Alfons perie jalutas aeglaselt mööda kindral koolipulbrit ning pidas eriti silmas rahvakogunemisi. Kui kuskile ei näinud ta põhjust vahele sekkumiseks. Silmanurgas piinles ta oma peegelpilti vaateakendel. Ta ajas selja sirgu ja tõmbas kõhu sisse. Rahuldusega tõdes ta, et kõikjal valitses avalik kord ja turvalisus hoolimata igasugustest kuulujuttudest. Ta tundis, et suudaks vastu seista igale rünnakule ja, ja tema oli müür, mille ees anarhia peaks taanduma. Kui see ainult tuleks. Ta ei teadnud küll täpselt, mis või kes võiks olla ohtlik, kuid ta libistas pilgu tähelepanelikult üle inimeste ja hoonete. Korrarikkumisi polnud näha, kaos ei tunginud peale ning naiste pilke pidas ta rahulolevalt imetle vaiks. Siis silmaste grupp inimesi, kelle käitumine oli pisut tavatu muidugi turistid, ta kortsutas halvustavalt kulmu, kuid siis meenus talle korraldus olla välismaalaste vastu eriliselt viisakas. Perie tavatses korraldusi täpselt täita, kui ta neid ka vahel heaks ei kiitnud. Tema otsaesine sisenes taas, kuid kahtlus jäi, kuna need inimesed olid tema jaoks siiski kuidagi liialt kirjevad juba üksnes nende väljanägemine. Vähemalt mitte pikki juukseid, aga need riided, hullumeelsus, tundus, et see oli mingit sorti vormiriietus kuid karjuvatestoonides ihule liibuv püksisääred torgatud pool kõrgetesse saabastesse peas olid neil kollased plastikkiivrid nagu ehitustöölistel igale otsa ees mingi number. Ja kuidas nad käitusid? Mitte küll häbematult, ei, vastupidi. Vastupandamatu sõbralikkusega peatasid nad möödujaid, kompisid uudishimulikult, nendel riideid, kihistasid, tead, raputades naerda, puudutasid inimeste nägu, juukseid, käsi ja fotografeerisid peaaegu jultunult oma ohvreid igast kandist. Enamus inimesi oli säärasest kohtlemisest nii hämmastunud, et ei avaldanud mingit vastupanu, uskudes, et tegu on mingi naljaga ning pead raputades jätkasid nad oma teed saanud taas kord kinnitust oma arvamusele, turistidest üldiselt ja eriti teatud sorti välismaalastest. Üha enam inimesi jäi seisma ja naerma, kirumist kostis õige harva. Terjel lähenes mõõdetud sammul, tema näojooned kivinesid teenistuslikuks ilmeks. Bulvar pole mingi loomaaed, ta pidi sekkuma. Kindlakäeliselt tegi ta endale teed läbi rahvahulga ja õhutas inimesi edasiminekule. Paistelised võõrad lõbustavad end parajasti auto kulul, mis seisis läheduses. Mootor käivitatud. Nad rõõmustasid nagu lapsed, imiteerisid mootori häält ja hoidsid endale nina kinni. Siis märkasid nad perie tulemas ja vaatasid ootusrikkalt tema poole. Kordnik täheldas rahulolevalt, et nende pilgust paistis ilmne respekt. Torist küsis ta ja sundis end naeratama. Võõrad pilgutasid silmi ja naeratasid talle säravalt. See oli harjumatu ning Viisperie veidi endast välja. Need pidid olema kas paadunud kelmid, kes plaanitsesid siin mingit häppeningi või siis süütut tobukesed, kes olid tõepoolest nii naiivsed nagu välja paistsid. Terje kalduse viimase oletuse poole, kui oli silmitsenud pikemalt nende nägusid ning samast ajust võõristusega. Et teiste sundimatu lõbusus on nakkav. Turist, küsis ta veel korda, naeratas nüüd juba pisut siiramalt. Tulist, küsis üks võõrastest vastu ning osutas periele. Tema sõbralikkus oli relvituks tegev. Äi raputas perie pead, täie turist proovis ta uuesti ning tegi käega umbmäärase ringi püüdes vihjata edasiliikumisele ringi rändamisele. Mees vaatas pea viltu talle tähelepanelikult otsa, niisutas keelega huuli ja näis pingutatult järele mõtlevad. Siis kehitas ta kõhklevalt õlgu, osutades endale, ütles Rigar. Seejärel näitas ühele oma kaaslasele, sõnas, Kui nüüd peri omakorda mõistmatult õlgu kehitas, tegi võõras