1799. aastal seisis taks mürist Massachusettsis pärit kapten Omaasade Laano oma väärtuslikku lasti vedava vaalapüügi ja kaubalaevaga ankrus Tšiili pika ranniku lõunapoolses otsas väikese asustamata Santa Maria saare sadamas. Laev oli sinna sisse põiganud, et vett võtta. Teisel päeval varsti pärast päikesetõusu, kui kapten alles oma kois lamas tuli tüürimees alla tema juurde ning teatas, et lahte siseneb üks võõras laev. Tol ajal ei sõitnud neis vetes nii palju laevu, kui praegu. Kapten tõusis, tõmbas riided selga ja läks laevatekile. Hommik oli niisugune, nagu sellel rannikul ikka. Ümberringi valitses hääletus ja vaikus. Kõik oli hall. Ehkki kohati voogas meres pikkadel ribadel ummiklainetus. Näis, nagu oleks vesi liikumatu ning veepind läikis otsekui Rihveldatud tina, mis on sulatusahjuvormis jahtunud. Rahutud hallid linnuparved liikusid üle veepinna nagu ähmased, hallid udu tombud ning segunesid pilvedega. Nad lendasid madalalt ja siia-sinna nagu pääsukesed enne tormi üle aasade lendavad. Nad olid otsekui varjud, mis ennustavad veelgi tumedamate varjude tulekut. Kui kapten tellano laeva läbi pikksilma vaatas, ei näinud oma üllatuseks sellel lippu, kuigi kõigi rahvaste rahumeelsetel meremeestel oli tavaks sadamasse jõudes laeval oma lipp heisata hoolimata sellest, kas sadam oli tühi või oli selles kas või üksainus laev. Kuna piirkond oli asustamata, valitses selles seadusetus ning nende merede kohta oli tollal levinud küllalt kuuldusi. Nii et kapten Delano üllatus oleks võinud süveneda rohud tuseks, kui ta poleks olnud erakordselt usaldava ja leebe loomuga mees kes lubas endale ärevust tunda vaid erakordse ja korduva erutuse korral kui sedagi ning kes isegi ei kahtlustanud, et inimeses võib peituda õelust ja kurjust. Kuid milliseid kahtlustusi võõra laeva nägemine ka oleks võinud põhjustada, oleksid need iga meremehe mõttest hajunud. Nähes, et laev sadamasse sissesõidul kaldale ohtlikult lähedale tüürib otse laeva nina ees paistis üks veealune kari. Sellest oli aru saada, et tulija oli tundmatu mitte üksnes vaalalaeva kaptenile vaid võõras ka sellel saarel. Järelikult ei saanud ta olla mõni neis vetes tagaotsitav. Salapiiritusevedaja. Kapten Delano vaatles laeva suure huviga edasi kuigi seda takistas udu, mis osaliselt varjas laevakere ning läbi mille hommikune valguslaeva kajutist paistis sama tükati nagu päike, mis selleks ajaks liikus nüüd ilmselt koos võõralaevaga sadama poole. Ehk tekitas udu mingi pettekujutuse. Kuid mida kauem kapten Laano võõrast laeva jälgis, seda imelikumad tundusid talle selle manööverdused. Peaga ei saanud ta enam aru, kas laev püüab sadamasse siseneda või mitte või mida laev üldse tahab või kavatseb teha. Lõpuks arvas kapten Laanu, et laev on hädas ning käskis oma vaalapüügipaadi vette lasta. Tüürimehe ettevaatlikkust vastuseisust hoolimata tahtis kapten võõra laeva pardale minna ja selle vähemalt sadamasse juhtida. Eelmisel ööl olid mõned tema mehed käinud kalastamas kaugematel kaljudel, mis enam vaala laevalt ei paistnud ning paar tundi enne päikesetõusu hea saagiga tagasi tulnud. Arvates, et võõras laev on ehk kaua avamerel seilanud pani hea kapten selle meeskonnale kingiks paati, mitu korvitäit kala ja asus teele. Võõras laev oli endiselt veealusele karile liiga lähedal ning ta kartis, et see võib laevale ohtlikuks saada. Kui kapten teilano