Sim, kas sa tead, mis ühendab sind Bono? Bono all, kas sa pead silmas? Vaata, ma tunnen ühte naist, kellel on koer nimega Bono. Ei, ma ei mõtle, mõtled seda koera? Ta on üks taksikoer. Ei, ma mõtlen uue ansambli U2 lauljat Ponot. Ei, ma ei tea, mis meid ühendab peale selle, et praegu seda saadet salvestades mul on päikseprillid peas, Ponol minu arust on ka tavaliselt päikseprillides. Jah, ma seda just mõtlesingi, et see toas päikeseprillide kandmise komme. Kuigi ma ei, ma ei tea, kas see on õiglane öelda, et sul on see komme lihtsalt täna mul jäi see silma, sest kui ma vaatan sind läbi Skype'i ekraani on kuidagi palju. Noh, kui tavaliselt on eksale Chimm vastas, siis täna on kuidagi nagu kuul Chimm. Mis on juba sammuke lähemal Ponole põhimõtteliselt? Jah, täpselt, aga mida ma teha saaksin, et ma oleksin nagu nagu full puna sinu jaoks. Et ma läheksin täitsa täitsa Bono Ponomis, Bono nii-öelda rohkem vist nagu mingit maailma valu ja heategevust, võib-olla. Stuudios seda saadet tehes ma ei tea, kas ma jõuan nii paljusid asju korraga teha. Bono, Bono on nagu noh, võib-olla lihtsalt nagu vanem inimene, suuremate kogemustega oskab nagu rohkem asju korraga nagu õhus hoida. Ma ei tea. Väga võimalik. Üritan, üritan, mis need olid, heategevust ja maailma valu tunda või. Vähem vahel vahepeal võib laulda ka niimoodi, nagu Bono laulab. Okei, ma katsun järgmisel nädalal vähemalt ühte neist kolmest tegevusest teha veel lisaks saate tegemisele. Lihtsalt, et olla rohkem Bono moodi sinu jaoks, ma tean, et see sulle meeldiks ja ma tahan sulle meeldida. Tere, minu nimi, nibu krustak. Tere, mina olen Jim Ashilevi ja te kuulate taas pärast pikka suvepuhkust saadet. Popkulturistid neljas hooaeg on alanud, suvi on läbi, põhimõtteliselt mingid riismed on veel järel, vahepeal päike paistab, aga olgem ausad, kaamos on tulekul nagu vurr. Muumioru, lähene vur, mäletad urri või ei mäleta? Hurran võib olla muumioru, lugude tegelane, ta on selline. Kui mu mälu mind ei peta, siis selline tumesinine, mäekõrgune. Selline vaikne jah, ja ühtlasi ka mäekujuline põhimõtteliselt sihuke vaikne tegelane, kellel on hambad ristis niimoodi, okei nagu tal oleks jube külm ja, ja kui ta niimoodi muumiorule liuelda läheneb, siis kõik ümberringi jäätub. Ja see on probleem, muumiorus keegi väga ei taha, et kohale jõuaks, sest siis läks liiga külmaks. See kõlab kohutavalt, ägedalt ja põnevalt. Ma peaksin uuesti lugema kaldkriips vaatama muumioru lugusid, et, et võib-olla siis ma oleksin natukene pädevam vastama küsimustele, nagu, kas sa tead, kes on hurraa. Ja vaata, kui sa guugeldad tema soomekeelsed nimed, mürk, mörtsale, jäta kohe täiesti vabalt üles, ma pean, ma pean ütlema, et mul tuleks meelde, kuidas soomekeelseid asju üles kirjutanud mürktanner mürk kahe kohaga ma kahe käega. Okei, loomulikult kahe käega, sest. Panin viimaseks täheks hõõr millegipärast, sest sest nutitelefoniga on raske. Ei mürgiööga mürke, mürke, aga kui seal ei ole nagu saarlased oleksid koos soomlastega koos välja mõelnud seda, et ega see mürk tal ei ole, kahte kaad on üks ainult vabandust. Kui ma vaatan seda pilti, siis, siis mulle tuleb ka see, see tegelane lapsepõlvest tuttav ette. Ma arvan, et lihtsalt peaks nagu rohkem muumisid vaatama, et et kõik see meeles oleks, sest. See on üleüldse ja see on üleüldse sihuke hea asi, mida meeles pidada ja vaadata, rohkem muumisid või lugeda muumiraamatuid. Ma hiljuti näiteks ostsin oma tütrele muumioru lugude raamatu ja need uued väljaanded on nii nunnud ka veel, nad on sellise, et noh, täitsa vanakooli raamatu moodi veel siuksed. Raamatu selg on niimoodi kangast, vaata sihuke ühevärviline ja kangast ja siis on selline tore kaanepilt ja mõnus formaat on neil ka siuke nagu käepärane, et mahub ilusti kotti ära, mitte ei ole niisugune tohutu suure formaadi, lina, mingi pildiraamat, vaid just nimelt ikkagi see lugu on seal sees või noh, neid lugusid on palju, eks ole, erinevaid, et see on nagu omamoodi selline seriaal. Aga jah, üks lookeana on seal sees ja siis väiksed siuksed, mustvalged pildikesed on ka juures, aga mitte midagi nagu üleliia efektitsevat, siis lihtsalt niisugune mõnus, mõnus raamatuke, mida oleks armas leida kuskilt ma ei tea Norra metsaonnist näiteks, kuhu sa põgeneksid, võib-olla vahel tööstressi eest, näiteks. Vaata vaata siin Belgias ma olen kogu aeg ümbritsetud smurfe idest ja Asterist Asteriksisse obeliksist ja lakid ja din-din-din-din on siin veel eriti kuidagi tähtis tegelane. Tähendab vaata, mina ei ole tset neid multikaid kunagi vaadanud. Asterix ja Obelix koomiksi väga palju, lugesin smurfe, ma mäletan mingitest multikatest pakiljuki, ma mäletan ka mingitest multikatest, aga sant hääni ma nagu ei, ei, ei vaadanud ega, ega ei ole neid koomiksit lugenud ja siis suvel ma käisin vahepeal sellises toredas Soome linnas orvu. Ja see, see fakt, et ma olin Soomes ja, ja, ja käisin mööda siis selliseid kohalikke poode tuletas mulle väga-väga sisuka meelde, et