Rändajat. Rändame koos Hendrik Relvega kuula rändajat. Tere, armsad kuulajad, me oleme koos raadiomaja saalis avalikul salvestusel ja läheme mõtterännakule poliiviasse. Ma ise käisin seal kuskil natuke rohkem kui aasta tagasi, olin seal koos eestlastest kaaslastega ja olime seal, peab kolm nädalat ja nende muljete põhjal on õietise jutuajamine siin ka inspireeritud. Aga täna me rändame mõttes mõttes rändamine on selles mõttes väga tore, et sa saad ühe viivuga poliiviasse saan, mis siit 10000 kilomeetrit eemal. Ja praegu hakkan ma kõigepealt rääkima siis Boliivia eripäradest, võrreldes muude maailmamaadega ja siis juba Boliivia loodusest ja kultuurist. Nii et läheme rännakule. Selline hääl on siis andide põlisindiaanlaste, kõige tüüpilisemad pillil. Taimaara rahvas on üks nendest suurtest rahvastest, nende seas, neid on miljoneid kokku andides on, aga annad, ei ela ainult Boliivias elavad ka teistes Lõuna-Ameerika maades, aga alati andides ja nende keeles marakeeles on selle pilli nimi sikku ja selle loo nimi on sikurjaadas ja siguri hädas on väga tore. Õhtuti, kui külarahvas on oma tööd ära teinud ja kõik hakkavad siis puhkama, siis ilmuvad välja oma majadest külamehed. Neil on need paaniflöödid käes ja nad teevad nihukesi paaniflöödi mängimise punte. Iga külamees oskab mängida, igal kilamehel on olemas see paaniflööt ja niimoodi nad õhtuti panevad tundide kaupa veel pimeduse saabumise järel ka väga tüüpiline hääl andide külades. Aga kui nüüd mõelda selle Boliivia Teale pindalalt on ta Lõuna-Ameerika mõõtudes üks keskmise suurusega panna ta kõrvuti Euroopa maadega, siis Euroopasse ei ole ühtegi nii suurt riiki. Ja tema omapära on siis selles, et Boliivia ei ole merepiiri üldse olemas. Kogu Lõuna-Ameerikas on ainult kaks riiki, sellised, teine on siis tema naaber kagus Paraguay. Ja kui mõelda nende maastike peale, mis Boliivias on, siis noh, lihtsustatult on neid kahte sorti. Idapoolsed on sellised madalikualad, kus on kuum ja kus mõnikord levivad vannid, aga mõnikord levivad ka troopilised vihmametsad kõige oma elurikkusega. Aga lääne pool on siis mäed väga kõrged mäed, need on siis need Andid. Ja õieti ma täiesti sihilikult valisin selle mägede poole poliivesse minnes, sest ta Amozonasel olin mitu korda käinud Amazonas üldiselt on suht sarnane, kui sa lähed erinevatest nurkadest talle sisse, aga Andid Boliivias on ülimalt uhked. Ja Ta on üks osa siis tegelikult sellest nii-öelda Lõuna-Ameerika selgroost. Ulatub ju andide mäestik Lõuna-Ameerika põhjaotsast, lõunaotsa ja kõrguselt on need tipud väga suured, ainult Himaalaja on veidi kõrgemad aitäh tippudega. Nii et eksmaailma kõige vägevamaid mäestik. Ja see tunne seal mägedes olla, see on alati niimoodi, eks ole, suurtes mägedes siis endal tekib ka selline ülev tunne, need avarad vaated, see tuul, mis seal puhub. Väga niisugune, sa saad nagu osa sellest väest endale, kui sa oled nendes kõrgetes andide mägedes. Ja nüüd Boliivia kultuuri kõige iseloomulikum joon on see, et teda võib nimetada maailma kõige ehedamaks indiaaniriigiks. Eestlastel on millegipärast kummaline kujutlused, indiaanlased on mingi väljasurev tõug. Me ütleme, et me tahame olla nagu indiaanlased, siis meil tuleb nagu enda ellujäämise pärast nagu võidelda ja, ja viimaks suremegi ehk välja, nii nagu viimane muhikaanlane niukene nostalgiline romantiline hõng on sellel juures. See on minu meelest pärit kusagilt nahksuka juttude