Peagi hakkas kapten Laano alla paati ronima ning näoga laevateki poole asetas juba jalalaeva külge kinnitatud nöörredeli esimesele aasale. Samal hetkel kuulis ta, kuidas keegi viisakalt tema nime hõikas ning nägi oma meeldivaks üllatuseks Don Benito tavatult reipalt tema poole tulevat. Otsekui tahtnuks too viimasel hetkel oma ebaviisakust heaks teha. Vaistlikust rõõmust ajendatud, tõmbas kapten Delano jalanöör redelilt tagasi ja läks talle vastu. Hispaanlase erutatud õhin süvenes, kuid tema jõud rauges ning selleks, et teda paremini toetada, asetas teener isanda käe oma paljale õlale ja hoidis sellest õrnalt kinni, otsekui oleks ennast teisele karguks seadnud. Kui kaks kaptenit kusaida, haaras hispaanlane taas innukalt ameeriklasel käest ning saatis talle samal ajal tõsise pilgu. Ent nagu ennist takistas erutust teda rääkimast. Ma tegin talle ülekohut, süüdistas kapten Laano ennast. Mehe näiline jahedus viis mind eksiteele. Mingil juhul ei tahtnud ta mind solvata. Samal ajal aga otsekui kardaks, et hüvastijätmise pikendamine võiks tema isandat liigselt väsitada, näis, teener tahtvat seda lõpetada. Ning nii ikka veel kargu eest. Oma isandale kõndis ta kahe Cap tõni vahel ja liikus koos nendega reelingu ava poole tunde nii toaga otsekui tulvil leebet patukahetsust, ei lasknud lahti kapten Delano käest maid, hoidis seda üle mustanahalise oma peos. Peagi seisid nad kõrvuti ja vaatasid üle reelingu paati, milles madrused nende poole üles uudistavaid pilke saatsid. Oodanud hetke, kuni hispaanlane tema käest lahti laseb, tõstis nüüd kimbatusse sattunud kapten Laano jala üle reelingu ava, kuid don Benito ei vabastanud ikka veel temaga. Viimaks ütles ta erutatult. Edasi ei saa enam tulla Symbian teiega hüvasti jätma. Hüvasti oma armast Anna Maasa. Lisas ta ning tõmbas järsult oma käe lahti. Valvaku jumal teid paremini, mu parim sõber, kui ta mind on valvanud. Liigutatud kapten Laano oleks tahtnud lahkumist veel edasi lükata, kuid tabas endal teenri leebelt de heita pilgu ning kiiresti hüvasti jätnud, ronis alla oma paati. Paadi ahtrisse istunud, hüüdis kapten Laano veel viimast korda hispaanlastele hüvastijätuks ning käskis paadi eemale tõugata. Mees tüüril lükkas paadilaevast nii kaugele, et oleks võinud aerud pikuti vette lasta. Samal hetkel hüppas don Benito üle laevatüki kaitse ääre ning maandus kapten Laano jalgade ees. Samal ajal hõikas ta midagi oma laeva poole, ent kuna ta hääletoon oli nii raevukas, ei saanud keegi paadis olijatest temast aru. Kui Don Benito paremini taibanud, hüppasid kolm hispaanlasest madrust laevateki eri otstest vette ning ujusid talle järele, otsekui tahaksid teda päästa. Jahmunud vanem laevamees paadis küsis erutanult, mida see peaks tähendama. Kapten Laanovaatas põlgliku muigega arusaamatult käitunud Beniitoseerinud ning ütles, et ta ei tea seda ega hooli sellest. Talle tundub, nagu oleks hispaanlane võtnud endale pähe jätta oma meestele muljet, nagu tahaksid paadisolijad teda röövida. Või ehk, jätkas ta, kuid lisas siis erutanult suutke minema, nii kähku jõuate, sest ta märkas võpetades käratsemist lärmi laeval, millest üle kõige kostis kirve teritajate häirekell. Ta haaras Donbeniitor kõrist ja lisas. See salasepitseb mereröövel tahab meid tappa. Otsekui tema