Rändame koos Hendrik Relvega kuula randa. Tere oleme oma rännakutega parajasti liikumas seal Boliivias, Lõuna-Ameerika riigis eelmises saates jagatud muljeid ühest retkest traditsioonilisse sketšikülasse, andide mäestikus, seal juhtus igasugu kummalisi seiku, aga nüüd siis tänane saade on omamoodi jätk eelmisele. Need olid ka retked sealsamas Boliivia mägismaa keskel. Ja nüüd tänases saates ma räägin sellest, kuidas mehel laskusime hiigelsuure iidse vulkaani kraatrisse, noh, see oli kustunud vulkaan. Aga ta oli väga võimas. Aitäh ja selle põhjas asus indiaani küla. Ja Me laskusime sinna mööda IZ teed, mida nimetatakse Lõuna-Ameerikas inka teeks. Ja nüüd sealt kraatri põhjast rändasime veel ühte sellisesse mägikülasse, mille nimeks on Botolo küla ja see on ka väga kuulus küla Boliivias, sest seal mäletatakse ühte väga vana ketšade vaibakudumise kunsti ja sealsed inimesed teevad siiamaani neid hästi keerulisi vaipu ja muut, tekstiili. Ja vot nendest muljetest nendes paikades maa täna siis rääkida tahab. Seda muusikat kuulates on vist kuulajal kohe selge, et see peab olema mingi mehe rahvamuusik, kas ja selline ehe muusika on, mulle väga meeldib, seal sees on sellist elu ja sellist värskust ja ootamatust, mida vahel professionaalses muusikas ei ole. Ja et see rahvamuusika salvestatudki seal Peruu keetsime indiaanlaste juurest ja seda on salvestanud kutselised folkloristid. Ja see on niisugune tantsulugu, mida siis lauldi ja tantsiti seal kuskil kaheksakümnendatel aastatel tuntud inkade iidse linna matšubitsu kandis. Eks korte selles samas saadete sarjas siin sai ju räägitud ka sellest matsu pitsust. Ja nüüd selle loo nimi on Chapak, kollad ja keetšev keeles tähendab see laama kaupmehed. Ja sellel on taga oma pikk lugu. Selle meloodia juured ulatuvad folkloristide andmetel väga sügavale ajalukku kokku võib-olla on pärit isegi inkade-aegsest ajast ja need laama kaupmehed olid ka tegelikult inkade ajal juba täiesti olemas. Nad liikusid selliste karavani idega selles inka impeeriumis ühest inka linnast teise laamad olid ju ainsad kodustatud veoloomad nendel indiaanlastel nendel aegadel ja Nende seljas veeti siis igasugu kaupu liiguti siis mööda tohutut teedevõrgustikku mida nimetatakse inkade teedeks. Teedevõrgustik oli meeletult suur, see ei olnud mitte tuhandeid kilomeetreid, kümneid tuhandeid kilomeetreid pikk ja väga korralikult väga põhjalikult ehitatud, lausa kivisillutisega ja neid mööda, siis liiguti jala ainult jala, sellepärast et vankrit ratast ei olnud ju need Lõuna-Ameerika tsivilisatsioonid leiutanud. Aga siis liikusid igasugused imperaatori, sõnumitoojad ja ametmehed ja, ja üleüldse reisivad inimesed tol ajal ja siis ka need laamade karavanid oma kaubakoormatega. Ja miks ma selle loo tänase saate tunnuslooks valisin, on see, et, et ka meie liikusime ju mööda inkade teed sellel rännakul, kui me laskusime sinna vulkaani kraatri põhja. Aga alustasime õieti oma retke, sealt ülevalt kraatri harja servalt. Ja selle paiga nimi, kust me alustasime, oli Chat Aquila sätaquella on üsna üksildane paik. Seal mingisuguseid elumaju pole, aga seal on üks väga kuulus kabel, pisikene kabel, väliselt tagasihoidlik, ehitatud punakatest kohalikest kividest. Aga ta on kohalikele inimestele kolmekordselt püha, et see on huvitav, et ühtpidi on ta siis pühendatud nagu kristliku usu järgi neitsi Mariale. Teist