Head vikerraadio kuulajad, jätkame oma teemaplokiga, mis peaks meid viima välja Ribbentropp, Molotovi paktini. Ja eelmine kord rääkisime sellest, et lõhestatud Euroopas olid ju inimesed jagunenud väga kindlalt kahte leeri, need olid need, kes toetasid või kuidagi elasid kaasa sellele, mis oli aset leidnud Saksamaal, Itaalias ehk fašistide võimuletulekule ja teised inimesed, keda võiks siis nimetada antifašistlikuks leeriks. Ja üldiselt, kui mõelda ka tänapäeva sündmustele, aga ei ole see meie saateülesanne, kuid võiks üldiselt pöörata ta tähelepanu nendele arengutele, mis leidsid aset just nimelt kolmekümnendatel aastatel. Pass ja siis on näha, et neid paralleele on päris palju. Aga meeles tuleks pidada kindlasti ka seda, millega see kõik lõpeb, kuidas muidu me keskendume algusele ja meie ülesanne ongi vaadata kolmekümnendaid aastaid ja sageli inimesed samastuvad ka nende mundritega nende sümbolitega märkidega. Aga millegipärast unustavad ära, kuidas see kõik lõppes 45. aastal ja vaevalt keegi tahaks samastuda siis nende, et ega nende inimestega 45. aasta variandis. Kuid Nõukogude liit oli väga paljude inimeste silmis tol ajal just nimelt selleks riigiks kes ennast positsioneeris Hitleri-vastase riigina selle maailma Ta vastase riigina. Ja sellepärast on ka aru saada väga paljude vasakpoolsetega oldi fašistlike inimeste silmis just nimelt Nõukogude Liit ja isiklikult Stalin mängisid seda rolli, mille Stalin oli enesele meelsasti ka võtnud. Miks meil seda kõike on vaja just nimelt selles valguses, et kinnistada veel kord seda teadmist, kuidas käsitles läänepoolne intelligents valdavalt suur osa lääne inimesi üldiselt seda rolli, mis oli Stalinil Nõukogude liidul ja milline suur jahmatus neid inimesi tabas, kui ootamatult nende jaoks sõlmitakse liiduleping Saksamaaga sellesama jõuga, kelle vastu ennast ju kogu aeg positsioon eriti ja Stalin muidugi kasutada tab seda igati oma huvides ja see on jällegi üks paralleel, et paistab, et siin Euroopas toimuvad mingid nägelemised omavahelised nagu ka tol ajal ja Venemaa kuidagi ükskõikselt vaatab seda pealt, aga kaugeltki mitte, et nii, et seda kõike kasutada Nõukogude liit oma huvides kes ongi ja Venemaa laiemalt läbi terve ajaloo käsitlenud Euroopat kui tandrit, mis oleks igati kasulik just nimelt siis, kui seal riigid omavahel tülitsevad ja saaks lõigata mingisugust kasu. Aga veel kord ei hakka sellel teemal, mis toob meid tänapäevale lähemale, pikemalt peatuda. Ja arusaadavalt Stalin kasutab ära neid inimesi tänapäeval, neid kutsutakse arvamusliidriteks tol ajal, nende roll ühiskonnas võib olla veelgi suurem, kui tänasel päeval nende kaudu seda arusaama veelgi kinnistada, et just nimelt tema on positsioonidel rahu armastavatele positsioonidel ja anti fašistlikele positsioonidele. Ja eelmine kord rääkisime sellest, Stalin võttis oma kabinetis vastu mitmeid suurepäraseid tuntud kirjanike esitas neile oma rolli väljapaistvalt tegemist, tonni viletsa oraatoriga, aga väga ja kammernäitlejaga. Nii et need kõik episoodid, mida ta lavastab, üks-ühele, need kõik kukuvad Tal ju suurepäraselt välja. Miks me võime seda järeldada? Sellepärast et enamus nendest inimestest said ju osavalt petetud. Ja kuna me juba selle kõrvalteema juurte liikusime, siis võiks nimetada veel ühe nime ja tegemist on ju väljapaistva inimesega ja Stalin võtab ka tema isiklikult vastu ja eelmine kord sai ta juba sissejuhatavalt mainitud ja selleks on Lion Feuchtwanger. Stalin dista vastu 1937. aasta kaheksandal