kunagi olid olemas sellised toredad multikategelased või raamatu tegelased nagu muumid sest nende nende jälgi oli seal seal igal pool mööda poode laiali puistatud. Ma tõin sealt koju näiteks kaks pakki muumide salvrätikuid, et ma saaksin pärast söömist oma suud muumidega puht pühkida. Ja siis ma tõin ühe külmkapi magneti ja ühe märkmiku, kõigil olid muumid peal. Et, et läksin peaaegu nagu muumi hulluks, aga ei ole, ei vaadanud ega lugenud muumide kohta midagi. See on naljakas, et Ma hiljuti ei, mitte hiljuti noh, mõnda aega. Okei, üks juba väga, väga ammu ühe ühel ajal kunagi kaugel, kaugel muinasno see oli, see oli see aeg, see oli, see oli aegade hämaruses, kui toimus, kui ma käisin ükskord Soomes ja siis kohtusin seal ühe inimesega, kes näitas mulle erinevat muumide möödži mingeid taldrikuid, mingisuguseid kruuse ja värke. Sest et see oli nende tootesarja osa ja mul oli töö pärast põhjust nendega tutvuda ja siis. Ja siis ta üllatus, kui ma ütlesin talle, et ja ma tean kõiki neid tegelasi, kõik eestlased teavad, sest et me ka kasvasime üles vaadates muumised ja siis ta oli üllatunud, et ta tõesti või ma ei teadnudki. Ja see on ülikummaline. Kas tõesti iga soomlane ei tea, kui kuulsada muumid ka igal pool mujal, eriti naaberriikides, nagu näiteks Eesti või Rootsi. Ei tea jah, seda möksi võiks muidugi Eestis ka rohkem olla, sest sest kuigi Porvus ma seda ei näinud, aga Helsingis küll oli näiteks müügil muumi muumide pildiga, rula vatesse, rulase tekk, vaata see see puidust osaleb, veel seistakse ja ma nii väga tahtsin seda endale, sa ei, sa ei kujuta ettegi, ma pidin ennast tagasi hoidma. Mis, mis küll on täiesti vastu, kui me eelmise eelmise osa lõpetasime kunagi kauges, kauges minevikus suve alguses, siis me nagu ütlesime, et suvel peaks laskma enda riigilipul lehvida, mis, mis kõlab nagu, et see, et ma oleksin võinud ju siis selle rula endale osta seal ja mööda Helsingit, et ringi kimada. Aga, aga ma hoidsin ennast tagasi ja ostsin omale hoopis ühe mütsi kus ei olnud mumisid peal, see oli lihtsalt üks, üks üks kena müts. Ja aga see ei ole, see ei ole mitte friigil lipu lehvitamine. Ei, aga sellest võiks eraldi rääkida. Oled sa valmis selleks? Mütsist või muumidest võib riigilipust või riigilippu lehvitamisest see esimene saate alguses on kuidagi nii käest ära läinud, et nüüd ma miks ka mitte? Nii esiteks minu meelest see algus on vägagi käes, ma ei tea, kuidas sa tunned, et see käest ära, võib-olla see on lihtsalt minu käes, mul on libedad käed või? Miks sa oma käsi libedaks tegid, enne saate algust? Mul on hästi kuiv nahk, ma pean kogu aeg Treimitama seda ja siis ta on keskmisest libedam kogu aeg, nii et ma saan aru, inimesed ei taha mulle kätt suruda ja üldse hoiavad nagu eemale, sest see on natuke kahtlane. Kõlab nagu eraldi saate teema, võib-olla järgmisel nädalal. Libedad käed, libedad käed. Me läksime suvele vastu selle loosungiga, et me laseme oma friigilipul lehvida. Ja kes ei mäleta, kes ei kuulanud meie, mis saadet siis teil on võimalus saada üle kuulata, sest meil on selline vapustav kodulehekülg nagu popkulturistid, punkt com. Kus on kõik Meie varasemad saated ilusti saadaval. Aga kes kuidagi põhimõtteliselt ei taha kuulata asju, mis on tehtud minevikus siis lühidalt, kokkuvõttes me rääkisime Elton Johni filmist, blokitme on ja, ja Ivo, sina ütlesid, et osa sellest elamusest, mis sa sellest filmist said, seisnes selles, et sa said justkui julgustust või, või, või mingisugust või, või see film andis sulle meeldetuletuse, et tuleb lasta oma friigilipul lehvida. Siis on elu huvitavam. Nüüd küsimus ongi selles, et kas me lehvitasime oma friigi lippe suvel ja ja mis siis sai, ma võin alustada, mina ei lehvitanud, mitte midagi ei saanud. No ma ostsin selle selle mütsi, et noh, selles suhtes müts oli nagu rohelist värvi natukene sellise teistmoodi lõikega kui tavaline või ütles, et see oli nagu noh, et selles suhtes võib-olla natukene natukene nagu ei tegelikult noh selles suhtes, et ikkagi, kui ma endale ütlesin seda, seda seal suve suve alguses, et peaks nagu kuidagi olema sellisem sellisem friigilikum, siis ma arvan, et ma ei, ma ei mõelnud selle all mitte seda, et ma ostan uue mütsi, aga ma arvan, et see probleem ongi selles, et ega ma tegelikult ei defineerinud enda jaoks kuidagi, et mida ma sel ajal üldse soovin saavutada, et võib-olla see, see mure oli selles, et miks, miks ma ei lehvitanud üldse selle suve jooksul ja kai liputanud, mis võib olla ühe selle riigi lipu lehvitamise. Alavorme. Lipuga saab igast asju teha. Aga. Ma ei tea, jah. Vaata lipuga saab liputada. Jah, niimoodi, et sa nagu varjad strateegiliselt oma mingeid kehapiirkondi lipuga ükskõik millise lipuga siis, ja siis. Lipp Lipp ongi strateegiline, aga ma ei tea, kas sa pead sellega strateegilisi kehaosasid spetsiifiliselt varjama. Ma mõtlesin liputamisel nagu lipuga lepitamist, lihtsalt. See on lihtsalt vale sõnakasutus. Okei. Võtame tagasi, võtame tagasi. Ma