pidi on ta siis pühendatud nagu indiaanlaste vana usundi järgi patsia mammale ehk maaemale. Ja siis kolmas põhjus on eriti huvitav. Ta on pühendatud kahele indiaanlaste rahvuskangelasele, kelle nimi oli Toomas, Katari ja vot just see, see Toomas, Katari, see tundus mulle midagi päris uut ja huvitavat. Ja siis meie giid rääkis ka natukene temast seal kabeli juures. Ta ütles, et see mees oli siis ühe ülestõusu märter sadu aastaid tagasi. Aga see ülestõus oli väga suur, väga enneolematu. Ja see oli kusagil seal 250 aastat tagasi, nii et niisugusel kummalisel ajal Hispaania koloonia oli tol ajal veel täies jõus, valitses väga julmalt kohalikke rahvaid. Sest see lõplik ülestõus nende vastu see viimane Vabadusvõitlus, mis hispaanlased minema pühkis, see toimus aastakümneid hiljem. Aga jälle, kui võtta kaugemasse ajalukku, siis hispaanlased olid siin valitsenud juba üle 250 aasta. Ja nad olid tõesti viinud kohalikud indiaanirahvad täiesti orja seisusesse pidevalt lõhkunud nende vana usundit ja, ja kultuuri ja iseteadvust. Ja see, Toomas Katari oli iseenesest niisugune mees, et ta oli üks moora indiaanlaste juhte, ta oli üsna rahumeelne ja püüdis hispaanlastega läbirääk, keda, et saada natukenegi leevendust oma rahvale. Ja ta peaaegu saigi need, aga siis tegelikult ta mõrvata üsna alatult ja salamõrv toimus just selles samas kohas, kus me praegu seisame, see oli aastal 1781 ja nüüd kui see toimus, see oli siis nagu säde, mis lõi selle tohutu too ülestõusu nagu käima, see oli enneolematult suur aimaarad ja teised indiaanlased hõivasid suuri alasid seal praeguses Boliivias, võtsid isegi piiramisrõngasse suurele paasi linna, mis kuulus hispaanlastele, piirasid seda mitu kuud, nad ei suutnud seda küll vallutada, aga hispaanlased ei suutnud neid ka minema ajada. Ja noh, lõpuks muidugi ka see ülestõus uputati verre, aga huvitav oli see, et need alad, mis olid siis mõnda aega indiaanlaste käes, seal kehtestati vanad traditsioonid, vanad kombed isegi pöörduti tagasi oma emakeelte juurde ja nende ülestõusnute nagu lipukiri oligi see, et juurime väljasid maalt kõik hispaaniapärase. Ja see nurjus, aga ta tegelikult äratas uuesti nende kohalike rahvaste rahvusuhkuse ja nad mäletavad väga hästi seda mässu, seda toomas Katarit. Ja seesama koht, see kabel, siin on ka praegu kohalikele indiaanlastele just sellel põhjusel ka tihti palverännakute koht. Nii et tõesti püha paik mitmes mõttes. Aga nüüd, enne kui me hakkasime minema oma retkele kutsus kiitka meid sinna kabelisse sisse, ta ütles, et me peame tegema läbi rituaali, mida kohalikud rändurid alati teevad ja läksimegi kabelisse, noh väga lihtne, niukene, pisikene, hämar, paljaste kiviseintega ruum, tagaseinas kivist altar ka väga lihtne ja see oli umbes vöökõrgune altar ja seal oli siis näha see pilt pühast naisest, noh, kas ta oli nüüd neitsi Maria või patsia maa maa, kuidas kellelegi ja selle ees oli siis palju ohvriande jälle midagi väga tüüpilist Andide indiaanlastele, seal oli palju lillegi, ta seal olid kokalehti hästi palju ja oli ka sigarette kasutamata sigarette, lihtsalt valgeid, selliseid ja ka mõned pudelid maisiõlut noh, väga tüüpilised ohvriannid, mida need indiaanlased siia oma pühapaikadesse jätavad ja need rituaal oli siis niimoodi, et me kogunesime sinna altari ümber niimoodi ringi. Ja siis meie tee. Ta võttis oma kotist välja lihtsalt