Ilma kaaslaseta istusid peremees ja külaline nagu lasteta abielupaar teineteise laua otsa. Niitose Reeno juhatas kapten Laano käeviipega kohale ning nõrkusest hoolimata käis külalisele peale, et ta esimesena istet võtaks. Neeger asetas vaibad on Benito jalgade alla ja padja talle selja taha ning jäi siis seisma. Mitte oma peremäe, vaid kapten Laano tooli taha. Algul tekitas ameeriklasest kerget imestust, kuid peagi sai selgeks, et ka sellelt kohalt võis paabu oma peremeest ustavalt teenida. Näoga oma isanda poole sai ta paremini tolle vähimatki soovi ennetada. Sosistas kapten Laano hispaanlastele, üle laua laius senjoor. Lauas pöördus külaline jälle Tombeniitoloo mõne osa juurde tagasi ning palus tal veel üht-teist üksikasja kirjeldada. Ta küsis, kuidas juhtused Scurbuutia palavik tegid säärast laastamistööd valgete hulgas, kuid samas tapsid mustanahaliste, sest vähem kui poole. Näis, nagu oleks see küsimus toonud hispaanlastele silme ette kogu häda ning meenutanud talle üksindust, kajutis, kus varem oli tema ümber olnud nii palju sõpru ja laevamehi. Ta käsi hakkas värisema, nägu muutus kaameks ning ainult üksikud katkendlikud sõnad tulid tal üle huulte. Kuid samas näisid minevikumälestused. Mehe mõtetes asenduvad meeletu hirmuga oleviku ees. Kohkunud pilguga vaatas ainiti enda ette tühjusesse. Aga näha polnud midagi peale tema teenri käe, mis Kanaari veinipudelit tema poole nihutas. Paar lonksu veini toibutas hispaanlast natuke. Ta tegi huupi paar märkust erinevuste kohta rasside kehaehituses, mis annavad ühele rassile teisest rohkem vastupanu võimet teatud haigustele. Tema vestluskaaslasele oli säärane arvamusuudiseks. Lõpuks tahtis kapten Laano rääkida oma võõrustajaga rahaasjadest, mis puudutasid talle antud lubadust hankida tema laevale uued purjed ja muudki varustust, sest ameeriklasel tuli oma laeva omanikule selle kohta täpselt aru anda. Loomulikult tahtis ta nendest asjadest nelja silma all rääkida ning soovisid teener nad kahekesi jätaks, sest ta oli kindel, et don Benito tuleb paar minutit paabu abita toime. Kuid ta ootas natuke, sest arvas, et vestluse jätkudes mõistab don Benito ka ise, et viisakus seda nõuab. Kõik läks aga teisiti. Lõpuks tabas kapten Laano oma võõrustaja pilku ning sosistas pöidlaga kergelt oma selja taha osutades. Palun vabandust, on venida, aga ma ei saa teile rääkida praegu kõigest, mis vaja. Pärast hetkelist vaikimist kinnitas ta külalisele, et mustanahalise kohale jäämine ei tohiks neid segada sest pärast seda, kui ta oli kaotanud kõik oma vanemad laevamehed, olite teinud maabost, kes nüüd, nagu selgus, oli algselt olnud orjade ülem mitte üksnes oma saatja ja kaaslase vaid ka usaldusaluse kõikides küsimustes. Nüüd polnud enam midagi öelda, ehkki kapten del anor oli raske maha suruda oma tahtmatult pahameelt selle üle, et mees, kellele ta kavatses nii suurt teenet osutada, ei nõustunud seda tema väikest soovi täitma. Mees on lihtsalt pahur, mõtles kapten, Delano täitis klaasi ning alustas juttu. Purjede ja muu varustuse hind määrati kindlaks, kuid arutluse käigus märkas ameeriklane, tehke tundeniit, oli algul tema abipakkumise õhinal vastu võtnud, näitas ta nüüd, kus tehinguni jõuti üles ükskõiksust ja loidust. Tegelikult naised on Benito, kuulavad kõiki üksikasju pigem lihtsalt viisakusest kui arvamusest, et talle ja tema edasisele meresõidule sellest abipakkumisest suurt kasu võiks olla. Peagi muutus hispaanlane veelgi sõna ahtramaks ning kaptenite Laanole