Kas polnud naeruväärne mõelda, et hädas olev laev, millelt haigused olid röövinud peaaegu kogu meeskonna, mille pardale inimesed vaevlesid janus, kas polnud ülimalt absurdne mõelda, et see laev võis samal ajal tegeleda piraatlusega või selle kapten, mõelda muule kui sellele, kuidas iseendale või oma meeskonnale kergendust tuua ning toitu ja vett hankida? Ent kas seda üldist häda ja eriti janu polnud võimalik teeselda? Ning kas ei võinud hispaanlastest laeva meeskond, kes väidetavalt peaaegu viimse meheni oli, hukkunud hetkel kuskil täies koosseisus trimmis, varitseda? Julmad inimesed on südantlõhestavalt kruusi külma vett paludes üksikuna seisvates majadesse tunginud, et sealt alles pärast mõne koletu teo toimepanemist lahkuda. Malai piraatidel oli tavaks peibutada laevu enda järel ohtlikesse sadamatesse või meelitada merel vaenlase laevamehi oma pardale jättes mulje, et laeval on vaid mõned mehed või pole kedagi. Samas kui laevateki all hiilis 100 odaga meest valmis oma relvi läbi mattide torkama. Mitte et kapten Laano oleks neid jutte täielikult uskunud. Ta oli neid lugusid kuulnud ning nüüd tulid need talle jälle meelde. Talle meenus viis, kuidas hispaanlane oli oma lugu jutustanud Londoni tooli, teinud seda süngelt kõheldes ja puigeldes. Tema jutt kõlas nagu mõni kurja kavatsusega räägitud luiske lugu. Ent kui mehe jutt oli vale, kus peitus siis tõde? Kas oli laev sattunud hispaanlase valdusse ebaseaduslikult, kuid paljudes üksikasjades, eriti vihjetes õnnetutele seikadele nagu surmajuhtumid, meremeeste seas laeva pikaajaline siia-sinna pillutamine, kestvast tuulevaikusest põhjustatud vaevad ning jätkuv janu käes kannatamine? Kõik seda ja muudki don Benito jutus kinnitasid mitte üksnes mustadest ja valgetest koosneva rahvasumma hala vaid samuti kapten Laanole silma jäänud inimeste näoilmed ja olek, mida tundus olevat võimatu teeselda. Kuid on Benito jutt oli läbinisti luiske lugu. Siis oli igaüks laeva pardal kõige noorem neegrinaine, kaasa arvatud hästi välja treenitud, osalema selles hoolikalt välja mõeldud loos. See oletus ei tundunud talle usutav. Lühidalt. Vaevalt oli mingi murelik mõte Ausa meremehe pähe pugenud, kui ta kaine mõistus selle sealt kohe jälle minema pühkis. Vapper meremees tundis kergendust, kui lõpuks kauguses oma vaalapüügipaati märkas. Selle tulek oli veninud, sest vaalalaeva ääres oli tekkinud mingi ootamatu viivitus ning tagasitee oli pikenenud, selle tõttu teine laev järjest eemale triivis. Mustad mehedki märkasid lähenevat täppi. Nende hõiked köitsid Don Benito tähelepanu, kes uuesti viisakalt kapten Delano juurde astus, et väljendada oma rahulolu toidu ja vee üle. Nii napi ajutine, kui see abi paratamatult sai olla. Kapten Laanu vastas talle, kuid samal ajal köitis tema tähelepanu alumisel tekil toimuv. Kalda poolselereeringule roninud meestesummast, kes ootusärevalt lähenevat paati vaatas, tormasid kaks musta meest rõvedalt vandudes kallale madrusele, kes neid kogemata oli seganud. Kui madrus seda natuke pahaks pani, paiskasid mustad meheta laevatekile ning kargasid talle kallale, ehkki pakku näppijad neile hõikasid ja neid tõsiselt järele