ei tea. See on nagu keeruline teema selles suhteliselt. Ma nagu tean, et, et kui ma seda filmi vaatasin, siis mul tekkis selline tunne ta, et ma peaksin olema, ma ei tea, kuidagi julgem oma omaeneseväljendusega ja, ja oma oma kuvandiga või kuidagi mitte nii väga tagasi hoidma omasta, tõelist mina, nagu ma seda tol hetkel vist väljendasin või mõtlesin, vähemasti. Aga aga ma ei tea täpselt, mis need tegevused on ja, ja siis, kui ma nagu päriselt sellele mõtlema hakkan, siis võib-olla võib-olla see ei olegi nagu probleem, et tegelikult võib-olla ma olengi täpselt selline nagu ma olen, et selle asemel, et et, et osta omale näiteks muumidega muumidega, rula ja sellega mööda Helsingit lihtsalt keskpäeval ringi tormata. Et selle asemel, mis tudengimütsi ja sängi nagu tegelikult tegelikult päris mina, mul lihtsalt, ma ei tea, mis ma sellest mütsist räägi mulle täiega lihtsalt meeldib see müts, mis ma ostsin, ma olen seda terve suve kandnud, hoolimata sellest, et ilmad on palavad olnud ja, ja, ja võib-olla ei ole vajagi mütsi kanda, aga see lihtsalt on, on äge müts. See mütsijutt muutub aina kuidagi veenvamaks. Alguses, kui saaksite rääkida sellest mütsist, siis tundus nagu kõige kaugem asi friiklusest, aga nüüd, kui sa muudkui korrutad ja rõhutad, kui äge müts on ja kui rahul sa tegelikult oled, sa selle mütsi said ja vahet ei ole, et kõik muumid jäid riiulitele poes. Siis tahaks nagu näha seda mütsi. Mida sa veel sellest mütsist rääkida oskad? Ta on ta, sa, sa nii-öelda nagu sa tematad teda ja mitte ei sedata. Armas, armas kosto, roheline, tumeroheline. Ta ta on, on tehtud soome disainerite poolt, aga toodetud Eestis, ma lugesin seal poes üllatusega, et see oli hoopis Eestis tehtud, sellepärast mõtteliselt Soomest vist kõige rohkem ostsingi. Ma tean, nüüd ma ei taha enam sellest mütsist rohkem rääkida, kuidagi isiklikuks läheb. See on, sa tahad, et mõned asjad jääksid sinu ja su mütsi vahele. Näiteks mu juuksed pritsid mütsi teiste asjade seas. Ma olen ära unustanud, kui palju me täiesti sisutut juttu räägime. Kohtuvad tere tulemast tagasi stuudiosse. Tere tulemast tagasi. Riigilipp jah, sellel lehvitamise tagamõte või tegelik tähendus oli just nimelt see, et me peaksime rohkem olema need, kes me oleme nii-öelda ja see on üks põhilisi probleeme inimeseks olemise juures. Olla see, kes sa oled, sest et esiteks, kes ma siis olen, kes on see mina, kes arvab, et ta on mingit moodi ja selle peale on väga paljud filosoofid aastatuhandete kaupa kulutanud unetuid, öid, et seda mõistatust lahendada ja mitte ainult filosoofid, vaid ka lihtsad inimesed. Tahes-tahtmata peavad selle küsimusega tegelema, et kes ma olen ja milline ma olla võin ja ja milliseks ühiskond mind muudab ja ja milliseks me iseennast muudan, et olla kuidagi aktsepteeritav või, või meeldiv teistele, et see on huvitav, kui kui seda teadlikult jälgida, siis on praktiliselt igas ärkvel oldud tunnis on, on mitmeid hetki, kus tuleb langetada otsus, et kas ma juba esiteks, kuidas näiteks sõnastan midagi, kui ma midagi väga lihtsat kellelegi ütlen, kas ma ütlen niipidi või naapidi, mis näoga ma seda väljendan? Millise hääletooniga? Kui kaugel ma seisan vestluspartnerist, kui ma seda ütlen? Neid nüansse ja tegureid on nii palju, mida tuleb arvesse võtta, et teha mingisugune lihtne liigutus või lihtne žest või või astuda mingisugune lihtne samm. Ja, ja kui ma hiljuti nägin Instagramist sellist tsitaati, üks minu väga lähedane inimene võiks öelda. Kõige lähedasem inimene võiks öelda, et isegi inimene, kellega ma jagan oma elu ja kodu pani Instagrami mingisuguse tsitaadi, meeldetuletus iseendale, see oli kuskilt mujalt võetud seal inglise keel originaalis, aga see kõlas kuidagi nii, et meeldetuletus iseendale ära pisendada ennast selleks, et teistel oleks mugavam. Ja seda võib võtta üleskutsena, ma ei tea egomaniakk aalsusele ja täielikule teistega mittearvestamisele, et põhimõtteliselt kui ma tahan, ühesõnaga, et kui tahad, siis muutu uuesti nelja nelja-aastaseks lapseks on ju, et kui tahad, siis. Ma ei tea, lenda lennukis niimoodi, et sa nagu röögid ja loobid asju, näiteks kui, kui tuleb selline tunne peale, onju või siis või siis te mingeid muid hullusi, mis on kõigile teistele väga ebamugavad, aga aga pole mõtet, et seda ilusat tsitaati tõlgendada nii äärmuslikult. Sest et kui võtta asja nagu rahulikumalt ja veits mõistlikumalt mõõdukamad, siis on ju väga oluline meeldetuletus, mis võiks olla iga päev meeles. Isiklikult, ma tunnen nii palju, kuidas ma vahel näiteks jätan midagi küsimata, sest et mul on piinlik või või ma ma ei tea, jätan kellelegi midagi ilusat ütlemata, sest et ma ei taha olla pealetükkiv või no ja need otsused või need, need situatsioonid ei pruugi isegi olla mingid nagu vestluse kesksed olukord, need võivad olla ka midagi muud noh, puhtalt, ma ei tea, teiste inimesi, ei teiste inimestega koos elamine, teiste inimeste seas elamine ühiskonnas, eksisteerimine on pidev, selline