aegadest ja võib olla kusagil Põhja-Ameerikas, võib ka seda veel rääkida, aga tõelised indiaanirahvad, suured rahvad elavad hoopis Lõuna-Ameerikas ja nendel ei ole mingisugust väljasuremisohtu, nad on täies elujõus. Neil on väga huvitav kultuur ja neid Boliivia on siis niimoodi, et, et seal on kokku 11 miljonit inimest. Aga siis üle poole nendest peavad ennast indiaanlast, eks. Ja isegi Boliivia president on puhtavereline indiaanlane, ta on pärit Aimara perest. Evo Morales huvitav nimi? Eestlane ist hakkab kohe mõtlema, et Morales kuidagi moraaliga seotud tegelikult ei ole, see on hoopiski tõlkes mooruspuu poeg, nii et tema pere kodu asus mooruspuude juures. Sellest see nimi aga Evo Morales on muidugi äärmiselt jõuline, äärmiselt värvikas ja äärmiselt vastuoluline. President. Ja üks kummaline asi on veel, et Boliivia riigi nimi on Boliivia ja Boliivia, rahaühik on Poliviano ja need mõlemad tulenevad tegelikult Polivari nimest. Poli var oli, oli see Vabadusvõitluse juht, kes vabastas Lõuna-Ameerika hispaanlaste kolonisatsiooni alt ja tema nime järgi pandi see riigi nimi samamoodi selle rahaühiku nimi, see on ka üsna unikaalne kogu maailmas. Ja praegusel ajal on seal siis niimoodi, et indiaani riigiks täitsa ametlikult sai ta aastal 2006, see Boliivia siis kui Evo Morales sai presidendiks ja kohe esimese asju, mis ta tegi, ta andis põlisrahvastele aukoha, selles riigis oli ennekuulmatu, enne olid seal olnud ikkagi sellised plantakad, tarid, valgenahalised juhtimas seda riiki ja eks põhjus on ikka seesama, see tema enda minevik ja õieti ta saigi presidendiks selle tõttu, et ta võitles nende vaeste põlisrahvaste eest ja loomulikult, kui ta neile meeldima hakkas, ta sai nende tohutult palju hääli ja selle tõttu demokraatlike valimiste tulemusel sai ta siis presidendiks, nagu ta presidendiks sai. Nii ta riigistas paljud suurettevõtted ja lõi täiesti unikaalse riigi väga kummalise riigi näiteks mõelge ise selles riigis ametlikult riigikeeli 30 Need on siis suuremad indiaanirahvad, kõik on võrdsed riigikeeled. No peaaegu utoopiline seisvaks öelda. Ja tegelikult Moralest tuligi võimule suurelt jaolt kokapõõsaste kasvatajate töö tulemusel nende abiga, sest need, vot see on üks keeruline teema. Me peaksime kindlasti siduma Evo Morales kokapõõsa ja kokalehtedega sest seal Boliivias on kokapõõsaste kasvatamine väga tähtis tegevusest kõige vaesematele inimestele. Maal ja kokalehti kasutatakse seal absoluutselt mitte narkootikumiga mitte mingil juhul, vaid näiteks toidu tegemisel maitseainena ravimina ja paljudel erinevatel põhjustel. Ja see on alati nii olnud seal, nii et kokalehed on mitmekülgse kasutusega nende jaoks. Ja nüüd, kui Morales sai riigitüüri juurde, siis esimene asi, mis ta tegi, ta hakkas nõudma õigusi, et kokalerodeks kokalehtede kasvatajad saaksid oma põõsaste istandusi laiendama hakata ja sellest tekkis väga suurt tüli maailma suurima võimsaima riigiga Ameerika Ühendriikidega, sest Ameerika Ühendriikides koka seostub ainult ühega, see on kokaiin. See on probleem Ameerikas kahtlemata kokaiin, samuti Lääne-Euroopas ja mujal heaolumaades. Ja selle tõttu, et ta nendes riikides nii halva mainega on. Siis hakati nõudma juba moraalselt, et ta lõpetaks selle kokapõõsaste kasvatajate toetamise ja hakkaks hoopis vähendama Nende istanduste arvu. Ta keeldus sellest, sellest oli väga suur tüli. Peaaegu oldi sõja veerel. Aga Evo Morales ei andnud