kätega sellise liigutuse nagu tahaks õhku joonistada pika tunneli ning ütles tähendusrikkalt. Laim. Peri ei saanud sugugi targemaks, kuid ta pidi tahtmatult naerma. Paistelised võõrad mõtlevad järele ja peavad nõu. Nad vestlesid omavahel meloodilises vokaalirikkas keeles, mis kohati meenutas küll prantsuse keelt, oli aga siiski arusaamatu. Ta ei teadnud, mida teha. Siis märkas ta midagi, mis hoolimata kogu sümpaatiast nende kummaliste välismaalaste vastu teda imelikult häiris. Võõrad olid vapustavalt sarnased mitte ainult näo poolest, vaid ka ühte kasvu ja sarnase kehaehitusega. Otsekui oleks tegu ühe munaraku mitmikutega. Midagi väga võõrast oli nendes kuues inimeses mitte see, mida tunneme välismaalaste puhul kellel on tabatud hoiakud ja kombed, mille tagant aga tajume siiski oma kaasaegseid, samade mure ja hirmudega samade lootustega homse päeva suhtes. Siin aga oli midagi olemuslikult tundmatut. Mingi tume kuristik, nähtamatu sein oli perie ja nende vahel. Kordnikul oli kord olnud tegemist vaimuhaigetega ja nüüd tundus talle, et siin võib olla midagi sarnast. Ta tundis end ebameeldivalt häirituna ja silmitses võõraid veel kord ükshaaval. Nad näisid olevat intelligentsed, kuigi kahtlaselt õnnelikud. Võib-olla narkomaanid. Periali jooksis külmavärin üle selja. Igal juhul tuleb asja põhjalikult uurida, see on tema kohus. Legitimatsioon, küsis ta. Võõrad vaatasid talle mõistmatult otsa. Natsionaliteed. Äkitselt välgatas nende pilgus arusaam. Nad tõmbasid oma vormipluuside rinnataskust väikeseid kirjud kaardikesed ja ulatasid need talle. Teie silmitses neid. Need olid õhukesest painduvast metallist ribad, millel veiklesid spektrivärvid ja eri nurga alt vaadatuna võis näha tumedaid jooni, mille paigutus kaartidel pisut erines. Perie keerutas kaarte abitult sõrmede vahel. Võõrad märkasid ta nõutust, viitasid tumedatele joontele ja sõnasid selgitavalt eidentifi. Basport küsis perie kahtlevalt. Ei identiteedi noogutasid, teised peri ulatas neile kaardidaazi. Kui võõrad käed välja sirutasin, märkas ta, et nende sõrmedel pole küüsi telje kohkus. Külmavärin jooksis üle kogu ihu. Rõõmus meeleolu oli haihtunud. Teda valdas iseäralik rahutus otsekui kuumal augusti pärastlõunal, mil pääsukesed tiirlevad kõrgel taevas. Rohutirtsud peavad valjuhäälsed siristamis, kontserdipäevalilled kihutavad oma raskeid päid otsekui saabuks siis avatud usaldama ja abitu looduse üle. Päikesevarjutus. Ilmamuutus, mida ei ennusta ükski baromeeter. Päevavalgus muutub äkitselt halliks. Süngetelt vetelt tõusevad laginal ja kriiskavalt kisades tumedal linnuparved ja tiirutavad õhus, kuni taevas muutub hiigelsuureks põhjatuks keeriseks. Selliste sündmuste ajal võib ainult õhutemperatuur pisut langeda. Kõik ülejäänud näidud aga jäävad muutumatuks. Otse, kui midagi ei toimukski. Siis nägi Perjeed teda pildistatakse. Peaaegu märkamatu liigutusega ajas tants sirgu, tõmbas õlad alla, kergitas lõuga, peletas kahtlused ja kiirustas eriliselt naeratama. Talle vastati kohe ja väga südamlikult paistis ta kohal taas päike ja varjud olid omandanud kindla piirjoone. Pahaselt märkas ta, et nende ümber oli kogunenud õige suur rahvahulk. Otsekohe asusta inimesi laiali ajama. Kuus kollase kiivriga võõrast matkisitada. Otsekui oleks neil eriti hea meel, kui saaksid teda aidata. Kätega vehkides hüüdsid nad inimestele edasi. Radiodaamid edasi. See mõjus õige koomiliselt ning inimesed ei kavatsenudki edasi liikuda. Nende nae rõhutas võõraid takka. Edasi. Edasi hüüdsid nad ja kõkutasid naerda. Mõned ümbritsejatest koputasid palju tähendavalt sõrmega vastu meelekohta ja muigasin tõrje poole kahjurõõmsalt. Kordnik