teistega arvestamise mäng, kus sa pead kogu aeg nagu navigeerimine seal malelaual, justkui sa pead kogu aeg nagu võtma arvesse, kus teised paiknevad mida nemad vajavad, mida nad ootavad sinult, kuidas sellele kõigele reageerida, eks ole, ja ja selle mängu tulemus võib olla see, et sa võid ennast kaotada tegelikult või sa võid hakata esitama mingit versiooni endast, mis läheb vastuollu su kõhutundega, sinu. Ma ei tea, loomuliku, sellise loomuliku olekuga, loomuliku lõdvestunud, päris olekuga. Ja see on halb, kui see juhtub selliseid esoteerika minutit ja see ei ole tegelikult nagu noh, tingimata esoteerikaga minu arust see on niisugune nagu tava. See on tavaline küsimus, iga tavaline igapäevane küsimus. Et selles mõttes riigilipp parem oleks kui see lehviks, sest et siis me näeksime, et kõik on friigid ja, ja meil oleks nagu vähem häbi. Ma arvan, et häbi hoiab inimesi väga palju tagasi. Jah, ma kindlasti nõustun sellega, et see ei ole esoteerika, mul on mingi teatav selline reservatsioon või, või vastumeelsus igasugusele esoteerikaga, see on täitsa selline oluline eluline teema, et nad lõpptulemusena nagu sa ise ka alguses neid näiteid tõid, et, et seda ei mõtet, et lihtsalt lase, lase endal olla selline, nagu sa tahad, ilma et sa peaksid nagu teiste järgi seda kõike seadma pidevalt, et noh, seda võib tõesti tõlgendada sellena, et et nüüd võib, võib tõesti nagu teiste vastu olla nii halb ja kui tahes, pesid sulle endale mõnus on, aga ma arvan, et iga mõistlik inimene teatud mõttes isegi tahab olla meeldiv teistele, et see on, see on nagu ka noh, näiteks mina ise küll tunnen seda, et et, et see, mis mind õnnelikuks teeb, on ka see, et ma saan olla noh, teiste suhtes empaatiline või ma, ma saan aru, et noh, kui ma olen lennukis, et teised inimesed tahavad siin ka oma ruumi ja oma aega ja oma tunnetust, et ma ei et ma isegi nagu tunnen ennast õigesti või hästi, et ma ei peagi ennast tagasi hoidma, et ma ei karju seal näiteks või et noh, see ongi nagu täiesti loomulik osa aga sealt mingist mingist hetkest hakkab nagu see piir nagu järjest sissepoole trügima, et, et noh, kui palju sa siis tunned õnnelikud selle üle, et sa saad ühiskonnale pakkuda pakkuda seda, mida kõik su ümbert nagu ootavad ja vajavad, versus see, et mida sa siis teed selleks, et, et nagu päriselt ise õnnelik olla. Ja see on kuidagi nii, vähemalt minu enda jaoks niisugune küllaltki dünaamiline protsess, et. Ma püüan olla küllaltki siiras inimene, hoolimata sellest, et mida ma teen, et kas ma, kas ma olen siin raadio stuudios, kus ma tegelikult teatud mõttes ikkagi olen karakter et hoolimata sellest, kas ma isegi tahaks seda või mitte siis fakt, et ma juba olen mikrofoni ees ja see saade läheb avalikus, et inimesed ka tõenäoliselt vähemalt et mingis osas kuulavad seda tekitab mus nagu teatud siukseid filtreid ja piiranguid, mis, mis muudavad mind natuke teistsuguseks. Ja, ja sama on ka näiteks tööolukorraga, et noh, ma, ma tean ka Mul on täiesti erinev TÖÖ persoon sellest, kes ma võib-olla olen täiesti nagu vabal ajal või täiesti kodus omaette olles ja, ja kuigi ma tõesti püüan vahel neid asju nagu võimalikult tasakaalustatud, ma ikkagi endale jääksin siiraks, et noh, lihtsalt ma olengi selline inimene ja, ja see sellest ei ole, et ma olen nüüd töökeskkonnas või raadioeetris või kodus või või lennukis, et noh, teatud mõttes ikkagi need piirangud on. Ja seni ma olen nagu nendega ise vähemalt rahul olnud. Aga noh, nagu sa kirjeldasid, et tõesti, vahel hoiab ennast tagasi sellistes väikses väikestes asjades nagu tahaks võib-olla tihedamini öelda inimestele, et nad on midagi väga hästi teinud või, või et nad näevad täna kenad välja või või et lihtsalt ma, ma igatsesin neid või, või, või, või mis iganes asju, mis tegelikult tunduvad nii banaalselt või nii normaalsed või nii nagu õiged. Aga samas noh teatud mõttes, kui sa absoluutselt igale nagu sellisele tundele kuidagi järgi jooksed ja, ja välja hüppad, siis on täiesti võimalik, et väljaspidiselt sind peetaksegi natukene Friidiks, sellepärast et see ei ole kuidagi see ühiskondlik norm. Ja vot siin nagu minu jaoks asi, muutub natukene nagu kurvaks, sest ma tean, et noh Ikka rohkem või vähem nagu tagasi teatud mõtetes ja ja mõtlesin, ma ei ütle otseselt kuidagi vale on või, või halb on või, või et see on minust ebasiiras, aga, aga see tsitaat nagu minu jaoks nagu peamiselt tähendab seda, et ma võiksin vahel nagu endale meelde tuletada, et selles ei ole nagu midagi halba. Et ma tahan nagu öelda näiteks inimestele hästi või vahel teha mingeid siukseid asju, mida mida võidakse pidada nagu liiga lapsikuks või või mitte nagu väärikaks. Sellepärast ma ei oskakski ette kujutada oma elu ilma loomingut, kui ma ei saaks kirjutada, kui ma ei saaks teha teatrit mismoodi ma siis lahendaksin selle pinge, mis tekib sellest, kui ma ei saaks väljendada kõike ja mingeid asju ma ei suudagi või ei oskagi väljendada väljaspool loomingut, ma arvan, et