ka järele. Ja praegu nad ikkagi on mingi kompromissi saavutanud. Ja igal võimalikul juhul, kui on mingi näiteks ÜRO-s Evo Morales seal võimalik esineda, siis ta alati näitab kokalehti ja räägib mõned sõnad koka põõsa kaitseks, see on väga huvitav ja teistpidi, kui sa tuled nüüd näiteks poliiviast ja sul on kohvris kokalehti kas või paar ja näiteks Ameerika Ühendriikide või Euroopa liidu toll leiab need päris vängelt karistada. See on päris karm, kuidas sellesse suhtutakse, ja see on väga peen nisugune köietants, kuidas nende asjadega võid tegutseda. Mina sain selgeks, et sa võid näiteks kokateed kaasa võtta, Ta kokkadee siis on nendes pakikestes jahvatatud lehed neid luid aga tervet lehte ei või. Ja niisugused reeglid tõesti praegu kehtivad ja samal ajal kohapealse kasutamise. Ma ise kõige rohkem kasutasin neid kokalehti seal kohapeal just niimoodi, et kui me läksime kõrgmägedesse, kus mäehaigus on kerge tulema siis paned selle kokalehtedest keeratud nutsu endale põske ja hoiad seda põses ja siis niimoodi vaikselt see sülje fermentatsioon tekitab seal selliseid aineid, mis hoiavad ära seda mäehaigust. Minul vähemalt on niimoodi. Samas kogesin seda, et mõnel minu eestlasest reisikaaslasel ei aidanud, nii et see on kuidas kellelgi, aga Nad ise seal indiaanlased kohapeal on alati seda kasutanud just ergutina. Kõrgmägedes. Sellised kummalised hääled, ma salvestasin neid ise öedelt lindudelt, aga kui ei tea, siis võib-olla ei oska arvata. Kindlasti ei oska arvata, millisele linnule need kuuluvad. Flamingod, hääled ja ma ei ole mitte kunagi seisnud maailmas nii lähedal vabas looduses, Flamingo parvedele kui väga kõrgel andide mägedes. Väga kõrgel juba kõige kõrgemas osas on niimoodi, et seal ei ole üldse mingit rohelust. Seal ei ole mingeid loomi, täiesti nagu kõrb. Ja seal on niisugused soolajärved, kus ei ole kalu. Ja vot nendes soolajärvedes flamingoparved selles karmis paigas. Täielik mõistatus, miks nad siin on, miks neile siin meeldib? Ma olen näinud flamingosid troopikas eriti sageli Aafrikas on nendega hästi palju kokkupuudet olnud. Aga et nad on nii karmis kohas, nii kõrgel mägedes, see oli mulle tõeline üllatus. Noh, üle 4000 meetri merepinnast ja näiteks siin, kus salvestus on tehtud, see on järv nimega Laguna. Hedi on ta ja selle järve peal oli kolm erinevat liiki flamingosid, sajad linnud. Kuidas, miks, miks nad siia tahavad tulla? Vastus on puhtalt bioloogiline. On kummaline, et, et need järved, mis on kaladele täiesti mürgised, soolajärved seal elavad teatud niukesed mikroobid, olendid, väiksed olendid, need on siis neid nimetatakse planktoniks või hõljumiks. On olemas taimhõljum, seal siis taimedest väikestest taimedest koosnevad kogumid või siis loomhõljum ehk siis loomadest koosnevad kogumid. Ja nemad toituvad nendest samadest mineraalidest, mis seal soolajärves on ja Zola järves on neid hästi palju, sellepärast on seal ka palju planktonit ja selle tõttu on see õieti planktonisupp planktoni, puljong ja see On flamingod lemmiktoit. Sellepärast nad siia tulevad ja nad on suvel siin, nad pesitsevad, ehitavad niisugusi poole meetri kõrgusi, niukesi, kummalisi koonuse, taolisi pesasid kasvatatud pojad ka suureks nendelegi jätkub siia küllalt, aga siis, kui tuleb tals, nad lendavad sealt minema kuskile madalamale, kus on soe. Aga järgmisel suvel kindlasti tagasi, sest siin üleval on toitu piisavalt ja ei ühtegi vaenlast, sest ükski