kamalutäie kokalehti ja puistas nende teiste lehtede peale, mis seal juba olid ja siis võttis kotist küünla, pani selle põlema, süütas sinna, kus varemgi oli näha, et küünlaid oli põletatud ja siis ta langetas pilgu ja hakkas niimoodi kiiresti ja vaikselt lobisema ühte pikka palvet. Noh, meil polnud muud teha kui lihtsalt vait olla. Ja siis, kui me juba kabelist välja tulime, siis ma olin uudishimulik, et mida ta sealses palvetas, ütles, et noh nii nagu ränduri tikud paluvad, et, et meil oleks täna ilus ilm, kui me laskume episajaks vihma ja teiseks, et meie rännakul kedagi mingi õnnetus ei tabaks. Selles mõttes peab ütlema test, palveris toimis, sest päev püsis tõesti õhtuni välja päikeseline ja me kõik tegime selle rännaku ilusti ilma õnnetusteta. Nüüd siis kuuldus jälle natukene seda ketsevade iidset tantsu-laulu väga vanaaegset meloodiat, mis võib olla pärit ka inkade aegadest nendest aegadest, kui veel siinkandis hobuseid olemas ei olnud, ainus veoloom oli laama ja vot siis need laamade karavanid, nende ajajad, nemad liikusid mööda inkadeid, kaubateid ja võib-olla isegi laulsid seda meloodiat, kui nad niimoodi nende koormatega laamade ees ja taga jala astusid. Aga nüüd see inkade tee selle kohta paar niisugust sõna nagu seletuseks ütlema, et et selline väljend on seal Lõuna-Ameerika andides väga levinud. Aga selle all ei mõelda just alati neid teid, mis rajati inkade impeeriumi ajal, vaid see on niisugune üldistus, et noh, et kõik teed ja mis rajati muistsete tsivilisatsioonide poolt enne hispaanlaste tulekut. Nii et siin näiteks Boliivia kandis oli kohti, kuhu inkad üldse jõudnudki. Aga seal oli v liidsemaid tsivilisatsioone, kes olid kunagi neid teid rajanud. Aga nende teede nisugune välimus oli enamasti väga ühesugune. Nad olid tõesti sellised soliidsed, täitsa kivisillutisega, kujutate ette, et neid mööda siis siis liiguti sajandeid. Ja siin praegu, kui me läksime, siis me nägime ka seda, et ega see tee nüüd nende sadade aastate jooksul alati ei kulgenud täpselt nii, nagu meie praegu läksime sest seda aeg-ajalt muudeti ja me nägime vahel oma kõrval hoopis samasugust paralleelselt teejuppi. Aga kas oli ainult üks jäänus mingist veel vanemast teest, aga nüüd see, kus me liikusime, see oli siis niisugune korrastatud üks variantidest mägedes on ikka niimoodi, et ega sa ei saa igalt poolt laskuda lihtsalt liiga järsk ja siis kõik need rajad lähevad ikka umbes samast kandist ja nüüd me sealt siis laskusime. Ja noh, see tee oli ikka mitme meetri laiune ja tõesti kaetud lamedat kiviplaatidega nihukeste korra päratate plaatidega võetud sealtsamast kuskilt lähedalt. Ja eriti huvitav oli see, et mõnikord, kui langus läks väga järsuks siis olid ka kivitrepid ja ikka selles vanas inka stiilis, need olid niuksed, vägevad kivimonoliidid, nii et iga trepiaste oli nagu üks suur kandiline kivid. Ja neid mööda sa lähed ja lähed sadu astmeid kogu aeg allapoole, kuni tule peale, selline lamedam sillutatud osa ikka väga-väga võimas ehitus ja oli ka näha, et ka see tee siin oli eri vanusega juppidest, et mõni osa teest oli ikka väga vana ja kulunud, aga mõnda oli üsna hiljaaegu parandatud, aga ikka sellessamas stiilis, nagu need vanaaegsed teed olid. Ja mida nüüd allapoole me nüüd laskusime seda laiemalt. Me nägime vaadet enda all, seal. Kogu ulatuses ja see oli väga võimas selle peaaegu niisugune