Tere hommikust, mina olen Villu Jürjo, Narva Aleksandri koguduse õpetaja. Ja tahan sellel nädalal rääkida õnnistegija sõnadest, kus ta ütleb, mina olen. Täna on üks kõige kaunimaid südamliku maid sõnu. Mina olen hea karjane. Me oleme näinud ilmselt kõik väikesi pildikesi. Õnnistegija Jeesus kannab lambatalle õlal. Ja mäletame jutustusi, kus hea karjane läheb ühele kõrbesse järele, kes on ära eksinud. Selleks, et teda tagasi sealt tuua jagus. Hea karjane asetab enda lammaste ja kiskjate vahele, sest ta armastab oma karjaJeesus, ütleb. Mina olen. Ta ei võrdle ennast lammaste jaoks mitte ainult karjasega vaid ta ütleb ka mina olen uks, uks lammaste jaoks, minu omad kuulevad mu häält. Ja järgnevad mulle. Me tegelikult vajame kõik siin elusjuhti ja õpe, töötajat ja kõige rohkem. Võib-olla vajame eeskuju. Kedagi sellist, kes on elanud nõnda, et tema elu väärib järgimist. Eks öelda kristlaste kohta. Me võtame meelsasti teie usu vastu. Aga me tahame näha enne seda inimest, kes elab selle õpetuse kohaselt. Kindlasti on selle õpetuse kohaselt elanud ja elab õnnistegija Jeesus Kristus. Ja ta saadab meidki maailma selleks, et meiegi oleksime tema lambaid hoidmas. Ja ta annab meile julgustuse. See olen mina. Ärge kartke. Kui tihti peab õnnistegija meile tegelikult kordama? Ärge kartke, see olen mina. Ja tundkem siis teda ära tema sõnadest tundkem, ära teda tema olemisest tema olust ja palvetage. Meie isa, kes sa oled taevas. Pühitsetud olgu sinu nimi, sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Ja et meie hoidja meid tahab õnnistada, siis ütleme õnnistuse. Issand, õnnista meid ja hoia meid, issand, lase oma pale paista meie peale ja ole meile armuline. Issand, tõsta oma pale meie üle, ei anna meile rahu. Aamen.