Kuula. Rändajat. Rändame koos Hendrik Relvega kuula rändajat. Tere, me oleme oma rännusaadetega jõudnud Sudaani, sellesse Aafrika riiki, mis asub Egiptusest lõuna pool. Egiptuse kohta on iga lesta sellist mingi ettekujutus siiski olemas, aga ma kahtlen, et kas on olemas ka Sudaani kohta, kuigi Sudaani ajalugu on peaaegu sama iidne kui Egiptuses ja oma pindalalt. Ta on ta isegi Egiptusest suurem. Aga selles eelmises Sudaani saates me vaatasime ringi selles pealinnas Hartumis. Käisime Sudaani võib-olla kõige austatuma rahvuskangelase Muhammad Ahmaadi kunagises elupaigas ja tänases saates Läheme kahele Sudaani jaoks väga traditsioonilisele sündmusele. Need mõlemad olid seal Artumil linna äärealadel. Üks neist oli tervishite tantsud, tseremoonia ja teine oli üks tohutult iidne spordiala, mida siiamaani Sudaanis harrastatakse. See on Nuuba maadlus. Need mõlemad Ta on väga omapärased ja pakkusid mõtteainet veel kauaks tagant järgige. Ja nendest kahest traditsioonist ja nende ajaloolisest taustast siis tänases saates juttu tulebki. Sellised Allahi ehk jumalat püüdvat hääled koos trummipõrin, aga kuuldused siis tervishite usurituaali alguses. Seal oli siis mungad ja palju muud rahvast, Nad kõndisid kätest kinni hoides üheskoos ja nii-öelda soojendasid ennast Maali jaoks üles. See kõik toimus suurel avaral tolmusel väljakul. Seal oli koos sadu inimesi ja enamasti olid need kohalikud moslemid, kes kandsid, nagu seal Sudaanis kombeks on valgeid maani ulatuvaid riideid. Nende hulgas hakkas selgesti silma siis terviseid, nemad kandsid siis rohelisi riideid ja neil olid ka rohelised mütsid. Ja oli näha seal seltskonnas ka meiesuguseid võõramaalasi, need tunned kohe ära euroopalikes riietes uudishimulikud. Ja see on huvitav, et, et see, kuhu me tulime, see on üks väga väheseid islami usutalitusi Sudaanis kus võõramaalaste ja teiseusuliste kohalolek on üldse lubatud. Veelgi enam. Võõramaalased Ta on lausa sinna oodatud ja isegi tohib pildistada ja filmida. Võiks siis mõelda, et see on mingisugune niukene turistietendus, aga seda ta mingil juhul ei olnud. Kui see juba seal täie hooga oli käima läinud, siis oli täitsa selge, et see oli ikka täiesti tõsiusklik rahvas, kes pidas hardunutama tseremooniat. Ja meie lihtsalt nagu sulandusime sellesse suurde peresse ja ja osalesime sellest. Ja et niisugune islamirituaal siin ranges islamiriigis on avatud võõrastele, see on erakordselt haruldane, enamasti Sudaanis niimoodi ei ole, kõnelemata siis sellest, et võid veel isegi pildistada. Ka meie giid, kes meid siia tõi, rõhutas seda täna reedesel päeval. See siin siis toimub, see reede on ju moslemitele nagu pühapäev, kõige tähtsam päev nädalas. Aga niisugusi tervisite tamp, seal korraldatakse Artuumi õmbluses mujalgi aga mitte kusagil mujal ei lubata sinna võõraid osalema. Ainult see siin on igaühele avatud. Aga nüüd vist kõigepealt ma peaksin natukene selgitama selle paiga tausta, kuhu me üldse tulin. See oli siis üks Artuumi linnaosa, see linnaosa, mille nimi on Undurmann. Kes eelmist saadet kuulasse mäleta tähendab, mis linnaosas on, seal oli ju ka see Sudaani rahvuskangelase Muhammad maadi paik, kus me eelmises saates käisime. Aga üldiselt Ta on see Undurmann ju kõige suurem ja kõige Araabelikum linnaosa Sudaani pealinnas seal elab kokku üle kahe miljoni inimese. Ja kui me nüüd sinna tseremooniapaika sõitsime, siis Undurmaani linnaosa mõjus niisuguse kaootilise Ena täiesti. Seal oli niisugune tänavate ja majade labürint. Põiklesime kitsastel tänavatel del pikka aega, kuni buss lõpuks peatus. Ja