sõnade kinnituseks ilmus nüüd teener nende kohale reelingu äärde pistuda, käes valmis hüppeks, nagu tahaks ta meeleheitliku ustavuse oma isandat viimse võimaluseni kaitsta. Paistis, nagu kavatseks kolm hispaanlasest madrust mustanahalist aidata, kui klammerdusid paadi nina külge ja püüdsid paati ronida. Samal ajal otsekui erutatud sellest, et nende kapten on ohtu sattunud, kummardus terve jõuk neegreid tahmase laviinina üle reelingu. Koos eelneva ja järgnevaga toimusid kõik sündmused nii kiiresti ja põimunud, et minevik, olevik ja tulevik näisid ühte sulavad. Nähes neegrit hüppamas, haaras kapten Laanov hispaanlasest, paiskas ta kõrvale ning tahtmatult tagasi tõmbudes asus tema kohale. Käed üles sirutatud, püüdis ta teenri lennult oma haardesse. Must mees aga pistoda sihitud, kapten Delano südamele näis olevat hüpates ta oma märklauaks. Kuid relv kisti mehel käest. Ründaja paisati paadi põhja ning paat, mille aerud nüüdseks olid vabalt liikuma saanud, hakkas kiiruga üle vee sööstma. Kapten tellano haaras vasaku käega jällegi pooleldi lamavas don Beniitost, märkamata, et hispaanlane on minestanud samal ajal, kui ta parem jalg selili lamavat neegrit maha surus. Pilk ettepoole suunatud, aitas ta parema käega tagumist aeru tõmmata ning ergutas, kuidas mehi kõigest väest sõudma. Kuid mees tüüril, kellel oli lõpuks õnnestunud paadi slepis ujuvate hispaania madruste käed lahti kangutada ning kes aitas nüüd vööris sõudja aerutada, pilk paadi pärasse suunatud, hõikas äkki kapten Laanole ning käskis tal vaadata, mida mustanahaline plaanib. Kapten tellano vaatas alla oma jalgade ette ja nägi. Teener oli ühe käe vabaks saanud, ennast mao kombel vääneldes paadi põhjast üles ajanud ning sihtis nüüd teise, väiksema ja siiani tema krässus juustesse peidetud, pistnud aga oma peremeest südamesse. Mehe nägu oli kättemaksuhimust kahjas ning tema ilme peegeldas ainsat kindlat eesmärki. Hispaanlane aga püüdis pooleldi lämbudes asjatult eemale tõmbuda ning tõi kähinal kuuldavale mõned arusaamatud sõnad. Sel hetkel sähvatas kaua pimedusega löödud kapten Laano peast läbi mõte, mis heitis ootamatu selgusega valgust Benito Reeno arusaamatule käitumisele ning selgitas nii kõik selle päeva mõistatuslikud sündmused kui ka kogu sanduminiki senise merereisi. Ta lõi vastu Paavo kätt ja rabas selle alla, kuid ta enda süda tagus veelgi kõvemini. Ääretu kaastundega laskis ta Donveniitost lahti. Paati hüpates polnud mustanahaline tahtnud Pisto taga tappa, mitte kapten tellanot. Musta mehe käed seoti kinni ning kui kapten Laano, kellel kate oli langenud silmade eest üles andumi Nicki poole vaatas, mõistis ta, et neegrid ei käratsenudega lärmanud niisama ega erutunud murest Tom Benito pärast. Vaid nüüd, kus maskid olid maha kistud, vehkisid kirveste ja nugadega oma metsiku spiraatlikus. Mässus nagu meeletud musta tervist. Sid tantsisid asandeneegrid ahtritekil. Kuna vaenlased ei lasknud neil vette hüpata, ronisid hispaanlastest poisid kiiruga ülemistele purje peeledele, kuid vähem kärmed. Hispaania madrused, kes veel polnud vette hüpanud, märgati ning mustanahalised piirasid nad laevatekil ümber. Samal ajal hõikas kapten Laano oma laevameestele ja andis käsu laeva külje luugid üles tõsta ja kahurid välja tuua. Kuid selleks