No. Nii cool. Tere, lapsed, minu nimi on Kaja Lotman ja ma olen eluaeg tegelenud Eesti looduse kaitsmisega, aga kuna nahkhiired on minu jaoks nii põnevad loomad, siis ma otsustasin täna nendest rääkida teile. Ja üks teine põhjus on ka veel ja see põhjus on see, et me oleme hanila muuseumis. Kui me vaatame siin ringi, siis siin on väga suured väärtused välja toodud kõik rahvariideseelikut, kuid, ja pluusid, aga mida me praegu tähele ei pane, on see, et see maja on koduks ka paljudele nahkhiirtele. Vaadake ringi, kas näete mõnda nahkhiirt? Näed ahah, muidu on nad peidus ja neid siit alt ei näe, aga võib-olla vahetevahel nad käivad ka külas ja ma usun, et nad on kusagil seal kahe katuse vahel ja praegu kikitavad kõrvu. Mitte igal õhtul ei käi lapsed siin ja kindlasti on neil väga huvitav teada saada, mida me nendest räägime. Eestis on loodust uuritud juba üle 200 aasta, aga suhteliselt vähe me teame ööloomade kohta, mis te arvate, kas nahkhiired magavad öösel või ei, maga? Ei maga ja sellepärast me võimegi öelda, et nahkhiired on ööloomad. Me peame neid väga austama, sellepärast et nad on siia maailma tulnud ammu enne meid. Teadlased on leidnud kivistisi, mis on juba vanemad kui 50 miljonit aastat. Kui me räägime sellest, millal inimene siia maailma tekkis, siis me räägime kolmest miljonist, nii et nahkhiiretaolised loomad on enne meid siin juba väga, väga ammu olnud ja meiega koos elanud ja jaganud seda väikest maamuna ja ka nüüd tänapäeval teevad seda, aga mida rohkem inimene tegutseb ja loodust alistab, seda vähem ruumi jääb nahkhiirtele ja seepärast peaksimegi nendest rääkima. Nahkhiired õudselt põnevad loomad, öeldakse naljatamisi, et nad lendavad sõrmedega ja näevad kõrvadega, kuidas sellest aru saada ja sellepärast nad saavadki öösel lennata, näevad käike nende kaudu ja nii see on, sest pimedas kuidagimoodi peab orienteeruma, kui on pime ja ei näe, siis sa pead helide järgi orienteeruma ja nahkhiir talongi niiviisi, et nad oskavad teha selliseid hääli, mida meie hästi ei kuule, aga nemad kuulevad. Ja kui see heli põrkab vastu kõva asja, siis see peegeldab tagasi ja seda peegeldunud heli, nemad siis kuulad oma väga-väga tundlike kõrvadega. Nad on põnevad sellepärast et nad on ainukesed imetajad, kes lendavad päriselt. Kas oskate nimetada veel mõnda imetajat, kes nagu natukene lendaks, lenda ära, õige lendoraval on ka lennus, aga öeldakse, et kuna lendorav väga palju ei lehvita, vaid lihtsalt liugleb ühelt pool teisele, siis ta nagu päriselt ei lenda, aga nahkhiirtel on selline lugu, et nemad ajavad oma näpud niimoodi laiali, siis on neil sellised konksukese pöidlad ja alates sellest nimetissõrmest siin sõrmede vahel on neil lennus, mis lõpuks ja külgede peale kinnitub. Neil on väga pikk ka näpud, eriti pikk peeter on neile ja nende sõrmede abil niimoodi nad suudavad lehvitada tiibu ja võtta siiapoole ja sinnapoole asendeid. Ja mõned liigid lendavad veel paremini kui linnud. See on täitsa hämmastav. Meie nahkhiired on veel selle poolest väga huvitavad, et pooled meie nahkhiireliikidest meil Eestis on siin 14 erinevat nahkhiireliiki, pooled nendest jäävad talveks tuumasee, tähendab seda, et kui meil on õues miinus 30 kraadi, siis nad jäävad ellu. Ärkavad kevadel jälle ülesse, sest õues ju talvel ei ole meil putukaid ja selleks nad oskavad leida omale põnevaid kohti, näiteks keldrites, koobastes ja paljusid kohti. Me tegelikult ei teagi. Nii et kuigi me oleme juba üle 200 aasta oma loodust uurinud, on meil veel palju teada saada. Ja ka need nahkhiired, kes selles majas siin elavad ja praegu meid kuulavad. Seda liiki nimetatakse