kui ta siis peatus, siis üpris imelik koht meie kõrval avardus selline täiesti tühi välja, hästi avar, seal polnud ühtegi ehita dist, isegi mitte ühtegi puud mõjus nagu mingi mõttetu jäätmaa, aga jäätma ta kindlasti ei olnud, selle ümber oli aed ja aial oli isegi raudvärav ja me läksimegi sellest raudväravast sisse. Hakkasime siis tasasel maapinnal seal tolmu sel teel lihtsalt põiki üle selle suure välja kõndima. Ja alles kõndides korraga sain aru, kus me tegelikult oleme siis seal sellel pruuniks põlenud maal oli näha niukesi vaevumärgatavaid kalmukünkaid ja neid oli palju ja mõnedel oli ka pead siis plekk, kist, tahvleid või kivist hauatähiseid. Enamikul polnud üldse mingeid tähiseid, aga igal juhul me olime sattunud mingisugusele tohutu suurele surnud aiale mis oli pooleldi mahajäetud ja kuidagi imelik ikka oli isegi kõndida nende tohutu hulga unarusse jäetud kalmude vahel. Aga meie suund oli selge, tee viis üle selle välja teise serva, kus passi, sibulakujulised tornid. Nende tornide tipus pool kuud. Täitsa kindlasti pidi seal olema mingi islami pühamu ja sinna see meie giid meid viis ja kui me siis kohale jõudsime, siis leidsime ennast seal platsil seal oli siis ühest servast hästi mošee ja teises servas oli veider sinine neljakandiline torn. Sellel oli peal koonusekujuline kuppel. Ja siis meie giid ütles, et see on üks väga tähtis islami püha, paiksin Undormaani ümbruses siia maetud, et üks nende auväärne pühak, selle nimi oli hammed all, Niil medal Niil elas kusagil 19. sajandil ja oli nii lugupeetud. Et pärast tema surma ehitati ta haua juurde ka siis ilus mošee. Ja eks see rituaal just sellepärast selles paigas siis pidigi toimuma. Et see oli pühamehe haud, see oli pühapaik. Ja ta ütles ka seda tseremooniat korraldatakse siin igal reedel teatud kindlal ajal. See on umbes siis päikese järgi, et umbes tund aega enne päikeseloojangut minekut, nii et erinevatel aastaaegadel päike loojub veidi erineval ajal, siis ka see algus selle järgi nagu on määratud. Aga enne kui ma nüüd seda sündmust kirjeldama hakkan, peaksin vist kuulajale paari sõnaga selgitama, et kes need tervissid üleüldse on ja mis on kogu sellel tantsu riitusel nende endi jaoks? Noh, lihtsalt öeldes on need tervishid siis islami mungaordu liikmed ja sellised ordut koondavad siis surfisid ja Suhvid on selline islami usuharu, kes usuvad, et jumalaga on võimalik suhelda täiesti otse mitte vaimulike ametmeeste vahendusel Jamushedes palvetades, vaid täitsa isiklikult ja vahetult. Nii et sufid on õieti müstik. Ja vanasti olid need tervissid, enamasti rändavad kerjusmungad, kes muudkui rändasid mööda maad ringi ja elatusid ainult sellest, mida inimesed neile andsid. Ja nad täitsid oma päevi lõputute palvetega, aga see palvetamine käis neil väga tihti koos tantsuga ja tantsudes läksid tervissid nii hoogu, et jõudsid välja ekstaasi. Väga tüüpilised saavutati, see ekstaas siis pikalt ühe koha peal keereldes kiusati, saavad see ühendus jumalaga kõige vahetumalt. Aga need muud rituaalis osalejad, need pealtvaatajad, kaasaelajad, nemad said siis seda osadust jumalaga tajuda läbi tervishite. No ma arvan, et kui ma juba nimetasin siin keerlevaid terviseid, siis kuulaja silme ette kerkib võib-olla kõigepealt see valges seeliku moodi riietes türgi tervis keerleb ühe koha peal nagu vurr. No selliseid Ta on näidatud televiisoris ja kui ma ise olen Istanbulis käinud, siis olen teatud turistid paikades neid esinemas näinud. No peab ütlema, et Istanbulis on neist saanud küll päris tavaline turismiatraktsioon. Ostad kindlaks