jaanuaril, et ikka seesama 37. aasta kirjanik oli saabunud Moskvas 1936. aastani, et eelmise aasta detsembris ja tema visiit see programm oli üksikasjaliselt paika pandud, nii et väga tihe programm. Ja me teame ka, kui kunagi oli meil see kirjanike plokk, kuidas neid programme ja milline institutsioon selle programmi koostamisega tegeles. Nii, eks see oli selleks, et inimestele puru silma ajada. Nii et neid pationkimlikke ehitisi rajati ju mitmeid jääd. Stalin jäi seal kui saamisega väga rahule ja Lion Feuchtwanger Ritso ära kasutada. Tal tekkis mingisugune usalduslik suhe, usalduslik suhe mitte võrdsete inimestevahelise suhtena, vaid just nimelt Talle võiks usaldada seda rolli, mida Stalin talle ette nägi, seda kinnitab fakt. Hoithangeri ees avanesid kõik uksed ja uksed, ka saali, kus oli valitud publik. Isegi raske on leida ühtegi täis tolleaegset saalid, kuhu oleks publik. Saal on natukene tinglik, kuigi otseselt saal, kuhu oleks publik niivõrd põhjalikult kontrollitud, et sinna ruumi pääseda. Seal ei olnud Ühtegi juhuslikku inimest, sellepärast et seal lavastus, mida publikule mängiti, pidi jätma vähemalt osadele mulje, et tegemist on ju tõesti näidendiga näidendiga, kus kõik mängivad oma rolle ja mitte väljamõeldud rolle tõesti, neid rolle, mida nad elus ongi siis mänginud. Dokumentaallavastus, kunstiline, mingis mõttes kirjeldatud näidend. Ja selleks lavastuseks oli niinimetatud avalik protsess trotskistid üle koos peamistusi, alustena olid süüpingis peatakov ja Radek Lion Feuchtwanger pidas samuti päevikut, nii et ka sellest reisist tegi ta märkmeid. Ja pärast seda, kui oli tagasi pöördunud Prantsusmaale avaldubki seal raamat. Ja tagantjärele me võime öelda, et selle raamatu pealkiri on kurjakuulutav pealkiri muidugi iseenesest seda pole. Aga see märgiline aasta 1937 ongi pealkirjas ja see kõlab järgmiselt. Moskva 1937. Kui me tänapäeval ütleme Moskva 1937, siis tulevad meelde kõik need protsessid, sündmused, mis 37. aastal aset leidsid, nii et tegemist on märgilise aastaarvuga. Aga Ot vangeri raamatus on see aasta tähistamas midagi hoopis muud. Tõlgitakse koheselt vene keelde. Stalin tahab ju näha, mida kirjanik kirjutas. Ja tema ongi see esimene tsensor, esimene lugeja, nii et ei loe. Ta ilmunud raamatut, vaid loeb seda tõlget. Täpselt samuti nagu filmide puhul, tuleb ainult imestada, kust ta leiab seda aega ja jääb väga rahule, see tähendab, koheselt antakse käsk, raamat ruttu avaldada ja kui vaadata seda tempot tol ajal raamatud ilmusid teise tempoga kui tänasel päeval. Ja nõukogude aegsete raamatute puhul ju saab seda kõike vaadata, sellepärast et seal raamat taga on ära toodud, millal Antid laduda, millal anti trükki ja need vahed võivad olla ju kuudepikkused, aga siin on erakordne ja raamat ilmub 1937. aasta detsembris. Ja pole vist mõtet rõhutada, et väga suure tiraažiga. Kuna tegemist on ikkagi tollaaegse propagandistlikult olulise teosega, siis võiks natukene sellel peatuda. Kõigepealt Feuchtwanger kirjeldab seal Moskvat, Pealkiri ütlebki meenerg, peamine on just nimelt see mulje, mille jättis pealind alla. Ja ütleb, et tegemist on hiiglasliku linnaga, mis hingab nisukest rahulolu ja isegi õnne. Nii et kui inimene jalutab mööda selle linnatänavaid, siis ta tunneb, et see õhk on õnnelik. Veel kord, tegemist on 37. aastaga. Ja ta jätkab, et linlased on selle õitsinguga väga rahul ja nüüd seletab ta lahti, millesse õitsema tuleneb, sellepärast et ka Läänes mõned linnad mingi periood õitsevad, aga