ajaks oli Sandominiki ankrutross läbi lõigatud ja selle lahti hargnenud. Ots pühkis minema presendist katta laeva ninas ning kui luitunud laevakere avamere poole pöördus, ilmus nähtavale ehiskuju laeva ninas, milleks oli surma sümboliseeriv inimese luukere. Selle all kriidiga kritseldatud sõnad. Järgne oma juhile. Seda näinud Katyston Benito näo kätega ning hüüatas südantlõhestavalt. Randa tapetud matmata jäetud sõber. Vaalalaeva juurde jõudnud, käskis kapten Laano tuua köied ning sidus kinni ja laskis laevatekile vinnata neegri, kes ei osutanud mingit vastupanu. Seejärel tahtis ta aidata, nüüd juba peaaegu abitult on Benito üles laeva pardale ronida, kuid hispaanlane jäi paigale. Ta keeldus liikumast või laskmast ennast laeval aidata, kuni neeger polnud tema silmist kadunud ja trimmi toimetatud. Kui talle kinnitati, et see on tehtud, ei keeldunud ta enam laevale minemast. Paat saadeti kohe tagasi, et kolme vees hulpivat madrust peale võtta. Vahepeal seati valmis kahurid, ent kuna sandaminikkoli natuke vaalalaeva ahtri poole triivinud, said nad kasutada ainult kõige tagumist kahurit. Sellest tulistasid nad kuus korda, sest lootsid purje peeled purustada ja sellega laeva põgenemist takistada. Kuid pihta said ainult mõned vähem olulised köied. Peagi oli laev kahurite laskekaugusest väljas ning tüüris laias kaares lahest avamerele. Mustanahalised olid kogunenud kobarasse puks Priidi ümber. Kord hüüdsid nad mõnitusi valgetele, seejärel aga tervitasid käeviibete hämarusse mattunud laia ookeani. Nad olid nagu linnuküti käest pääsenud, vaakuvad varesed. Meeste esimene mõte oli ankur hiivataja laeva jälitama asuda, kuid pärast järelemõtlemist leidsid nad, et kasulikum on seda teha vaalapüügipaadi ja jullaga. Küsimusele, millised tulirelvad on Sandominiki pardal, sai kapten Laano vastuse, et kasutamiskõlblikke seal polegi, sest mässu alguses oli üks kajuti reisija, kes nüüdseks surnud salaja nende väheste olemasolevate musketitel lukud rikkunud. Kuid oma viimast jõudu kokku võttes palus Don Benito ameeriklast. Ta ei asuks ei laeva ega paadiga Sandominike jälitama, sest neegrid olid juba näidanud, millised röövlid nad on ning kui neid rünnata, võivad sellele järgneda tõelised tapatalgud. Kuna ka hoiatustuli mehelt, kelle vaim oli läbi elatud piinade tõttu murdunud, ei loobunud ameeriklane oma kavatsusest. Paadid seati valmis järelvastati. Kapten Laano käsutas paatidesse 25 meest. Ta hakkas ka ise paati minema, kui don Benito haaras tal käsivarrest. Siniallesti, päästsid minu elutaati omaenda elu kaalule panna. Ka vanemad laevamehed vaidlesid kõvasti oma kaptenimineku vastu, sest see võis kahjustada nende enda ja kogu reisi saatust ning rikkuda laeva omanikule antud lubadust. Hetke neid vastuväiteid kaalunud, otsustas kapten teleano laevale jääda. Ta saatis enda asemel mehi juhtima oma tüürimehe, atledliku ja kindlameelse mehe, kes oli ühel kaaper laeval madrus, eks olnud, nii nagu tema vaenlased sosistasid, kapiraadina tegutsenud. Selleks, et mehi innustada, teatati neile hispaanlasest kapteni arvates oli laev sama hästi kui nende ning et selle väärtus koos lastiga, mille hulgas oli ka kulda ja hõbedat, võis olla üle 10000 dublooni. Võtke laev ära ja saate sellest kopsaka osa. Sellele teatele