see ühest küljest näitab, võib-olla, paljastab minu ebaadekvaatsuse sellises nagu tavasuhtluses või tavaelus. Aga teisalt ma arvan, et on ka tõesti mingisuguseid teemasid või tundmusi mida ei ole võimalik edasi anda päris selgelt, lihtsalt vesteldes, näost näkku või kirja teel, mis, mis nõuabki, mingisugust teistsugust meediumi ja neid meediumid pakub, looming pakub, fantaasia pakub kõik, mida me kokkuvõttes nimetame siis kunstiks või kultuuriks veel laiemalt. Ja rääkides näiteks friigi lipu lehvitamisest, siis esmajoones ma tunnen, et lehvitamine saabki vabalt toimuda loomingus. Et mitte tingimata bussis, näiteks ühistranspordis, kus ma tegelikult samamoodi nagu kõik teised tahaksin lihtsalt vaata aknast välja ja võib-olla kuulata mõnda boot käesti. Ma ei taha, et keegi lehvitaks mõne riigilippu või veel hullem liputaks. Aga laval olles ma muud ei tahagi tehagi, kui ainult lehvitada friigi lipu või siis vaadata kedagi teist, seda tegemas, või, või, või raamatut lugedes näiteks ma tahangi näha midagi, mida mulle mujal ei näidata, mida ei söandata mujal näidata, mida ei osata mida ei saa mujal mulle näidata. Ja üks minu selle suve elamustest või avastustest oli näiteks. Olid kaks dokumentaalfilmi, mida ma hakkasin juhuslikult vaatama, mis tulid üsna sarnasel üsna nagu lähestikustel kuupäevadel ka välja. Üks neist oli, mõõtsin scrosseisi tehtud pseudodokk bob Tilenist kus siis jälgitakse Bob Dylani 75. aasta lauling tandril Review kontserttuuri ja, ja ma ütlen kohe ära, et ma ei viitsinud seda lõpuni vaadata, aga, aga lihtsalt oli huvitav nagu paralleel, huvitav paralleel tekkis selle dokki ja siis Travis Scotti dokumentaalfilmi vahel, et selline räppar nagu Travis Scott Keller kohta ma nagu ei teadnud, kui, kui edukas ja kuulus ta päriselt on, enne kui ma polnud seda dokki näinud, seda, et ma pole jälginud teda nii lähedalt, olen ainult riivamisi nagu teda märganud. Ja sa oled Travis Scotti dokima, vaatasin lõpuni. Kuigi pean ütlema ka, et kuskil poole peal see asi nagu ammendus mu jaoks, aga, aga tagantjärele mõeldes kui mõelda just nimelt selle friigi lipu lehvitamise peale selle oma reaajamise peale olid need nagu huvitavad meeldetuletused. Et kui meil ei oleks loomingut, kus ennast nagu totaalselt, et avada ja kus, kus mängida nii vabalt, et kui üldse võimalik, kui üldse inimlikult võimalik, et kui meil ei oleks neid ruume, kus me seda saame teha neid meediume, siis mida me siis üldse teeks, kas me üldse suudaksime elada. Ja see Travis Scotti lõkmaa, Maiken flaiali veel ka ühtlasi mingisugune tohutu energiapomm või sihuke vitamiinipomm, et kui kui, kui tahta näha kedagi tegemas oma asja nagu 200 protsenti. Ja, ja kui tahta näha, kuidas see mõjub fännidele, siis see on üks väga kihvtilt väga efektne dokumentaalfilm või sihuke efektne mälestus või, või ma ei leia seda õiget sõna praegu üles, aga mingit sorti selline. Salvestus mingit sorti märk sellest, mida tähendab kunstniku ja publiku kohtumine, mida, mida see nagu tähendab nendele inimestele, kes, kes sellest kõigest osa saavad, mida see tähendab artistile, mida see tähendab fännidele? Need Travis Scotti kontserdid lihtsalt tundusid nii ekstaatilised, et ma pidin uuesti nagu kuidagi. Pidin uuesti, nagu mulle jõudis uuesti kohale, et et jah, räpp on tänapäeva nagu rock nii-öelda on ju, et et need autod, juuni räpparid, kes nagu pealiskaudselt kuulates tunduvad olevat lihtsalt sihuksed uimased Maide mõmi sajad. Et, et nad reaalselt müüvad välja hiiglaslikke staadioneid, kus rahvas lihtsalt läheb hulluks nagu nende biitide saatel. Ja, ja seda on nagu raske ette kujutada, kui kuulata lihtsalt üksi kodus näiteks muusikat, kus ka see B-osa on ette kantud palju kuidagi nagu rahulikumal moel. Aga vaadates, mis seal staadionil toimub ja kuidas inimesed pavad lavalt Käte merre ja, ja kuidas inimesed minestavad ja kuidas tekib seal mingisuguseid eluohtlikke olukordi ometi, kuidas kõik fännid ütlevad karjuvad kaamerasse, kui, kui hoituna nad ennast tunnevad alati Travis Scotti kontsertitel, kuidas isegi kui seal on, ma ei tea, 50000 inimest, siis kõik tunnevad nagu Travis Scott esineks just nimelt neile isiklikult. Seal olid loomulikult seal ka sellised lahendate klipid erinevatest kontsertidest, kus ta tõepoolest otsis välja kellelegi kuskil kõige tagumises reas kuskil kaugel rõdule, siis palus suunata prožektori selle fänni peale ja ütles, et nüüd selle looma esitan ainult sulle või siis seal oli selline ilus emotsionaalne stseen, kuidas üks fänn visati kontserdilt välja millegipärast Sist. Travis Scott peatas kontserdi ja see oli jälle üks nendest staadioni kontserditel. Nagu ma ei tea, see oli rohkem inimesi kui laulupeol on ju, nägi niimoodi välja ja siis. Ja siis ta ütles, et tooge see mees tagasi, tooge ta lavale ja siis toodise mees lavale, turvamehed, escorti sitta lavale ja siis ta. Ja siis nad niimoodi siis Travis Scott alustas uut lugu. Põrnitsesid 11 nii intensiivselt fänn ja Travis