No hästi Nii cool. Mina olen Peeter Laurits, kunstnik. Tere, lapsed. Ja me istume praegu siin Põhja-Tais Chiang Mai lähedal mägedes üle oru kostab Tayloste karaokepidu, mis on väga tore. Ja me oleme sellises aias, kus on kohutav, palju erinevaid taimi, ma ei tea, kas me oskaksime üldse neid kokku lugeda, kui hakkaksin niimoodi järjest neid liike erinevaid liike määrama, nüüd on arutult palju, sellepärast et lõunamaal kõik kasvab palju paremini ja lopsakalt kui põhjamaal. Aga jah, asi, mis mind on kunstnikuna pikka aega huvitanud, on see, mismoodi taimed tunnevad ja mismoodi taimed mõtlevad. Ühest küljest me ju näeme, et taimed näevad. Sest kui sa paned näiteks hernel hernekepi kõrval, eks paneb kepi maasse, eks ju, ja istutavad herne sinna ja hernetaim hakkab kasvama. Siis ta ei hakka mitte ei uita sihitult, vaid ta kohe painutab ennast sinna hernekepi poole ja keerab ennast sinna ümber. Ja näiteks, kui sa paned lillepotti pimedas toas sellise akna kõrvale, see taim ju kallutab ennast akna suunas alati täiesti eksimatult. Aga silmi neil ju ei ole, mismoodi nad näevad. Kuidagi. Jah. Aga taimedel on ilmselt selline asi, et nad on vist oma rakud kuidagimoodi selliseks hästi mitmekülgseks kasvatanud niimoodi, et neil nagu kõik rakud või noh, nagu kogu see taim näeks, ei ole niimoodi, et tal on ainult ühed tundlad, millega näha mingit tundlad, millega kuulda, kõrvu neil ka ei ole, aga see on näiteks kindlaks tehtud, et taimed kuulevad väga hästi, kuulevad, on isegi õnnestunud taimedele saata selliseid kiiksatusi, millele nad vastavad ja on salvestatud seda, kuidas taimed ka häält teevad, kuigi suud. Eks ole, taim oleks nagu üleni selline tunnetamise instrument ja siin on üks huvitav asi, mis mulle veel praegu vahepeal meelde tuli, mis te arvate, miks on see niimoodi taimed ei ole otsustanud omale silmi kasvatada. Et neil ei ole neid silmi ja kõrvu ja suud ja nii edasi eraldi. Sest taimed on sellised elusolendid, kes ei saa liikuda, nad ei saa eest ära joosta, kui keegi neid söömadele. Ja kujutad ette, kui tuleb tõuk taime peale ja taimesilmad nahka, kõik, ta ei saa midagi teha. Ta ei seest rajoostada pimedaks. Aga siis ta ongi väga kavalalt jaotanud. Kõik need funktsioonid kogu oma keha pidi laiali lehtedes, vartes, juurtest igal pool, eks ju. Nii et kui mõni tõug tuleb, sööt tal paar lehte ära, siis sellest ei juhtu suurt midagi. Saab sellega hakkama küll. Aga ega taimed ei ole ka päris abitud näiteks nende tõukude suhtes. Kui tõug tuleb taime sööma, siis taimel on igatsuguseid, kavalaid, nõkse, mismoodi ta ennast kaitseb. Näiteks saata teha niisugust asja. Tõuk tuleb sööma siis taim kõigepealt maitseb selle tõugu sülge ja selle sülje maitse järgi määrab ära ahhaa. See tõuk on sellest sellest liinist. Ja selle vastu aitab see, kui ma eritan. Vot niisugust niisugust keemiat, taimed on looduses kõige esimesed, kõige võimsamad keemikud nad tihtipeale suudavad sünteesida selliseid keemilisi ühendeid. Näiteks annavad signaale teistele taimedele mingitele loomadele. Kui taim maitseb selle putuka või selle tõugu sülge määrab ära tema liigi ja kui ta saab, kui ta oskab eritada sellist kemikaalid, mis selle tõugu minema peletab, systeritabki selliste jaa, tõuk vaatab sülitatu Emaitsegise enam nii hästi ja laseb jalga. Mõnikord võivad taimed sünteesida selliseid aineid, mis selle tõugu jaoks on otseselt mürgised mis ta kas haigeks teevad või lausa ära tapavad. Kuid see pole veel kõik, nad võivad teha hoopis kavalaid nippe, näiteks ega te vist ei tea, mis asi on feromoon? Feromoonid on putukate maailmas sellised ained, millega putukad omavahel suhtlevad. Näiteks emane putukas võib siis, kui on nende pulmaaeg eritleda vastavat ainet, vastavalt lõhna, mis meelitab kõik isased putukad sinna lähedusse. Ühesõnaga, see on selline signaalaine, mis annab teistele putukatele teada, et vot vot vot siin midagi toimub. Või ka näiteks hoopis Ohton. Nii nüüd kui tuleb mõni tõuk sööma, taimen. Ta maitseb ära maitsepärasele putuka ja määrab tema liigi, aga ütleme, et ta ei oska selle putuka vastu vastumürki ise teha. Mis ta siis teeb siis ta kuidagimoodi võtab ühendust teiste taimedega, kes ümbruskonnas on ja paneb kutsungi, paneb küsimuse üles, kas kellegil on suutlikkust tekitada ainet see ja see ja see, mis meil peletaks selle satika minema. Mõnikord on, mõnikord ei ole. Siis on veel selline võimalus, et mõni naabruskonna taimedest suudab eritada sellist feromooni, sellist ainet, mis kutsub kohale hoopis mingisugused