kellaajaks pileti D etendusele ja läheb muudkui vaatama. Ja tegelikult on need türgi keelevad tervist siit käinud ju mõnikord ka Eestis esinemas. Ja kui jällegi mõelda kogu selle väga suure Tänapäevase islamimaailma peale, siis erinevates maades on need tervisside välimus ja nende tantsurid rituaalid ikka õige erinevad. Võtame kas või sellesama Sudaani islami munkade riietuse. Noh, neid me nägime siinsamas ame Danieli hauakambri juures, nüüd oma silmaga. Nemad ei kandnud üldse valgeid riideid, millel toppis rohelised riided. Ma küsisin ka giidi käest, et miks meil siis nüüd siin rohelised riided on? Tema vastus oli väga lihtne. Et nad lihtsalt leiavad, et see on kõige ilusam värv. Ja kui ma järele mõtlesin, siis tõesti, miks ka mitte, sest moslemeid ju üldse peavad seda rohelist värvi tihti teistest eelistatum. Tantsutseremoonia läks seal lahti niimoodi, et kõigepealt algas rongkäik, niukene paraadi moodi rongkäik, kus sajad inimesed kulgesid suures kolonnis, hõiskasid, laulsid, tagusid trumme, lehvitasid rohelisi islamilippe ja kõndisid nii muudkui edasi-tagasi selle hauakambri ja mošee vahet. Aga siis mingil hetkel lagunes kogu see rongkäik laiali ja siis hakati tekitama inimestest ringi ümber selle suure tolmuse välja. Ja eks meiegi siis võtsime sinna pealtvaatajate ringi ja natukene seal häiris selle korraldamise juures see, et seal meie ette tulid kohalikud korraldajad ja nad lihtsalt tõukasid meid kätega niimoodi kaugemale kogu aeg sinna serva poole tuli täna uuesti, et minge ikka veel kaugemale, minge ikka veel kaugemale. Tehke rohkem ruumi. No ma ei tea, miks nad seda just kätega pidid tegema, aga mõtlesin ise omast peast nende vabanduseks, et noh, et me oleme ju võõramaalased, araabia keelt ei oska ju sisse, kättekeel on nende meelest kõige õigem. Aga kui me siis saime selle platsi ilusti niimoodi suureks vabastatud, siis kõndis meie eest läbi üks värvilistes riietes asjamees. Ta riided olid väga uhked ja tõesti eksootilised. Seal oli kollast, punast, musta ja rohelist värvi ja käes oli tal suur viiruki nõu sealt voogas välja paks viirukisuitsu ja seda ta siis teise käega niimoodi hajutas meie peale laiali nagu õnnistas meid või kuidagi viiruk lõhnas hästi ja mehel oli selline teeaval ja tõesti siiras naeratus näol. Oli ilmselge, et ta suhtus meisse tõesti sõbralik ja julgustas meid siis kaasa lööma selles, mis nüüd tuleb. Ja ka need kohalikud inimesed seal ümber me olime kõik ju tihedalt seal üksteise kõrval, nemad olid ka väga sellised heatahtliku ole kui ka ja väga sõbralikud. Ja mu imestuseks üks seal täitsa minu kõrval oskas isegi inglise keelt ja kui veel siis rituaal polnud alanud, siis sattusime veidikeseks ajaks kõnelema ja ta püüdis siis mulle seal kuidagi seletada seda, et mis siin nüüd toimub ja, ja miks see niimoodi olla, see ja ta jutt oli umbes selline, et täna oleme kõik sõbrad, see on siin kõige tähtsam, et tuleb olla hästi ja tahtlik, avatud ja siis tuleb niisugune üksmeelne arusaamine, et me läheme osa ühest väga tähtsast suurest tervikust, noh, midagi sellist rääkis, ilus jutt, natukene segane. Aga minule meeldis selle jutu sees, ta ei nimetanud kordagi ei Allahi nime ega islamit ja nimetas selliseid üldinimlikke põhimõtteid, mis ju iseenesest on täiesti sümpaatsed. Aga ega me kuigi kaua rääkida ei saanud, sesse trummi põrin läks tugevamaks ja rütmilisemaks. Ja siis kogu see inimeste hulk seal väljakul hakkas samas rütmis kaasa plaksutama. Kõik olid kuidagi väga rõõmsad, skandeerisid ühiselt araabia keeles valveid arvatavasti. Ja see kõik