seal on tegemist tuuriga. Nii et mingi periood majandusel läheb hästi ja siis midagi seal tehakse. Aga moskva õitsengu aluseks on plaanimajandus, nii et planeering midagi ei ole juhuslikku ja aru saada, kui inimesed planeerivad õnne, siis kõik lähebki kogu aeg paremaks. Siis ta ütleb, et kuigi nõukogude intelligentsi mõned Tähelepanu üksikutele puhtustele puudused on alati nõukogude ajal üksikud et ei tekiks mingisugust kahtlust, et viga võiks olla süsteemis on nad ikkagi kehtiva korraga väga rahul. Ja see on ka muidugi väga huvitav, et kes võisid olla need kirjanikud või muud inimesed, kellega vaid Fanger kohtus, kes leidsid isegi üksikuid puudusi, sellepärast et 37. aastal neid inimesi vaevalt leidus, kes oleksid julgenud mõnele Lääne kirjanikule teatada, et on puudusi. Lihtsate inimeste elu paraneb iga kuuga markas kirjanik ja nüüd jõuab järelduseni, mis on ju arusaadav, et kui keskimise Nõukogude Liidu kodanikku elu on veel halvem või kuidagi nii, oli see formuleeritud kui keskmine või elab halvemini kui keskmine kodanik Euroopas, siis on see inimene nõukogude inimene aga oma üritusega väga rahul ning ta tunneb ennast õnnelikumana kui inimene läänes. Nad on midagi sellist, kui me tänapäeval loeme neid õnneindekseid, siis riigid, mis oma majanduslikult arengult ei ole võib-olla silmapaistvad, aga inimesed on seal õnnelikult. Nii et seda otsest seostat jah, Läänes elataksegi paremini rabatakse palju tööd teha, aga õnnelikud ei olda. Nüüd, kui ta hakkab kirjeldama Stalinit, et siis on vaja ju kogu aeg ja seda on huvitav ja tagantjärele jälgida, leida seletusi, me ju kogu aeg otsimas seletusi mingitele nähtustele ja no mitte kuidagi ei saa öelda, et Stalin on hiilgav orav. Ja seda läheb tal ka vaja. Hiljem, kui ta jõuab Trotski juurde. Tema kõned on võib-olla sisult primitiivsevõitu ja miks siis nad on, muidu võib ju, kui siia panna punkti teda niisugune kahtlusetti ongi primitiivselt mõtlev, aga ei, seletus on järgmine. Tema tahab oma kõnedega jõuda ju rahvani kõikide inimesteni. Jah, kui ma lähen arvestama, et tegemist on 37. aastaga siis nõukogude maal on veel küllaltki palju inimesi, kellel ei ole kõrgharidust, ei ole isegi keskharidus, kes võib-olla äsja on kirjutamise lugemise ära pinud ja sellepärast tulebki nendega rääkida lihtsate lausetega ja otsida tuleb see Stalini kõnede primitiivsuses, nii et laaneridade vahel, et inimene hoopis mõtleb kõigile ja ta sõnum jõuaks kõikide inimesteni ja see primitis pole mitte meenus, vaid väga suur pluss siis ta jätkab. Erinevalt teistest juhtidest on Stalin erakordselt tagasihoidlik. Ja seda me ju teame. Kui me väga sageli vaatame neid tõelisi diktaatoreid, jätame need idi, ameenid ja teised kõrvale, isegi Brežnevi võiks kõrvale jätta, kelle mundritele pennid ja medalid ära ei mahu. Aga kui me vaatame Stalinit, vaatame Hitlerit, tuletame meelde isegi mõnda lauset või mõnda käitumise episoodi sealt sarja aegadest, siis need inimesed on ju väliselt väga tagasihoidlikud, neil ei ole vaja ennast ehtida mingite medalitega. Need medalid on ju kellegi poolt antud, neil pole seda vaja, nad on ka seda funktsiooni täitmas väga tagasihoidlikke mundrites, nii et kui me võrdleme Stalinit võib-olla teiste Nõukogude juhtidega tõesti väga tagasihoidlik laada jätkab Stalini isegi ei luba raha, et tema sünnipäevi tähistatakse üleriiklikult. No saan öelda, et 37. aastal meie teame, mis juhtub 39. aastal, rääkimata sellest, kuidas tähistati Stalini juubelit 49. aastal. Aga siin tuleb