Rääts esimene osa kontserdist kammerorkestrile. Eesti nõukogude heliloojate liidu juhatuse esimees, Eesti NSV ülemnõukogu saadikukandidaat ja helilooja Jaan Rääts. Paistab, et üks suur ühiskondlik kohustus tuleb teile juurde. Kuidas teie ajabilanss hakkab mõjutama seda malet raske öelda? Loomulikult päev ja pika, 24 tunniliseks järelikult pean suutma aega paremini jaotada maa loomingu pärast väga ei muretsegi rohkem paneb ikka muretsema see kuidas nende saadiku ülesannetega toime tulen, siis saadiku töö ei ole mitte alati muusikaga seotud ja ma arvan, et enamikus, mitte juba praegu valimiseelsetel koosolekutel on näiteks räägitud küll transpordiküsimustest ehitusküsimustest väga mitmetest ja tõesti-olulistest ehitusasjadest, nii et nendega ma pean ikkagi tegelema hakkama ja tahaks väga loota, et saaks edukalt kaasa aidata. Aga on ka teine külg, kontakt eluga ja nagu elukeerises olemine annab impulsse loominguks. Ega ei kujutagi väga ette, et ma peaks nüüd istuma oma töölaua taga hommikust õhtuni panema noote kirja, siis jääb kah kuidagi tühi tunne sisse. Ma olen tegelenud ühiskondliku tööga juba koolipõlvest alates. Kuidagi on nagu harjumus tekib, kogu aeg peab kuskilt tegutsema. Kas see asjale kasuks alati tuleb, seda ma ei tea, seda peavad teised ütlema. Mina tahan tegutseda. Konservatooriumis olin komsomoliorganisatsiooni sekretär. Aga tollal pidi komsomolisekretär komsark tegelema praktiliselt kõiki asjadega. Nii et tuli isegi ette, näiteks, et ma üksi kirjutasin terve seinalehe täis ei leidnud lihtsalt parajaks ajaks aktiivi ja siis seinaleht tuli välja anda, kirjutasin üksi selle tänapäeval, ma olen muidugi targemaks muutunud, nüüd ma ei püüa ise teha siis rast konservatooriumi. Kõigepealt ma olin raadios don meister ja helirežissöör. Aga kas sellel ametikohal ei saa väga kaua olla, kõrvad väsivad ära füüsiliselt nii raseda toonmeistri ametit, siis tuligi televisioon ja seal muusikaliseks juhiks, see oli rohkem juba administratiivne amet. Kas rohkem või vähem, pingutame võrreldes eelmisega. Ekstali mõnikord küllaltki pingutab, eriti kui oli uute saatesarjade alustamine ja tuli ka igasugustel päevaaegadel valminud saateid üle vaadata, nõu anda ja peatoimetaja kombel vahest nõustuda, vahest ka mitte nõustuda tulemusega. Eks see tekitas kõvade tegijatega mõningaid konflikte, mis on ka paratamatult niiskusel rööbastel läheb aga üldiselt jah, ega midagi. Meil oli rahulik suhteliselt sest meil oli kindel suunitlus head muusikat rahvani viia ja ja aegamööda, meie kogu kollektiiv kasvas niivõrd ühte. Me tegutsesime täiesti ühesuunaliselt ja ühesuguses arusaamises oma töö vajalikkusest ja oma võimalustest. Nii et omamoodi oli kahju ka ära tulla sealt. Väike-haaratoorium neljas osa Tööheliloojate liidu juhatuse esimehena Annapist kontaktide loomise võimalusi või on kasutegur millekski muuks? Ei tea, praegu poole aastaga on võimatu mingit kokkuvõtet teha, sest ega siin ei olnud tegemist mingi töö alustamisega, siin oli tegemist ikkagi sihikindla töö jätkamisega, mis on juba meie heliloojate liidu põhiliniks ta kümneinud praegu, kuni hetkel kõige tähtsamaid ülesandeid nimetada, siis võib-olla me oleme nagu erilise rõhu asetanud kontaktide süvendamisele. Mitmesuguste tootmiskollektiividega. Eriti lähedased suhted on meil tekkinud Viljandi rajooni töötajatega. Viljandi partei rajoonikomitee eestvedamisel on meil nii mõnedki õnnestunud üritused läinud korda teha alles praegu leppes loomingu konkurss maateemaliste laulude saamiseks. Minu arvates oli see väga õnnelik