lähemale jõudis ning laev tina ja umblainetuse taustal ja laevakeret tükati ümbritsevate udurabalate vahelt peaaegu täielikult paistma hakkas näis talle nagu mõni valgeks lubjatud klooster pärast äikesevihma kusagil Pürenee des suitsukarva kaljule. Kui aga ta veelgi lähemale jõudis, hajus see mulje ning talle sai selgeks, mis laev see tegelikult oli. Esmaklassiline Hispaania kaubalaev, mis muu väärtusliku lasti kõrval vedas ka neegerorje koloonia ühest sadamast teise. See oli tõeliselt suur ja oma aja kohta väga ilus laev, nagu neid tollal sellel ookeanil näha võis. Vahel asendasid need hakkab Pulkost aardeid, vedavaid, laevu või kunagisi Hispaania kuningalaevastiku fregatt mis säilitasid nagu vanad Itaalia paleed peremeeste allakäigust hoolimata märkama endisest väärikusest. Mida lähemale vaalapüügipaat võõrale laevale jõudis, seda selgemaks sai kapten Laanole, et laeva imelik piibu savikarva värv oli tingitud lohakusest ja laeva hooldamata jätmisest. Purjebeelid, köied ja suur osa reilingust paistsid olevat mustusekorraga kaetud, sest polnud enam tükil ajal kaabitsad tõrva ega pintslit näinud. Laeva kiil näis olevat parandatud laevakaared kokku lapitud, kannatada saanud ja viletsas olukorras sakilise katuseservaga rajatis. Laeva ninas meenutas vanaaegset kunagi ammu rünnakuga vallutatud ning siis kõdunema jäetud kahuritorni. Ahtri tühjast luksuskajutist, mille iluminaatorid olid soojast ilmast hoolimata kõvasti suletud ja aknapraod kinni topitud said alguse kaks kõrgel asuvad kvartal rõdu, mille valus traadid olid siin-seal kaetud kuiva, kergesti süttiva meresamblaga. Need tühjad rõdud rippusid mere kohal, otsekui oleks Veneetsia suur kanal. Polnud päris kindel, kas laevaninas oli mingi ehiskuju või oli tegemist lihtsalt terava laeva ninaga, sest see osa oli mähitud purje riidesse. Kas selleks, et seda parandamise ajal katta või selle pehastunud seisukorda viisakalt varjata. Purjeriidest allpool pjedestaali taolise astme esiküljel oli keegi otsekui mõne meremehe veidra tuju ajel värviga või kriidiga kritseldatud järgne oma juhile. Kõrval tuhmunud nimetahvlil aga oli uhkete kunagi kullatud trükitähtedega maalitud laeva nimi. Sandominik. Iga tähte uuristasid pikkade pask naeltena Roosta jutid, tumedad mererohu vannikud aga hõõrusid nime kohal iga kord, kui laevakere surnu pankrina kõikus. Kui paat lõpuks pootshaagiga laeva ninast laeva keskosa kohale reelingu ava poole juhiti, riivas paadi kiil mingi veealuse korallrahnu taolist asja. Seosutus kämpunud nuivähkide kobaraks, mis põis kasvajana laeva külje veealuse osa külge oli kinnitunud ning andis tunnistust sellest, et laev oli seisnud, näis vetes muutliku suunaga tuultes ja pikkades tuule Paikustes. Kui külaline laeva pardale ronis, ümbritses teda otsekohe käratseb salk valgeid ja mustanahalisi ehkki viimased olid suuremas ülekaalus, kui oleks võinud oodata neegreid vedavast kaubalaevast, milleks võõras laev osutus üksmeelselt ja otsekui kooris rääkisid kõik oma kannatustest arvukad neegrinaised veel kõige halavamalt ja tunde küllasemalt. Skorbuut ja palavik olid neid eriti hispaanlasi hulganisti ära viinud. Kap Hoorni neeme juures olid nad üle noatera laevaõnnetusest pääsenud, siis aga olid tuulevaikuse tõttu hulk aega paigal seisnud. Nüüd oli neil toit otsakorral ja vesipeaaegu täiesti otsas ning nende kuuled olid parkunud. Sellal