kiskja sellistesse kõrgustesse ei tule seal lihtsalt seal, nii elutu seal ümberringi. Ja see on siis väga eriline elamus, näha seal valge soolajärve peal roosasid linde. Nii et see silmade ees on kõik roosa ja seal lubati sele Laguna edition ta juures oli just niimoodi, et kusagil maailmas ei ole mind kaitsealadel lubatud minna flamingo telejuurde, aga siin lubati sellepärast, et siin on kindel, et ükski inimene neid ei ohustaja, eks, ning jääb väga vähe inimesi. Sellepärast tohib flamingod ei karda ja saab nende keskel, ümberringi on kõik roosa veeta siis need mõned õndsad minutid. Aga need soolajärved on väga kummalised. Nad on siis vahel näiteks rohelised, näiteks roheline järv oli Laguna Verde, mis ongi spaania keeles roheline järv või siis punane järv nimega Laguna kolorada. Ja nii edasi ja see on tõesti midagi väga, väga erilist, aga sellised lagedad, soolajärved ja selline eriti vaene ja karm loodus on just andide kõige kõrgemas osas seal, kus levib kõrgplatool, selle kõrgplatool, kohapealne nimi on alti plaano hispaania keeles tähendab see kõrget tasandiku. Ja sealgi plana ulatub kaugele poliivest edasi ka veel, ta läheb Peruusse ja jõuab veel lõunaotsaga isegi välja Argentiinasse ja kogu selle andide ühtlase kõrk platool pindala on meeletult suur, peaaegu sama suur kui Boliivia kogupindala või siis Soome, Rootsi, Norra ühtekokku. Ja vot seal üleval on fantastilisi asju, sest seal on väga imelik, see elustik on seal väga vaene, aga need, kes seal on, need on kummalised flamingod räägitud. Aga näiteks taimedest on üks väga veider taim, eemalt vaatad, näed juba kaugelt, sest vahelist ei ole korganiks tohutult säravalt roheline mätaste kogum ja lähed lähemale arvadki, ta on mingi samblamätas, puudutad sõrmega kõva kui kivi ja meil oli kaasas loodusgiid, kes siis ütles, et et võtame siit urgitseme noaga siit ühe tüki välja, siis mürgid, urgitsesime sealt tüki välja, siis oli näha, mis seal sees oli. Miks ta kõva oli? See olnud kivi, vaid seal olid taimede varred puitunud, varred tohutult tihedalt üksteise vastus. Sorell koosneb tegelikult puitunud varte kogumikest, mis on ülimalt koos nagu liimitud. Ja sellepärast on nii kõva. Ja teistpidi on ta kõva sellepärast et ta kasvab äärmiselt rasketes tingimustes. Taimed ei suuda siin kasvada, tema suudab, ta saab hakkama. Mitte millegagi natukene aasta jooksul vihmakest ainult paar korda, vahepeal mitu kuud täiesti põuane, tohutu külm, külmem kui meil siin talvel, suvel jälle meeletult palav. Aga ta elab seal ja ta kasvab väga aeglaselt, nii et teadlased on mõõtnud kõige vanema Sorelli vanuseks 3000 aastat ja ise ta on siis võib-olla 10 sentimeetrit kõrge. Aga seal üleval anti plaanolon, on ka teisi imesid mõne koha peal ta suitseb ja haiseb väävli järgi nagu põrgu. Ja siis on seal niukseid, vulkaanilise tegevuseta Fuma roolid. Mõnikord on jälle niuksed kummalised jääpurika moodi jääst kristallid, mis on nagu tagurpidi purikad, nii et see terav ots on ülespoole, ulatab sulle vööni ja selliseid purikaid on noh, nagu armeena terve kallal on neid täis. Ja ma ei ole mitte kusagil mujal maailmas mägedes midagi sarnast näinud ja see on just see alti, plaan on väga erilised looduslikud tingimused, ühelt poolt väga suur kuivus, väga tugev päikesekiirgus ja teistpidi mingisugused sulavad liustikujäänused ja kõige selle mõjul äärmuslike tingimuste mõjul tekib selline jääpurikate tagurpidi jääpurikate