ettevõtmine. Majandid panid välja oma preemiaid, isetegevus lastele on sealt võtta väga palju. Siis oleme püüdnud jõukohast abi pakkuda muusika õhtu ülikoolile ja peatselt meie initsiatiivil toimub seal raadiokollektiivide kontsert juuni lõpus planeeritud ja me tahame üht-teist veel ette võtta. Aga ma ei tea, kui palju see annab kasu Viljandi rajooni muusikaelu elavdamiseks. Ta meile endile väga kasulik. See kuidagi muudab meid endid elule lähedasemaks. Me oleme mitmesugustest põllumajandusettevõtetes külaliseks olnud. Kasvõi hiljuti, meie aktiiv käis näiteks Saku näidismajandis. Kõik see on väga põnev ja varsti kavatseme kaevureid külastada, nii et eks ta meile elulisi kogemusi annab, sest helilooja peale selle ta loob ühiskonnale muusikat, ta on ikkagi inimene ka ja tahab ka osa saada sellest meie ajastu vaimust ja meie töödest ja tegudest, mida kõik inimesed teevad. Seda saab ainult sel teel, kui sellele tööle pisut lähemale astuda. Ja looming ei tulegi ju kuskilt mujalt kui inimlikkusest. Jah, ja seda enam on tarvis seda inimlikkust jälgida, mis iseloomustab võib-olla meie aega ja meie inimesi, sest mina ei arva, et inimesed just täpselt ühesugused kõikidel aegadel on. Ja kõike seda, seda uut tahaks muidugi tabada. Ja ma olen tähele pannud, et kõik kolleegid võtavad taolisi üritusi hea meelega vastu soovijaid sõita, näiteks kusagile kohtuma. Tööliskollektiividele on alati palju, me kõiki soove isegi rahuldada. Viis pagatelli Matti Reimanni esituses. Elulähedaste täna päevaliku loomingut kirjutatakse veel vägagi palju. Siinkohal võib meenutada kasvõi seda konkurssi, mille kultuuriministeeriumiga koos korraldasime võidu 30. aastapäeva tähistamiseks, kuhu laekus 22 teost 21-lt autorilt. See räägib isegi väga palju, võib-olla üheks huvitavaks näiteks see ei ole küll seotud niivõrd tööliskollektiivi, puhab, kus helilooja täiesti elulisi nõudeid täpselt jälgisega selle rahuldas. Eugen Kapi rukkilillesoovi, mille ta kirjutas Haapsalu keskkoolile ja kui nii väljapaistev helilooja võtab siiski ette, et kirjutada spetsiaalsed ooperid kooli muusikaringile. Meeldiv, mida suudab teha heliloojate liit, selleks, et populariseerida rohkem kaasaegset ja eriti meie eesti muusikat? Ma arvan niimoodi, et see on võrdlemisi loomulik. Estraadimuusikat rohkem, võib-olla tarbitakse inimestel olnud tarvis puhkehetkedeks lihtsamat meelelahutust kas või rasketel tööperioodidel ja ehk siis estraad seda osa täidab muidugi, eks estraadiga meil ka pisut liialdatakse ja võib-olla mõnele muutuks üldse kunstietaloniks. Me peame ka seda jälgima, et siiski inimene läheks avastaks kunsti tervikuna ja estraad muidugi on osa tervikust siiski, kas heliloojate liit seda küsimust lõplikult lahendada, suudakski sigi teoreetiliselt võttes seda ma muidugi ei usu. Heliloojate liidu põhiülesanne on siiski loominguline töö. Meie ülesanne on siiski organiseerida ja tagada, et heliloojatel oleks vaimsed ja materiaalsed tingimused tänapäevale vajaliku loomingu kirjutamiseks ja osa aega pühendame nagu me nimetame ühiskondlikule tööle ehk see meie sfääris tähendab just siis ka muusikapropaganda küsimusi. Meie oleme seotud kogu selle tööga, mis tehakse filharmoonia liinis, raadio, televisiooni liinis ja eks me siin oleme kogu aeg nii ühisrindena püüdnud tegutseda. Lihtsalt heliloojate liit annab omapoolse panuse küll ideede näol ja ka oma liikmeskonda püüame aktiviseerida mingil määral kas või loengulisele tööle, kohtumistele, töötajatega. Eks see mingit kasu aja jooksul annab. Aga siiski, et tänapäeva muusikat võib-olla