kirjanikule andeks anda, sellepärast et tulevikku ta jõeta ei näinud. Ja nüüd tuleb see lõikust Angerbija siis lahti seletama, et miks ja 37. aastal nägid seda igal pool Moskvas, miks igal pool pildid, miks igal pool skulptuurid, Meeks käib nisukene ülistamine ja ta ütleb kohati, kuigi see ületab igasugused maitse piirid, aga et Stalin isaga naerab, sellel jäi selline mulje. Stalin oskas seda muljet kujundada, ta naerab selle üle. Ja kui need hoitwanger tuleb Ta on üllatanud, et ta nägi Stalini pilt, et seal, kus neil pole mitte mingisugust kohta ja need on tõesti päris lustakas lõik, ta ütleb, et ta nägi Stalinit pilte ka Rembrandti maalide näitusel. Nii et Moskvas tol ajal Rembrandti piltide näitus, kuigi osad parseldati läände, aga midagi oli alles ja seal siis Stalinit, pildid ja Stalin olevat siis seda seletanud veel kord kogu aeg loena. Leonhard vald ei varja, andis, et kõik need puudused, mis tema silma riivasid, nendel on olemas Stalini-poolne seletus. Ja kuna see kõik iseloomustab meie poolt vaadatavat aega, siis toome need seletused ja me näeme, et nad seletused üldiselt on universaalsed. Oma loomult, nad on ka tänapäeval põhimõtteliselt samasugused. Miks siis nüüd võib-olla Stalini pilt rämbrandi näitusel, kuidas sa siis on seletatav ja Stalin meile ütleb, kuidas siis on võimalik? Noh, kõigepealt on töölistel nõukogude maal nii palju tegemist ehitatakse uut, sotsialistlikku ühiskonda. Et neil pole aega oma maitset arendada ja vaat siit võib-olla nisukesed möödalaskmised, mis on seletatavad ainult inimeste maitsega, ei ole. No midagi pole parata, inimestel ei ole veel olnud aega. Tulevikus hakatakse nende maitset ka praegu, seda maitset veel ei ole. Ja muutub Stalingrad üsna tõsiseks ja nüüd hakata siis seletama juba konkreetselt seda sündmust, mis seostub Rembrandti näitusega ja ütleb kuidas see sai siis nii juhtuda. Ja siin ei ole nüüd enam mitte mingisugust naljategemist. Panga rõhutab, väga tõsiselt, seletab. Võib-olla on tegemist nende inimestega, kes alles hiljuti on hakanud tunnistama nõukogude korda ja me teame sellest eelmisest kunagisest jutus Stalini intervjuust või Stalini vestlusest EP nõukogude maal on väga palju inimesi, kui ta rääkis nendes raamatukogu Toyotast ühele teisele kirjanikule, kes tahavad seltsimehi mürgitada. Need on need endised, need on igasugused vaenlased, neid on väga palju, et miks sellest ei saa avalikult nõukogude inimestele teatada. Sellepärast et need endised saavad siis sealt seda innustust ja võib-olla hakkavad ka mürgitama, mitte nüüd Kremlis inimesi, igal pool nendes asutustes, kus töötavad ja vot need inimesed, kes siis need endised, kes siis nüüd on lõpuks sunnib seda võima aktsepteerima. Nemad nagu püüavad demonstreerida oma ustavust sellele võimule nagu kunstlikult ülepingutatult. Nii et vot see võib olla üks põhjus, miks siis Stalini pildid on Rembrandti teoste näitus. Aga ta ei näe ja see on veelgi salakavalam. Võib-olla need inimesed tegelevad hoopis kahjustusega ja paigutades Stalini pildid Rembrandti näitusele, tahavad nad Stalinit. Aga küsimus pole kaugeltki mitte stalinism, vaid nõukogude võimu tervikuna diskrediteerida teadlik provokatsioon nende inimeste poolt. Ja jätkab vähemalt Kuitsid Rida nüüd Leon väitvangerit, Stalin niisukese lausega. Pugev lollpea toob rohkem kahju kui 100 vaenlast. Ja miks üldse, kui nüüd selle lõiguga kuidagi lõpetada, et miks neid üldse Stalin talub taolist kiituslaulu. See tuleneb sellest ja vait, vanker on sellega ilmselt