No okei Nii cool. Tere mina, Mihkel, olen arhitekt. Sain täna 43 aastaseks. Ja siis mõtlesin täna rääkida sellest, et kuidas esitada onni, kas te olete onni ehitanud keegiga? Ja õue või tuppa õue ikka ma olen ka õue ja tuppa õue, igasugustest okstest tuppa nagu linadest ja toolidest. Aga onni ehitamine meeldib teile muidu vä? Ja mulle meeldib, jah, aga miks? Puit osta? Jah, noh, nüüd ma räägin siis sellest, et miks mulle meeldib õnne ehitada, et on sama lugu, et olen ka ehitanud neid õue-tuppa nii tekkidest kui okstest ja põhimõtteliselt see arhitekti töö on selline, et ta peab nagu ei tonne kogu aeg välja mõtlema erinevaid, et kuidas teha sellist keskkonda, kus oleks nagu endale huvitav ja tore ja ka mõnes mõttes nagu turvaline soe olla. Selle onni ehitamisega on ju nii ka, et saab ehitada ühe onni ja teised esitavad, teise on ja siis käiakse üksteisel külas ja onnil on mitu erinevat sellist, et kriteeriumid ka, et kas ta nüüd kõrge või madal või kus ta asub või kuhu seda üldse tegema hakata ja siis, et mis materjalist seda teha. Tegelikult see arhitekti tööotsapidi nagu selline ongi, et inimesed tahavad endale onni, ehk siis maja ja siis peab hakkama nuputama, et kuidas seda kõike siis teha, aga keeruline arhitekti jaoks on see, et kui te saate kohe pihta hakata, võtate kas oksad või puud või hakkate kohe pihta, teete valmis ja vaated, et kuidas tuli ja siis teete ümber, siis arhitekt peab nagu joonistama seda asja ja siis üldse ehitajad teevad ja siis seda kõike enne näitama ka nendele, kes nagu onnis elama hakkavad ja nendele, kes linnavalitsuses on, et kas neile üldse selline asi sobib, siis on seal igasugu erinevaid projekteerijaid, kes kõik midagi arvavad ja siis lõpuks ei pruugigi sellest tonnist midagi järgi jääda, et see võib muutuda täitsa teistsuguseks asjaks. Et see on ka nagu sihuke üllatuslik osa ja mõnikord tuleb sellega tegeleda niimoodi neli, viis aastat, tee, tee tonni, siis joonistad ja siis teed seda ümber ja siis vahepeal mõeldakse, et ah, ei, ei tahagi tonni, hoopis mingi teine mõte ja siis mõne aja pärast tekib uuesti, keegi ütleb, ei, meil tuli ikkagi see mõte, et me ikka tahame seda hoopis teistmoodi. Selles mõttes on see onni tegema nagu hästi pikaldane suurtele inimestele, et lapsed on selles suhtes kiiremad ja efektiivsemad, et neil õnnestub õnn kohe esimese korraga, aga suurtel on see mure, et nad ehitavad selle rasketest materjalidest ja siis pärast on 50 aastat selle koha peal ja siis peab mõtlema, et mis sellega nagu teha, et vahel neid ehitatakse ümber ja vahel võetakse mõni õnn maha ja tehakse teistsugune õnn asemele. Kuidagi see niimoodi käib, aga mitmekesi tonni tegite? Eks siin vahepeal ma teen üksi jää nagu vahedajas, teeme mitmekesi. Ja mis te pärast tonnist tegite? Taotlesime lihtsalt mängime seal onnis, kui me oleme selle valmistanud. Jajah, suurtel on tegelikult sama lugu, et tehakse, ON valmis ja siis mängitakse seal erinevaid mänge, et ühes onnis mängitakse, et on teater, et seal tehakse etenduste, siis pannakse spetsiaalselt riidesse, ollakse hästi pidulik. Teises onnis mängitakse, et seal on nüüd ööklubi, et seal kõik tantsivad ja muusika mängib kõvasti, noh, selliseid olukordi nagu luuakse ja siis need arhitektid peavad seda mängu nagu kaasa mängimast tegema võimalikult siis sellise olukorra, et inimesed tunneksid ennast nagu teatris või tunneksid ennast nagu poes või ega seda ei saa ka nii üheselt, et kõike ise teha, sellepärast. Ta arvajaid on hästi palju, kes tegelikult ütlevad, et ei, tundub, et see on nagu natuke niipidi hoopis ja see on nagu natuke naapidi hoopis, et siis see onni ehitamine on selline kambakesi tegemise protsess, et ühel tuleb hea mõte ja teisel tuleb hea mõte ja kolmandal tuleb hea mõte ja siis tehakse asja ringi. Aga seda tehakse nagu joonistuste peal. Ja siis pärast ehitajad tulevad ja kallavadki selle kõik segust klaasidest ja puulattidest. Mina olen kuulnud, et arhitektid peavad väga hästi oskama matemaatikat, sest seal arhitekti töö juures on vaja midagi arvutada, kas see on nii ja mida te siis arvutate? Noh, seal