Scott, eks ole. Lava servale vahtisid üksteisele silma sisse ja siis Travis Scott alustas oma lugu. Ja siis mingil hetkel nagu lõi siukse litaka talle vastu õlga, nüüd hüppa nüüd, hüppa käte merre, sisenes, hüppasin, käte närn, nägi välja veits nagu oleks, ma ei tea, kukkunud nagu peaga vastu asfalti inimeste vahele, aga igal juhul nagu see kõik tundus nii intensiivne, et paratamatult mitmetel hetkedel tuli lihtsalt kananahk ihule, et isegi olemata mingisugune mega fänn jõudis mulle kohale kui inimesed päriselt, kui, kui keegi artist laseb oma riigi lipul lehvida nii-öelda ja, ja, ja, ja selle seda teistega jagades annab ka fännidele loa olla. Täpselt need, kes nad on või kuidagi nagu kõik kõik üheskoos, mingit moodi sihuke nagu massipsühhoos ka. Aga jällegi, seda võib vaadata ka helgemates toonides, et see on tohutult vabastav kõigile, kui keegi, keegi, nende iidol annab neile justkui nagu loa lihtsalt lihtsalt olla vabalt need, kes nad nagu päriselt on nii-öelda ja see ongi sihuke sõnastamatu asisem peaaegu et senine meeleseisund lihtsalt, mida ei saagi võib-olla nagu ratsionaalselt kuidagi mingi seletuskirja näol nagu lahti seletada, aga see oli äge meeldetuletus igal juhul ja teades, et sa iva ei ole, Travis Scotti võib-olla ma ei tea üldse kuulanud teadlikult, laseksin sulle ja kõigele meie kallitele kuulajatele. Pala bar flai efekt. Ma ma kõige Me ikkagi lahendaks ühe asja ära arvata, miks seda inimest taheti välja visata kontserdilt. Mis ta on ebaselge, kas seal oli mingisugune arusaamatus? Mul mulle mulle ei meeldi nagu mõte sellest, et inimene nagu kakleb kontserdile, siis nagu laval olev muusik kuidagi nagu õigustab ja kiidab ta tegevust sellega, et teda lavaldab, sest mul mulle ikka nagu siukse klassikalise rokitüübile on ju, meeldib rohkem, kui on näiteks Fufaythers laval ja keegi hakkab kaklema ja siis Deiw krool karjub, et viisakese tüüp välja siit meie, meie tuleme siia pidutsema, ütlema, et see on lihtsalt, tekkis mingi kognitiivne dissonants siin. Seal ei tundunud olevat see, see juhtum sest et pigem jäi mulje ikkagi läbivalt seal dokumentaalis, et et kõik on jube ühtehoidvad ja sõbralikud ja võib-olla see fänn lihtsalt oli liiga agar ja ma ei tea, võib-olla tahtis lähemale saada või mis iganes, aga aga seal juba seal dokumentaalfilmi alguses on mingisugune moment, kus. Ma ei tea, inimesed satuvad liiga hoogu ja siis seal on mingid inimesed nagu pikali maas ja ja siis ta peatab kontserdi ja nagu vaatab, väga nagu ühesõnaga juhatab vägesid, et kõik ikkagi jääksid terveks. Jätka, kui nagu, et selles mõttes ta tundub olevat nagu sama koolkonna esindaja. See selle hea tunne, kuulame nüüd. Varjusla effekt Travis Scotti albumilt ästroue olnud friigilipp lehvima. Travis Scott palaga Parsla efekt albumilt äss throw would ja ei kõlanud ju nagu maailma kõige hoogsam ja rajum lugu või mis? Ei, väga sihuke. Ma arvan, et see noortepärane sõna, mida siin tasuks kasutada, on chill kuigi. Väga chill üldse noortepärane jah, väga chill ja sa ei kujuta ette, kuidas inimesed mossisid põhimõtteliselt kontserdil selle pala saatel. Sellest ei saa enne aru, kui sa pole seda nagu näinud. Olles olles nagu käinud mitmetel rokk-kontserditel, kus ballaadidele kaasa mossitakse, siis ma, ma saan väga hästi aru, kuidas siuksele loole on võimalik võimalik väga sügavalt ja intensiivselt kaasa elada, see oli päris mõnus lugu, ma isegi kujutan ette, et ma suudaksin või võiksin või saaksin seda nagu teda kontserdil näiteks. Ma ei tea, kas ma mul on ka nagu hip hoopis käivad või räpi puhul käivad nagu erinevad Hoodia erinevad nagu perioodid peale, kus mulle kas mingi asi meeldib või mitte, ütleme 100 autot juuniga vürtsitatud räppmuusika ei ole olnud alati eriti minu minu mulle meelepärane, aga praegu niimoodi sellise sellisel nagu küllaltki rahu rahulikul ja veidi unisel ja, ja, ja, ja väsinud meeleolul oli, see oli see täitsa mõnus. Ma ei tea, kas ma tahaksin nagu väga intensiivses publikus olla selle, selle kuulamise ajal ma praegu isegi tunnen, et see oleks nagu niisugune niisugune festivali öö nagu ütleme, mingi heed, lainer esineja ja ja on juba päris hilja ja, ja on, on nagu natukene sihuke väsimus ja natukene selline Tüginus tüdimus peale, et selline muusika mängiks, et siis ma isegi täitsa täitsa Mushiksin. Võib-olla kaas. Ja mul tekkis samasugune, mul tekkisid väga sarnased tunded, väga sarnased assotsiatsioonid ja ja tõesti tahaks ka kogeda seda higist. Mäsu põhimõtteliselt seda, seda massipsühhoosi, mida saab näha siis Travis Scotti Travis Scotti astrovorrald, albumi valmimisest valmimist jälgiva Stockist Lukma lae ja see oli veel veel üks paljudest meelde tuletustest, et mis ma sellest filmist sain, oli see, et mastaabis et mis, mis, mis on need mastaabid kui me räägime staaridest esiteks, et jällegi, et kuhu, kuhu on jõudnud räpp juba juba kui kuhu, kus räpp on olnud juba viimased 20 aastat põhimõtteliselt, kui mitte lähemale 30-l aastal, isegi kuskil 90.