tekitas siia kuidagi sellise elevuse ja sellise energia nagu hea energia. Ja selleks ajaks olid siis ringi sisse kogunenud juba tervissid. Ja ma panin tähele, et mitte sugugi kõik ei kandnud ainult rohelisi riided. Ühel oli nagu ma näiteks märkasin õlgadel, selline nagu värviline lapitekk koosnes erinevat värvi lappidest väga isevärki selline mantel või midagi sellist, teisel oli seljas selline lai pardimustriga rüü ja selle rüü servades olid pikad narmad. Ja kolmas näiteks oli küll roheliste riietega, et ega aga kandis oma kaelas tohutul hulgal helmekeesid, need olid suuremaid ja väiksemaid nendel, nii palju, et ta oli nende all lausa lookas ja tema müts, see oli kirjeldamatult selline eksootiline, ta oli mitmevärviline, seal küljes olid igasugused tupsud ja Kuljused ja muud asjad. Nii et see mees mõjus küll ausalt öeldes mitte nagu mingi väga tagasihoidlik munk, vaid pigem võib-olla nagu mingi tsirkusekloun. See pere oli seal ringi keskel tõesti väga kirev ja ei olnud seal mingit nihukest Vaga tõsidust, pigem oli selline karnevalimeeleolu või niisugune ülemeelik meeleolu. Ja need mungad esialgu veel ei tantsinud, aga nad juba valmistusid selleks, tegid mingeid tantsuliigutusi, lõõtsutasid näiteks oma keha niimoodi eestil laialt vasakule ja paremale või ütlesid käsi või tõstsid ühte või teist jalga õhku. Sellised imelikud liigutused ja samal ajal suur osa neist liikus siis seal platsi peal nagu ringiratast pealtvaatajate eest läbi ja nad liikusid muidugi vastupäeva, nii nagu moslemitel ikka kombeks. Aga siin oli ka selgesti näha seda, et need tervissid seal platsi keskel, nautisid väga seda tähelepanu mis nende peal oli, need olid ju seal täiesti nende pealtvaatajate pilgu all kogu aeg ja kui rahvas niimoodi rütmiliselt plaksutas ja hõikas, kus siis andis neile muidugi kogu aeg särtsu juurde ja ja aegapidi läks siis nende tants nagu aina hoogsamaks energilisemaks. Nii et see ettevalmistusmuutus päris tantsuks täitsa niimoodi märkamatult. Aga mingil hetkel olid siis aru saanud, et jah, nüüd on see lahti läinud ja võtab aina ägedamaid tuure. Umbes sellised hääled kostsid sealt Sudaani tervishite tantsurituaalist, et selles islami pühapaigas siis, kui see tants juba oli täie hoo sisse saanud. Ma arvan, et siit kuulates võib tunduda üsna üks luisena, aga kui sa seal ise selle melu keskel olid, siis ei tundunud see mitte sugugi nii. See hoog oli seal nii vägev, et haaras paratamatult kaasa. Ja see tants köitis ka ikka väga Belkuseli, väga imelik ja eriline. Kui niimoodi üldiselt öelda, siis terisside tants tundus kaootiline ja kontrollimatu. Näiteks üks tervis kulges edasi nagu hüpeldes kargas nagu kits ja kordas neid suuri hüppeid aina uuesti ja uuesti, niimoodi lõputult. Aga mõni teine näiteks raputas pidevalt oma pead hästi hoogsalt ja ülakeha ja ainult seda tegigi. Ja üks näiteks viskas ennast lausa tolmu sisse siruli ja vehkis käte-jalgadega taeva poole. Aga ma ise kahtlustan, et see oligi nende mõte tegelikult. Et kui mõelda, mida nad siia tegema tulnud tervisid, pidid unustama kõik omamaised mured tundma ennast vabana ja sõlg muutumatuna täiesti ennast unustama, unustama ümbruse ja jõudma siis sellisesse seisu. Koosta unustabki kõik maise ja saab siis täitsa isikliku ühenduse Jumalaga. Aga nende tantsivate munkade seas oli siis ka keerlevad munki. Kaugeltki mitte kõik ei keerelnud, aga mõned siiski näiteks keerlesid ühe koha peal sellise mõõduka kiirusega, teised jälle oma, andsid aina Gerlemisele hoogu juurde ja kõige pöörasem tants oli sellel mehel, kellel oli