nagu proteerijate juures on hästi palju erinevaid osapooli arvutamist on palju, aga selle jaoks on nagu ehitusinsenerid, kes arvutavad neid sisejõude, mis materjalide sees on, et kas nagu tuulega ära ei lenda ja kas see kaigas pooleks ei murdu, et kui sellest esitada, et aga seal on nagu hästi palju erinevaid küsimusi ja pigem on nagu arhitekt til needsamad mured, mis onni ehitajal, et kuidas õnn oleks, tore ikkagi ja et kuhugi seda esitada, et kui see teha näiteks sinna puu alla, et siis kuidas seda võiks puu alla ehitada, kui see teha tuppa tekkidest, et kuidas seda lampidega hoopis ägedamaks teha ja kui see teha õue, seal peab sooja pidama, kuidas ta võiks sooja pidada ja kuidas Ta teiste onnide suhtes äge oleks, et kui keegi tuleb kõrvalmajast külla, et siis ta saab kuidagi sinna tulla niimoodi, et tal on ruumis liikuda. Huvitav, et noh, ta on nagu selle inimeste elumängu osa ja arvutamine kuulub sinna juurde, aga õnneks on tänapäeval arvutit teed, et siis suuresti see arvutiabi aitab seda kõike nagu üles tähendada. See on omaette suur filosoofia, et kuidas ehitada sellist maja või kuidas tekitada selliseid ruume, kus oleks nagu mõnus ja hea olla. Et on ruume, kus sul on nagu kerge olla, kerge mõelda ja mingid ruumid, mis seda ei ei soodusta, selleks on pakse raamatuid. Tuntud kui sa kirjeldaksid, mis on see selline ruum, mis aitab meil elada või aitab meil nagu kaasa mõelda? Jah, kuidas seda ruumi välja mõelda, ongi see, et kas tuleb nagu hea mõte selle ruumi suhtes või tule aga sellist valmis retsepti nagu onni tegemiseks mõnes mõttes ei olegi, et kui keegi ütleb, et ta tegi jube ägeda rohelistes tekkidest ja kõik hakkavad rohelistes tekkides tegema sisse, muutub tüütuks, aga mõnes mõttes, et kui selles onnis on nagu uus ja värske mõte selle onni tegi, on ise marurõõmus, on selle üle sisse on onnist kohe näha, et on nagu suure innuga asja juures on sellest väga rõõmu tundnud ja vahet ei ole, kas nüüd rohelistest tekkidest või puulattidest, et tegelikult, kui inimesed selle kaudu omavahel suhtlevad ja selles ajahetkes sellest rõõmu tunnevad, et siis ongi hea õnn, aga sellist retsepti ei ole, sellepärast peabki kogu aeg nuputama uusi jonne välja, sest kunagi ei ole see olukord ka sama, mis ta oli enne, et kui te tõstsite toolid kokku, siis ei saa enam sama onni esitada, kuid neid toole kokku ei tõstnud, et noh, ongi kogu aeg see ruum nagu muud dub ja sellepärast ongi päris huvitav neid on ja kogu aeg välja mõelda, et iga kord saab mõelda, et oi, et mis ma teeks järgmine kord teistmoodi ja kuidas ruum võiks olla hoopis huvitavam jah, aga et miks inimene ennast hästi või halvasti tunneb, seda ei teagi seal lihtsalt kas juhtub või ei juhtu nõnda ja suurem tõenäosus, et see nii juhtuks, on see, et kui kõik on hingega asja juures, et kõigile nagu meeldib seda teha, et teeme toredonni ja kõik on nagu südamega seal asja kallal ja kui palju seda onni peab üldse ehitama, et see ruum nagu tore oleks, seda ka täpselt ei tea, sest noh, suurtel inimestel on ka nii, et mõnikord teevad lihtsalt nagu selle paargi sinna serva mingisuguse, näiteks laululava või mis iganes ja juba ongi tore, et ei peagi nagu tohutu raskelt esitama seda kõike, sest noh, see majade ehitamine oleks tohutu, raske asi, sest majad on millegipärast jube kallid, ma ei ole aru saanud, miks nad nii kallid on, need näiteks kui keegi inimene ei taha õues ära külmuda, siis ta peab nagu 30-ks aastaks laenu võtma, et saaks siseruumis elada talvel, et see on suhteliselt imelik, aga kuidagi see nii on. Onni ehitamine ühelt poolt nagu võiks olla hästi kerge, aga teiselt poolt on nagu hästi dinosaurus likult raske ja pikaajaline, siis need kõik need kivist asjad seisavad seal tükk aega ja noh, selline nagu vastuoluline asi. Milline sinu enda kõige esimene õnn oli? Ilmselt vendade ja õega ehitasime erinevaid, aga nii tuppa kui õue õue tegime puulattidest ühe vennaga kahekesi ja teine vend tegi üksi ja siis pärast hakkasime üksteisel külas käima metsas, et see, kes üksi esitas, esitas isegi pikematest lattidest ja me olime natuke kadedad