-te alguses hakkas kiire tõus täielik kui mainstreami ja kõikide edetabelite tippu. Jaa, jaa ja räpane endiselt ilmselt nagu kõige mainstreami muusikažanr. Ja see on endiselt natuke veider mu jaoks olles hakanud kunagi räppi kuulama ajal, kui see ei olnud veel päris nii. Jaa, mastaapidest rääkides. Noh, eks statistikat võib otsida igalt poolt, aga kas või vaadates Spotifaid kui palju Shawiskotil, igakuiseid kuulajaid siis see arv on peaaegu et 32 miljonit peaaegu, et 32 miljonit iga inimest. Mis on täiesti absurdne, kui kõrvutada seda, no paljud asjad on absurdsed, kui kõrvutada neid Eestiga eesti mastaapidega sealhulgas ka Travis Scotti menu, sest et ja on ju viimati kui ma kontrollisin, Eestis elas 1,3 miljonit inimest. Travis Scotti on, Ühes konkreetses voogedastus ühel konkreetsel voogedastusplatvormil 32 miljonit kuulajat, ma usun, et Youtube'is on neid isegi rohkem. See on lihtsalt nagu see ei mahu ju pähe tegelikult, et see ei mahu lihtsalt pähe, kuidas üks autotsioonitud täiesti sihuke sünteetiline. Sihuke väga chill, räpp, Siuke lebo räpp saab niimoodi vallutada maailma ja tuua inimesi staadionitele kokku, nii et nad Moshivad ennast seal higiseks ja siis kaotavad meelemärkuse ja samal ajal räppar lendab mingil põneval kotkal üle inimeste peade ja nii edasi, et see on täiesti täiesti. Pöörane mind väga huvitab, Sa võid, võid nagu paari sõnaga rääkida, mis mida ta nagu laval teeb või miuke ta nagu lava lavakuju. Kuidagi kõlab väga fännzilt, et lavakujundus on, kas seal on mingisugused teised muusikud veel või mingi tiiger või kuidagi võrreldes nende suurte staadioniroki bändidega, kellega me praegu nagu siin siin kõrvutame, neid hiphopi staare on ju, on ju see kuidagi olustik laval oluliselt oluliselt minimaalsem või minimalistliku, sellepärast et kui sa võtad mingi suure rokkbändi kasvõi meie, meie saate alguses mainitud U2, siis need staadionid ju ehitatakse suured ja võimsad ja seal on mingi valgusshow ja ja, ja bändimehed jooksevad ringi ja, ja näitavad oma pille erinevatelt külgedelt ja teevad nagu miljon trikki. Ja juba ainuüksi näiteks mingit trummarit vaadata, kuidas ta seal vehkleb, on äge, et siis siis mul on kuidagi tunne lihtsalt, kui sa tahad olla selline nagu räpikontserdistaar, siis sul on nagu nii palju raskem töö noh, põhimõtteliselt ju peaaegu üksi seal seal kuidagi laval olla ja ja kõike seda nagu välja kanda. Ja need lavakujundused tundusid olevat ikkagi pompöösset. Need ei olnud minimalistlikud, need ei olnud sellised keldriklubi räpiõhtu stiilis lavad, need olid ikka nagu ma ütlen, kui ta seal. Ma ei tea, mitmekümne inimese mitmekümne 1000 inimese kohal kotka seljas ringi lendas ja taustal lahvatasid mingid suured leegid, et siis ma nagu sain, siis ma saan nagu sain aru, et et see on. See on teine, see on üks teine. Et. Et kas see on ainult muusika nüüd, mida siin, mille jaoks on tulnud kokku või, või see on reaalselt põhimõtteliselt sihuke lõbustusparki ja kusjuures lõbustuspark on väga oluline märksõna, sest et Scotti albumässu korrald, millelt ma selle pala mängisin, ongi selline kontseptuaalne album, mis mida ta seal doki alguses ka ütleb, et ta on planeerinud juba lapsest saadik. Ta on pärit Houstonist Texasest ja, ja seal oli üks lõbustuspark nimega astro korrald, mida ta väga armastas külastada ja siis pandi kinni ja, ja väga paljud Houstoni perekonnad olid väga löödud sellest ja, ja nüüd, kui Travis Scott tegi selle albumi ja eelmisel aastal 2018 oli väljapääs turul, siis see, see doominoefekt, mis sellele järgnes, oli see, et lõpuks linnapea andis talle linnavõtme andis talle üle ja siis ühtlasi tegi Houstoni rahvale lubadused, et see lõbustuspark nüüd taastatakse aastaid hiljem. Nii et ühesõnaga seal dokis grammist jääb Xavi Scott ilma eest meeletult löödud sellest ja ja seal on nagu näha, kuidas ta seal on väga, väga nagu ootusärev lava taga ootab, et tema nimi hõigatakse välja ja siis ikkagi hõigata hõigatakse hoopis khi tibi nimi ja siis ta tunneb, Ta on läbi kukkunud ja hakkab kahtlema, et miks üldse muusikat teha ja mis on nagu omamoodi koomiline, et kui sa mõtled mastaabid, eks ole. Et sa oled juba vallutanud maailma tegelikult, aga sa ikkagi tunned, et sa oled läbi kukkunud, kõik hoidibi hoopis grammi. Aga siis rajatakse lõbustuspark. Ma ei tea, kas nüüd rajatud tänaseks päevaks vist veel ei ole, oletan aga et sellised lood, lõbustuspark, ta, ta tõi lõbu tagasi juustonisse ja tänutäheks tänutäheks tehti. Ma ei tea, ühesõnaga hõigati välja, Houstonis ka selline. Ma ei tea, kas on ülelinnaline või see kehtib kogu Texase osariigis, aga igal juhul Travis Scotti päev teise teise nimega astro korraldi päev. Ka toimub nüüd igal aastal. See oleks nagunii kohutavalt kurb olnud, kui, et see kõik nagu toimub ja siis kogemata mingi PR-inimene ajab asjad sassi ja kutsub näiteks kardi Pi hoopis seda, seda lõbustusparki avama. Ma arvan, et oleks, vaat see oleks reaalselt, see oleks, see oleks viimane