. Need andsid inimestele meeldivaid kokkusaamisi. S. Ta oli näiteks Jüri Järvet ja Georg Ots. Ma arvan, ansamblite mõju tänapäevale ja tulevikule on tähtsam sellest, mis tol korral meie tegime selles mõttes, et mida ansamblid andsid jah, tuleviku Eesti Nõukogude kunstile. Me ei tea, kas Georg Otsa oleks lauljaks kujunenud kui ta ei oleks ansamblisse tulnud. Ta teatavasti oli hoopis teistel aladel siirdumas. Me ei tea, kas meil oleks olnud suurt kaasaegset näitlejat Jüri Järvetit, kui poleks ansambleid olnud mitte nii palju seda, et ta nüüd ansamblis jõudis, nii väga suurele kunstimeisterlikkusele jõuda noorukese poisina vaid kas ta oleks üldse kunstialale sattunud, kui ta jalgsi sinna tulnud. Ja nii võib mõnegi teise-kolmanda kohta niisuguse oletusi teha. Siinkohal tahaks hetkeks pöörduda kogumiku kunstiansamblid suure isamaasõja päevil poole, kus on kirja pandud lustakas teadvustus Georg Otsa ühe esinemise kohta tema kunstnikutee päris alguses. Kontereeris Paul Pinna ja nüüd esineb laulja ots. Ega see ei ole see päris ots, päris ots on Tallinnas. See siin on aga päris otsa. Teine ots, Georg. Sõjamees. Matussepi. Koolielektrist. Kui ma sinna jõudsin ja novembrikuus Lenin kaks, siis ma natuke nagu detsembrikuuni sisseelamiskulud ära. Ja siis ma hakkasin kohe seal tööle. 43. aasta jaanuarikuul kirjutasin kõigepealt kaks instrumentaallugu oli meloodia, tšellole ja klaverile. Seda on kadunud augus, karjus, Plaati mänginud, kõlab võrdlemist tihti eetris. Ja siis oli klaveripala hetk mis nüüd on hakanud elama. Matti Reimann, mitu korda mänginud. Jüriöö ülestõus oli meil möödunud seal 600 aastat, seal Moskvas oli siis kontsert ja mind paluti kirjutada midagi orelile, sest Hugo Lepnurme pidisel orelil mängima. Ja järgmine asi oligi mul siis orelile Mastoosu edasi tulid juba kõiki koorilaule. Mõningaid säädia, frondi, montaaži, muusikat ma seal olin seal poolteist aastat. Kirjutasin üks, 50 kruusal ära, igasugused. Niisugused nii tõhus nendest produktiivsust ei ole. Pärast seda soolik. Mäletan, ühel varahommikul jalutasin Volga kaldal, lill magas, veel, kirjutab kadunud Priit Põldroos oma mälestustes. Ma jõudsin gigandi juurde, kõik oli vaikne, aga korraga kuulsin klaverimängu, mis nagu kordas ikka sama motiivi kord nii kord natuke teisiti. Astusin sisse ja nägin, et Edgar Arro komponeerib hoolega. Pidin juba märkamatult lahkuma, aga Arranegi mindia peatas. Ütles, et on just uue laulu lõpetanud, mis peaks džässorkestrile sobima. Laul oli kodulinn Tallinn ja Arro mängis ning ümises selle mulle ette. Nii olin ma esimene, kes seda laulu kuulis. Minu loomingunimekirjas on märge, need on loodud 24. juunil 1944. Siin tuleb abiks meenutama ka sõnade autor Otto Roots. Meie väeosa jõudis tuuga jõe kaldal, me olime võrdlemisi lähedal, Narvale paistis purustatud Hermanni kindlus. Ja õieti see oli esimene tähis Eestist pärast tagasijõudmist tema piiril. Ja selle aiandil samas telgis sellisamad sinna jõudmise päeval selsamal õhtul sündisidki esimesed read sellest Tallinna refräänilist, mida hiljem siis saatsin kõrvetähtede 1000 tuikavat tulite. Boris Kõrver ise oli nii nobe kirjutaja, aga tema ei hakanud seda sellel tekstile muusikat looma, ütleb bee, sinu soli refrään, ainult. Mulle meenub kodulinn Tallinn ja nii edasi. Ja see palju aega ei võtnud, mul see viisakas, kui peas keerlema raudtee oli nagu, kui midagi tegemata on, siis ikka ei saa nagu hästi magada. Hommiku leidsime vabaklasside kandis istujaid number ühte nime number üks ja panin kirja nii-öelda loome tänapäeval, nüüd räägime ühehäälse hormoonia, kellega palju see aega ei võtuks, jaks, laul hakkas liikuma kohe, aga ilmselt kõigil oli juba teada, et niikuinii eesti varsti vabastatakse. Siis seal ta palju ei saanud, nii levida selle tõttu ettevõtte kodutee jalge all. Laul jõudis enne vist Tallinna, kui teie ese jõudis. Kui ka oma Maasi lina. Kaasimmi. 