selle peale tahtsime, et Ossa pagan, et tegelikult tal oli hea mõte, et me tegime siukestest väiksematest okstest ja meil tuli nagu madalam, et aga noh, me olime ka selle üle uhked suhteliselt ikkagi. Ma kunagi 10 aastat tagasi, siis kui lapsed olid ning kaheaastased, esitasin muhusse endale onni, et ma ostsin niisugust viis korda 15 prussi ja siis lappisin, et nagu hunnikusse ülevalt kokku ja sellest tuligi sihuke onni või niisugune suvemaja, et noh, umbes nii ma selle esitasingi, et tegin nagu sihukse materjalihunniku lihtsalt ja liimisin PVA-ga kokku. Et see oli nagu minu viis onni ehitada endale, sest noh, ma ei oska nagu päris ehitusmaterjalidest niimoodi ehitada nagu ehitajad ju selles mõttes, et seal on vaja hästi palju erinevaid tööriistu, erinevaid materjale, aga ma tegin nagu oma onni, tegin nagu maketi, kasutasin liimi puitu ja, ja oligi kõik. Selle nimi on suvemaja. Ta on jah, väga aktiivses kasutuses ja ma olen temaga väga rahul, et ongi nagu puust maja. Kui vanalt sa ehitasid enda esimese nagu anni või tegid selle plaani? Ma plaani väga joonistanudki, mul oli tegelikult hirm natuke selle ameti ees, et ma olin kuulnud, et arhitektid peavad sirgeid jooniaga. Mul nagu on suhteliselt kole, käekirjajooned on kõverad. Siis ma mõtlesin, et kas ma saan sellise asjaga üldse hakkama, et et see nõuab siukest kordaja täpsust, aga mul on jooned kõverad, onju ja siis ma väga pikalt kahtlesin selles, aga selgus, et see oluline asi on sirgete joonte kõrval ka pigem see ruum, et kuidas see ruum nagu mõeldud on. Ja õnneks on tänapäeval need arvutid, et nüüd ei peagi käsitsi nii sirgeid jooni tõmbama, saab kõveraid jooni tõmmata ja, ja arvutiga neid korrigeerida. Meeldib jah, see on kuidagi nii ootamatu, sellepärast et kui onne ehitada, siis kohtub nagu väga erinevate inimestega, näiteks füüsikud tahavad füüsikaga tegeleda ja siis peab neil onni ehitama, need ütlevad, et nad ise ka ei tea täpselt, kuidas teadus käib ja nad ei tea, millal nad tööl käivad ja et kui palju neid koos käib, et võib-olla see, kuidas nad praegu seda teevad, et kahe aasta pärast nad teevad seda hoopis teistmoodi ja siis järgmisena tulevad hokimängijad, räägivad, et kuidas hoki mängitakse ja kuidas tuleb jäähallis ruumid panna, siis tuleb, järgmisena tuleb inimene, kes räägib, et ta käib saunas vot sel ajal ja ja et talle meeldib kahte autot hoida selle koha peal ja siis noh, nii edasi, et kogu aeg on igasugu huvitavad inimesed käivad ja räägivad, kuidas nende ideaalne õnn välja näeb ja mis nad seal teevad. Miks sa just arhite, eks tahtsid, aga ta nagu miks see tees olla põnev, tungi? Ma ei tea, mul ei tulnud ühtegi paremat mõtet selles mõttes, et ma tahtsin sinna kunstiakadeemiasse õppima minna ja siis olin kahe vahel, et kas hakata graafikuks või arhitektiks ja mõlemad kateedrid olid kolmandal korrusel ja ja ettevalmistuskursused olid samal ajal ja kolmandal korrusel vaatasin ühte koridoridest koridori ja siis mõtlesin, et noh, et selle arhitektuuris on rohkem aineid, et hakkan sealt pihta, et küll jõuab graafikuks ka hakata. Ja siis läksin lihtsalt seda teed. Maailmas on vist niimoodi, et on mingisugused hooned, mis on püsinud hästi-hästi kaua aega. Kas sa kuidagi oskad kirjeldada, et mis nende nii-öelda onnide tegijatel on siis õnnestunud, et need hooned püsivad nii kaua ja meeldivad inimestele, nendes on mõnus olla. Eks see ole kuidagi nii, et kui midagi on hoole ja armastusega tehtud, et siis see jääb sinna materjali sisse, et ükskõik, et kas see on nagu vaip või lusikas või puukorv või, või maja ja need majadel on, kuna need on raskest materjalist tehtud, siis nad seisavadki päris pikka aega. Eestis muidugi on see, et enamus maju tehti puust, isegi nõusid tehti puust pikka aega ja need ei olegi väga püsinud, mõned on alles jäänud, aga enamik on juba kõik ära kadunud, et ongi sellised kivist majad jäänud ja. Ma arvan, et see tegijate hool, mis seal selle asja sees on, see paistab välja ja ongi. Arhitekt Mihkel Tüür rääkis sellest, kuidas ehitada onni. Saate panid kokku killi tüli jälizetterilt. Raadioteater 2019.