tunnetas mässumeelsust ja muutus närviliseks. Nüüd oligi see kardetud häppe ning käes ja tema polnud sellest sugugi päris süütu. Ta nägi vaeva, et end vaos hoida. Üks võõrastest astus talle lähemale. Afjees küsis ta, mis ohvis? Pomises perie pahaselt. Taim Safari Office. Artikuleeritud mees püüdlikult. Märkasid võõral polnud ka hambaid. Pole kunagi kuulnud, ütles ta pulbitsedes soovist sellele teatrile järsk lõpp teha. Võõrad ei mõistnud ta sõnu, kuid olid ilmselt märganud, et ta tuju oli vajunud nulli lähedusse ning pidasid end nüüd tunduvalt distsiplineeritult üleval. Üks meestest surus talle pihku õhukese metallplaadikesed. Terje silmitses seda põgusalt. Selle pind oli tuhm ja sile nagu Danny olil kuid võis tunda. Plaat on erakordselt tugev, vist terasest. Mida pidi ta sellega peale hakkama? Mees andis restidega mõista, et see on kingitus. Perie tänas noogutades ja pistist plaadikese taskusse. Igal juhul olid need inimesed sõbralikud, kuigi õige, omapärased, igasuguseid ka tänapäeval ringi liigub. Äkitselt ilmus kuskilt tohutu suur hõbehall auto ning peatus ilma vähimagi mürata otsekui libisedes nende kõrval sõiduteel. Rooli tagant astus välja keegi mees. Tal olid võõrastega sarnased riided, ainult ta kiiver oli sinine. Tema näojooned olid samuti teiste sarnased, kuid keha ehitis olid tugevam ning ta oli teistest ka poole pea jagu pikem. Veel tundus ta olevat veidi vanem, kuid seda oli raskem hinnata. Võõrad võisid olla sama hästi 30 kui ka 50 aastased. Võib-olla oli põhjuseks saabunu enesekindlamad liigutused, soliidsem hoiak, et ta tundus teistest vanem. Võõrad paistsid teda hästi tundvat. Nad piirasid ta ümber ja külvasid küsimustega üle. Mees vastas neile lühidalt napilt šestikuleerides. Ise samal ajal peri jõe poole vaadates. Kornikul hakkas pisut kõhe. Ta polnud iial näinud selliseid silmi. Tilk, mis teda mõõtis, oli selge ja rahulik. Tundus, et miski ei jää seal märkamata. Terjel oli tunne nagu tungiks, pilk läbida lauba ja loeks peast tema salajasemaid mõtteid nagu silmitseks teda läbi, nii nagu hoolikas lugeja lööb lahti ajalehe korrastab info endamisi oluliseks ja teisejärguliseks. Toob SÕNA padrikust välja tuuma ja sule keerutustest. Mõte. Need silmad olid väga palju näinud. Vaatamata kogu võõrapärasusele tundis karje, et see mees kuulub sääraste inimeste hulka, kelle vastu ei suudaks tema midagi teha vaid otse vastupidi. Kui oleks vaja, siis alluks talle kõhklemata täidaks tingimatulta käske. Pardumusi ütles võõras laitmatus prantsuse keeles tema poole pöördudes ja võttis samast kiivri peast. Seal alt ilmus nähtavale täiesti kiilas kolp. Instinktiivselt võttis ka perie oma vormimütsi peast, mida ta muidu iial ei teinud ja kahetses samas oma liigutust, kuna tundis seljal ümber olijate pilke. Kohmetult pani ta mütsi pähe tagasi. Vabandage, kui on tekkinud mingi arusaamatus, ütles mees. Need inimesed siin kuuluvad minu grupi. Mul oli vaja teha pisiremonti ja ma pidin nad seetõttu veidikeseks oma pead jätma, ma loodan, et nad ei saanud millegi ebameeldiv, aga hakkama poeeii vastas perie varmalt. Nad on väga meeldivad inimesed. Kahjuks ei osanud omavahel vestelda. Ja selleks olen siin mina, ütles mees. Kas teie olete sellest offissist? Uuris tõrje. Ma pole seda nime kuulnud. Võõras kõhkles hetke, naeratas siis ütles, kindlasti mitte. Me oleme taimtuurist. Ikkagi turistid mõttes Bernie, huvitav, kust kandist siis otsingu tahtis ennetada ebamugavaid küsimusi, seletas grupi juht kiirelt. Meil tekkis väikseid raskusi, võiks öelda, et pisike õnnetus. Õnnetus muutus perie tähelepanelikuks. Ei midagi hirmsat, heitis mees