Eile tähistas maailma progressiivne avalikkus suure mõtleja vene revolutsiooni juhi ja nõukogude riigi esimese riigipea Vladimir Iljitš Lenini mälestuspäeva. Sel puhul kuulete oma mälestusi jagamas sellest suurest inimesest Rootsi kommunistliku parteiveterani Hugo Sileeni, kes kohtus Leniniga, kui viimane viibis sõidul Šveitsist Peterburi mõned päevad Rootsimaal. Tundsin Vladimir Iljitš Lenini ka 13. aprillil 1916. aastal, kui ta sõitis läbi Rootsi Šveitsist Venemaale. See oli hotell Riimas. Hommikul olin tööl ja ei saanud minna teda tervitama. Töötasin sel ajal Telegraph is ja leppisime kokku kohtumises hiljem. Koos minuga tuli veel üks seltsimees. Me läksime umbes kell kolm, pool neli päeval. Hotellis oli palju inimesi, kogu grupp vene emigrantide, kes olid saabunud Šveitsist läbi Saksamaa. Seal oli ka palju ajakirjanikke ning parempoolseid sotsiaaldemokraate, kes soovisid kohtuda liininiga ja kuulda tema sõidust. VII Komdiit. 500 seadvi VEEL Komnewiwasovjelkonnas Advi deebeeemmeffic seisneb nüüd sotsiaatvana. Kui hotelli jõudsime, paluti meid pisut oodata. Hotellis kohtusime ka teiste vene immigrantidega, kes olid saabunud siia koos Leniniga. Nad kogunesid alla sööklasse. Seal nad vestlesid omavahel. Mina oskasin sel ajal mõne sõna saksa ja inglise keelt vene keelest muidugi polnud aimugi. Ootasime, kuni ka Vladimiri lits alla tuli. Temal oli aga ees veel üks nõupidamine. Muide, me kohtusime sel ajal sageli vene emigrantide, ega me ei teadnud tihti nende poliitilist värvingutega parteilist kuuluvust. Aga need olid Vene revolutsionäärid ja seda oli meie jaoks küllalt. Mida me ei sallinud, see oli venet saris. Kui Lenin ja ta seltsimehed nõupidamise lõpetasid, tuli Lenin välja ja meil oli võimalustega tervitada, suruda ta kätt ja soovida edu sellele üritusele, mille eest ta võitles. Mäletan veel jaama minekut, mina olin vene seltsimeestele siis teejuhiks. Kui perroonile jõudsime, asusid nad vagunisse ja me vestlesime veel läbi vaguni aknagi. Kui rong liikuma hakkas, kõlas Stockholmi jaamas nii vene kui rootsi keeles internatsionaal. Rootsi töölised tundsid tugevat sümpaatiat Lenini ja bolševike vastu. Nad teadsid, et Lenin oli vene töölisliikumise pahempoolse tiiva juht. Teist korda kohtusin Marleeniga komittermi teise kongressi ajal Moskvas Georgi saalis. Kongressil oli ka Lenini tuttav Taanist Mari Nils kellega Lenin tutvus juba 1910. aastal Kopenhaagenis teise internatsionaali kongressil. Just tema tegigi meile Skandinaavia lastele ettepaneku minna üheskoos Leninit tervitama. Kogunesime seal olid Oskar Samuels son ja Hugo Sileen Rootsist parlamendisaadik Christensen Norrast ja muidugi Mariinil senise. Sellel kohtumisel Lenin küsis meilt, millega tegeleb Rootsi sotsiaaldemokraatide juht pranting ja vihjaska oma kõnele, millega ta õhtul esinema pidi. Oma kõnes kriipsutas ta veel kord alla pahempoolsuse lastehaigust kommunismis, mida ta luges palju ohtlikumaks kui meile sel momendil tundus. Kui Lenin kõneles, olime hämmastunud tema sügavast ja tugevast häälest. Tema häälel oli eriline, sütitav kõla. Igaüks meist tundis, et tegemist on erilise isiksusega, kes oskab mõjutada oma ümbrust. Lenini kõneoskus oli meile kõigile suureks ürgkriisiks. Lenin kõneles esialgu vene keeles, seejärel saksa, inglise ja prantsuse keeles. Badendick Haden Jelinjas väegna tüüpilised uuel hõõrt. Infliit andev tunduv hääli. Work andev Laden, stuur krinsibeeelladis kõige hullem jälle on seolde muga Tiiu hukkumine. Muide, Lenini teostel üle juba sel ajal suur mõju noorsoole. See mõju on säilunud minu arvates tänapäevanigi oleks suur viga, seda mitte arvestada.