jätma. Manitsesid. Don Beniido. Hüüatas kapten elana näite, mis seal toimub. Vaadake kuid hispaanlast tabas köhahoog, ta kattis näo kätega vaarus ning pidi peaaegu kukkuma. Kapten Laano tahtis teda toetada, kuid teener oli kärmen ja ühe käega oma peremeest püsti hoides surus teise käega talle likööri pudeli huultele. Peagi läks Don Benito füüsiline seisund sedavõrd tõsiseks, et mõjuska tema mõtlemisvõimele. Selleks, et seda kurba vaatepilti varjata, talutas teener oma isanda hellalt alla. Kajutisse. Et kohta vahetada ning ajaviiteks pikalt lähenevalt paati vaadata astus kapten Delano üle, pesaan kettide ja ronis paremparda kvartali teki rõdule kui ta jalaga pooleldi niiskele, pooleldi kuivale põrandat katlale samblale toetus ning kui juhuslik tuuleõhk see viirastuslik tuuleõhk tema põske puudutas. Kui ta pilk langes väikeste ümmarguste illuminaatorite reale, mis oli kinni nagu kirstus lamaja vaskmündiga suletud silmad ning kapteni kajuti uksele, mis kunagi oli avanenud ahtri rõdule, kuid oli nüüd kõvasti suletud nagu sarkofaagi, kaasmõtlesin ajale, mil see kapteni kajuti ahtri rõdu olid kuulnud Hispaania kuninga ohvitseride hääli ja liima asekuningatütred olid ehk najatanud seal, kus ta praegu seisis. Kui need ja teised kujutlused tema peas liikusid nagu kerge tuuleõhk. Üldises tuulevaikuses valdas teda mingi ähmane rahutus nagu üksinda preerias. Viibijat teeb rahutuks keskpäevane rahu. Ehkki ta viibis avaral veeväljal, tundus talle, nagu oleks ta sisemaal mõnes mahajäetud lossis ning vaataks selle tühja maid silmitsi seksrohtu kasvanud teid, kus pole näha vankrit ega jalakäijat. See lummus hajus pisut, kui ta pilk langes grootpurjekettidele. Vanaaegsed rasked ja roostetanud lülide, seeklite ja poltidega ketid näisid isegi sobivamad laevale selles praeguses kasutuses, kui selles, milleks laev kunagi oli ehitatud. Peagi tundus talle, et kettide lähedal liikus miski. Kettide ümber oli hulganisti taglaseid ning ühe suure Taagi tagant piilus hispaanlasest madrus Malsbik käes ning tegi mingi ebamäärase liigutuse ahtri rõdu suunas. Kuid otsekui ehmunud tekil lähenevatest sammudest kadus nagu salakütt kanepi köite tehnikusse. Mina küll see pidi tähendama. Mees oli tahtnud talle kellelegi isegi oma kapteni teadmata midagi teatavaks teha. Kas saladus seisnes mingis kaptenit halvas valguses näitavast teates? Kas tema kapten Laano varasemad kahtlustused osutusid õigeks? Hämmeldunult suunas ta pilgu taas merele oma paadi poole, kuid hetkel jäi paat saare kalju kannuse taha. Kui ta ettepoole kummardus, et paadinina välja ilmumist näha andis, palus traadi järele nagu puusüsi. Kui ta poleks ühest väljaulatuvas köiest kinni haaranud, oleks ta merre kukkunud. Ehkki praksatus polnud tugev ja pehastunud puutükkide vete langemine kõlas õõnsalt, oli seda kindlasti kuulda. Kapten Laanu tõstis pilgu mõtliku uudishimuga, piilus teda ülevalt, üks taku näppijatest. Neegrist all poolaga kükitas neegrile märkamatuks jäädes ning piilus läbi illuminaatori nagu rebane, kes oma uru suudmest kõike jälgib. Jällegi hispaanlasest madruse. Mehe ilmet vaadates tekkis kapten Laanolecki mõte Don Benito tervisehäda