armee. Ja muidugi on sealsamas alti plaanal, kas siis maailma kõige suurem soola tasandik, selle nimi on Salarde ujuni? Läbimõõt on tal umbes 100 kilomeetrit on suhteliselt ümarate mõõtudega. Võiks peaaegu võrrelda, ütleme Peipsi järvega sealt põhja poolt ja kujutate ette, et see on kaetud täiesti helendava sätendava soolakihiga. Loomulikult peegeldab see päikest ideaalselt. Selle kohta öeldakse, et see on maailma suurim peegel. See maailma suurim peegel peegeldab päikesevalgust isegi välja kosmosesse. Ja praegusel ajal kasutavad siis satelliidid oma kõrgusmõõtjate seadistamiseks seda looduslikku peeglit, nii et iga kord, kui satelliit lendab kosmosest sealt üle selle koha pealt siis seal saab nagu täpselt kalibreerida seda kõrgusmõõtjat satelliidil. Ja meie kihutasime seal ringi autoga, see on lihtsalt, sa lähed otse, täiuslik asfalt, mingit muret ei ole ja teistpidi on ta täiesti ulmeline, sest sa lähed näiteks, näed, kõik on tühi valge siis eemal hakkab nagu kummitama mingisugune tumesugune kühm ja sõidad lähemale ja ta kasvab aina suuremaks ja lõpuks oled põmdi ühe kaljusaare juures, mis on kilomeeter läbimõõdus ja see kaljusaar on kaetud rohelusega. Need on siis kaktused. Tohutult palju kaktused, kaktused, mets kasvab seal saare peal. Et väga kummalised elamused selle maailma suurimad soolatasandikul ja ja üks muidugi omamoodi noh, ma ütleks ka natuke turistlik elamus on ka need soolad tellid, kuna soola nii palju siis ehitatakse seal siis nagu huviränduritele, sellised mitmekorruselised suurtest saalidest, koridoridest koosnevad hotellid ja näiteks kõik sinu toas on ka soolastma. Igaks juhuks kontrollisin selle üle, tegin näpu märjaks ja tõmbasin oma voodinurgast nagu sõrmega üle, pistsin sõrme suhu. No oli ikka soola maitse küll. Ja teistpidi näiteks. Aknalaud oli ka kindlasti soolast, sest sinna oli tilkunud kuidagi vesi mingil hetkel ja siis oli seal aknalaua sees niuksed augud, nagu keegi oleks trelliga puurinud. Omamoodi elamus muidugi, ja kui alti plaanud nagu enda mõttes praegu kokku võtta, siis põhiline tunne on see kõrgel asuva kõrbetunne ta väga selline elutu ja keeruline paik. Ja kui mõelda, mis maitse on alti, plaan on, siis minu jaoks on tal soola maitse. Siin kuuldus lõpus jällegi nendesikud ehk paaniflöödid ja tuttavaid hääli, aga enne seda oli huvitav, alguses olid looduse hääled ja seal oli lammaste hääli ja seal oli tuule ulgumist. Need mõlemad on just andide kõrt mägedele iseloomulikud, kuigi ütlema, et lambad, need on ju tegelikult Euroopast toodud kunagi sajandeid tagasi nemad väga kõrgel ei suuda elada kuskil ütleme, kolme ja poole kilomeetri kõrgusel nad veel on, aga ütleme, nelja peal hakkab neil juba hing kinni jääma ja seal kõrgemal on siis need indiaanlaste põlised koduloomad andides ehk siis alpakad ja laamad karjadena. Aga mujal ütleme, selles mõõdukas kõrguses on lambad päris tavalised. Ja me olime nendes indiaanikülades päris paljudes kohtades. Ja natuke tahakski jagada muljet siis nendest küladest, nende inimeste mõtteviisist. No kui sa lähed Eedeegeedža külasse Andides, siis üldiselt esimene mulje on muidugi armetus. Need majadki on sellised, et need on kividest laotud majad. Neil ei ole aknaid. Neil ei ole korstnaid, neil on katuseks selline kuivanud rohi ja on mingisugune puust logisev uks ja seal sees on pime nagu öisel ajal ka päeval. Ja seal on neil siukene leease ja seal platsil lei asemel siis