tunne, nagu oleksid ise mingi blind, mingi kondor, kes lendab seal kaljude kohal, et seal silmade ees sadade meetrite sügavusel oli siis näha see kraatri põhi iidne kraater, ega seal ju praegu mingit vulkaanilist tegevust ei olnud, seal põhjas olid need külad ja natukene rohelust, aga need kõik need tohutud nõlvad igas suunas nagu ütleme, kausi küljed olid peaaegu elutud, noh põhiliselt Kalju natukene ka, ütleme, rohututid ja siin-seal ja ka mõni üksikpuu, aga põhiliselt ikka kaljupind. Aga see kaljupind oli eri värvi, see oli huvitav, et et mõne koha peal oli ta noh, enamasti oli hallikas, aga mõne koha peal oli ka punakas või isegi rohekat värvi. Ja see punane rohekas tulid muidugi erinevatest metalli maakidest, mis seal pinnase sees on, et punane tähendab rauamaa ja roheline tähendab siis oksüdeerunud vasema. Ja nüüd oli päris niisugune mõnus minna, mägedes on tihti niimoodi, et kuigi kuum päike aga teistpidi on siin alati ju seda värsket tuul. Nii et muudkui aga läksime, ei saanud arugi, kolm tundi järjest niimoodi laskusime üsna raskelt ja järsku rada. Aga eriti ei väsinudki ja siis jõudsime sinna kraatri põhja, sinna kitsakülasse. Selle kitsa küla nimi oli saunaka ja sealt see nakkas oli meil siis juba ootamas lõunasöök. No seal oli lihtsalt üks pere, kes teadis, et me oleme tulemas, Nad olid meid juba vastu võtmas oma pisikesel talu õuel. No väga lihtne toit, midagi erilist ei olnud, lihtsalt võileivad ja kuuma teed ja midagi. Nad ise ütlesid küll, et oleks rohkem aega olnud, siis oleks teile kivisuppi teinud. See kivisupp on väga eksootiline. Ma pean paar sõna sellest rääkima, me olime saanud maitsta seda juba varem enne siia tulekut kusagil seal Boliivias. Ja see on siis tõesti selline, et et pannakse kõigepealt lihtsalt vee sisse maisiterasid ja muud toitu ja siis hakatakse sinna aja sisse, kus vesi ja need toidualged on laduma kuumaks köetud kivid. Selliselt basaltkivitükke niukseid, musti mis ei anna toidule mingit maitset, aga väga hästi nagu korjavad endasse kuumust ja otsis need kive, pannakse sinna sisse, mis on juba natuke jahtunud, võetakse välja, pannakse uued tulikuuma tasemele ja sedamoodi siis keedetakse supp valmis ja maisiterad pehmeks, et kui me seda seal esimest korda Boliivias sõimes oli muidugi see, et kui sulle pannakse see taldriku peale, siis seal keskel on ka üks suur must kivitükk. Et, et siis hoiatati ka, et vaata, et sa seda nüüd endale suhu ei pane. Tantsis eksootiline, aga pean ütlema, et noh, minu maitse järgi oli ta üsna maitsev. Nii et lihtsalt niisugune toitev supp. Omapärane. Ja praegu mul polnudki eriti kahju, et nad siin seda polnud teinud, et aitas sellest ühest maitsmisest küll. Aga nüüd sealsamas õue peal oli ühes nurgas kõne huvitav laudadest lobudik. Suurus oli umbes nagu midagi suure koerakuudi ja, ja ütleme, pisikese lauda vahepealset. See ratas nagu põnevust, mis seal on, öeldi, et minge vaadake sisse, natuke ukse vahelt piilusime see oli täis merisigu, kümneid merisigu, sebisid seal põrandal edasi-tagasi. Ja noh, see merisigade lugu, ma arvan, paljud teavad ka seda, et siin ei ole nad sugugi sellised nunnud lemmikloomad nagu meil Eestis Euroopas, vaid siin on nad lihaloomad juba väga iidsetest aegadest aastatuhandeid. Sest siit on need Meris ja eellased Lõuna-Ameerika loodusest õieti pärit. Ja neid on lihtne pidada. Toitu nad eriti ei