tiigi lendlaseks ja neid on umbes 100 tükki, võib-olla siin katuse all. Me ei tea, kuhu nad talvituma lähevad, see on meile üks põnev küsimus. Ja kui nad sinna keldrisse lähevad, siis keldris võib-olla päris külm nad otsivad sellise väikese õõnsustesse ja suudavad enda keha ümber hoida siis plusskraade ja niimoodi ennast elus hoida. See on väga-väga suur oskus. See on nii keeruline. Inimenegi ei ole suutnud sellist asja ära õppida, nii et seepärast on nahkhiired väga põnevad ja seepärast me peaksimegi nendest rohkem rääkima. Aga kas te teate mõnda põnevat tänapäeva tegelast, kes võiks olla nahkhiirtega kuidagi seotud? Vampiir? Ahhaa vampiiridest võib küll rääkida, see on sinna fantaasia valdkonda kalduv asi. Vampiirid tõepoolest on olemas, nad imevad verd, aga mitte inimeste verd ja nad elavad kaugel Brasiilias hoopis Ameerika mandril. Eestis vampiiri ei ole ja Eesti nahkhiire toituvadki ainult putukatest ja seetõttu toovad meile väga palju kasu. Nad söövad hirmus palju sääski. Nad võivad üle 1000 sääse tunni aja jooksul nahka panna, kui nad lendavad väga tihedast, sääseb pilvest läbi. Aga on üks selline tegelane. Kas olete kuulnud nagu Bäckman? Novot Bäckman eestikeelses tõlkes võikski olla nahkhiiremees ja tema on ju sõbralik mees, tema ju ütleb, kes on halb ja kes on hea ja kaitseb meid halbade eest. Kuna me rääkisime, et nahkhiiri on vaja kaitsta, sest neid jääb aina vähemaks ja nende elupaiku jääb vähemaks siis mul on hea meel teile öelda, et üle 30 riigi on alla kirjutanud nahkhiirte kaitse lepingule ja nad on võtnud sellise otsuse, Nende territoorium, nende riikide alal tuleb nahkhiire kaitsta. Tõstke käed, kes on nahkhiiri näinud? Oo, päris palju. Ja kui te olete nahkhiire näinud, kas te olete ka kuulnud, millest nad räägivad? Ma olen ainult surnud nahkhiirt näinud, sellest on väga kurb ja see näitab ka seda, et nahkhiirtel ei ole alati kõige paremad päevad, aga tekke hektariga saab neid kuulata, aitäh. Väga õige, kui nahkhiired püüavad. Neid putukaid seal väljas, siis nad püüavad sellise häälega, mida nimetatakse ultraheliks ja mida inimese kõrv ei taba. Aga kui meil on aparaat, inimesed on ju väga targad, nad mõtlevad välja sellise asja, mille abil on võimalik seda ultraheli kuulda ja paljud liigid teevad väga liigile iseloomulikku häält. Nii et isegi kuulates võib öelda, kas on tegemist tiigi lendlasega, kes siin majas elavad või näiteks põhja-nahkhiirega, siis on väga põnevad suur kõrvad pruun-suurkõrvad, kellel on hästi suured suured kõrvad, siis on video lased, kes on üsna suured ja lendavad siis, kui juba videvik hakkab. Päriselt päike veel loojunud ei ole. Nii et neid on päris mitu liiki siin Eestis, nagu ma ütlesin, 14 tükki ja kui kliima soojeneb, siis need võib veel rohkemgi juurde tulla, sest lõunapoolsetes riikides on neid rohkemgi. Aga kas te teate, et pooled nahkhiired Eesti nahkhiirtest, kes siia talvituma jää, rändavad lõunasse, täpselt nii nagu rändlinnud ja varakevadel kusagil aprilli lõpus on nad sind tagasi otsivad omale jälle mõnusad elamiskohad mõnikord puu otsa, mõnikord meie oma majadesse ja toovad ilmale pojad. Nahkhiirtel on enamasti üksainuke poeg, mõnikord ka kaks. Nii et seetõttu neile on tunduvalt vähem järglasi kui näiteks hiirtel. Ütleme nahkhiired, sest nad meenutavad meile hiiri. Aga tegelikult nad ei ole hiired, Nad on hoopis lähedasemad inimestele kui hiirtele ja nad on samuti imetajad, nagu meie saame seda selle järgi öelda, et nemad toidavad oma poegi ka piimaga, nagu meie emad, nii ka nahkhiireemad imetavad oma väikeseid pojakese piimaga. Nad karvased jalad on soojad, nad