leopardirüü seljas, no ma enne rääkisin temast, hakkasin panne silma, tema tegi tõesti lausa imetrikke. Ta siis keerles ühe koha peal niimoodi, et üks jalg oli pidevalt õhus, nii et ühe jala peal keerles ja, ja aina kiiremini ja kiiremini ja ei kaotanud seejuures kordagi tasakaalu. Aga sellest suurest hoost läksid need narmad ta rüü küljes igasse ilmakaarde laiali ja tal olid sellised hästi pikad tumedad juuksed. Ja kui ta niimoodi tuksildotesse hullumeelsed keeles, siis need tumedad juuksed ka niimoodi kaardust igale poole laiali, noh, täitsa fantastiline pilt. Ainult peale tamisest hakkab pea ringi käima ja siis mingil hetkel ta korraga toetas ka teise jala maha ja kargas hästi kõrgele õhku, tegi siis õhus ühe niisuguse fantastilise täispöörde ja maandus siis paljajalu kõva mürtsuga vastu maad sellise hooga. Ta mattus üleni tolmupilve, aga ta ei kaotanud mitte kordagi koordinatsiooni. Tormas järgmisel hetkel sealt tolmupilvest välja jooksis hästi pikalt sirgjoones üle väljaku mingisse platsi teise nurka ja siis hakkas seda meeletult pika, ühe jala peal keerutamist jälle otsast peale. Nii et, et see oli tõesti väga niisugune meeldejääv ja kummaline see, see tants, mida me seal nägime. Ja kui sa nüüd ise oled seal ja oled selle rahva hulgas ja plaksutades samas rütmis käsi ja elad sellele kõigele kaasa, siis paratamatult see eriline lumm nagu võtab ka sinu üle võimust. Et sa lihtsalt näed neid naeratavaid nägusid ja inimeste ülevoolavat rõõmu. Ja on kuidagi selline tõesti meeldin ühtsuse tunne. Sama, mida see mees seal päris selle rituaali alguses mulle kogemata natukene nimetas. Ja peab ütlema, et, et kui ma ise seal selles melus sees olin, eks ma unustasin täielikult ära, et see on mingisugune islami moonia või midagi sellist. See ei tundunud üldse tähtis. Tundus, et on kuidagi väga lahe niimoodi jagada üksteisele sellist rõõmu ja, ja sõbralikkust ja avatud olekut. Ja noh, selge see, et tegelikult oli seal igasuguseid nüansse ja pisikesi asju, mida meie kui mitte islamiusulised ei mõistnud, aga see ei tundunudki ausalt öeldes oluline, selles oli midagi sellist üld, inimlikult head. Nii et kui see kõik lõppes ja me juba ära läksime, siis veel mitu tundi pärast seda jäi püsima. Selline helge meeleolu. Nii aga läheme nüüd siis meie Sudaani saates sellelt tervisside tantsud tseremooniat tama seda teist omapärast Sudaani traditsiooni hästi pika ajalooga, seda Nuuba maadlust ja sellele maatusele me sattusime õieti oma Sudaani reisi lõpupäevadel, siis me olime juba tiiru seal riigis teinud ja enne äralendu tulime siis tagasi Artoomi ja tuli välja, et see maadlusväljak on üsna selle tervisii tseremooniapaiga lähedal sealsamas Undormaanis. Aga nüüd jällegi, et aru saada natukene, mis asi see nuga maadlus on ja kui sügavale ajalukku ulatuvad ta juured siis pean paar sõna sellest dist rääkima, ma olin seda uurinud juba enne Sudaani reisi algust ja endale nagu selgeks teinud selle, et noh, see nimi Nuuba maadest tuleneb muidugi Nuubia nimest Nuubiaan selline antiikaja nimi. Niimoodi nimetati suurt ala seal kusagil Egiptusest lõuna pool ja õieti teen nende sama Egiptuse väga vanadel kujutistel on mõnikord kujutada juba Nuuba maadlust, nii et arheoloogid on seda kõike hoolega uurinud. Ja nad ütlevad, et juba kusagil 4300 aastat tagasi üks kujutis mis on siis ühe kõrge egiptuse aukandja Tahoteid b hauakambri seinal. Et seal juba seda kujutataksegi, et me olime, mõtleme nagu noh, igapäevaselt, siis kui keegi räägib maadluse ajaloost, siis esimese hooga tuleb pähe mingi ütleme, vanakreeka