vali, on vähenõudlikud, sigivad hästi. Neid peetakse siin umbes nii, nagu võib-olla Eestis mõnes maamajapidamises peetakse küülikuid. Aga üldiselt ega need kitsad ei kipu euroopa turistidele neid ristitud merisigu eriti pakkuma, sest neil on selline kogemused. Et nagu mingi võõristusele, et kuidas ma ei saa siukest armast loomakest sööma ka on nii, et nemad meile seda ka ei pakkunud. Agasitsionakast me läksime siis juba edasi sellesse külasse, mille nimi on Botolo. See Botolo küla oli suur, seal on sadu inimesi, suuremat jaolt tänapäevased hooned, kivist, vahel isegi mitmekordsed üsna igavavõitu küla. Aga meie läksime sinna muidugi otsima siis neid kudumismeistreid, meil oli kindel eesmärk. Ja nüüd vot seesama andide indiaanlaste tekstiilikunst, see on ka jälle üks väga-väga eriline asi. No nad on väga osavad kudujad, nad koovad kangastelgedel sellistele lihtsatele kangastelgedel ja mõnikord ka kudumisvarrastega. Ja see, kuidas nad seda teevad, seda ma olin nendel varasematel Andide reisidel näha saanud, väga tavaline asi kuskil külas, et et lihtsalt külas väljas on need kangasteljed üleval, keegi seal siis parajasti teeb, põimib mingit keerulist ornament ja mustrit, see, kuidas ta tegutseb, see on, see on tõesti vaatamisväärne. Ükskord kui me olime seal Peruus, siis meil oli kaaslaseks Eesti tekstiilikunstnike väga asjatundja ja tal oli siis niisugune teadmine, ta ütles, et on püütud nüüd väga moodsates vabrik võttes arvutiprogrammide abil õpetada siis neid kudumismasinaid tegema samasuguseid vaipu, nagu teevad need keetsime küla inimesed ja need on nii keerulised ja nii vaheldusrikkad, et see arvutiprogramm ei suuda nii keerulist mustrit ise anda ette sellele masinale. Ja eriti huvitav on see, et need kohalikud ju, kui nad seda vaipa teevad, nad teevad seda täiesti peast, neil ei ole mitte mingid joonised, mitte mingeid näidiseid. Lihtsalt teeb põhjus väga lihtne, maast madalast on ju teinud seda vanema põlvkonna kõrval lihtsalt kogu aeg eluaed mutt kudunud ja kudunud. Eks sealt see meisterlikkus siis tuleb. Aga nüüd siin Botolos on siis selline vaibakudumise kunst, mida mitte kusagil mujal andides ei ole ja see on hästi kuulus ja kohe see, mis nende puhul väga selgesti on erinev, on see, et siin, nendes vaipade, seal imikutes vöödes on ainult kaks värvi, üks on must ja teine on punane niuksed, kärtsud kontrastsed, värvid ja muud ei ole. Ja siis teine asi, et andide tekstiilis on need mustrid, enamasti niuksed, korrapärased ja niuksed geomeetrilised, sageli aga need Botola meistrid, nemad panevad sinna igasuguseid olendeid sinna oma vaiba sisse ja nende olenditega koos käivad ka mingisugused vanad aegade lood. Nii et väga eriline on see nende koguse kudumise tehnoloogia ja taust ja nad on ka kuulsad selle poolest, et nad on väga kvaliteetsed, need lõimed, hästi viimistletud, hästi tiheda lõimega vaibad. Ja no kui me nüüd seal putelus olime ka, me ei oleks ju ise nüüd meistreid üles leidnud, õnneks kiit, siis teadis neid inimesi. Ja ühe me saime siis otsepõldude vahelise tee ääres noh, lihtsalt oli seal tee ääres, tal oli selline lihtne kangas telg seal üleval ja tegutses. Ja see on üsna tavaline siinsest, Peruus sajab harva ja lageda taeva all on ju valgusest palju rohkem kui kuskil ruumis sees. Mis võib-olla eestlase jaoks on natuke imelik oli see, et kuduja oli mees kaitseväe jaoks mingi