47. aastal lõpetati Estonia teatri taastamine ja ka siis oli Eugen Kapp see mees, kelle teos tuli pidulikul avamisel ettekandele kogu Kalevipoeg veel lõplikult valmis ei olnud. Aga esimene vaatus andis sellest meie koreograafia ühest tippteosest teatrikülastajatele esimesed muljed sõja ajal taastasitama Kalevipoja, kas see Kalevipoeg, mis te seal lõite, erines palju sellest päevast? Loomulikult väga sellepärast, et ma isiklikult pean ütlema nii. Vesed Ta oli väga naiivne tol korral. Alusel siin olles annab 40. aastal con jah, 40. aastal. Et nähtavasti need aastad olid tõepoolest suureks kooliks mitte ainult elukooliks või ka loomingulises osasustama koht tol korral väga paljude väga tuutu nõukogude heliloojatega, nagu Šostakovitši, Ramos, restoraniga, Kabalevskiga, Šebaliiniga ja Reinik rõivad, paljud teistega ja kuulates nende loomingutki eriti Stakovitše loomingut, ütleme seitsmendat sümfooniat siis kuidagi see mõjus niiviisi minule ka väga. Ja nägin, et see enam ei kõlba kusagile ja repredutseerides kuus või seitse tantsu. Ma tegin vist kaks süütis sellest tol korral seal nad mängisid mõlemad süte ühes oli vist viis või kuus tantslasel, teisel oli ka neli või viis. Need said spetsiaalselt tehtud spetsiaalselt ja kõik see aitas ka teatavas mõttes, kuigi need spetsiaalselt kahele klaverile siiski teatavas mõttes orkestraalselt, nii et ma kogu aeg teadsin, et vot vot seeerr peab etendama, tänab puupille ja nõnda edasi. Seltsimees summo, kas võite oma koostööd ka teiste autoritega meenutada? Koos kappida oli veel üks niisugune lavastus, juunipäevad olid aga Pealkiri souli laulda seal tantsu, seal oli ka vist deklaratsiooni pisut, sealne tuli, minul mõned mõned laulutekstid ja Skaptegi muusika, sellele võitlus ei tee ja võitluste rasvane, see ei olnud selles Sis arroga. Me kavandasime üht üht nisust ka midagi taolist, vokaalsümfoonilised süüti millest ka üksikut laulud kadunud altari repertuaari jäid ja mida ta laulis ka veel siia jõudes. Läp normega oli üht-teist laulude osas ja 43. aastal korraldas siis meie valitsus ühe rahvalike laulude võistluse esialgu tekstides kui ka pärast muusikas Cap nimetasin tööd ja võitlust. See töö ja võitlus jõudis tookord esimesele kohale seal võistlusel, aga kuna sellel samal tekstile tekst on üldse vähe kahjuks tegid ka seal Leppnurm ja Ernesaks ja kaabistarra tegid siis need laulud läksid nii-öelda kaotsi ja siis ma kirjutasin nendele uued teksti ja sealt on siis Ernesaksa matkalaul. Neil muusikameestel oli väga tihe side ka seltsimees septeriga, kes kuulus sinna juhtivasse ummikusse. Seitsmes Johanil mõningaid mälestusi seotud temaga. Johannes Semper mängis ansamblite elus väga tähtsat rolli, tema isiklik mõju oli juba niivõrd suur, et seda iga seal olev liige mäletab tema Firudeeritus jättega. Suur isiksus ise. Tal oli väga hea tööstiil, ta pani terve ansambli tööle, järjekindlalt toimusid proovid, toimusid kontrolletendused väljaastumised ja alati viibis Semper isiklikult, seal saabli käes oli gigant, see tähendas tegelikult see oli kinoklubi ka Yahovia. Teinekord oli siis meil elamisruumiks teda talvederi vaheseinad ega, ja all saalis püüdel sai, proovisid teha ja need proovid hakkasid seal peale hommiku. Kõige virgem oli Bruno lukk, kes tuli hommiku pool kuus klaveril harjutama ja sellest ajast peale hakkas peale kuni õhtu siis pool üheni. Ma tahtsin veel lisada Est seltsimees Johannes Semperi isiksust, tema oli kunstiline juht, ühtlasi kunstide valitsuse juhataja ja aga siis pärast teda oli ansamblite kunstiline juht ka ühtlasi nii et detsembri inimlikkus ja sõbralikkus ja tarkus igatahes avaldas väga sügavat mõju ansambli üldise arengukäigule ja tema sisulisele küljele. Eesti riiklike kunstiansamblite tegevust ja tähtsust on palju analüüsitud. Jaroslav on ja jääb meile suurepäraseks sõpruslinnaks, kust hakkas lopsakalt võrsuma Nõukogude Eesti kunst. Kas nimetada meie kunsti suurkujusid, kes alustasid seal? Kas loetleda kollektiive, mis vabastatud Nõukogude Eestis oma tegevust jätkasid ja töötavad tänapäevani?