ja ja Sparta Ta olümpiamängud ja, ja nii edasi. Aga need vanakreeka maadlus see komme oli kusagil 3000 aastat tagasi, aga nüüd mõtleme seal, Nuubjas oli see vähemalt juba 4300 aastat tagasi ja nende kujutiste peal seal Egiptuse hauakambrite seintel, seal siis on ka umbes ja mismoodi see võistlus käis ja võistlesid väga tihti just Muubialased ja egiptlased. Ja et just Muubialane on see vastane, selle tundis selle järgi, et nendel kujutistel olid nad tumedama kehaga ja käharate juustega. Ja nendel kujutistel on ka näha, et need olid ikka päris võistlused, seal olid kohtunik ja pealtvaataja täitsa niukse spordimoodi oli see asi, kuigi selle mõte oli muidugi siis näidata oma tugevamate meeste üleolekut kellegi teise rahva tugevamatest meestest niuke jõu näit, tamine. Aga ikkagi oli see antiikne sport. Ja kui nüüd mõelda nende hilisemate pikkade aastatuhandete peale siis Nuba maadluse traditsioon ei ole seal mitte kunagi katkenud ja see on käinud tänase päevani katkematult välja ja ka isegi nüüdsel ajal näiteks paljudes Sudaani kõige kaugemates kolkakülades peetakse neid maadlusvõistlusi üsna samamoodi niisugust väga arhailist reeglite järgi. No meie sellises kolkaküla paigas maadest vaatamas ei käinud, aga ma olen näinud neid fotosid ja filmilõike, kes sellest ja seal on siis nii nagu ka oli võib-olla isegi tuhandeid aastaid tagasi. Et need võistlused ja mehed olid täiesti alasti. Ja tihti oli nende kehade külge seotud suured kõrvitsad, et rippusid nende puusadel ja nende kehad olid kokku määritud saviga ja tolmuga. Miks need kõrvitsad seal puusade küljes kõlkumas? Need olid siis selle tõestamiseks, et ja ei ole seni kaotanud ühtegi maadlusmatši. Aga see on ju siis niimoodi, et kui ta nüüd kaotab ja vastane ta pikali paiskab, siis ta paratamatult kukub mõne enda külge seotud kõrvitsa peale, see kõrvits puruneb laiali. Ja siis pärast seda, kui ta edasi võistleb, siis ta ei tohi seda katkist kõrvitsat tervega asendada. Nii et kui kaks tükki on vastastikku, siis on kohe näha, et kas kumbki pool on kaotanud mõnda matsi või ei ole. Ja siis sellele hara hailisel kombel oli veel niimoodi, et need alasti mehed mõnedel oli selja külge nagu seotud saba looma saba ja sees siis oli märk sellest, et see võistleja oli mingil eelmisel aastal tulnud kogu külade vahelise maadlusturniiri üldvõitjaks. Jah, selles mõttes on see tohutult vana Nuba maadlus tänaseni kestev ja mõned ajaloolased väidavad isegi seda, et kui mõelda kogu maailmamaadluse traditsioonide peale, mis eri rahvaste juures on olnud, siis Nuuba maadlus on kõige kauem katkemata kestnud maadlustraditsioon kogu inimkonna ajaloos. Nonii, aga meie siis sõitsime sinna Kondurmaani linnaosa servas olevale maadlusväljakule ja ma muidugi kahtlustasin see siin, kui ta on ju suure linna ääres, et siis päris nii ei käi nagu mõnes Sudaani kolkakülas ja nii see oligi, et me sattusime üsna tänapäevasele spordiväljakule, seal olid tribüünid ja hääle kõvendajad ja kõik muu, mis tänapäevasel spordiväljakul peab olema. Ja juhtumisi oli niimoodi, et see päev, kui me sinna läksime, oli 24. veebruar aasta tagasi. Nii mõtleme, mis päev see oli, see oli siis juba meie, Eesti vabariigi 100. aastapäev ja me olime sel puhul võtnud Eestist kohe eraldi kaasa oma rahvusvärvides lipukese ja kui me nüüd sinna jõudsime, siis me andsime kohe võistluse korraldajatele teada, et me oleme eestlased ja ja et meil on täna tähtis tähtpäev ja see hõigata, kui ka siis nendesse hääle kõvendajates sinna välja rahvale muidugi araabia keeles. Estonia me ikkagi saime