eriline haruldus ei ole, mehed koovad siin samamoodi nagu naised. See on niisamavõrra meeste kui naiste töö. Ja nüüd see mees, kes seal oli, ta oli niisugune keskealine mees, jalas olid sellised üsna määrdunud töömehe põllumehe püksid, mingisugune vana punane T-särk seljas ja valge laia äärega niukene, päikest varjav kübar peas. Ja siis seal tema ees oli parajasti pooleli üks noh, niisugune vaip, see on üldse suur, ta oli võib-olla nihukese suure liniku muutu või väikese vaiba mõõtu. Ja seal oli näha mingisugused olendid ja selle vaiba taustvärviks oli nüüd punane ja olendid, kes seal peal olid, olid musta värvi. Mul oli näha, et mingisugused neljajalgsed ja ja mingisugused linnud, see oli selge. Aga ega me hästi aru küll ei saanud, et mida seal siis täpselt kujutati ja siis me palusime kid küsiks mehe käest, et mis lugu seal vaiba sees nüüd on. Ja mees hea meelega siis rääkis selleks vana indiaani lugu rebasest Condorist ja see oli siis niisugune lugu, et see rebane oli niisugune maapealne olendaga, kontor oli siis taevane olend. Jaa, Rebane tahtis hirmsasti teada, et mis seal taevase silmast kõik näha on, kui ta ei saanud, tal ei olnud ju tiibu, seda kaebaskonderile näed, kui saaksid lennata, küll ma ikka tahaks näha seda taeva ilma Gondori lakastest natuke kahju. Hea küll, istu mulle selga, võtan su kaasa, lähme vaatame, mis seal ülailmas on ja istuski sinna kontorile selga ja sel ajal, kui siis konderdada sinna üles viis rääkis talle reegleid, mis seal taevases ilmas on. Et kuidas seal käituda. Ta hoiatas, et kui me jõuame sinna, seal on üks väga rikkalik söögilaud, seal on tohutu toredad toidud, seal on igasuguseid olendeid, ümber selle laua, kõik võivad süüa, ükskõik mida nad tahavad. Sina võid ka. Aga on üks reegel, et kõike, mida sa sööd, sa pead sööma ainult laua pealt. Ja see, mis on pudenenud laua alla, seda sa ei tohi puutuda. Rebasel tants väga lihtne, tore. Saidki sinna üles. Oligi suur laud, palju kast, kummalisi olendeid seal ümber laua söömas, Rebane kaistub sinna sööb, joob nii palju kui jaksab, kõik on väga tore. Aga siis, kui kõht hakkab juba täis saama, siis, siis tekib ikkagi harjumusest lihtsalt rebasel on, et pead ikka maas kanovskonnad, tika, huvitet, mis seal laual ikka võiks olla, et võib-olla siia vahele proovin ja siis Ilski vaikselt sinna laua alla keegi ei märganud. Ja seal oli siis igasuguseid jäätmeid, mingid kõrvitsaseemneid, mingid maisiterasid, erinevate viljade teraseid, mingisugused puuviljade seemned. Ja need on need rebasele väga-väga toredad, noh ta oli ju nii harjunud eluaeg tegemata, pistis nad kõik nahka endale ja, ja sattus nii hoogu, et jäi vahele. Ja siis tuli see, mis kondar, ütles, et see oli keelatud, oli astunud üle keelu ilma pikema jututa visati ta taevast alla, kukkus maha, sai surma. Aga kuna ta kõht oli punnis kõiksugustest toitudest, siis kõht lihtsalt lõhkes. Ja kõik need igasugused jäänused, need seemned ja terad, need lendasid mööda maailma laiali. Ja Nendest said alguse siis taimed, mida Keitsivad siiamaani maa peal oma toiduks kasutavad. Et niisugune lugu, et päris päris eriline ja omapärane, mina polnud midagi sarnast varem kuulnud ja kui nüüd selle pilguga vaatasid, seda vaipasid hästi, oli ära tunda, et seal oli Rebane ja, ja kondor ja oli seal ka veel teisi olendeid. Nii tõesti see vaip oli tegelikult jutustus, pikk jutustus