on soojaverelised. Sellised tunnused näitavad, et nad kuuluvad imetajate hulka. Mustade. Ma arvan, et nad on mustad, sellepärast et nad elavad ja tegutsevad öösel, sest siis neid ei ole nii hästi näha. Aga kas see peab paika, et kui öösel valge lina mõru peale panna, siis nahkhiired lendavad sinna peale? See peab osaliselt paik ka mitte alati. See tuleb sellest, et nahkhiired toituvad putukatest, kui aknad on lahti, suveöödel valguse peale tulevad putukad ja putukate järel tulevad nahkhiired. Ja mõnikord, kui nahkhiired ka majades elavad, siis nad mõne prao kaudu tulevad. Ja mis siis tuleks teha, kustutada tuli ära, esiteks, teha lahti aken, kas või need kohad, kust nahkhiir välja saaks ja oodata, kuni nahkhiirvaikselt ära läheb. Kui ta ikkagi ei lähe ära, aga lõpuks maha rahuneb, näiteks sätib ennast rippuma seina peale või riiuli peale, siis võib kasutada seda Pimida, mõnikord ka herilaste ja mesilaste puhul kasutatakse, et paned väikese karbi või topsiku peale ja siis selle alla niiviisi väikese paberi, et nahkhiir jääb sinna topsiku sisse ja siis õrnalt aitata välja. Nahkhiirte puhul ei maksa minna katsuma nahkhiir, paljakäsi. Tuleks võtta kas üks lapikene või kinnas ja aidata neil on teravad hambad. Üks asi on see, et mitte, et nad tahaksid teid rünnata või hammustada. Aga ei ole mõtet tekitada ilmaaegu sellist olukorda, kus teie võite kannatajaks pooleks saada. Kui vanaks nahkhiired elavad teadlased on seda uurinud ja ootamatu on see, et nad elavad ligi kolmekümneaastaseks. Ehk kui võrrelda hiirt nendega, kes elavad ainult üks või kaks aastat siis nad elavad ikka väga kaua, peaaegu sama kaua, kui näiteks hobused või koerad. Selliste väikeste loomade kohta ei oleks arvanudki, et nii võib-olla, et nad nii kaua elavad. Ja kui te nüüd küsite, et kuidas siis teada saab, kui kaua nahkhiir elab siis näiteks meil, Matsalus on rõngastus, keskus, kuhu tulevad rõngastus, andmed ja nahkhiireeksperdid rõngastavad nahkhiiri näiteks talvituskoobastes panevad neile rõngad külge ja annavad sinna hinnangu, siis rõngastus andmete juurde. Et kui vana see nahkhiir on olnud ja siis, kui nad järgmine kord 100 nahkhiirt näevad või leiavad surnud nahkhiire, siis saabki hinnata, kui kaua see nahkhiir on seda rõngast kandnud, nii et selle abil on võimalik see vanus kindlaks teha. Kas emased ja isased nahkhiired näevad erinevad väljaväliselt, et on üks väikene tunnus, kuna nad pükse ei kanna, siis selle järgi võib öelda, aga, aga kaugelt vaadates seda tunnust ei näe. Miks nahkhiired tagurpidi ripuvad? Sellepärast, et kui vaadata nende keha, kuna tiivad võtavad väga palju ruumi nad jalgade peal ei saa olla, jalad on väga väikesed, siis nad peavad välja mõtlema mingisuguse teise asendi ja nagu ma näitasin, et pöial on neil selline konksias, siis tihtipeale just selle pöidlaga nad leiavad sellise koha, kuhu rippuma vaata ja rippudes nad võivad olla, pea alaspidi võivad ka mitte olla, aga pea alaspidi on neil kõige parem üksteise kõrval sosistada teineteisele igasuguseid toredaid jutukesi, nii et nii on see kujunenud evolutsiooni käigus. Mis on nahkhiirte elu mõte. Ma arvan, et kõikide elusolendite elu mõte on mõnusasti süüa, anda järglasi. Ja seal vahel siis mõtiskleda, mõtisklemine on väga oluline asi, sest siis me naudime seda siin maailmas olekut. Sest kõik me siin oleme elusolendid, aga seda aeg on antud meile tegelikult väga vähe. Ja seda aega tuleb nautida, olla rõõmus ja mõelda mõnusaid mõtteid. Bioloog Kaja Lotman kõneles nahkhiirtest. Loeng on salvestatud hanila muuseumis. Saate panid kokku Külli tüli, jälised Develt. Laste ööülikool 2019.