tehakse süüa ja suits läheb lihtsalt ukse kaudu välja. Ja need inimesed ise, noh, me olime põhiliselt aimaarade ja ketšivade külades, need on ka kõige suuremad rahvad sealkandis. Nad on ka sellised üsna niuksed, karmid inimesed, vaiksed, sissepoole pööratud, üsna selliste jõuliste näojoontega nihuke tugev lõuajoon, väga tüüpiline. No võib-olla võiks mõelda, et ka ütleme, Põhjala inimesed on, on midagi sarnast, sest nende välimuse ja elu suhtumise on voolinudki see kohalik loodus, see, see väga karm loodus kus sa pead kogu aeg vaeva nägema, et üldse elus püsida. Ja samal ajal oli huvitav, et näiteks naistel olid nendes põliskülades ikkagi tänasel päeval ka seljas rahvariided. Tüüpiline keedžadel näiteks sellised pikad maani kleidid tihti näiteks sinist värvirõõmsat närvi ja siis mingi kampsun ja kampsuni peal siis veel see villane pontšo pontšo on nendel rahvariietel alati niukene rohelist, kollast, punast, sellist, et noh, ütleme rõõmsate toonidega, värvid on seal sees ja nii meestel kui naistel on siis peas niuksed mustad kõvakübarat, sihukesed väikesed aga siuksed, kõvad kübarad, see on neil olnud ka juba ütleme mitmeid sajandeid ja see on nii meestel kui naistel, aga naised kannavad rahvariideid sageli. Mehed ma ei näinud kordagi külades, et mehed oleks kandnud mehed kannavad niukesi tavalisi vaese mehe riideid nii nagu mujal maailmaski. Ja noh, Nende traditsioonid on väga huvitavad. Mida rohkem süvened, seda huvitavamaks läheb teistpidi. Nad ei anna sulle ennast kergesti kätte. Noh, tema ei tule kunagi sinuga. Kui sina lähed temaga rääkima, siis ta noh, oletame, et sa veel oskad hispaania keeltki või sul on tõlk kui see räägitakse hispaania keeles, ta ikkagi ei taha sinuga rääkida, sul peab olema selline vahendaja, kes tunneb seal külas mõnda inimest ja tunneb läbi ja lõhki selle maa ja rahvakombeid ja kultuuri. Ja siis sa saad sellest seinast läbi ja siis läheb asi väga huvitavaks. Ja see, ütleme, see põlisindiaanlaste kultuur seal andidest on selles mõttes väga kummaline, et on täiesti eristamatu segu väga erinevate aegade uskumustest ja kommetest seal põhjas on need iidsed loodususu sugemeid, mida on siiamaani täiesti alles elavana neid jälgitakse, aga siis selle Teal järgmise kihina on siis see aeg, kui need hispaanlased tõid oma katoliikluse ja Se katoliiklased hakkasid nagu suruma peale seda oma usku ja see ei tulnud neil kuidagi välja ja siis nad said aru, et palju targem on teha niimoodi, et nagu leebelt seda katoliiklus nagu tutvustada, see kuulub tegelikult ka katoliikluse olemusse ka, et püütakse kohaneda nagu kohaliku kultuuriga, selle kaudu nad siis võtsid ka vastu osa katoliiklikke veendumusi. Ja nüüd siis need kaks poolt, see iidne indiaani usk ja katoliiklik usk, need ongi siis omavahel äärmiselt kummalises seoses. Ma toon lihtsalt mõned näited, millega ma ise kokku puutusin. Ma olin ühes Toronto arukülas on niisugune küla, mis on mägedes ja seal oli ühel mehel, poisikestel oli peas väga kummaline müts Niukest veel näinud, see meenutas konkista toori, kiivrit oli tehtud vildist ja seal pealael olid suured uhked, lehvivad suletutid. Siis mis asi see on? Noh, kas sa siis ei tea, et seal ju Tinku festivali müts? See pannakse pähe siis, kui tuleb Tinku festival, üks kord aastas. Tinko festival pärast ma uurisin, mis on, ega mina seda ei näinud, mulle ainult räägiti sellest. Aga see on tõesti uskumatu, see on siis niimoodi, et