nael Chaviskoti kirstu kaanel. Aga, ja siuksed loodiva. Ma käisin suvel Eestis olles sellisel festivalil nagu Intsikurmu ja üldiselt, ega ma nüüd super hästi ei ole kursis kõige kõige nagu popkultuuri ja ja, ja uue ägeda muusikaga, mida Eestis tehakse, sellised sellised festivalid on nagu selles mõttes äge, et ma, ma saan kin kogeda, kogeda, kuidas nagu asjad tänapäeval käivad. Ja ma nägin seal nagu mitut päris ägedat eesti artisti, nende seas näiteks ka siukest siukest hiphop, artisti nagu jäsmin või jasmiin või ma ei oskagi täpselt hääldada ja kuidas see asi on kes on ka selline selline, ütleme siis, kuidas ma intensiivne hiphop, artist või, või ta on nagu selline ääretult tugeva energiaga naisräppar ja mul on nagu tõsiselt meeldis see ma, ma ei kujutanud, või noh, kui keegi oleks mulle öelnud, et tule vaata siukest nagu agressiivse agressiivse stiiliga siukest nagu intensiivset räpiartisti, siis ma arvan, et ma oleks nagu mõelnud, et ta, et ma ei tea, kas see, nagu mulle peale läheb, aga seal jällegi kontserdil, eks ole, inimesed elavad kaasa, hüppavad niisugune nagu melu on ja kui tõsine. Ja, ja see oli tõesti äge ja, ja panebki mind praegu sind ka kuulates mõtlema, et võib-olla ma peaksin enda kontserti Load nagu laiendama, et ma ikka kipun kontserdite puhul valima selliseid enda jaoks nagu seif, valikuid mis tavaliselt piirduvad sellise indie-rokki või, või mingite üksikute vanemate roki bändidega, keda ma, keda ma armastan ja kelle kontsertitel oma tihti satun. Aga, aga just seal nagu olles Me mõlemad, et mu abikaasa Eevaga nagu tõdesime, et, et nagu võiks nagu rohkem sihukestel niisugustel kontsertidel käia, sest need tunduvad nagu väga ägedad. Muide, kui keegi tahab kuulda muusikat, Yasmin inimestele mängib, kui ta hoopis DJ puldis istub, siin igav jasmiini ja kapa, väga mõnusat saadet, et saab kuulata raadio kahest. Kui on huvi, siis saab panna. Et kas, kas ainult jasmiin või või lihtsalt kapa või jasmiin ja kapa ja hüpatki, et arhiiv. Ja seal saab tutvuda sellega, mis on uus kräppis ma pean, ma pean selle ette võtma, sest nüüd mul on selle, selle ettevõtte mehedele järgi saab. Selle järgi saab koostada oma kontserdikava teiseks aastaks. Kuidas sulle tundub siis mida me saame teha, et Lippleviks paremini, kas, kas Travis, Scott ja Pluuto jasmiin ja ja kõik sellised inimesed on, on meid julgustanud täna? Ma ei tea. No ilmselt, kui ma nüüd juba tunnistasin endale, et mul on soov käia rohkem sellistel kontserditel, mis on mu mugavustsoonist väljaspool, siis kindlasti kõlab see justkui nagu üks viis, kuidas ennast ennast rohkem proovile panna, ennast rohkem väljendada ausalt siis et mitte mitte jääda kinni oma oma vanavana rokipeeru, nii-öelda fiilingused, et kõik, mis pole rokk-kontsert, pole väärt käimist. Näiteks ennast, manitses. Ja üks asi veel, mida saate lõpetuseks võib-olla läbi käia, on minu lubadus vaadata Marveli filme suve jooksul, ma pean tunnistama, ma vaatasin vist nelja. No see on isegi võib-olla välispindu, mis on isegi päris mitu ja, ja lihtsalt kõigile neile mõlemale, neile inimesele, kes hoolib sellest minu käekäigust sel Marveli avastamise teel, siis teile metele, et see teekond pole katki jäänud. Ma endiselt tegutsen, näen vaeva. Ja, ja vahepeal see ei ole isegi eriline vaev, nii et. Ja paari aasta pärast varsti jõuan lõppu välja. No ma vaatasin ka ühe Marveli filmi vahepeal ära, mul oli see spaidermeni Hounkaming vahele jäänud ja sest mind nagu väga ei olnud huvitanud spaidermann, aga nüüd ma vaatasin ära ja mulle väga meeldis, peaks selle selle uues Paidermanni või teab mis, mis uus tänav on, aga peaks sellega ära vaatama. Mul on hea meel, et me oleme jälle stuudios ja mul on hea meel, et me oleme ka järgmisel nädalal stuudios. Ei olnudki liiga friigi, ei olnud olla tagasi. Meil üks asi, mis jäi tegemata, oli sünnipäev ja meie kolmas sünnipäev jäi pidamata. Aga see oli ka ju, võib olla huvitav otsus vahelduseks. Nii et jätkame piduliku ja pidusid täis neljandat hooaega. Meid leiab endiselt popkulturistid, punkt comleheküljelt. Me ei leiab ka Facebookist, kus oli täielik tõus, Likide numbri kohapealsed, meil see skoor ikkagi tõuseb. See on hästi vajalik, sest et. Me tahame, et meie sotsiaalne staatus ka nagu paraneks ja, ja selleks ei ole muud alternatiivi veel leiutatud kui Facebooki laikide hulk, et me tõesti tahaks nii enda silmis kui ka kõigi teiste silmis lihtsalt olla tähtsamad tähtsamad kui me olime eile näiteks homme tahame olla jälle tähtsamad, kui me olime eile. Nii et iga laik on nagu väike pai. Meid leiab muidugi ka raadio kahe rakendusest ja koduleheküljelt, nii et hoidke meie kuulamisnumbreid kõrgel, sest siis me oleme ägedad. Ja kui me oleme ägedad, siis ka meie kuulajad on ägedad ja me kõik võidame. Ja ja isegi Travis Scott võidab, sest et kuigi tal on Spotify-s 32 miljonit kuulajat, siis võib-olla siit tuleb nüüd 100 tükki veel juurde. Kui ma panen mängima pala, Stotchintseb igad. Tšau-tšau.