ja alla kajutisse minek olid vaid teesklus. Et ta sepitseb mingit vandenõu, millest madrus oli mingil viisil haisu ninna saanud ning mille eest tahtis nüüd võõrast hoiatada. Aga kui valgetel oli teada-tunda niito salajased kurjad plaanid, kas ei võinud Don Benito tegutseda ühe mütsi all mustanahalistega. Kuid need mehed olid selleks liiga Juhnid. Pealegi oli ennekuulmatu, et üks valge mees oleks reetnud oma rassi sellest lahti öelnud ja neegrite poole üle läinud taastekile jõudnud, sammus kaptenite Laano nende keerukate küsimuste kütkes rahutult mööda laeva lage kui märkas seal ühte uut meest. Peamise laeva luugi kõrval istus vana madrus, jalad ristis. Mehe nahk oli kortsus nagu pelikani tühi kurgupaun, tema juustes olid halli ilme tõsine ja rahulik. Mehe ümber istusin mõned mustanahalised, kes talle aeg-ajalt vajadust mööda püüdlikult köie keermeid ulatasid. Kapten Dylan oleks lähemale, jäi vaikselt seisma ja hakkas sõlme tegemist jälgima. Vanamees nägi välja nagu Egiptuse preester, kes teeb parajasti Gordioni sõlmi ammuni templi jaoks. Sõlm näis ühendavat endas kahekordselt paalisõlme, umbsõlme ja veel muidki keerukaid sõlmi. Lõpuks sõlme otstarvet mõistmata, pöördus kapten Laanosele tegija poole. Mida sa, mees, seal teed? Sõlme, vastas mees lühidalt üles vaatamata. Seda ma näen, aga milleks sa seda teed? Selleks, et keegi teine selle lahti harutaks, pomises vana mees, laskis sõrmedel veelgi kärmemalt käia ning sõlm hakkaski valmis saama. Kapten Laano seisis ja vaatas mehe tegevust, kui vanamees äkki sõlme tema poole viskas. Viletsas inglise keeles. Need olid esimesed ingliskeelsed sõnad. Mida ta sellel laeval kuulis, ütles midagi, milles kuulus nagu käsku. Harutas lahti, raiugatki kähku sõlm käes ja mõtete pundar peas jäi kapten Delano hetkeks sõnatult seisma. Vana mees aga ei pööranud talle enam tähelepanu ja tegeles nüüd teiste köitega. Üks eakas halliseguste juustega neeger imiku mähkmeid meenutavat püksid jalas, tuli nüüd selgituseks kapten Delano juurde. Heatahtlikult ja teadja kombel silma pilgutada, teatas ta, et vana sõlme tegija on poole aruga, kuid ohutu tegelane, kes sageli kordab oma vanu nalju. Lõpuks palus neeger sõlme endale, sest võõrast ei tasunud sellega tülitada. Masinlikult ulatas kapten Laanusele talle. Neeger võttis sõlme ja lõpetas jutu. Sellega kapten Laano poole pööranud urgitseda sõlmes nagu tollitöötaja, kes salakaubana sisse toodud pitsi otsib. Siis aga pomisenud midagi, mis kõlas nagu. See kõik on väga imelik, mõtles kapten Laanomingi iiveldama ajava tundega kuid nagu algava merehaiguse puhul kombeks, püüdis ta neid sümptomeid mitte tähele panna ja painest vabaneda. Jällegi suunas ta pilgu oma paadile. Tema rõõmuks oli see kalju kannuse tagant välja ilmunud. Kui pahad oma oodatud kraamiga laevakerega, kus püüdsid taku näpivad väärikate käeliigutustega vaos hoida mustanahalisi, kes märganud paadi põhjas kolme vaalajäätmetest määrdunud vee vaati ja paadininas hunnikut närtsinud kõrvitsaid ülemeelikud vaimustuses, üle laevateki kaitse ääre künnitasid. Nüüd ilmus oma teenri saatel välja don Benito. Võib-olla kiirendas mehe tulekut. Kapten Laano