Taavi silmitseb uksealust valgusveergu. See on nagu püünispael, mille tagant on kuulda hääli. Isa ütleb. Meil ei ole enam Sanna pidamiseks raha, nüüd kus sa oled tööta. Ema ütleb. Võin proovida mujalt midagi leida, siis jääb kõik vaikseks. Taavi kuuleb nende häält, aga nad räägivad tasa, et tema ei kuuleks. Täna on laupäev, täna Sanna ei tule. Põrand tundub jalge all, külm, terve jalg vastu põrandat. Kollane voltis, paberkardin ei ulatu aknalauani. Väljast paistab pisut laohoone kivi vundamenti. Ilm on pilves ja pimedus koguneb magamistoanurkadesse. Lõikusarm valutab ja köögist tuleb kohvi lõhna. Kui taavi ringi vaatab, on kõik nagu enne voodiööga. Ema voodi, raamaturiiul, uksenagi, kus tavaliselt ripub ema hommikumantel. Mingi suur asi paneb toa tasakesi pöörlema ning Taavi peab kuskilt kinni hoidma. Ta tajub ilma, et näeks, kuidas akna taga laiub tagahoov. Tühja ja vaiksena. Tubades liiguvad inimesed, kellel on silmad ja suu ja käed, mis muudkui toimetavad. See tundub imelik, kui ta oleks surnud, kui arst teda opereeris, kes siis tema voodil istuks? Ta kratsib küüntega vasakut käsivart. Sinna jäävad punased triibud. Ta tõuseb püsti ja läheb akna juurde. Tõmbab kardinanöörist, kus on sõlmed sees ja vinnab üles asfaltkattega hoovi. Taevakatused ja proua Björgen kõiki, kes pumpab rattakumme täis. Naine valges öösärgis poissi ja lehvitab talle. Proua biork on suur ja punetav. Taavi ronib aknalauale, käes on juuni. Järgmisel aastal algab kool. Nii vara hommikul päike hoovi ei paista, praegu küünib see sisse magamistoa aknast. Seal rohelise kardina taga alkowis maga. Visa. Taavi suudab kujutleda ennast seal. Ta oskab oma peas kõndida, joosta ja ronida. Teda võib panna isegi katusele pesupulkadega pesu, nöörile pesu vahele Puma sellephib valgena. Ja ehkki midagi ei ole kuulda, kuuleb ta, kuidas palakad tuule käes laperdavad. Kui saaks pilved kinni püüda ja nöörile lehvima panna. Nii et need levitaks vihma lõhna. Kui ta võtab konksus põlvede ümbert kinni ja toetas lõua põlvedele, küünitab pilk kaugele. Naabermaja ukseni, kus midagi ei juhtu, on läinud valgemaks kaks ja laigud, kust krohv on mahapudenenud, on riigid tema enda suurel kaardil. Seal on suured saared Austraalia, Gröönimaa ja Inglismaa ning riigid, millest on saanud saared Hispaania, Norra ja Rootsi. Nende vahel saab seilata. Ta hingab aknaklaasi peale ja tõmbab sõrmega vägeva rännujoone ning pühib siis kõik ära. Hoovis kõnnib kivi karust mööda pidevalt koogutav vares. Kindlasti on tal küljes vana heina lõhn. Kui lind oleks Taavi pihus, heidaks ta selle taevasse ning too lendaks kraaksudes minema. Kui ta peaks magamise ajal tagasi tulema, lööks ta varese isa kepiga surnuks. Ta vaatab läbi sõrmede, siis on maailm väiksem ja arusaadavam. Väikese tagahoovi prügitünnide hais kaob tumeda varjuna nurga taha. Kui ta katab käega silmad päris kinni, on ta nähtamatu. See on saladus. Ainult tema suudab seda näha, nagu näeks pilve varju. Uksealune valgusviir haihtub, kui ema tuleb taavi juurde, ta võtab Taavil ümbert kinni. Nagu ikka, on tal odekolonni lõhn juures. Ema juuksed on nõnda tumedad, et Taavi peab silmad sulgema, kõik kaob pimedusse. Tiibu saputavad, käratsevad varesed, pilvevarjud silmapilguga on Taavi endastki tillem. Ema sosistab. Täna oleme terve päeva koos, kas pole tore? Ema põsk on täiesti märg. Kas anna, ei tulegi enam? Küsib Taavi ja neelatab. Ta tuleb õige pea, ütleb ema. Aga vaid ajutiselt. Mina jään nüüd koju. Me võime minna parki või mere äärde turule. Poiss peaaegu ei kuulegi, mida ema räägib. Ema on kuskil ära ja ometi lähedal. Kas nad