nendele, kes sellest aru saavad. Aga nüüd sealt edasi selle mehe juurest me läksime siis juba sinna küla sisse, kus oli siis üks naine, keda meie teejuht teadis ja ta ütles, et sellel naisel on kodus juba neid valmis vaipu päris palju, et lähme vaatame neid, et seal on seal näha, kui palju erinevaid motiive seal on ja millised need välja näevad. Muidugi oli põnev, läksime ja naine oligi kodus ja siis tõesti, need olid väga erineva suurusega, need kudumid, seal oli küll linikuid, küll vöösid, küll vaipu. Oligi tõesti näha, et nad olid väga kvaliteetsed, väga hoolikalt kootud, tihedad ja seal oli hiigla palju igasuguseid fantastilisi olendeid seal vaiba sees. Ja seal oli nüüd vastupidi sellele mehe vaibale taust oli nagu must. Aga need olendid olid sellised kärtspunased. Ja need olendid olid tõesti täiesti selge, et need ei olnud reaalse maailmaolendid, nad olid nii fantastilised. Nad pidid olema mingid keetša mütoloogia tegelased. Aga noh, kui sa ei tea, siis sa ei saa aru. Ja siis me natuke palusime seal seletada, lihtsalt näitasid käega, et vot see, et kes see on siis naine ütles, et näiteks seal oli mingisugune niukene olend võib-olla meenutas mingit meie põhjakonna või niisugune nagu kummaline konn ja see pidi siis olema Keitsvate usundis selline konn, kellest kunagi sai alguse esimene inimene ja siis oli seal mingisugune imelik olend, kellel oli niisugune suur kõht, kõhus olid näha inimese moodi olendid rivis. See oli siis jälle mingi hiigelpuuma, kelle kohta käis igavene pikk ja keeruline lugu. Ja siis oli äratuntav ka see, et mõned need tegelased, kes seal olid punased nad olid inimnäolised, nad olid kahejalgsed olendid ja mõjusid üsna hirmutavalt nagu mingid deemonid. Aga see stiil, kuidas neid kujutati, kes teab meie kunstniku Jüri Arraku maale midagi umbes selles stiilis olid need inimese moodi olendid. Ja nende kohta siis naine ütles, et noh, et need on need siis need, et allilma deemonit. Aga siin on jälle see konks, et kristlikus usundis on ju nii, et kõik, kes maal elavad, on ju kurja teenistuses, aga keetsia usundis niimoodi ei tarvitse olla, mõned, kes maal elavad, on ka heatahtlikud, aga neid on ikka meeletult palju. Ja noh, minu meelest see ei olnud enam üldse üks jutustus selle vaiba sisse pandud, vaid seal oli terve jutukogu või noh, nagu mingisugune ma ütleks nagu pildientsüklopeedia igasugustest olenditest, kes tegutsesid seal kuskil vanas usundis ja need olid tõesti meeldejäävad, et ega ma Ühtegi neist kaasa ei ostnud. Ütlen ausalt, et nad olid päris krõbeda hinnaga, aga ma lihtsalt tean oma varasematest kogemustest. Võtad suure elevusega koju kaasa, jõuad koju, vaatad, kuhu ma selle panen, mitte kuskile pole seda panna. Et pole mõtet niimoodi kaasa osta, neid parem on jätta nad meelde. Ja need on mul tõesti meeles siiamaani kordumatud andide tekstiilikunsti meistriteosed. Tänane saade saab siin nüüd otsa saade retkest inkade tee mööda musse kraatri põhja ja siis veel sealt edasi vaiba, kudujate külasse, kus on kujutatud täiesti kordumatut indiaani vaimuilma. Aga nüüd selles järgmises saates, seal tõuseme juba nii kõrgele Boliivias, nagu me oma lugudes siin varem pole tõusnud. Need on need andide kõrgplatood. Neil on oma nimi, alti, plaano, alti plaanud. Järgmises saates vaatame ringi, mis elu seal siis elatakse. Rändajat. Rändame koos Hendrik Relvega, kuula ränd.