kui kõik kapten Delanole innukalt oma lugusid jutustasid, püüdis mees pilguga haarata nii rääkijate nägusid kui ka igat üksikasja enda ümber. Mulje, mis jääb merel eriti võõrastes vetes seisva, ka raskesti määratletavad meeskonnaga. Suure laeva pardale minnes erineb kummalisel kombel alati muljest, mis tekib võõral maal võõraste inimeste majja sisenedes. Nii maja kui ka laev üksuma seinte ja kardinatega. Teine oma kaitsevallitaolise kõrgereeringuga varjavad kuni viimase hetkeni oma sisemust. Kuid laeva puhul lisab ootamatult täielikult avanevale vaatepildile selles kihavast elust oma võlu, veel selle erinevuse ümbritsevast tühjast vee väljast. Laev tundub olevat kuidagi ebareaalne. Võõrapärased riided, liigutused ja näod moodustavad otsekui vee sügavusest esile kerkinud ähmase elava pildi, mida vetevood kohe jälle tagasi nõuavad. Võib-olla võiks sel viisil püüda kirjeldada neid tegureid, mis kapten Laano esimest muljet mõjutasid. Rahulikul vaatlusel oleks ta ehk märganud veel mõndagi tavatut, eriti neljasilmatorkavat elatanud halliseguste juustega neegrit, kelle pead olid nagu mustad kuivanud pajuladvad ning kes erinevalt all valitsevast möllust istusid, nagu spinksid üks parempardaankrud alal, teine vasak pardal ning ülejäänud kaks meest vastastikku mastidest eespool teineteise reelingu ääres. Kõigil olid käes vanad keerimist lahti harutatud köiejupid ning noppisid neid rahulikult rakkudeks, mille väikesed hunnikud juba nende kõrval kerkisid. Oma töö juures laulsid nad vahetpidamata tasa ja ühe tooniliselt nagu paljud hallipäised torupillimängijad matusemarsiks oma pilli tõristavad. Kvarter tekk läks üle avaraks ahtri tekiks, mille eesäärel istusid, jalad ristis, otsekui poodiumil ühes reas ja ühtlaste vahedega veel kuus musta meest, igaühel väike roostes kirves käes, mida ta nagu nõudepesija Telliskivi riideräbal, aga nühkis. Iga kahe mehe vahel oli väike virn kirveid. Roostes terad püsti, mis samasugust töötlemist ootasid. Kui neli taku näppijad vahel korraks mõne all sagiva mehe poole pöördusid, siis kuus kirvey Vujat ei rääkinud teistega ega sosistanud ka isekeskis. Üksnes vahetevahel lõi neis välja neegrite eriline kalduvus ühendada tööd meelelahutusega ning nad tagusid oma kirveid paarikaupa külgepidi kokku nagu taldrikuid ja tekitasid sellega koletut lärmi. Kapten Delano pilk, mis peale nende 10 mehe haaras ka hulganisti vähem silmapaistvaid tegelasi peatus neil vaid hetkeks. Ümberringi valitsev lärm tegi külalise kärsituks ning ta hakkas otsima meest, kes võiks olla laeva kapten kuid otsekui sooviga lasta oma kannatavatele hoolealustel ise oma lugusid jutustada või püüdega esialgu nende halamist vaos hoida, seisis hispaanlasest kapten osavõtmatult kõrval. Kapten oli härrasmehelik tagasihoidlik ning paistis esmapilgul olevat noormees. Kapteni rõivad olid erakordselt uhked, ent tema näos võis näha, et ta oli veetnud unetuid öid murelike rahutute mõtete küüsis. Mees nõjatus vastu grootmasti ning silmitses kordigavlevalt ja loiult erutatud käratsejaid, seejärel aga nukralt oma külalist. Kapteni kõrval seisis väikest kasvu must mees, kelle tahumatute joontega näos, mille ta aeg-ajalt lambakoera kombel hispaanlase poole tõstis, peegeldus ühtaegu kurbus ja kiindumus. Ameeriklane trügis läbi rahvasumma hispaanlase juurde, kinnitas talle, et tunneb neile kaasa ja pakkus