küsis temalt luba jaotada vesi nii, et kõik saaksid võrdselt osa ning et keegi endale ohtra joomisega liiga ei teeks. Kuid ehkki see ettepanek oli mõistlik ja Don Benito suhtes lahke, suhtus hispaanlane sellesse ilmse vastumeelsusega ning otsekui tajunud, et tal käsutaja rulliks ei jätku energiat. Võttis seda solvanguna või vahelisegamisena. Vähemalt nii kapten Laanole näis otsekohe hiivati veevaadid pardale ja mõned innukad neegrid kasid kogemata kapten Delanud, kes lahtikäiva reelingu osa kõrval seisis. Don Benito eitavast suhtumisest hoolimata andis ta hetke mõjul mustanahalistele heatahtliku käsu eemale hoida ja viipas neile pooleldi lustakalt, pooleldi ähvardavalt käega. Mustanahalised tardusid otsekohe paigale, igaüks asendisse, milles kapten elano käsklus neid tabas. Samal ajal aga liikus mehelt mehele otsekui telegraafi teel mingi salajane teade kõrgel istuvate takuneppijateni. Sellal kui kapten Laano tähelepanu oli keskendunud sellele vaatepildile tõusid kirved eritajad äkki pooleldi püsti ning Don Benito suust kostis samas mingi hüüatus. Kapten Laanu mõtlesid, hispaanlane andis käskluse ta tappa ning pidi juba oma paati sööstma, kuid peatus, kui taku näppijad alla rahvasumma hüppasid ja hüüatustega kõiki, nii valgeid kui ka musti tõsiselt manitsesid, tagasi tõmbuma. Kirved eritajad aga võtsite rätsepistes taas oma kohad sisse ning järgmisel hetkel jätkus veevaatide pardale hiivamine, nagu poleks midagi juhtunud. Kapten teleano heitis, pilgud on Benito poole vaadates seda kõhetut, meest, kes ajas ennast sirgu pärast seda, kui oli oma teenri käte vahele langenud pididelano imestama oma paanika üle, millega ta äkki oli oletanud, et säärane kapten võis kogu enesevalitsuse kaotada ja äkilise õelusepuhangu vaielda, mõrvata lasta. Kui veevaadid olid laevalaele jõudnud, andis üks laevast juurde abikapten Laanole mitu gruusia tassi ning palus don Benito nimel tal seda teha, mida ta oli ennast pakkunud tegema, välja jaotada. Kapten Lanno nõustus sellega ning vabariiklase erapooletusega, mis nõuab, et kõiki koheldaks võrdselt, jagas wet kõige vanemale valgele sama palju kui kõige nooremale mustanahalistele erandi tekitavaid vaesele tunde niitole, kes vajas lisaportsjonit, kui mitte oma ameti, siis tervise tõttu. Kui kaks kõige vähem närtsinud kõrvitsat oli kajuti lauale jäetud, lõigati teised väikesteks tükkideks ja jagati maiustamiseks kõigi vahel. Pehme leiva, suhkru ja pudelitesse villitud siili tahtis kapten Laano üksnes hispaanlastele ning esmajoones Donveniitole anda, kuid viimane vaidles sellele vastu. Mehe omakasupüüdmatus meeldis ameeriklasele väga ning nii jagati kõik väikeste palakestena võrdselt valgetele ja mustadele välja arvatud üks siidripudel, mis paabu pealekäimisel tema isandale kõrvale pandi. Hetkel laeval valitseva hea meeleolu mõjul olid kapten Laanul peas vaid heasoovlikult. Ning kuna ta äsjaste märkide järgi ennustas lähema tunni või paari jooksul tuult tõusvat, saatis ta paadi tagasi vaalapüügilaeva juurde käsuga, et võimalikult kõik laevamehed toimetaksid tünnid veevõtu kohta ja täidaksid need seal joogiveega. Ta palus kama pootsmanil edasi öelda, et