tulevad sajad põlisinimesed kokku joovad seda Chiczat, seda nende kohalikku õlut, mis on maisist tehtud ja siis, kui mehed lähevad päris väge täis, siis tormavad üksteisele kallale, hakkavad 11 rusikatega tümitama, et niukene, ehtne küla kaklus ja see on nii metsik, et vaatajat hakkad kartma ja tõmbuvad eemale. Ja uskuge või mitte, see on rituaal. See rituaal, Tinkuri rituaal on kontrolli all, nii et seal eesmärk on saada patsia mammale ohvreid vatsa mama on siis noh, võrreldav meie usundis, ütleme maaema, aga meie looduse usundis ja see patsionama tahab vereohvrit. Ja sellepärast need mehed tülitavad 11 et eesmärgiks on lüüa vastasel veri välja, et eri tilguks maha ja see ongi see ohver, mis annab siis maale vilja, kus sa ja kindlustab hea saagi. Ja teistpidi selles kakluses, nii jõhker, kui ta näiliselt on, ei tohi kunagi teist vigastada, ei tohi oimetuks lüüa, tuleb ainult veri välja saada. Äärmiselt veider politseinikud seisavad seal festivalil kõrval ja nad ei sekku ainult siis, kui tõesti midagi väga üle käte läheb. Siis sekkuvad, aga kui niisama lihtsalt eri lendab ja rusikad vehivad näkku, siis politsei ei sekku, sest nad teavad, see on kontrolli all olev rituaal. Teine näide on siis selline, et me nägime ühte niisugust etendust, kus jäljendati Oruro festivali. Seal on siis fantastilist kostüümides esinejad, tantsivad fantastilisi tantse. Aga Sa märkad, et väga palju on niisugusi nagu põrguvägesid või saatanaid, meenutavaid kostüüme. Nad on täiesti ulmelised. Üks nendest oli näiteks niisugune, et tal olid mask peas, nikkel-metallmask metallmaskil olid suured punnis silmad peas olid sarve nagu härjal. Jaa, ta keerles nagu pöörane seal tantsu käigus. Siis sa mõtled, et, et see on mingi põrguvägede paraad või midagi. Ja kummaline on see, et sellel ongi kaks seletust, üks katoliiklik ja üks on siis indiaani vana usundipõhine katoliiklik selleks on, ongi tõesti selline neil festivalidel siis need kurjad jõud hakkavad võitlema heade jõududega ja loomulikult lõpuks head jõud võidavad nii nagu kord ja kohus. Aga indiaani usundi järgi on samal asjal hoopis teine seletus. Nemad teavad, et need olendid ei ole mitte kristlik, kus usundis saatanad vaid nad on hoopiski maalased deemonid, kellel on väga erinevad ülesanded, mõned nendest on tõesti kurjad, mõned on head. Ühed on näiteks sellised, kes kaitsevad maavarasid maa sees, et kui keegi neid kahjustab. Vaat siis ta teeb sellele kahjustajale kahju. Nii et kõik oleneb selle teemani käitumisel, sellest, kuidas käituvad inimesed ja iga maa-alune deemon käitub isemoodi. Ja üks nendest väga tuntud on näiteks tema nimi on timm ja tema ongi just näiteks maavarade kaitsja. Nii et see vana indiaani usundipõhine veendumus, et maa all maa peal ja taevas elavad kõikvõimsad, üleloomulikud väed, see ei ole seal kusagile kadunud. Ja mingi nihukese ilmutusliku pildi sellest arusaamast sain ma siis, kui me läksime ühte ketša külasse soli Botola küla. Muidugi teadsime, et, et me peame sinna minema, sest nad on väga kuulsad oma vaipade tegemiseks, nende vaibad on väga kvaliteetsed, väga peenekoelised. Ja nad on ainult Kahevärvilised, musta ja punasega üldiselt kogu andides kõik indiaanirahvad, koovad vaipu, linikuid, see on täitsa tavaline ja tavaline on ka see, et nad teevad seda õues, sest vihma ei 100 ja õues lihtsalt päikest rohkem kui, kui ruumis sees. Aga nad teevad erisuguseid neid, aga enamikul