ei õnnestunud temaga vestlust jätkata. Raskemeelsusest haaratud istus Don Benito ja katkus oma habet, sel ajal kui tema vaikiva teenri käsi aeglaselt, nagu kellaosuti seinal asjatult pudelit kanaari veiniga tema poole lükkas. Eine lõpetanud, istusid kaptenit polsterdatud ahtripingile ning teener asetas padja oma peremehele selja taha. Pikk tuulevaikus oli nüüdseks mõjunud kogu õhkkonnale. Don Benito ohkas raskelt, otsekui ahmiks õhku. Läheme tekki kajutisse, ütles kapten Delano. Seal on rohkem õhku. Kuid tema võõrustaja istus vaikides ja liikumatult edasi. Suursulgedest lehvik käes, põlvitas teener samal ajal Don Benito ees. Stewart tuli kikivarvul sisse ja ulatas neegrile väikese peekri lõhnaveega, millega teener aeg-ajalt oma peremehe otsaesist hõõrus ning samal ajal tal nagu lapsehoidja lapsel juukseid silus. Ta ei rääkinud sõnagi, vaatas vaid oma peremehele otsa, otsekui tahaks selle vaikse ustavuse avaldusega hädade käes vaevleva Don Benito vaimu natukenegi turgutada. Peagi lõi laevakell kaks pauku ning läbi kajuti akna võis märgata kerget lainetust, pealegi soovitud suunast. Näete, nüüd hüüatas kapten elano, ma ju ütlesin teile. Vaadake, don Benito. Kapten teleAnu oli püsti tõusnud ning kõneles erutatult, püüdes sellega oma kaaslast ergutada. Kuid ehkki sügavpunane kardin akna ees sel hetkel vastu don Benito põske lehvis, näis tuul hispaanlasele veelgi vähem meeldivat, kuid tuulevaikus. Vaene mees, mõtles kapten Laano. Kurvad kogemused on talle õpetanud, et kerge sabar lainetus ei tähenda veel tuult. Nagu üks pääsuke ei too veel kevadet. Aga seekord ta eksib. Laviin ta laeva sadamasse ja tõestan seda. Lausunud paar sõna. Oma võõrustaja nõrga tervise kohta soovitas ta hispaanlastel kajutisse jääda, sest tema kapten Lano võtaks rõõmuga endale vastutuse tõusnud tuult ära kasutada. Tekile jõudnud, võpatas kapten del Laano, kui nägi ootamatult Tatu Fally, kes seisis liikumatult ukse juures nagu mustast marmorist valvuri raidkuju Egiptuse hauakambrite ees. Kuid seekord oli, võpatas vahest pelgalt füüsiline. Atofallist õhkus demontrotslikule hoiakule vaatamata mingit erilist leebust. Erinevalt kirvederitajatest, kes visalt oma töökust näitasid. Samal ajal tõendasid mõlemad vaatepildid, et nii nõrk, kuid on Benito võim üldiselt olla võiski. Pidid ka kõige metsikumad ja hiiglaslikumad mehed talle kuuletuma. Haaranud reelingu küljes rippuva ruupori astus kapten Laano südikalt ahtriteki säärele ning hakkas nagu oskas hispaania keeles käsklusi jagama. Vähesed allesjäänud laevamehed ja arvukad neegrid ühtviisi rõõmsalt asusid laeva kuulekalt sadama poole juhtima. Kaptenil ana andis parajasti juhtnööre alumise lei purje paigaldamiseks, kui kuulis äkki kellelegi hääl kordab truult tema käsklusi. Ringi pööranud, nägi ta Paabot, kes nüüd kapteni abina oma algset orjade ülema rolli täitis. Tema abi osutus väärtuslikuks räbaldunud purjed ja warp trossid seati kuidagi korda ning igat raa köievõi valli vinnamist saatsid innukate neegritel lustlikud laulud. Kõvad mehed, mõtles kapten Delano. Natukese koolitusega saaks neist head madrused. Näe, isegi naised tõmbavad köisi ja laulavad. Need on ilmselt Rande neegrinaised, kes kuuldavasti head võitlejad. Aga kes on tüüri juures? Seal läheb mul tublit meest tarvis. Ta läks vaatama. Sandomi Niki juhiti kohmaka roolipinni abil, mille külge oli kinnitatud suured rõhtsad plokirattad. Kummagi ratta juures seisis mustanahaline tüürimehe abi nende vahel vastutusrikkal