kui võõra laeva lootusevastaselt ei õnnestu päikeseloojanguks ankrusse heita ei tarvitse mehel muretseda, sest kuna tuleb täiskuu, jääb tema ise laeva pardale ja juhib selle ankrukohta. Kui mingil ajal peaks tuul tõusma. Kui kaks kaptenit koos seisid ja eemalduvad paati vaatasid. Teener oli juhuslikult oma isandas amet varrukal plekki märganud ja tegeles vaikides selle ära. Kõõrumisega väljendas ameeriklane kahetsust, et San Domenico pardal polnud ühtki paati. Kui teil, Don Benito oleks praegu kolm või neli paati, saaksite neegrile aerutades asja natuke parandada. Torm purustas paadid, senjoor, siis on küll halvasti. Tormis kaotasite te ju ka mehi. Paadid ja mehed. Need pidid küll tugevad tormituuled olema, don Benito. Kirjeldamatult tugevalt, vastas hispaanlane ning teda läbis värin. Öelge mulle tunde niidu, jätkas tema kaaslane üha süveneva huviga. Kas need tormituuled tabasid teid otse Kap Horni kohal? Teise rääkisite sellest, kui jutustasid mulle oma merereisist vastas kapten Delana üllatunud sellest, et Don Benito oma sõnadest taganes. Hispaanlane tõmbus küüru, pööras ringi ning peatus hetkeks, just nagu tahaks keskkonda vahetada, vette hüpata. Selge hetkel möödus neist Käskjalg valge poiss, kes iga poole tunni tagant kajuti kella järgi laeva ninatorn ehitises. Suurt laevakella lõi. Isand lausus, teener jättis jaki käise hõõrumise ning pöördus mõttesse vajunud hispaanlase poole Uiedalt ja kartlikult nagu inimene, kellele on antud käsk teha midagi, mis küll käsu andjale endale tüütu tundub olevat, ehkki see on tema heaks mõeldud. Isand käskis mul ükskõik, kus ta viibib või kui hõivatute parajasti juhtub olema, talle meelde tuletada, kui on õige aeg habet ajada. Nii kell läks poole ühest kella lüüa. Aeg on käes, isand, kas isand läheb oma kajutisse? Ja vastas hispaanlane ja võpatas otsekui ärkaks mingist kujutluste maailmast tegelikkusse ning teatas kapten Laanu poole pöördudes, et jätkab peagi temaga vestlust. Kui isand ta donna maas, aga edasi rääkida võiksid olla Maasa tulla tema juurde kajutisse istuma, ütles teener. Sel ajal, kui Paabo isanda nägu seebivahuga katab ja nuga teritab või Pisanud rääkida ja donna Maaso teda kuulata. Jah, teatas kapten Lanno, kellele see sõbralik plaan meeldis. Don Benito, kui teil midagi selle vastu pole, tulen ma teiega kaasa. Kui nad kolmekesi ahtrisse läksid, hakkas ameeriklane tahtmatult mõtlema sellele, et tema võõrustaja säärase täpsusega endale keset päeva laskis habet ajada. Kuid ta kaldus arvama, et pigemini oli selle taga teenri murelik hoolitsus, sest parajal hetkel tulnud vahelesegamine aitas tema peremehel üle saada tusatujust, mis teda oli vallanud. Hispaanlaste habemeajamine erineb natuke teiste rahvaste omast. Neil on eriline habemeajamis Kaus, mille üks serv õõnes ulatub täpselt lõua alla ning surutakse selle vastu, kui nägu seebivahuga kaetakse. Seda ka ei tehta pintsliga, vaid kaussi kastetud seebitükiga, millega nägu hõõrutakse. Parema vee puudumisel kasutati seekord merevett ning seebivahuga kaeti vaid ülahuul ja kael lõua alt. Kõik muu aga jäi habeme alla, mida omakorda piirati. Need ettevalmistused olid kapten Laanu