aru, et seal jutuses oli siis selle peale rahvas plaksutas, kuigi ma natukene kahtlen, et kas keegi üldse aimas, kus see Eesti küll võiks olla. Aga siis tuli juba see koht, areenile tulid need võistlevad meeskonnad rivistasid üksteise vastu üles. Ja muidugi mitte ükski nendest noortest tugevatest ilusatest meestest täiesti alasti. Mõned olid ainult spordipükste väel ja muud ei olnud, aga mitmetel olid ka seljas niuksed, spordisärgid nagu tänapäeva spordiriided. Aga siis edasi läksin oma maadlus seal niimoodi, et nad olid niimoodi. Sest ikka need kaks meeskonda ja siis üks hõikas välja vastasmeeskonnast kellelegi nimepidi. Ja muidugi see, keda ta nüüd välja hõikas, temal oleks olnud suureks häbiks, mitte tulla ta tingimata siis tuli võistlema ja siis nad juba võtsid endale selle võistlus poosi, see oli ka omamoodi huvitav, nad olid niimoodi üksteise vastas küürus ja siis kahmasid maast seda tolmu ja lihtsalt viskasin endale kevale ja kätele ja peale ja vahel kaapisid ka niimoodi jalaga maad, umbes nagu ähvardades 11. See oli midagi niisugust omapärast. Ja siis nad hakkasid nagu 11 varitsema, kiirutasid üksteise ümber ja siis korraga kahmasid üksteisel keha ümbert kinni ja siis algas päris jõukatsumine pihta ja püüdsingi aru saada, et mis reeglite järgi see käib. Kohe sai selgeks, et üks reegel on see, et jalaga teist maha panna ei tohi või jalga ei tohi võistluses nagu kasutada ainult kätt Nende abil tuleb võistelda ja samas vastase jalast vaid küll kinni võtta ja üsna tüüpiline oligi see, et teine sai siis oma vastase jalast kinni ja võttis selle siis haardesse niimoodi, et enam seda tee, lase teine siis kekslasse ühel jalal püüdis tasakaalu kaotada ja samal ajal siis krahmata teisel kuidagi niimoodi kinni, et hoopis pikali kukuks. Ja niimoodi metsal rüselesid, kuni siis üks sai ikkagi teise tasakaalust välja ja üsna tihti siis ikka tohutu hooga nagu paiskas teise siis sinna maha tolmu sisse. Paistis, et, et see põhireegel oli suhteliselt lihtne. Et noh, kaotaja on see, kes siis esimeseks jalust lendab ja mingi kehaosaga maad puudutab ja siis, kui võitja oli selgunud, siis võitja meeskonnast keegi võttis selle ja niimoodi oma õla peale ühe õla peale, nii et see oli tal kaksiratsaühe õla peal ja kõndis siis niimoodi sellega võidukalt ümber areeni. Ja siis muidugi rahvas plaksutas ja siis tuli jälle järgmine võistlus ja nii edasi, nii seal seal käis. Ja seda oli ka muidugi märgata, et need Sudaani noored atleedid, et nad olid ikka väga edevad ja nad ei varjanud ka seda oma edevust, nad uhkeldasid igal võimalikul moel nagu noored kuked. Nii et selles mõttes pildistada oli väga lihtne, et nii kui sa fotoaparaadi kellelegi poole suunad, siis ta tuleb kohe ise sulle lähemale, hakkab poose võtma ja tegema igasuguseid mehiseid nägusid ja niimoodi nii et see oli täitsa selge, et nad nautisid seda, et neid pildistatakse, et nad on tähelepanu keskpunktis. Ja vot selline ta oligi, nii et kui mingis mõttes ta ju oli päris tsiviliseeritult, kui võrrelda mõne võib-olla kolkaküla Sudaani maadlusvõistlusega aga teistpidi oli ka siin ikka küllalt palju omapära. Aga nüüd nende skandeerivate häälte saatel sealt tervistasite tantsult saab tänane saade otsa saade kahest Sudaani väga traditsioonilisest sündmusest, millest me ka osa saime. Ja nüüd järgmine saade. See tuleb siis juba selline, et suundume Artoomi linnast minema. Läheme ära maale, sõidame pealinnast põhja poole ja vaatame, millised näevad välja Niiluse äärsed külad. Ja see Kuula. Rändajat. Rändame koos Hendrik Relvega kuula rändajat.