nõus, kuidas seda tsiteerib? Et see ei ole mitte stalini ülistus? Ärge seda võtke, nii, vaid see on hinnang nõukogude liidule, nii et tema nagu Tarsonifitseeriks Nõukogude Liit, tugi ja kui kiidetakse teda, siis kiidetakse nõukogude liitu ja selles põhimõttelises poole midagi halba. Enam-vähem selline answer seletuste rada. Mis nüüd puudutab seda ohjeldamatut isikukultust, millega Lion Feuchtwanger kokku puutus Moskvas. Siis ja see on võib-olla mingis mõttes hoopis olulisem, ta peatu pikalt ka Trotski isiksusel. Miks sellepärast, et kõik need protsessid, mis aset leiavad seal ju inimesi süüdistatakse, just nimelt trotskismis trots pooldamises, trootskist on saanud see põhiline vaenlane, ta on mingis mõttes saatana rollis mustade jõudude nisugune, sümbolfiguur ja Lion Feuchtwanger püüab kuidagi lahti seletada, millega seda kõike põhjendada. Ja ta ütleb, kui võiks Trotski rikku. Trotski oli kunagi kasulik siis sellepärast, et see oli pateetiline võitlus kunagi täis nisuke võitlus, kus oli vaja oraatorid, kus vaja nisukest masside üles kihutajad. Ja vot selleks tööks oli Trotski kasulik. Nii et me lähtume siis sellest, kogu loogika on, kas inimene on kasulik, inimene? Ei ole kasulik. Kui aga neid on vaja teha nisukest igapäevast ülesehitustööl, vot siis siin trotskistid pole mingit kasu. Ja vähe sellest muidugi, kui Trotski ja siis mainitakse kysi, Novierid said aru, et neist kasu ei ole. Siis nad asusid reetmisteele. Jah, järeldab kirjanik, on igati õigustatud Stalini võitlus nende vastu. Ja neid hävitatakse, mitte seetõttu leiab kirjanik, et Stalin tahab neile kätte maksta. Ei, küsimus on selles, et nad on ise süüdi. Nad ise on reeturid. Selline on loogika, mille all Feuchtwanger oma raamatus esitab. Ja siis ta jätkab sarnaselt väga paljude intelligentsete inimestega läänes ei uskunud, et võib siis olla niisugust reetmist alles 10 aastat tagasi oli ju tegemist revolutsiooni sangaritega ja et ka tema oli väga bet tunud nendes protsessides tagakiusamist süüdistustes sest ka tema arvas, et sotsialism on oma olemuselt humaanne, kõigi usatakse süütuid inimesi, siis ei saa ju mingist komanismist jutt olla. Kuid nüüd, kui ta on olnud Moskvas ja vähe sellest näinud ise pealt seda protsessi, siis köik tema kahtlused on haihtunud. Nüüd ta ei kahtle enam mitte milleski ja lõpetab selle lõigu järgmise lausega. See on, et peaaegu et tsitaat, kui kõik see on välja mõeldud, see on need inimene, kes viibis sellel protsessil või lavastatud siis ma ei tea, mis üldse tõde tähendab. Ja väga pikalt põhjendabki Stalini Heavužinski õigust. Nii et kui neid lauseid lugeda, siis on isegi imelik. No miks on siis vaja, no võib-olla oleks võetud kuidagi piirdu tänasele konstanteeringuga? Jah, kuulis jäi selline mulje, aga pikalt ja laialt ja vot siit on isegi tunda, et inimene võib-olla jäi tal mingisugune kahtlus ja nüüd ta üritab ka iseennast veenda, et tegelikult vot nendel süüdistajatele on õigus. Natuke on seal imelik ja kõike seda kordab ta ka selles raamatus või ütleme siis niimoodi, et selles raamatusse oleks õigem raamat toos, kordab ta ühte lauset, mida ta 37. aastal ütles jaanuaris, kui nõukogude ajakirjanikud võtavad talt intervjuu, annab neile intervjuu. Ja see lause on järgmine, enamus süüdistatavatest on oma tegevusega teeninud ära surmanuhtluse, et see on siis tema järeldus. Tuleb öelda, et pärast 1930 seitsmendat aastat seda raamatut uuesti välja ei antud, nii et kuigi tiraaž on väga suur, aga ei korjatud ka äraniettani igal pool