jaoks uudsed ning ta istus ja jälgis kõike huviga. Kausi käest pannud, otsis neeger habemenugade hulgast kõige teravama ning selle leidnud, tervitas teda veelgi oskuslikult Nugavama peopesa pringil siledal otsekui õlitatud nahal luudes. Seejärel tegi ta näo nagu alustaks tööd, kuid peatus siis korraks üks käsi üleval, habemenuga peos. Teine käsi aga hõõrus vilunud seebiga. Hispaanlase kõhna kaela. Läikiva habemenoa lähedus mõjus nonde niitole, nii et teda läbis närviline võbin. Tema tavalist kahvatus rõhutas seebivaht, mille Valevust omakorda rõhutas neegri süsimust keha. Vaatepilt oli mõneti imelik. Vähemalt kapten Laano meelest. Ning neid kahte selles asendis nähes tekkis tal veider kujutlus mustast mehest, timukana ja valgest mehest tapapakku ääres. Kuid see oli vaid üks nendest mõtetest, mis tulevad ja lähevad, mille vastu ka kõige kainem mõistus pole kaitstud. Noh, isand lauses teener ja surus õrnalt oma peremehe pead tahapoole, habemenuga välkus peremehe kõri lähedal. Tundeni tot läbis taas kerge värin. Ei tohi niiviisi väriseda, isand, kas teate? Donna Maasa isand hakkab iga kord värisema, kui madala petajan. Aga isand teab, et ma pole talle veel kunagi sisse lõiganud, ehkki see võib juhtuda, kui isand nii väriseb. Aga teie tulla Maasa, palun jätkake oma jututormist ja muust. Isand kuulab teid ja saab vahetevahel teile vastata. Ahjaa, need tormid, lausus kapten Delano. Mida enam Don Benito oma tee reisi üle mõtlen, seda rohkem panevad mind imestama mitte tormid, vaid neile järgnev tohutult pikk aeg, mis teil siia jõudmiseks kulus. Sest nagu te räägite, läks teil kapp Hornist Santa Marianne jõudmiseks kaks kuud ja enamgi samas kui mina olen läbinud selle maa hea tuule korral paari päevaga. Tõsi küll, teil olid tuulevaikuseperioodid liiatigi üsna pikad, aga kaks kuud tuuleta on tagasihoidlikult öeldes tavatu. Kas teate tunde, nyyd kui säärast lugu oleks rääkinud mulle mõni teine mees, oleksin ma tema sõnades natuke kahelnud. Hispaanlase näole ilmus nüüd tahtmatult samasugune ilme nagu kapten Laano seda asja laevatekil oli märganud. Ning kas see oli tingitud tema võpatusest laevakere äkiliselt nõksatusest vaikses vees või teenri käe hetkelisest vääratusest, mis selle põhjuseks ka oli? Lõikas habemenuga hispaanlase kaela sisse ning verepiisad värvisid punaseks seebivahu tema kõri all. Musthabemeajaja tõmbas otsekohe noa tagasi ning oma tegusas asendis seljaga kapten tellano ja näoga Don Benito poole hoidis verest tilkuva nuga üleval ja lausus pooleldi naljatoonil kahetsevalt. Näed, ei saanud. Ükski mõõgatõmbamine inglise kuningas James esimese nähes ega mõrvamine selle ara kuninga silme all poleks toonud tema näole säärast hirmunud ilmet, nagu see nüüd peegeldus don Benito näol. Vaene mees, mõtles kapten Delana. Kas ma tõesti võisin arvata, et see põdur, närvihaige, kes ei talu isegi piiska omaenda verd näha, tahtis minu verd valada? Sa Amaasadelano, oled täna tõesti arust ära juhmamaza ära seda küll kodus kellelegi räägi. Näeb ta küll mõrtsuka moodi välja, pigem näete välja nii, nagu tahetaks teda mõrvata. Olgu pealegi, tänase päeva kogemused on mulle heaks õppetunniks.