vähem kuulatakse. Tänapäeva muusika on lihtsalt veel aja poolt sellekteerimata. Olelusvõitlus ei ole tänapäeva loomingust veel nõrgemaid välja lükanud ja samas on täiesti kindel, et meil on veel avastamata teoseid, kui mõelda, et Nõukogude liidus on erakonnast andekaid heliloojaid. Me teame põhiliselt ikka ainult väga suurte tippude loomingut, aga vennasrahvastel on kõigil väga väljapaistvad väga andekaid inimesi, kelle loomik lihtsalt ei ole võib-olla meie alati jõudnud. Sest ega olukord ka muusika levitamise alal pole ideaalne. Meil pole kerge saada näiteks plaati vennasrahvaste muusikaga sest et plaate levitatakse enamasti oma vabariigi piires, nii me isegi peale oma plaate kogu aeg postidel saatma kolleegidele, et nemad vähemalt saaksid tutvuda teostega, nii et kui see looming aegamööda hakkab meieni jõudma siis ma usun, et me võime üllatusega märgata, et me oleme tohutult rikkad. Kuuenda sümfoonia esimesest osast. Heliloojate liidu kongressil üks jutt oli ka heliplaatide levitamisest ja nende valmistamisest. Ma usun, et viimase ajani plaadistuse plaanid on sisukamaks muutunud. Aga eks see on pikaajaline töö, sest ega siin ei ole tarvis kellelegi selgeks hakata midagi tegema, eks ka plaadi tegijad ise teavad, mida nendelt meie ootame, mida kuulajad ootavad. Nii et Ma usun, et küllap me siin ka edu saavutame. Teine terav probleem oli lastemuusika ja selles osas me oleme rohkem isegi võib-olla suutnud teha või vähemalt rohkem sellele tähelepanu pöörata. Moodustasime siin kooli muusikakomisjoni, kuhu koondasime terve rea aktiivseid ja nooremapoolseid kolleege. Me oleme praegu tegelenud näiteks kooliprogrammidega juba esmakordselt, me hakkasime tegelema niivõrd põhjalikult. Uurisime läbi koolilaulikud, oleme püüdnud mõnda nõu ka muusikaajaloo õpiku täiendamiseks, mille kallal praegu autorid töötavad. Ja komisjonil, mida juhib Heino Jüri salu on üpris palju tulevikuplaane, kaasa arvatud võib-olla isegi õpilaste muusikaklubi moodustamine heliloojate liidu juurde. Meil on võimalus mitmesuguste ansamblite moodustamiseks ja kõigeks muuks ja eks palju sõltub ka muusikaõpetajatest, kas nad huvituvad niisugusest asjast, kas nad löövad kaasa. On ka niisuguse muusikaõpetajad, kes on kahjuks küllalt inertsed kes arvavad, et sellest koolitunnist on küllalt. Aga koolitund siiski juba oma ajalise piiratuse tõttu ei suuda seda anda, mida muusikaline kasvatus nõuaks. Aga samas minu isikliku arvamuse järgi inimeste muusikalises kasvatuses koolama kõige suuremat tähtsust üldse. Nii nagu on muusikaõpetaja, nii nagu ta suudab noori muusika juurde tuua, see annab oma pitseri kogu eluks, suhtumises muusikasse. Ma olen kindel, Haapsalu esimese keskkooli noored, kes nüüd ooperilavastuses kaasa löövad, et nad ei jää kunagi muusikakaugeteks. Ja teine suurem üritus, mis me oleme osaliselt juba teoks teinud, on interpreetide sektsiooni loomine. Interpreetide teatavasti oma liitu ei ole ja meie sektsiooni loomisega püüdsime neile mingisuguse organiseerumise võimaluse luua. Ja paistab, et asjast on meie lauljad ja pillimängijad olnud vägagi huvitatud. Kolmas, kõige põhilisem probleem, mis kongressil üles kerkis, oli kaasaegse temaatika küsimus heliloomingust ega see, et kongressile kõneldi temaatilisest loomingust, ei tähenda muidugi, et ka enne ei kirjutatud selles suunas nii palju, kui me saavutame ka edu võib-olla vahepealsel perioodil kindlasti ka järgmisel kongressil rõhutame seda, sest see on kõige tähtsam. Esimene osa koolikandidaadist. On praegu mõni lugu noodipaberil pooleli, ka