oma abi, mida iganes ta suudaks anda. Hispaanlane vastas algul vaid väärikate ja jäigalt viisakate tänusõnadega. Kapten Delano ei raisanud aega niisama vastastikuste viisakusavaldusteks, vaid läks tagasi reelingu ava juurde ning laskis üles tuua korvid kaladega. Kuna tuul oli endiselt nõrk ja oli näha, et kulub veel mõni tund, enne kui laeva ankru kohta saab juhtida, panustama meestel tagasi sõuda ja tuua vaalapüügilaevalt nii palju vett, kui paadikandevõime seda lubab samuti värsket leiba, mida laevakokal parajasti juhtus olema. Nii kõik järelejäänud kõrvitsad kast suhkrut ja tosin tema isiklikku siidripudelit. Vaevalt mõni minut pärast paadi lahkumist saabus kõigi nördimusega täielik tuulevaikus ja koos mõõna algusega hakkas laev abitult tagasi merele triivima. Kuid kapten Laano arvas, et see ei kesta kaua ning püüdis võõraid lohutada. Üksinda nende keskele jäänud, märkas ta peagi asju, mis süvendasid tema esmaseid muljeid. Kuid tema imestuse summutas kaastunne, mida ta tundis nii hispaanlaste kui ka mustanahaliste vastu sest ilmselt kannatasid kõik vee ja toidupuuduse all. Näis, et pikka aega kestnud kannatused olid neegrites esile toonud nende halvemad iseloomujooned kuid samal ajal nõrgendanud hispaanlaste autoriteeti nende seas. Kuid säärases olukorras polnud selles midagi imelikku. Maa ja mereväes, linnas ja perekonnas isegi looduses on häda see, mis kõige enam korda õõnestab. Siiski arvas kapten Laano, et olnuks Benito Reeno energilisem mees, poleks ta laeval säärast korralagedust lubanud. Kuid hispaanlasest kapteni kehaline ja vaimne Mannetus kas siis loomupärane või raskustest tingitud, oli liiga ilmne, et seda poleks saanud märgata. Kaptenit vaevas pidev masendus, otsekui oleks tema lootusi nii kaua petetud, et nüüd, kus need näisid täituvad, ei lubanud ta endale enam loota ning väljavaade samal päeval või vähemalt õhtul ankrusse heita oma meestele küllaldaselt vett saada ning teise laeva kapteniga nõu pidada ja sõprust sobitada ei paistnud teda märgatavalt ergutavat. Benito Reeno oli keskmist kasvu, kuid polnud ilmselt kunagi olnud tugeva kehaehitusega. Nüüd oli temast kannatada saanud närvide tõttu jäänud vaid luu ja nahk. Ilmselt oli tal hiljuti avastatud ka mingi kopsuhäda. Ta hääl kõlas kähedalt peaaegu kähisevasosinana, just nagu poleks tal kopsudest palju. Alles. Mõni ime, et kui ta säärases olekus ringi tuigerdas, siis käis isiklik teener tald kartlikult järel. Vahel ulatas neeger oma peremehele käsivarre või aitas tal taskurätiku taskust välja võtta. Neid ja muidki teeneid osutas ta säärase kiindunud agarusega, mis muutis sellise abi peaaegu pojalikuks või vennalikuks hoolitsuseks. Märganud mustanahaliste üldist kärarikast sõna kuulmatust ning seda, mida ta pidas valgete morniks saamatuseks tundis kapten Laano inimlikku rahuldust vaadates paabu alati laitmatut käitumist. Harjunud vaikuse ja korraga, mis valitses vaalalaeva ühtseks pereks sulandunud meeskonnas torkas kapten Laanole korduvalt silma hädasolijate häälekas sagimine Sandominiki pardal. Ta märkas mitte üksnes jämedaid korrarikkumisi, vaid ka viisakuse puudumist. See kõik oli kapten Laano meelest põhiliselt tingitud sellest, et tekil puudusid vanemad laevamehed, kes tähtsamate ülesannete kõrval täidavad rahvarohkemal laeval ka politsei aset. Tõsi küll, mehed, kes köisi takkudeks näppasid, näisid vahel