näevad sama pilve varju, mis liigub üle tagahoovi ja on märgiks, et hakkab kergelt sadama ja asfalt muutub põhjatuks mustaks veeks. Eile jooksis ta üle v aga ei kukkunud. Taavi, ütle midagi, palub ema. Kas sul on hea meel, et ma koju jään? Poiss noogutab, näeb silme ees Sanna rahulikku laia nägu. Seal on palju helgust, mäletab ta. Kõik majad on sünged, isegi kui need on rõõmsat värvi. Treppidel valitseb hämar vaikus, kuid katuste kohal on taevas hommikul valge ja õhtupoole valgus aegamisi kustub. Eelkoolis paistis väikseid käsivarsi ja jalgu tädi suur nägu ja valgus, mis tungis Haganieni turult mänguasjade vahele ja heitis varje sinna, kus Taavi jooksis või istus nägu õieli, nagu peegel oli juukse Tucci ja ruudulise kleit. Lontis sukki, mis tekitasid kihelust, oli tunda märgade riiete lõhna. Emad tirisid lastele sukki jalga, need olid nõnda pikad, et väljas hakkas juba hämarduma. Oli neid, kes vehkisid jalgadega ja neid, kes istusid täiesti rahulikult. Suured veripunase morsikannud ja prisked võileivad panid lastel suu kinni. Taavi mõtles, et tema asemel on võib-olla hoopis üks teine poiss, kes seal istub. Tähendab, kui ta nägi üle lusika serva teiste laste nägusid oli tal raske süüa. Üks kord tuli isa talle järele ja istus madalale taburetile. Tähistus nagu laps. Kui Taavi suureks saab, siis keegi ei tunne teda ära. Selle mõtte peale ta kangestus. Ema pani teda riidesse, nii et turu lumetuisk vaevalt paistis. Paar müügiletti oli käänanud tuulele selja väikesed kalad helkisid. Need olid merelained. Sealt olid nad tulnud. Neid praadides sai terve trepikoda kala täis. Tumedad kogud liikusid ihuüksi platsil, kus inimesed olid käinud ja jätnud jälgi, mille lumi jälle kinni kattis. Ehk olid nad juba surnud. Mere ääres pargis olid liivakastid lund täis tuisanud. Kevade poole sulas lumi ära ja kui ta liivaämbrit patsutas, läks liiv lendu ja liivakoogid vajusid laiali. See oli alati nii. Liiv, jõudis Taavi unenägudesse. Ta kujutles, et ümberringi lendleb justkui sõnu. Haganiemisid ja sörk kesid vahele vihmapiisku, kõike, mis kogu aeg tuules lendlas. Ta püüdis neid kirja panna. Tähti ja ümaraid, tulpi, värvikriidid kiljusid. Alati leidus teid, kust minna. Ja siis kodune vaikus. Seal ei pruukinud Taavi midagi öelda, lihtsalt istus ja veeris raamatust, millel oli paberi lõhn. Ta istus aknalaual ja kuulis, kuidas ema köögis toimetab. Kui vihma 100., jälgis ta vihmapiiskade liikumist aknaklaasil, nagu oleksid need läbipaistvad kõhetud vesi, ussid misekslasid allapoole, kõheldes jätkata, ütles Taavi saatis neid sõrmega ümises laulu, mille ema oli talle õpetanud sära, sära, väike täht ja aina vaata aina vaata. Nii möödus too päev eelkoolis. Kui ta kuulatas, lähenes linnast nõrk kõmin ja ronis trepist üles. Päev kustus pikkamisi pimenes ja võis äkitselt tuua valjusid hääli, mis liikusid ja sulgesid Xi. Kui saabus kevad, läks palju rõõmsamaks, vesi voolas ja tikud tantsisid rentslis. Eelkool ei olnud enam nii oluline ja muutus tüütuks. Taavi hüüdis ema köögist ja niipeaaegu iga päev. Ega ta õieti kuulnud oli nii süvenenud oma raamatusse, mis muutus raskemaks, kui sõnu juurde tuli. Seal oli maastikke ja inimesi, terve suur maailm kohe justkui oleksid peas pildiraamatut lehitsenud. See kiirgas temast läbi. Kõik oli nii imeline. Algul olid üksnes sõnad, mida tuli veerida, kuid siis sai neist hoopis midagi muud. Preerijad, džunglit, noaga inimesed, kop, Brad, kes ujudes jätsid sügavasse järve sädeleva jälje. Kõik see tekitas temas hõljuva tunde, tiris kaasa vahvale reisile. Üksnes tema läks kaasa. Kui ta pilku tõstis, nägi ta