Olen Anna-Liisa Vaher, Tarvastu koguduse õpetaja ja loen teile tänaseks päevaks Pauluse kirjast roomlastele üheksandast peatükist salmi, mis kõlab nõnda. Oh, inimene, kes sina õigupoolest oled, et sa tahad jumalaga vaielda ega siis savinõu ütlema pooliale, miks sa mu nõnda oled teinud? Nädala teise poole algus sajab asjad vahel hoopis uude valgusesse. Kiiresti tahaks enne reedet lõpetada veel mõned tööd, mis on jäänud millegipärast toppama. Jälle tuleb märkmikust välja kaevata mõnel unustatud kellaajad, telefonikõned või postitused. Selgub, et mingil põhjusel on just tänaseks pandud perearstivisiit. Ja mis kõige hullem, kodugi tahaks kunagi veel koristada. Ja mõned sügisest ripakile jäänud pruunid puulehed kokku pida. Rääkimata sellest, et mingi toru on jälle kusagilt tilkuma hakanud ja Tööriistad lootusetult kadunud. Eks ole see inimese elu üks rist ja viletsus, pidev tormamine vajaduste ja soovide keerises. Ikka tabab meid varem või hiljem midagi ootamatut, millega me pole arvestanud. Ning mida me vahel endus südame rahustuseks kiruda tahame. Miks, no mille eest tahaksime ikka küsida ning toriseda küll jumal ikka võib vahel ülekohtune olla. Inimestena elame siin maailmas mingitest pidevatest rütmidest ning hoovustest kantuna. Ilma et me selle peale mõtleksime või seda alati tajuksime. Ilmad hoomaksime teatavat imelist korrapära, kogu loodus ning meis endis selle kõige keskel. Pigem märkame ikka rohkem häirivat korra päratust, asjade teisendamist läbi vastanduste ning kõrvalekallete. Ja nii me aina Toriseme ning vangutama pead. Kuni viimaks selgub tagasi vaadates et kõik, mis on olnud, sulandub sõletamatusse harmoonias harmoonias mille autoriks on seesama suurmeister, kes meilegi elu ja hingamise on andnud. Äkitselt taipame, et kõiges olek Laosena tunduva keskel liigume mingis väga kindlas ette määratuses, millest igaühel meist on täita oma kindel roll. Meie aga tahame ikka vaielda mornilt huuli torutada ning aina uuesti esitada kiuslike küsimusi oma elu ja eksistentsi kohta. Paulus küsib õigustatult. Inimene, kes sina õigupoolest oled, et sa tahad jumalaga vaielda? Ega siis savinõu, ütle oma vooliale, miks sa mu nõnda oled teinud. Jumala näo järgi loodutena kanname meiegi endas pidevalt tungi midagi luua, korda saata, langeda ning tõusta ükski meie sambale, juhuslik, isegi kui see tundub olevat vale samm. Võtkem siis rahulikult vastu kamad, tänased sagimised ja ootamatused. Sest mine tea, milleks miski vajalikuks osutuda võib. Aamen.