täitvat oma mustanahaliste kaasmaalaste hulgas korravalvuri ülesannet. Ja ehkki neil mõnikord õnnestus meeste vahel puhkenud väiksemaid tülisid summutada ei suutnud nad eriti või üldse mitte üldist rahu saavutada. Sandominikil puudusid väljarändajate laeval leiduvad karmid vanemad laevamehed. Selle laevatekkidel polnud näha isegi kõige tavalisemat teki madrust. Külalist hakkas huvitama, mis õnnetused need võisid olla, mis olid laevavanematest meeskonnaliikmetest ilma jätnud ja mille tagajärgi nüüd võis näha. Algul polnud ta tahtnud hakata seda kaptenit parima, sest kartis jahedat keeldumist. Kuid lõpuks julgust kogunud, pöördus ta Don Benito poole ning väljendas jällegi oma heatahtliku huvi lisades, et kui tema peaks neid tabanud õnnetuse üksikasju, saaks ta neid ehk paremini aidata. Gaston Benito ei tahaks talle kogu lugu jutustada. Don Benito kõhkles siis, aga nagu kuutõbine, keda on äkki segatud, vaatas ilmetult oma külalisele otsa ning langetas seejärel pilgu lauale. Ta jäi sellesse asendisse nii kauaks, et kapten Laano peaaegu sama hämmeldunult ning tahtmatult peaaegu sama ebaviisakalt talle äkki selja pööras ning läks ühe hispaanlasest laevamehe juurde, et oma küsimusele vastust saada. Kuid vaevalt oli ta jõudnud viis sammu teha, kui Don Benito ta innukalt tagasi kutsus. Oma äsjase hajameelsuse pärast vabandust palus ja teatas, et on valmis talle kõigest rääkima. Sellest 190 päeva alustas hispaanlane kähedas Rosinaga kui see laev koos vanemate meeskonnaliikmete madrustega ning arvukust reisijatega umbes 50 hispaanlase ka Buenos Aireses. Kliima poolelt asus lastiks tavalised kaubad, matena sedalaadi asjad. Lisaks muule oli laeval ka hulk neegreid, lisas ta ja osutas ettepoole. Nagu näete, on nüüdseks jäänud vaid 150, kuid siis oli neid üle 300 hinge. KaPorni juures tabas meid tugev torm. Hetkega kadusid öösel kolm minu parimad laevameeste ja 15 madrust koos grootrahaga. Purjebel murdlus nende all, kui nad püüdsid pood saakidega jäist purje alla tõmmata. Selleks, et laevakeret kergemaks saada, heideti raskemad kotid matega merre. Enamik veevaatajaga kinnitati köitega tekile, kui nüüd tabas kaptenit säärane köhahoog, et ta pidi peaaegu minestama. Ilmselt oli selle põhjuseks vaimne kurnatus. Teener toetas teda ning võtnud taskust likööri pudeli, surus selle talle huultele. Tahtmata teda toeta jätta, kuni ta täielikult toibub, hoidis mustanahaline ühe käega veel oma peremehe ümbert kinni ning jälgis samal ajal pilguga tema nägu, otsekui ootaks märg mehe täielikust toimumisest või siis uuest nõrkemisest. Hispaanlane jätkas, kuid katkendlikult ja segaselt nagu unes. Taevas küll. Selle asemel, mida ma olen pidanud läbi elama, oleksin olnud valmis ükskõik milliseid torme taluma, aga kaptenit tabas endisest veel tugevam köhahoog. Ning kui see möödus, vajus ta huuled punaseks, värvunud ja silmad suletud raskelt oma toetaja õla najale. Ta sonib. Ta mõtles katkumis, tormile järgnes, õhkas teener kurvalt. Vaene, vaene isand. Ta ringutas üht kätt, teisega pühkis peremehe suud. Aga kannatust, senjoor pöördus ta jällegi Gatend elana poole. Need hood ei kesta kaua. Peagi on isand jälle vormis toibunud, jätkas don Benito oma lugu. Nagu selgus, puhkes laeval pärast seda, kui torm oli laeva Kap Hoorni lähistel mitu päeva pillutanud Scurbuut, mis viis endaga hulganisti kaasa nii valgeid kui