magamistoatriibulist roosat tapeet. See oli väga võõras. Ta jälgis seinal võbelevam õhtupäikesevarjude mängu. Lina, mis rõdul kuivas, oli, kui arust ära lett. Kevad oli külm ja torkivate silmadega. Ema astus tuppa, jäi tema kõrvale akna urva seisma. Taavi surus lauba vastu, ema karedad põll, millel oli kapsa lõhn. Hoovis ei paistnud kedagi, vaid merelt tulnud kalakajakas karjus kriiskavalt, kui ta mööda tuhises ja otse üles taevasse sööstis. Altprügitünnide juurest vaadates torkab taevas silma kaks kahvatut tähte. Üksildasena ripuvad nad seal ja pöörduvad ära. Päev on päikseline, kuid seal all valitseb visalt pimedus. Taavi heidab sealt pilke Elma praokil akna suunas. Müüri mustade suuretes peegeldub sinine avarus. See paneb pea kergelt pööritama. Aast hoovi täidab prügitünnide lehk, nagu elaks kahes maailmas taevas ja maa peal. Need, kes elavad seal, näevad põhiliselt pimedust. Neil on taevas lagi, mille võib majast välja lõigata ja nagu klaastahvli kaenlas minema kanda. Taavi kujutab ette, kuidas ta püüab seda kanda kuid see on liiga suur ja puruneb 1000-ks killuks. Ta suleb silmad. Tänavamüra paisub ja tuleb lähemale. Prügivedaja lükkab metallratastega käru kolinal õue, vaatab korraks taavi otsa ja möödub temast ning keerutab üles õhku higi ja pimedust. Ta surub käru sarved prügitünnide alla, kallutab käru, tirib sellähkidest tagahoovist läbi värava tänavale. Seal ootab teda abiline. Koos vinnavad nadtünniautokastiauto on oma koonuga nagu must buldog. Kohkunud tuviparv tõuseb lendu ja õhk otsekui räbeneks. Taavi neelatab kurgus, pitsitab äkki Elmet ei olegi kodus. Aga siis ilmutama roidunud ümar nägu nähtavale. Nüüd, kus ema käib pool päeva tööl, mille ta on paariks kuuks leidnud, loeb tema sõber Elma taavetile ette. Elma pea on nagu kapsapea, kui see peaks ära kukkuma. Kuva püüaks Taavi sele kätega kinni, aga ta ei kuku, sest seda hoiab paigal Elma kähe hääl, mis on vanem kui kõik maja krohvitud seinad. Häälest on kuulda. Taavi tirib ust ja äkki on ta puutrepil, millel on raudrelsid kitsastest akendest, mis on nagu oma trepikojas, näeb vilksamisi taevast taavi, seisatab viivuks ja näeb, kuidas kaks prisket rotti jookseb tünnide vahele prügivedaja eest pakku. Kui too peaks mõne neist kätte saama, virutaks ta selle vastu naabermaja tulemüüri. Valgus välgatab aknalt, mida suletakse kogu aeg, juhtub midagi. Kellelegi uks avaneb ja trepist voogab alla tugevat räimelõhna. Temast möödub kontsade klõbinat, tädi peas, ümara põhjaga kübar, jääb seisma ja vaatab Taavit. Messsugune kompu, kust selline väike ingel tuleb? Taavi taganeb trepi käsipuu vastu, tädi naeratab. Jätkab kontsaklõbinat teed. Taavi on vaid silmapaar ja kampsunis pugenud kere seljakott, kus on tühi piimapudel ja kulunud raamat, mis isa on antikvariaadist ostnud, sest nii on odavam. Taavi suu pomiseb sõnu, millel puudub tähendus. Seitse 8000 ja tulist iga hingeldava sammuga. Käsi tirib keret järele, kere sirutab kätt. Pimedus lisab kitsukeses hoogu. Elma uks on lahti, seest kostab tema hääl oksas jälle. Ja siis läheb üle rootsi keelele. Tule aga sisse. Niinad pendeldavad ägedalt kahe keele vahet, see on nii põnev ja Taavi ütleb talle, ole. Siin ma olen. Kuidas tädil täna läheb? Ta tõmbab kihelust tekitava kampsuni üle pea, sellel on küljes niiski, villa lõhn nagu alati. Piimapudel raamatud, higi ja naha hais. Kampsun on ema kootud, see kestis terve igaviku, arvas isa ja Elma kutsub teda vaevaks. Ta ütleb. Istu, istu ja siis tõuseb ta ähkides toolilt ja kolistab kohvinõudega. Taavi on asja selgeks saanud, ta hoiab alustassi tasakaalus ja puhub