ütleme andide, indiaanirahvaste, tekstiili, kunstidel ja vaipadel on niisugused geomeetrilised korrapärased kujundid. Aga nüüd siin sellel punamusta, Botolo küla kultuuril ei ole need üldse geomeetrilised kujundid, vaid need on mingid olendid. Ja kohe, kui me sinna külasse jõudsime, jõudsime me näiteks ühe mehe juurde, kes põllu tee ääres parajasti oli kudumas ühte punamusta vaipa. See, et mehed koovad, on nüüd seal andide kultuuris väga tavaline ei ole, nii et kudumise töö on naiste töö. Tähtis on, et sa oled osav. Ja see mees tegi parajasti nihukest vaipa, kus oli näha seal üks tüdruk oli seal kujutatud ja siis oli seal mingisugune rebane ja nii edasi ja seal oli siis punasel põhjal musta loomad ja see tüdruk ja selle kohta siis me kaasas olnud giid ütles, et see on nüüd selline nii-öelda maine lugu, mida selle vaiba sisse punutakse. See jutustab mingit sündinud juhtumit maa peal. Aga me läksime ühte sellisesse kohta, kus elas selle küla kõige auväärsem vaibameister, soli naine, ta oli selline keskealine naine ja tal oli seal kodus neid vaipu päris palju, ta näitas meile neid, neid on võimalik osta, kui sa tahad, hindad muide väga krõbe. Aga ühte nihukest vaipa tehakse ka väga palju, kuid, ja seda teevad ainult suured meistrid. Ja vot temal oli hoopis teistlaadi vaibad. Seal oli siis nii, et mustal taustal olid hoopis punased olendid ja kõik need olendid, kohe oli selge, et need ei ole maised olendid, nad olid ülimalt kummalised, seal oli noh, me saime siis nagu oma giidi kaudu ka seletusi nendele kujunditele, seal oli näiteks selline punane kuuejalgne konn meenutab meie põhjakonna, võib-olla, kes siis nende kevade usundis on olnud esimene olend, kes tuli vee pealt maa peale ja kellest sai esimene inimene maa peal või siis oli seal üks puuma, kellel oli kõhus tohutu palju inimesi. See oli üks hästi julm ja pikk Puma lugu, seda ma ei jõua ära rääkida. Ja siis olid seal samasugused saatana moodi nagu inimese taolised olendid, kellel mõnel olid juuksed püsti nagu Jüri Arraku maalidel mõnikord ja ka punast värvi nagu Jüri Arrak, olge. Ja nende kohta me juba aimasime, et need peavad siis olema need maa-alused deemonid ja nad olidki. Aga selle vaiba sees oli neid olendid kümnete kaupa. Nii et seal vaiba sees ei olnud nüüd üks lugu, vaid seal oli terve lugude kogu või kui soovite, siis isegi pildi entsüklopeedia. Ja kummaline on see, et neid vaipu tehakse tänase päevani peast kellelgi mingeid jooniseid ei ole. Sesse kultuuri järjepidevus. Kuidas vanaemad õpetavad lastele tähele, see ei ole seal kunagi katkenud. Näiteks on niisugune lugu, kuidas arheoloogid leidsid ühe 500 aasta vanuse vaibatüki kusagilt kalmest ja nad ei osanud nende kujundite kohta midagi arvata. Ja siis toodi sinna külasse see vaibatükk. Ja see külanaine rahulikult seletas kõik ära, mis lugu selles vallas on. 500 aasta jooksul ei olnud see lugu ega selle punumine katkenud. Aga nüüd siinkohal saab otsa ka tänane saade sade Lõuna-Ameerika mask Boliivias selle loodusest ja indiaani kultuurist. Aitäh Teile kõigile siin saalis, kes te avalikust salvestusest tulite, osa saama ja aitäh kõigile raadiomaja inimestele ilma kelleta salvestus poleks kuidagi valmis saanud. Aga nüüd see järgmine saade, see saab olema õigupoolest tänase järg. Sest see koosneb siis küsimustest ja vastustest, kus küsimused tulevad siinsamas saalis olijatel. Rändajat. Rändame koos Hendrik Relvega kuula rändajat.