vastasid laevamehed hõiskega. Põgenikud olid nüüd peaaegu avamerele jõudnud, pimedas juba, kuid täiskuu hakkas tõusma. Järjekindla visa aerutamisega jõudsid paadid laevale lähedale parajasse kaugusse aerudele toetuda ja muusketitest tulistada. Kuna neegritel polnud kuule, millega vastata, siis vastasin naabräuskamisega, kuid teise kuuli valangu järel hakkasid nad indiaanlaste kombel paadisolijate pihta kirveid loopima. Üks kirves lõi ühel madrusel sõrmed otsast, teine tabas vaalapüügipaadi nina, lõikas selle küljest köie ja jäi pidama paadi serva lauda nagu metsatöölise kirves. Võbiseva kirvepuust haaranud, virutas tüürimees selle tagasi. Tagasi saadetud vaenukinnas tabas laeva purunenud ahtri rõdu ja jäi sinna pidama. Kuna neegrid neile liiga ägeda vastuvõtu korraldasid, tõmbusid valged nüüd ohutumasse kaugusse. Nad hoidsid sinnakus heidetud kirved neid enam ei tabanud. Kuna peagi oli oodata lähemat kokkupõrget, siis püüdsid nad õrritada mustanahalisi, et nood enne käsitsivõitlust kõige ohtlikumad relvad ära raiskaksid, heites need viskerelvadena pihta saamata merre. Peagi tabasid neegrid selle sõjakavaluse ära, kuid paljud olid juba pidanud ootuspäraselt oma kaotatud sõjakirved Hanspakide vastu välja vahetama ning see osutus lõppkokkuvõttes ründajatele kasulikuks. Samas liikus laev tänu tugevale tuulele vees jõudsalt edasi ning paaditäit sellest korv maha, samas aga jõudsid järele ja saatsid laeva pihta uusi kuulivalanguid. Tuld anti peamiselt ahtri pihta, sest hetkel olid neegrid peamiselt sinna kobarasse koondunud. Kuid meeste eesmärgiks polnud neegreid tappa ega vigastada, vaid nad koos laevaga alistada. Selleks tuli laeva pardale minna, ent seda ei saanud paatidest teha, kui laev nii kiiresti edasi liikus. Nüüd tuli tüürimehel hea mõte. Märganud, et hispaanlastest poisid olid endiselt masti tipus, nii kõrgel, kui nad olid saanud ronida, hõikas ta neile, et Andra Otsalaskuksid ja purjede kinnitusköied läbi lõikaksid. Seda poisid tegidki. Samal ajal tapeti hiljem selguvatel põhjustel kaks madruseriides hispaanlast, kes liialt silma paistsid mitte kuulivalanguga, vaid osava laskuri käe läbi. Nagu hiljem selgus, said ka mustanahaline natu fall ja tüüril seisnud hispaanlane ühe tulistamise ajal surma. Juhtidest ilma jäänud ei saanud neegrid purje deta laevaga hakkama. Naksuvate mastidega pööras laev tuulde, selle karkass Valendas rõhtsal paistvas kuuvalguses ning heitis veepinnale tohutu Riibilise varju. Viirastus näis valgetele kätega viipavad, nagu kutsuks neid kätte maksma. Juhile järele hüüdis tüürimees ning mõlemad paarid lähenesid teineteiselt poolt laeva ninale. Lahingud ja meremehe mõõgad ristusid kirveste Jahans paakidega. Neegrinaised püstitasid laeva keskel pargasel ning alustasid oma nutulaulu saateks terase tärin. Mõnda aega jäid ründajad ebalevaks, neegrid koondusid, et vastulööki anda. Pooleldi tagasi tõrjutud meremeestel polnud veel head jalgealust. Nad võitlesid nagu ratsaväelased sadulas üks jalg üle umbreelingu, teine sellest väljaspool kasutasid nad oma meremehe mõõka nagu voorimehe piitsa. Kuid kõik jäi tulemusteta. Nad oleksid peaaegu alla jäänud, ent koondusid ja hüppasid nagu üks mees, võitlus hüüdega pardale, kus nad rahvasummas tahtmatult jällegi üksteisest