teised röövputukad näiteks mingi vaablase liigi, kellele meeldib muneda just täpselt selle tõugu sisse oma mune. Ja siis ongi niimoodi, et need Varblase vastsed vaat selle putuka lihtsalt nahka ja ajavad nende tõukuda rünnaku nurje. Siit mõned taimed tegelikult suudavad jube hästi suhelda üksteisega ja teiste loomadega korraldada oma elu täiesti mõistuspäraselt ja, ja asjalikult, niiet et looduses pisikese oleks niisugune mõnus tasakaal. Ja mis on veel hämmastavam, millest veel 10 aastat tagasi ei osatud undki näha, on see, et taimed tõepoolest ka paistavad mõtlevat. Näiteks üks Austraalia teadlane on selgeks teinud, et taimed on õppimisvõimelised. Moosiga on ta teinud katseid, kas te teate, mis Taimunud moos? Liigutab ennast täpselt, et ta on hästi tundlike lehtedega ja niimoodi, et kui näiteks sõrmega tõmmata ülem nii moosi lehesta tõmbab ennast klõpsti kokku või siis, kui hakkab vihma sadama või ühesõnaga, kui midagi nihukest järsku ja ootamatult juhtub, seda kaitseb ennast sellega, tõmbab lehed kokku ja teeb näo, et ah, ma ei ole üldse isuäratav, ma olen siin, tead, lihtsalt mingisugune kuivanud roots mul siin lehti õieti ei olegi ja üldse laske jalga. Nüüdse Austraalia teadlane tegi sellise katse, võttis lillepotimoosiga ja pillas selle niimoodi hästi kõrgelt alla. Loomulikult nii. Moos ehmata sellepärast, et taimed ei ole harjunud taevast alla sadama. See ei ole ühegi taime jaoks loomulik olukord. Järgmine kord, kui teist korda taimel lasti alla kukkuda. Katseseade oli niivõrd kaval, et ta püüdis selle lillepotiga moosiga hästi pehmelt, ettevaatlikult kinni, niimoodi taim ei saanud üldse haiged. Mis juhtus, siis ta ainult hakkas omal neid lehti koomale tõmbama, aga päriselt ei teinud seda. Kolmandal korral ta juba teadis, et lennata lahe, midagi ei juhtu, püütakse kinni. Väga tore, las lennutavad, mulle meeldibki. Ja enam oma lehti kinni tõmmanud. No eks selle kohta võib ju oletada ka niimoodi, et äkki tal lihtsalt. Ta väsis ära. Kolmandaks korraks neljandaks korra, et tal enam ei olnud jõudu, et tal sai otsa nagu see ensüüm, mille abil ta oma lehti kokku tõmbab. Aga see tehti ka kindlaks sellepärast, et kohe kui pärast seda, kui taim oli juba selgeks saanud, et lennata lahe kui siis tal sõrmega jälle ülelehtede tõmmata, siis ta tõmbas nad ikkagi klõpsti kokku. Näitab seda taimedele mälu, et neil on õppimisvõime. Ja kui me paneme nüüd kõik need asjad kokku. Kõigepealt see, et ta tunnetab oma ümbrust väga selgelt ja konkreetselt et ta suudab suhelda teiste taimedega, mõnikord ka teiste loomadega. Kui tal on mälu ja kui tal on õppimisvõime, siis tegelikult tal on olemas peaaegu kõik need tunnused, mida meie oleme harjunud kutsuma teadvuseks. Mis tähendab seda, et taimed on üsna ilmselt teadvusega olendid ja me peaksime nendesse suhtuma samamoodi nagu üksteisesse nagu loomadesse ja üldse olema tähelepanelikud, mida me teeme ja mida me korraldame, kui me looduses liigume, et ilma põhjuseta ei ole vaja kellelegi kannatusi tekitada, kellelegi vaja haiget teha. Samas ega me päriselt seda vältida ka ei saa. Sest et kui inimene elab, siis ta vajab toitu. Ja inimesed ja loomad saavad toituda ainult teistest elusolenditest taimedest või teistest loomadest. Me ei ole sellised, kes saaksid toituda ainult mineraalidest või või näiteks valgusest. Kas te kedagi teate, kes valgusest toitub? Ju nad selle valgusenergia muundavad keemiliseks energiaks ja teevad selle abil veest ja süsihappegaasist suhkruid mis on nagu patareid sinna saab. Sukrutesse saab kõige mugavamalt kõige odavamalt ja lihtsamalt talletada energiat, mis siis omakorda On nüüd söödav teistele loomadele ja inimestele ja seeläbi tegelikult taimed varustavad kogu loodust toiduga ja hapnikuga, sest välja nad hingavad hapnikku, eks ju, mida omakorda jällegi loomad tahavad sisse hingata. Nii et looduses on väga toredasti ja põnevalt kõik omavahel ära ühendatud ja tasakaal püsib Nix raks. Lihtsalt me ise peame olema, kuna inimesed on tehniliselt juba nii võimekamaks muutunud, et me tegelikult me saame ohustada kogu elu sellel planeedil, teistest loomadest ja taimedest rääkimata siis mida tugevamad me oleme tehniliselt seda rohkem, kui me vaatame valvama, mida me teeme, kuidas me teeme, et me ei keeraks rumalusi kokku. Kas esimene osa loengust, kas taimedel On teadvus kõneles kunstnik Peeter Laurits. Loeng on salvestatud Põhja-Tais Chiang Mai linna lähistel. Saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen. Laste ööülikool 2019.