kohal. Tüüri ratta juures seisis hispaanlasest tüürimees, kelle ilmes väljendus üldine lootusrikkuse kindlus. Tuul hakkab tõusma. Hispaanlane osutus samaks meheks, kes oli ennist nii häbelikult ankrupeli juures käitunud. Ahaa, sa oled sina, vennas, hüüatas kapten teleana. Ära nüüd enam häbelikult kõrvale vahi, vaata otsaette ja hoia laev samal kursil. Küllap oled sa tubli mees ja tahad sadamasse jõuda. Seenior nõustus mees endamisi naeru kihistades ning haaras tugevasti rooliratast. Ameeriklasele jäi aga märkamata, et kaks mustanahalist selle peale laevamehele kõõrdpilke saatsid. Veendunud, et tüüri juures on kõik korras, läks kapten Laano laeva vööritornehitise juurde, et sealne olukord üle vaadata. Laeval oli nüüd küllalt Loovimis ruumi, et hoovusele vastu seista. Õhtu saabudes võis loota tuule tugevnemist. Teinud hetkel kõik vajaliku ning andnud laevameestele veel viimased käsklused, suundus kapten tellano ahtrisse, et minna kajutisse ja Donveni tole kõigest peatuda. Võib-olla loodist aga, et saab hispaanlastega hetke nelja silma all rääkida, sellal kui mehe teener tekil ametis on. Ahtriteki alt pääses kajutisse kahe ukse kaudu, millest lähema juurde viis pikem koridor. Veendunud, et teener on endiselt laevatekil, kasutas kapten Laanoviimast lähemalt sissepääsu, mille ees seisis endiselt patu Fal. Kapten rutas, kuid seisatas hetkeks ukselävel, et erutusest hinge tagasi tõmmata. Seejärel astus ta kajutisse huultel juba sõnad, mida ta tahtis Donbeniitole öelda. Kuid ahtripingil istuva hispaanlase juurde astus kuulist oma sammude kajana veel teisigi samme. Kandik käes, astus teisest uksest sisse, teener võtaks pagan seda neetud truud teenrit, mõtles kapten Delana. Milline tüütu kokkusattumuse. Tema pahameel oleks veelgi suurem olnud, kui tugevnev tuul poleks talle kindlust andnud. Kuid isegi nüüd kihvatas temas korraks, sest tahtmatult seostas ta Paabo tuleku ATU Falliga. Ma võin teid rõõmustada, venida, teatas ta. Tuul püsib ja läheb aina tugevamaks. Muide, teie hiiglane ja tunni kellatu Fall seisab ukse taga. Seda teeb ta muidugi teie käsul. Don Benito ehmus, otsekui oleks teda tabanud mingi pealtnäha süütu naljana tehtud pilge, mis oli kätketud nii viisakatesse sõnadesse, et sellele polnud võimalik vastu näpata. Ta näeb välja nii, nagu oleks teda elusalt nülitud, mõtles kapten Laano kust võid teda puudutada ilma eta ehmuks. Teener askeldas oma peremehe ees ja kohendas ühtebatia. Hispaanlasele meenus viisakus ning ta vastas jäigalt. Teil on õigus. See oli, seisab seal, kus te teda nägite minu käsul. Kui tema tuleku ajal all kajutis ole. Palun vabandust, aga nõnda kohtlete seda vaest meest nii nagu ei tunnustaks tema kuningliku päritolu, lausus kapten Laano. Kas teated on Benito kogu vabaduste juures, mida te oma alluvatele mõnes suhtes lubate? Olete tegelikult kibestunud, karm isand, lisas ta. Londoni kohkus jällegi seekord küll nagu heasüdamlik kapten arvas tõelisest südametunnistuse piinast. Vestlus muutus nüüd sunnituks. Kapten Delano püüdis asjatult juhtida hispaanlase tähelepanu asjaolule, et juba võis tunda, kuidas laeva kiil vett lõikab. Pilk tuhm tegi don Benito vaid mõne vaoshoitud märkuse. Järjest tugevnev tuul puhus endiselt otse sadamasse ning viis sandumi Nicki kiiresti edasi. Kui laev ümber maalina jõudis, hakkas kaugusest vaalapüügilaev paistma. Vahepeal läks kapten Laano jälle laevatekile ning jäi sinna mõneks ajaks lõpuks muutnud laeva kurssi, et kari vältida, tuli ta korraks taas