lahku läksid. Mõni hetk võis kuulda ähmaseid summutatud hääli, nagu oleks kala veesügavustes ahvenaparvede vahel siia-sinna sööstnud. Siis aga taas koondunud said valged ülekaalu ning tõrjusid koos hispaanlastest laevameestega neegrit otsustavalt laeva ahtri poole. Grootmasti juures aga olid kahe reelingu vahele püstitatud vaatidest kottidest barrikaadid. Siin pöördusid neegrid ringi. Vaatamata oma põlastavasse suhtumisse. Vaherahusse oleksid nad meelsasti hingetõmbeaega tahtnud, kuid üle barrikaadid hüppanud, jätkasid mehed visalt pealetungi. Mustanahalised, kelle jõuvarud olid otsakorral, võitlesid meeleheitlikult punane keel mustast suust rippumas nagu hundil. Valgete meremeeste hamba taga olid kokku surutud, keegi ei lausunud sõnagi ja viie minutiga oli laev hõivatud. Surma sai peaaegu 20 neegrite. Peale kuulitabamuste surid mustad mehed ka lõikehaavadesse. Neid tekitasid peamiselt pika varrelised hülgeküttimislahingud. Need haavad sarnanesid inglaste siledate haavadega Preston Danzi all, mida põhjustasid šoti mägimaalaste pika varalised vikatit. Teisel poolel surnuid polnud ehkki mitu meest, tüürimees nende hulgas olid saanud tõsiselt haavata. Ellujäänud neegrid tehti ajutiselt ohutuks ning laev, mis keskööks sadamasse pukseeriti, jäi taas ankrusse. Jätnud vahele järgnevad vahejuhtumid ja sekeldused, öelgem vaid lühidalt, et pärast kahepäevast varude täiendamist purjetasid laevad koos kontseptsiooni Tšiilis ning sealt edasi kliimasse Peruus kus asekuninga kohus kogu juhtumit algusest peale uurima hakkas. Ehkki teel näitas Benito Reeno tänu vangistusest vabanemisele mõningaid tervenemise ja tahtejõu taastumise märke toimus, nagu ta ise oli kartnud tema seisundis enne Limasse jõudmist tagasilangus ning kliimast tuli ta kaldale kanda tema loost ja kannatustest, kuulnud võimaldaseks kuningate linna paljudest usuasutustest talle külalislahkelt ulualust, kus ta viibis arsti- ja põetaja hoole all ning kus üks vennaskonna liikmetest oli nii öösel kui päeval talle hooldajaks lohutajaks. Mis mustanahaliste puutub, kelle pea ja mitte keha oli sepitsenud ja juhtinud mässu. Tema oli paadis otsekohe alistunud oma kinnivõtja lihase jõule. Taibanud, et kõik on läbi, ei teinud ta häältki ning temalt ei saadud sõnakestki välja pressida. Tema ilme näis ütlevat. Kui ma ei saa midagi teha, siis ei Lausamaga sõnagi. Koos teiste mässulistega aheldatud ja trümmi paigutatud toimetati Tallinnasse. Kogu teekonna jooksul ei käinud don Benito teda vaatamas ei siis ega ka hiljem ei tahtnud ta seda meest näha. Tribunali ees keeldus ta Babole otsa vaatamast kui kohtunikud teda selleks sundisid. Don Benito minestas. Paabo isiku seaduslik tuvastamine jäi üksnes laevameestele. Mõned kuud hiljem muula saba külge seotult võllase juurde lohistatud läks must mees tummalt vastu oma lõpule. Mehe keha põletati, kuid demariukalikest plaanidest kubisev pea seisis mitu päeva plassal teiba otsas ning põrnitses häbematult vastu valgetele ning vaatas üle väljaku säänd partalonjuu kiriku poole, mille võlvide all puhkasid randa laevalt toodud luud. Ta vaatas köremaki silla linnast väljas asuvale kloostrile. Montagonial, kus Beniitose Reeno kolm kuud pärast kohtust tunnistuse andmist surnuraamil tõepoolest oma juhile järgnes.