käega, päike, avarii, juba likvideeritud. Kuskil siinkandis on üks sügav fraktuur meie pilootide jaoks raske teelõik, tean seda omast käest. Siin juhtub sageli midagi, aga lugu pole hull. Me kaotasime ainult juht kiire ja pidime välja lõikama. Keskus sai meid aga uuesti kätte ja laseb meid sisse, niipea kui mõni maarjavabaneb. Äkitselt paistis tal kiire hakkavad ning ta andis oma kaaslastele märku, et need autosse istuksid. Võõrad lehvitasid inimestele, kes uudishimulikult sõiduriista ümbritsesid ja kadusid autosse. Grupijuht istus rooli taha ning Terje kummardus, et heita pilk auto sisemusse. Säärast riista polnud ta iial enne näinud. Armatuurlaud oli suur nagu lennukil täis eriskummalisi instrumente ja mõõtureid. Kõikjal vilksamas tillukesed valguspunktid, mis aeg-ajalt moodustasid nagu mingi geomeetrilise mustri. Siis aga jooksid jälle laiali, muutes samal ajal pidevalt värvi. Ja pomises perie tunnustavalt. Kas selles kõiges ka orienteeruda? Ja vastas võõras, lihtsalt mõni Ameerika mudel või uurist tõrjejuht kõhkles hetke ja vastas siis pisukese pilkega naeratusest. Ei. Terestoriline mudel. Aha kordnik noogutas mõistvalt. Olgu ta midagi aru ei saanud, pole enne sellist näinud. Seda ma usun, ütles võõras, tõmbas ukse kinni ja lehvitas talle sõbralikult läbi toonitatud tuuleklaasi. Kas te teediga tunnete? Küsis perie häält kõvendades, et juhtida, kuuleks ja, ja mees naeris. Ja kuidas veel. Terje märkasid, võõra hääl kostis autost sama selgelt ja summutamatult kui siis kui uks oli lahti olnud. Ühtlasi nägi ta autoaknaid tuhkumas. Need võõraste näojooned muutusid ähmaseks ja kadusid lõpuks hoopis. Siis hakkas auto hääletult ja otsekui libisedes pikki pulbreid liikuma. Fantastiline auto, õhkisid inimesed. Fantastiline. Kui nad oleksid autole järele sõitnud, oleksid nad veel rohkem imestanud. Umbes neli kilomeetrit pärast linna piiri keerasse metsateele kadus puude vahele ning enam välja ei ilmunudki. Kui ka see maa-ala oleks hoolikalt läbi otsitud, poleks sealt autost midagi leitud. Rattajäljed niiskel maapinnal katkesid äkitselt ühel üksildase metsalagendikul ega jätkunud enam kuskil. Aga kes oleks osanud seda ette näha. Kui läheduses oleks olnud mõni inimene, oleks ta umbes kell 16 20 kuulnud tugevad raksatust. Umbes nii, nagu õhk tungib äkitselt vaakumisse. Ta oleks seda arvatavasti pidanud püssipauguks. Viinamarjakasvatajad peletavad ju oma istandustest rästad ega oleks sellele suuremat tähelepanu pöörad. Terjel tuli siiski veel imestada. Kui ta õhtul kodus oma vormikuue taskuid tühjendas, leidis ta metall plaadikese mille üks võõrastest oli talle kinkinud. Ta keerutas seda nõutult käes nuusutas ja hakkas lõpuks näpuga nühkima, et lüüa matt pind läikima. Järsku ilmusid plaadile värvilised jooned. Jooksid risti-rästi paisusid Helendavaks plastiliseks mustriks. Ja korraga oli plaadil selge pilt. Perjee nägi ennast bulvaril kõndimas inimestega rääkimas ja naermas ning kui ka plaadikese kõrva äärde tõstis võis ta kuulda oma häält möödujate hõikeid ja võõraste naeru. Ta kuulis ja nägi kogu pärastlõunast stseeni kooli bulvari, veel kord kõrvaltvaataja perspektiivist. Mõne aja pärast pilt kustus. Metallplaat omandas taas läbipaistmatu tumehalli tooni. Kui tal pruukis seda vaid pöidla ja nimetissõrme vahel veidi hõõruda. Kui pilt ilmus taas ja salvestis jooksis uuesti otsast lõpuni läbi. Kurrat võtaks, hüüatas ta tahtmatult. Sinu nõidus? Telefilm žiletiteral, mida tänapäeval küll kõiki välja ei mõelda. Ta jõllitas metallitükikest näppude vahel ega märganudki, et oli voodile pikali visanud saapad jalas. Täiesti kujuteldamatu pilt kõigile, kes tunnevad Fous. Bergijaid.