Välismaal töötavast eesti kunstnikest on Eerik Haamer kahtlemata tuntumaid. Ta äratas oma maalidega tähelepanu juba ballasest ellu astudes. Eerik Haameri Saaremaad ja saarerahva karmi eru kujutavad lõuendit olid tolle aja eesti kunsti üldpildis värsked, täis karget merelõhnalist poeesiat. Eerik Haamer tõi eesti maali monumentaalsemat üldistuvamad käsitlust, kui tol ajal meil levinud oli. Kolmapäeva pärastlõunal avati Tallinna kunstimuuseumis Kadrioru lossis Eerik Haameri maalide näitus. Kadrioru lossi oli kogunenud arvukalt Meie kunstnike tuntud kultuuriinimesi. Kunstisõpru avasõna, ütles kunstimuuseumi direktor, Kunstiteadlane Inge Teder. Edasi rääkis Eesti Kunstnike Liidu esimees Ilmar Torn. Sõnavõtjad rõhutasid, et ükski suurem eesti kunsti ekspositsioon pole meil pärast sõda komplekteeritud ilma Eerik Haameri maalideta. Samuti märgiti, et see näitus nagu Viive Tolli graafika ekspositsioon Svea galeriis Stockholmis aitavad luua tihedamaid sidemeid kodumaa ja väliseesti kultuuriinimeste vahel. Seejärel tervitati soojalt Eerik kaamerit, kes oli oma personaalnäituse avamise puhul Jöteboris Tallinna saabunud Eerik Haameri maalide näituse komplekteeris. Tallinna riiklik Kunstimuuseum. Selle töö pearaskus oli kunstiteadlasel Mai leevenil. Kuidas siis näitus on kokku pandud? Käesoleval näitusel on esitatud 29 Eerik Haameri maali varasemast loominguperioodist seal aastast 1934 kuni 44, esitatud on tema tähtsamad tööd. Suured kompositsioonid, pimepuud angerjapüüdjad, perekond vees, härg tümas, mis kunagi said väga hea vastuvõtu osaliseks. Näituse avamisele kogunenud paljude paljude tuttavate kolleegide endiste õpilaste hulgast sai mõneks hetkeks Eerik Haamer mikrofoni juurde tulla. Kuidas te, härra Eerik Haamer tunnete end kodumaal ja oma näituse avamisel? Jah, suur tänu kosilast see. Minule on see väga suureks üllatuseks, et et inimesed minu vastu siin kodumaal nii suurt lugu Venemaast üles näitavad ja niisuguse suure ettevõttega on valmis saanud ja korraldanud minu separaat näituse siin Tallinnas kunstimuuseumi riikliku kunstimuuseumi juures. See minul on väga raske neid nendest muljetest rääkida siin sellepärast, et see kõik tuleb mulle nii suure üllatusena. Aga ma üht ühes asjas olen nüüd kindel, et ma tahaksin südamest tänada kõiki neid inimesi ja organisatsioonilisi, kes selle asja on korraldanud siin Tallinnas. Te olete kodumaalt eemal olnud juba 26 aastat. Kuidas tundub nüüd 30 ja rohkemgi aastat tagasi maalitud lõuend teid vaadata? On nende hulgas armsaid töid, millega tore kohtuda, nagu ütleme, oma taasleitud lastega. Ja see anne, vastaksin nii palju, selle peale olete selle näitsena ja väga palju õpilase töid. Ja see on ju väga huvitav vaadata neide lit, kui oled juba vana mees. Ja siis. Mis puutub neide armastusse oma tööde vastu, siis siis ma ei, selle kohta ei tea midagi ütelda. Minule on töö tegemine armas. Mõned tööd on nii nagu rohkem õnnestunud ja kavatsused ja plaanid, mis maalimise juures on õnnestuvat mõnel korral paremini kui teisel korral. Ja see on ju nii nagu igaükskõik, missuguste Jurts. Meil on võrdlemisi vähe teada teie viimase veerandsajandi loomingust. Kas olete maalimisele truuks jäänud? On teelt ka graafikat näitustel väljas olnud? Ja olen ainult maali peal. Ma joonistan ju ka natukene, aga see on, see on mitte rohkem kui need joonis, mis mina teen, need ei ole mitte rohkem kui ainult joonistused minu päristöö jaoks. Ja ma olen näinud portreid ja, ja vesi, mis on toodud ära võib-olla sellepärast graafika tuleb nüüd hästi välja kui kataloogi, palun. Ja need, need on ikka, ma olen ma mõelnud neid kui, kui jah, kui stuudiumi, kui mitte kui iseseisvate kunstitööd, vaid kui kui stuudioni, sellepärast, et, et graafile kultuur on omaette kultuur ja ja maalimine omaette ja ma mõtlen, et see on väga raske.