minul on alati midagi poolele, võib olla mitu asja. Juhtub ka, et mitu asja, aga ega see ei tähenda, et need teosed kõik kuulajateni jõuavad. Sageli Kirta valmis ja ja sinna see teos ka jääb, siis kohe mitmes ootus täna täpselt oli mul küllaldast julgust anda 56. oopus interpreetide kätte. Emissioonil. See oli järjekordne klaveritrio heliloomingus on nagu igas loomingust vägevat mõtte pauku vaja, ega ei saa ju istuda igal hetkel maha ja lihtsalt kirjutada. Ja see on muidugi nõndamoodi. Geniaalseid ideid tuleb erakordselt harva ja need tulevad ka Šostakovitši pähe, aga mitte meie pähe. Milles võiks geniaalset ideed kõigepealtnäha, kas muusikalises kujundis teemas koosseisus mingis tämbris rütmis? Ma usun, et. Ma ei ole sobiv isik rääkima sellest milline näeb välja geniaalne idee, sest et sellel alal ikkagi Ma olen eemaltvaataja, kui me jätame sõna geniaalne kõrvale, asendame selle sõnaga hea, hea ide. Hea idee ikka koosneb muusika kõigist väljendusvahenditest minu arvates. Ma ei kujuta ette, et võib-olla ainult mingi meloodiline idee või mõni harmooniline idee. Meil on tarvis ikkagi väljendada ennast muusikas kõigi vahenditega. Nii et kujund on ikkagi see kõige täpsem sõna, millega me iseloomustame. Head ideed Siitleb välja kõigepealt ka Elleri õpilane. Ei tea, kas tema sellest kujundist nii otseselt rääkiski. Aga Elleri õpilane lööb välja sellele vaatamata, sest eks me ikka oma õpetajatelt väga palju omaks võtame ja üle võtame. Kas ei olegi meie tänapäeva muusikas väga sageli just kujundi vaesuse viga, on küll, tänapäeva muusika toetab liigagi sageli vastu võetud teoreetilistele lähtekohtadele, olgu need esteetilist laadi või päris praktilist kõlalist. Liiga palju loodetakse mitmesugustele süsteemidele. Need võivad ju muusikas eksisteerida ja neid võib analüüsides avastada. Aga kas ta looming kui lähtepunktiks võiks olla, see, on iseküsimus. Minu meelest loomingu lähtepunktiks saab siiski olla ainult looja sisemine tunnetus, tema väljendusvajadus. Ja siis ka tema vajadus kontakteeruda oma kuulajaga ja võimalikult paljude kuulajatega. Ei tahaks kuidagi piirata oma kuulajat selle ringiga, kes on võib-olla mingisugustel tänapäeva levinud süsteemide asjatundjad. Teiseks, ma ei ole väga veendunud, et tulevikus kõik harjuks sellega sest see on ainult mingisugune lohutus. Aga see ei loo kindlustunne. Nii et minu meelest õige on, kui helilooja kirjutab ausalt, nii nagu ta tunneb ja nii nagu ta aru saab. Ja kui ajalugu näitab, et tema oli ka mõnes osas piiratud siis ausalt öelda, et isegi ajaloos kõige tunnustatamat klassikud geniaalsed mehed olid mõnes asjas ka piiratud. Aga sellele vaatamata nende suurus seisneb ainult selles, et nad väljendusid ausalt, nii nagu nad mõistsid. Nad ei keerutanud ja ei pugenud mingisuguste teoreetiliste seisukohtade või mingisuguste süsteemide taha. Nad ei leiutanud muusikat, vaid nad lõid muusikat. Ja lõpetuseks uued kohustused, mis nüüd peatselt haaravad. Ilmselt haaravad ka osa aega oma kütke, aga teisest küljest kasutegur kindlasti on laieneva silmaringi arvel. Ja eks sellest vist võiks ka otseselt loomingusse ulatuda. Mingisugused niidid? Ma oleks muidugi väga õnnelik, kui see nii saaks olema. Aga ette ei julge midagi öelda. Eks ma püüan nii palju ja nii hästi kirjutada, kui ma suudan ja kui midagi õnnestub. Ehk siis see selgub hiljem, aga kõigepealt ma mõtlen muidugi praegu oma uutele ülesannetele oma saadiku ülesannetele tõsiselt ja püüan ka selles osas teha. Oma võimete kohaselt. Ja lõpuks viimane osa kolmandast klaveri Bildekist.