alla. Seekord lohutan mamma vaest sõpra, mõtles ta. Olukord läheb aina paremaks, 1000-ni Too. Hüüatas ta, kui reipalt kajutisse astus. Varsti lõppevad teie mured vähemalt mõneks ajaks. Sest kui laev pärast pikka ja viletsat merereisisadamas ankrusse heidab, on ju kaptenil tunne, nagu oleks koorem tema südamelt veerenud. Kõik läheb suurepäraselt, on Benito. Minu laev juba paistab. Vaadake sellest külmisest illuminaatorist, seal ta ongi täies hiilguses. Minu hea sõber, poissmehe rõõm. Ah, kuidas see tuur reipa tunde annab? Teater täna õhtul peate tulema minuga kohvi jooma. Minu vanast juurd kostitab teid kohviga, mis pole halvem kui see, mida ükskõik milline sultan kunagi on joonud. Kuidas oleks tanud venitama, kas tulete? Esimesel hetkel tõstis hispaanlane pilgu ja suunas selle igatsevalt vaalalaeva poole. Teener aga vaatas samal ajal tummalt ja murelikult talle otsa. Äkki tabasid hispaanlast jällegi palaviku papped ning ta langes sõnatult tagasi oma patjadele. Te ei vasta, ma olen ju terve päeva teie külaline olnud. Kas te mind ei tahagi lasta ennast võõrustada? Naised olla? Kõlas vastuseks. Miks nii see tulebki, ei väsita ju teid. Laevad jäävad ankrusse nii lähestikku kui võimalik. Vahe jäetakse ainult kokkupõrke vältimiseks laevade õõtsumisel, see tähendab peaaegu tekilt tekil astumist, mis on nagu toast tuppa minek. Jätke jutt. Peaaegu viimasest viisakuse raasust loobunud kaame ja tusane, näris ta küüsi ja vaatas lausa pahaselt oma külalist, otsekui ärritunud, et võõra juuresolek takistas tal oma haiglaslik Tõid mõlgutamast. Samal ajal kostis läbi illuminaatorite vee lõbus vulin laeva kiilu all, otsekui teeks hispaanlase etteheiteid tema sünge raskemeelsuse pärast. Tusatusliku pealegi ja mingu oma tusatujust segi. Loodusel polnud sellest sooja ega külma, kelle süü see oli. Sedamööda kui pärituul tõusis, hispaanlase tuju aina langes. See polnud enam pelgalt seltsi matus või tusa sus nagu varem ning isegi kannatlik ja heasüdamlik külaline ei suutnud rohkem hispaanlased ujutust taluda. Oskamata mehe käitumist seletada, ei uskunud kapten laenu, et selle põhjuseks on üksnes haigus ja veidrus, olgu need nii erilised kuitahes. Ning kuna ta enda teada millegagi seda tusatuju polnud põhjustanud, tõstis temast pead tema enda uhkus. Ta jäi ka ise sõnatraks. Kuid hispaanlane ei paistnud sellest hoolivat. Seepärast jättis kapten Laano mehe sinnapaika ning läks tagasi tekile. Laev oli nüüd vähem kui kahe miili kaugusel vaalalaevast. Näha võis vaalapüügipaati, mis ühe laeva juurest teise juurde kiirustas. Lühidalt tänu kapteni osavusele seisid mõlemad laevad peagi kõrvuti ankrusse. Kapten Dylan oli olnud kavatsus enne oma laevale minekut rääkida Don Benito, lenda pakutud abiga seotud üksikasju, kuid antud olukorras ei tahtnud ta enam nina peale saada ning otsustas nüüd, kust Sandominikkoli õnnelikult ankrusse heitnud, otsekohe laevalt lahkuda ning võõrustamisest ja asjaajamisest enam mitte teha. Ta kavatses oma lõplikud plaanid edasi lükata ja tegutseda vastavalt olukorrale. Paat ootas teda juba, kuid tema võõrustaja viibis ikka veel algajutis. Mõtles katkenud elana. Kui tema käitub kasvatamatult, siis seda enam pean mina viisakust üles näitama. Ta läks alla kajutisse, et jätta pidulikult ja vahest ka vaikse etteheitega hüvasti. Kuid tema suureks heameeleks tõusis Don Benito oma teenrile toetudes püsti ning otsekui vaevaks teda, et külaline, keda ta oli solvanud nii väärikalt talle vastas haaras kapten