kättesaadav. Kuid enam seda raamatut kuidagi esile ei tõstetud ja mis on huvitav, see raamat oli praktiliselt unusta. Ja uuesti see raamat avaldatakse Venemaalt 1995. aastal. Ja kui me vaatame, milliste jõudude või millise suunitluse esindajat poolt, siis need on inimesed, keda tuleks nimetada Staliniskideks. Nemad leiavad, et oleks vaja avaldada Uuestis ülistusraamat jante draamat, paistaks veelgi autoriteetsem ana, siis on raamat avaldatud koos katkenditega stenogrammist, protsessi stenogrammist, nii et nagunii kirjaniku sõnade kaudu, kui stenogrammi abil püütakse 95. aastal näidata, et kõik oli õige, tegemist oligi protskistidega ja Stalin muidugi esindas neid valgeid ja häid jõude. Nii et kirjaniku vaated on mõnedele inimestele kasulikud ka tänasel päeval. Nüüd, mis puudu, tab Stalini kokkusaamist Lääne kirjanikega, sest teadaolevalt võib-olla on seal ka mingi kokkusaamine hilisemast ajast. Aga vast viimane leidis aset 37. aastal, need samal aastal 20. märtsil, kui Stalin võtab vastu Hispaania kirjanikku. Üks neist on luuletaja Rafael Albert ja teine proosakirjanik Maria Theresa Leol. Ja kui varem mainitud kirjanikud on kogemustega üldtuntud eakamad inimesed, siis hispaanlased on noored ja uue põlvkonna esindajad. Albert oli tol ajal 37 aastat vana ja kaaslanna 32 aastat. Ja need nimed olid vas tuntud ainult vabariiklikus Hispaanias, vabariiklaste seas aga ei, nõukogude maal ka maailmas laiemalt polnud need nimed tuntud, nii et eriti neid keegi ei tundnud. Ja võib-olla sellepärast ka see kokkusaamine on augud pressis. Kuigi tegemist oli päris pika omavahelise vestlusega on ära toodud vaid lühikese pressiteate. Et jah, niisugune asi toimus, aga midagi pikemat või mingit raamatut sealt ei tule. Ja kui vaadata, milline on siis Stalini eesmärk, miks järsku võtta vastu kaks noort kirjanikku, kelle nimed eriti mingisugust kaalu ei oma siis seal on piss teine eesmärk tõenäoliselt. Ja kust me saame seda järeldada, kui selle vestluse stenogrammi või mingisugust kokkuvõtet tol ajal ei avaldatud? On üks päris huvitav dokument. Ja see pärineb, võis, muutus kättesaadavaks 1991. aastal kui nõukoda arhiivid omaaegsed olid mõneks ajaks üsna kättesaadavad. Ja siis ilmus välja arhiivide sügavikust tolle vestluse juures viibinud tõlgi mälestused, et inimene, kes seda omavahelist või nendevahelist vestlust tõlkis, tema mälestused. Ja tuginedes sellele kirja pandud tekstile on näha, millest räägiti ja peamine teema, mille Stalin tõstatas, räägib ikkagi Stalin. Need noored inimesed, eriti paistab, et ei oska ka tema käest midagi küsida. Ja Stalin räägib intelligentsi, spaanialitelegentsi ülesannetest, kodusõda ju käib, kuidas peavad intelligentsed inimesed käitumaks, selge, millist poolt nad peavad toetama. Ja siis väga suur osa sellest vestlusest. Stahlil esitab oma seisukohti, mis puudutavad kaasaegse hispaania kirjanduse olukorda ja külalised on täielikult rabatud. Kuidas siis niimoodi, inimene, kes juhib seda hiiglaslikku riiki, on need lisaks kõigele suur asjatundja hispaania kirjanduse vallas. Ja väljuvad nad lummatuna. Ja siis on, võime me teha järelduse, jah, Stalin luges palju, agaapidas ilmselt vajalikuks, kas läks vestluseks spetsiaalselt Ta valmistada ju talle siis loeti need raamatute põhiseisukohad, Ta tutvustati, vaevalt ta luges kõik tolleaegsed hispaania kirjanike teosed läbi. Selleks oli tal vähe aega ja võimalusi. Aga need kirjanikud noored saabudes kodumaale ei suuda ära jutustada, millise lennuga ja millise