musti. Kui nad lõpuks vaiksele ookeanile jõudsid, olid nende purjed rebenenud ja purje peale purunenud ning ellujäänud meremehed enamik õige hädisesse seisundis ei suutnud kõigega toime tulla. Tugev tuul ei võimaldanud laeva otse põhja juhtida ning palju päevi ja öid triivisid nad loode suunas kuni tuul äkki vaibus ning laeva lämbes tuulevaikuses tundmatusse vette jättis. Veevarude nappus põhjustas või vähemalt süvendas ohtlikku palavikku, mis tabas laeva mehis Corbuudi järel. Pikast tuulevaikusest tekkinud erakordse kuumuse tõttu viis palavik peagi endaga kaasa terveid aafriklaste perekondi suhteliselt veelgi rohkemaga hispaanlasi. Õnnetu saatuse tahtel kõik vanemad meeskonna liikmed. Seepärast ei saanud tuulevaikusele järgnenud tugevalt läänetuules juba rebenenud purjesid kokku lappida. Need tuli lihtsalt alla lasta ja nii muutusid need aegapidi räbalad. Eks. Selleks, et kaotatud meestele asendajaid leida ning v ja purjevarusid täiendada, suundus kapten esimesel võimalusel valdiiviasse Lõuna-Ameerika kõige lõunapoolsemas tsiviliseeritud maailmasadamasse. Ent kui ta rannikule lähenes, takistas udusadamat nägemast peaaegu meeskonnata. Peaaegu purjedeta ja veeta jäänud laevalt tuli järjest surnuid merre heita. Samas aga pillutasid muutlikud tuuled Sandominiki siia-sinna viisid kaasa hoovused või kinnitasid selle kerele kasvu. Tuulevaikust ajal. Metsa eksinud inimeste kombel liikus laev korduvalt sama teed tagasi. Aga kõikide nende hädade ajal olin ma tänulik nendele neegritele, keda te näete. Jätkas don Benito kähedalt ning pöördus oma teenri embuses vaevaliselt, pooleldi ringi ehkina teie harjumatule silmale paistavad sõnakuulmatut, käitusid nad selles olukorras rahulikumalt kui isegi nende omanik oleks osanud arvata. Seejärel muutus ta hääl nõrgemaks, katkes siis. Jällegi hakkas ta sonima, kuid võttis seejärel end, jätkas selgemalt. Nende mustade omanikul oli täiesti õigus, kui ta mulle kinnitas, et neile pole vaja mingeid ahelaid ning tavaliselt on tema neegrid transpordi ajal alati laevatekil, mitte trimmis nagu ginaalased algusest peale lubatud teatud piirides vabalt ringi liikuda. Jällegi tabas meest nõrkusehoog, ta hakkas sonima toibunud taga, lisas veel, kuid taevas ise teab, et Babole võlgnen ma tänu mitte üksnes oma elu vaid ka selle eest, et ta aitas maha rahustada ka oma harimatuid, vendi, kui neil vahetevahel tekkis kiusatus nuriseda. Ah, isand, õhkas mustanahaline ja langetas pea. Ärge rääkige minust. Paabu pole keegi, paabu on üksnes oma kohust täitnud. Milline ustav mees, hüüatas kapten Laana. Kadestan teid Don Benito säärase sõbra pärast. Kurjaks ei suuda ma teda nimetada. Hispaanlase loos huvitasid kapten Laanud kõige enam mainitud pikad tuulevaikuseperioodid. Laiuskraade arvestades äratasid need temas natuke imestust ning veelgi imelikum tundus talle asjaolu, et laev oli nii kaua sihitult ringi triivinud. Muidugi ei avaldanud ameeriklane oma arvamust, vaid süüdistas laeva seisakutes vähemalt osaliselt laevameeste saamatust ja viletsat laeva juhtimisoskust. Ta silmitses Don Benito väikesi kollaka nahaga käsi ja oletas, et noor kapten polnud juhtinud laeva kaptenisillalt vaid kajutiaknast ning kui lugu oli selline, siis polnud ime, kui asjatundmatus, noorushaigus ja aristokraatlik päritolu mängisid kõiges oma osa. Säärane oli katkenud elano demokraatlik järeldus.