Delano käe ja seisis värisedes liiga erutatud, et rääkida. Ent see lootusrikas hetk lõppes äkki hispaanlane muutus jälle kinniseks ja veelgi süngemaks, kui enne, kui ta pilk pooleldi kõrvale pööratud sõnatult jälle oma patjadele istus. Kapten Delano tunded jahenesid nüüd taas ning ta kummardas ja lahkus. Vaevalt oli ta jõudnud kitsa koridori keskele, mis oli pime nagu tunnel ja viis kajutist trepini, kui tema kõrvu kostis heli, mis kõlas nagu kell, mis mõnel vanglaõuel hukkamist kuulutas, tähendab, see oli mõrase laevakellahääl, mis teatas täistundi ja veealuses võlvitud ruumist süngelt vastu kajas. Paratamatult elustasid selle halva hinde peale, kapten Dylan on mõtetes igasugused ebausklikud kahtlustused. Ta seisatas kiiremini, kui neid väljendavad sõnad käisid talle äsjased kahtlustused, kuni viimase üksikasjadega nii läbi pea. Tänu oma kergeusklikele ja heale iseloomule oli ta siiani liigagi valmilt otsinud vabandusi oma õigustatud kartustele. Miks ei hoolinud hispaanlane, kes vahetevahel ülearugi etiketi järgi nüüd isegi tavalistest viisakuse reeglitest ega saatnud oma lahkuvat külalist treeringuni? Kas takistas teda haiglane olek? Haiglane olek poleks takistanud teda samal päeval tüütumadki asja tegemast. Kapten Laanule meenus viimane kohtumine hispaanlastega. Don Benito oli püsti tõusnud, haaranud külalisel käest ning puudutanud kübarat. Järgmisel hetkel aga oli pahaendeline vaikimine ja süngus kõike varjutanud. Kas see tähendas, et don Benito tuli silmapilguga tabanud kahetsus ning ta oli viimasel hetkel tahtnud loobuda mingist nurjatust plaanist seejärel aga kahetsuseta selle juurde tagasi pöördunud? Tema viimasest pilgust võis välja lugeda, et ta jätab kapten Laanoga nukralt, kuid alistunud hüvasti. Miks keeldus ta kutsest õhtul Paala laevale tulla? Mida tähendasid need kogu päeva nähtud mõistatused ja vasturääkivusi, et kui need polnud mõeldud selleks, et teda salajase hoobi leksin teele viia. Matufal väidetav mässaja, kuid täpne vari luuras hetkel väljas ukse all näis, et ta on mingi tunnimees või midagi veel enamat. Mida ta ise oleks öelnud selle kohta, kes ta sinna oli pannud. Kas neeger varitses nüüd teda? Hispaanlane selja taga, tema kuulekas tööriist ees. Vaistlikult tahtis kapten Laano pimedusest valguse kätte jõuda. Järgmisel hetkel hambad kokku surutud ja käed rusikas möödustatufallist ning relvadeta, nagu ta oli, seisatas viivuks. Ta nägi oma korras laeva rahulikult ja peaaegu hüüde kaugusel ankrus seisvat ning märkas oma kodust paati millest vaatasid talle vastu tuttavad näod ja mis teda kannatlikult oodates Sandominiki külje ääres täbar lainetel hüples. Seejärel laskis ta pilgul libiseda üle laevatekki, kus ta seisis ning nägi taku näppijaid, kes endiselt tõsise ilmega näppudel käia lasid. Ta kuulis kirved eritajate madalalt, põrisevad vilet ja meeste tööd saatvat tüminat, kui nad endiselt oma lõputu töö juures istusid. Kõige enam mõjus talle loodus, mis vähimatki halba ennustamatu õhtuseks puhkuseks valmistus. Looritatud päike läänes vaiksel taevakummil paistis nagu mahe valgus Aabrahami telgist. Kui kapten Delano lummatud pilguga kõike seda vaatas ning samas aheldatud mustanahalist nägi, ei surunud ta enam hambaid kokku ning ta käed läksid rusikasse lahti. Jällegi muigas ta viirastuste üle, millel oli lasknud ennast ära petta ning kahetses natuke, et oli neil hetkekski lasknud enda üle võimust võtta ja sellega peaaegu jumalas algaja kombel enda üle valvamas jumalas kahelnud.