sügavaharidusega on nõukogude liidu juht. Jällegi kui ühelt poolt seda maailma kujutati või seal eesotsas kujutati siis mõnda tegelast, kes oli harimatu, rumal ja teiselt poolt erakordselt intelligentne inimene ja keda siis Hispaania rahvas, millist poolt peaks toetama. Selge sellest kokkuvõttest. Ja nüüd peamine küsimus millega on võimalik seletada seda pimedust, mida demonstreerisid Stalini kabinetti külastanud isegi kõige nimekamad ja tegemist oli ju suure läbinägemisvõimega kirjanikega. Ja siin ei olegi ühtlasele just. Ja kõigepealt muidugi, kuidas stalinliku režiim oskas tõde varjata kuidas korraldati, näid lavastusi ja võib-olla siin isegi ei ole mitte küsimus selles võimes seda läbi näha vaid lihtsalt inimeste võimatuses ette kujutada, et üks võim võib nii toimida. Seda me nägime ju väga paljudes variantides ka pärast seitsmeteistkümnendat aastat, noh, keegi ei kujuta, millised valitsejad oleksid olnud kunagi varem või ütleme, 19. sajandil, kui me ei lähe väga kaugele minevikku sees, et võimule pääsevad Marfioossed struktuurid, seda ei kujutatud lihtsalt et reeglid on hoopis teised. Ja siit ka inimestel lihtsalt puudub ettekujutusvõime, et midagi taolist võiks lavastada. Kuidas siis on niimoodi, et need protsessid või see protsess, kus Lion Feuchtwanger viibis, et see saab olla sellel tasemel lavastatud, mida ta ei teadnud, ta ei teadnud ju seda, et tegelikult need näitlejad tinglikult näitlejad olid ju ise osalenud selle näitemängu lavastamisel ja osalenud kasvõi selle läbi, et kogu oma eelneva elu olid nad kulutanud selleks, et taolised näitemängud saaksid toimuda ja ma toon lihtsalt ühe lause ja see lause kuulub just nimelt akovile. Ja lause kõlab enam-vähem järgmiselt. Kui partei nõuab tõeliselt bolševikud, et must on valge siis seda tulebki uskuda ja ka tagurpidi, kui valge on must. Nii et need inimesed mängisidki neid rolle, mida nad olid ise kogu oma teadliku elu bolševikele kirjutatud ja kui näitlejad ja lavastaja mängivad ja saavad alu oma eesmärkidest täiesti identselt siis õnnestubki, võib olla inimesi petta. Ja veelgi olulisem, sellepärast et Staliniga vestelnud inimesed ja kujutasid ette ja tahtsid iseennast õpet. Aga see on ka mingis mõttes arusaadav. Jänese petmises olemegi kõige osavamad. Tolleks ajaks Ida-Euroopas kooli fašism väitnud Saksamaal, Itaalias, Hispaanias käis kodus, aga ka Prantsusmaal ja Inglismaal oli küllaltki palju inimesi, kes taolist maailmavaadet toetasid ja nende inimeste jaoks oligi või kehtiski või oli arusaam, et Nõukogude Liit ja Stalin on ainus jõud, mis suudab Euroopa päästa. Ja kui siis need külalised nägidki neid õnnelikke Nõukogude inimeste näitena. Romen Ronaal viibis 35. aasta juulis kehakultuur lastel paraadil. Tänapäeval võib ju neid kaadreid vaadata. Ta on tuhanded-tuhanded, rõõmsad, optimistlikud inimesed ja lastaksegi ennast ETA. Siin on muidugi erandeid, kunagi rääkisime Andres Edis. Aga põhimõtteliselt seda väga paljud inimesed teevad just nimelt sellepärast, et nad kujutavad ette Stalinit. Nõukogude liit, jah, kui siin isegi on mingisuguseid puudusi, jah, kui seekord isegi on kuskilt küsitav, aga võrreldes selle fašistliku maailmaga on ainus lootus just nimelt sellel riigil. Ja kuna meil täna oli juttu päris palju 37.-st aastast, siis ma mõtlesin, et lõpetuseks võiks kuulata laulu, mida tõenäoliselt koolis ka Lion, Feuchtwanger, kui ta Moskvas viibis. Ja see laul kannabki pealkirja just nimelt on kirjutatud 37. aastal Moskva maiskaja, nii et maikuu Moskva