peale suhkrutükk keele peal. O oled nagu vanamemm, ütleb Elma naerdes. Ja Taavi puhub, vaatab üle alustassi serva Elma nägu, mis on kui kaart väga tumedate silmadega, vana õun. Tema eesraamatus on muinasjutud. Me elame kakskeelsel maal, kus mina ja mine, sina esine taevas ja Taivas käivad käsikäes ja toetavad teineteist, nagu oleksime vanapaar, ütleb Elma. Nad istuvad hoovipoolse akna all. See on ühetoalise korteri ainuke aken. Kitsukesest taevaaugust paistab sinnagi valgust, justkui klaas ruut, ütleb Taavi ja Elmo vastab. Hea, et see seal üleval on. Nii on meil koht, kuhu pilku tõsta. Seal on tunne, nagu olekski kõik alati nii olnud, nagu oleks Elma alati lugenud ja taavi kuulanud ja nende hääled vaikselt kõlanud laua ääres. Vana hääl ja noor hääl ja taevas oleks alati olnud seesama, nagu ka tänavad, turg, majad ja surnute juured maa sees. Noh, ütleb Elma Aloide taan, et ei haiga Hugu hakkame peale, et mitte aega raisata. Me alustame, elas kord naine, kes väga soovis endale väikest last. Elmo vait, just nüüd, kui ta on alustanud, ta suleb silmad, vaatab siis Taavit. Taavi on toetanud käed põlvedele, ta kuuleb naise kurbust, teab seda. Kas kun, tulin vaigi algu, kas, kui algus oli nõnda raske, ütleb Elma ja Taavi teab, et muinasjutu algus on raske. Elma pühib kleidi varrukaga silmi. Taavi näeb lauaplaadil klaasi jälgi. Laual on silmad. Elmo ütleb käheda häälega Pöial-Liisi Pöial-Liisi, kuhu sa kadusid ja lehitseb siis sõnatult raamatut. Jää peatuma printsessil herneteral. See on nii valus, see hernetera, ütleb Elma. Küllap sinagi seda tead, iga tõeline prints ja printsess teab, eks ju. Ta vaatab Taavit, endal silmad läigivad. Taavi niheleb koha peal, tal on tunne, nagu jookseks suure mure pakku. Elmo on raamatu raamatukogust laenanud, sellel on pruunselg ja ta lamab elavana laual. Taavil on kodus pikas rohelises kuldtähtedega reas raamatud, mis on topeeliuse kirjutatud. Neist loeb ema talle Walteri seiklusi, kaske ja tähte Sampo laplast ja muinasjuttu vanaisast, kes pidi istuma laua all. See oli nii kurb. Kõik muutub teistsuguseks, kui Elma ja ema loevad. Tuli see härnesitlen sinna muse joon. Kas hernes jõudis muuseumi? Läheme vaatama, kas hernes on seal muuseumis Elmajota, et Taavi peaks midagi vastama. Ta vaatab temast mööda kitsukese hoovi. Elma juures olemise aeg saab täis, Taavi tõuseb püsti ja Elma hoiab tema käsi oma pihus. Taavi ütleb. Tiidus saaks tulla. Uudel. Elmo vastab. Selge see, et saad tulla, kuin Korbispaadi. Selge, kui seebivesi. Taavi on jälle trepikojas ja Elma ukse taga valitseb täielik vaikus. Ei tea, kas ta vaatab ukse poole. Ta on täiesti üksi. Tema mees sai õnnetult surma, ütleb ema. Olen tema vastu kena ja siis laseb ema tasast vilet, nagu ikka, kui ta on mures. Ta tihti mures. Väljas hakkab õhtu kätte jõudma. Kui Taavi üle õue läheb, näeb ta, kuidas pimedus asfaldilt üles kerkib. Tuul keerutab kuivi lehti. Need on pärit nähtamatutelt puudelt. Elma tähed helgivad läikima löödult. Uksel läigib vaskselt Ekruus. Välisukselt jalga, Taavi kodu. See lihtsalt kaitseb siseuks, ütleb tere tulemast. Uste vahekäiku koguneb posti alati ühtviisi napilt, ütleb ema. Arvad, ütleb isa. Ema istub köögitoolil ja vaatab väsinud pilgul aknast välja. Hoov püsib oma pesuja taevas iluga liikumatu. Laualambi valgus moodustab ema ümber valgussõõri. Kui Taavi käe ette sirutab, on see kahvatu jahele. Ema silmade all on sügavad varjud. Ma jään päriselt koju, ütleb ema. Ma ei leia uut tööd. See ilmselt rõõmustab sind, Taavi, me võime minna turule parki sisseoste tegema, mida iganes või kuidas? Taavi Ekruus, mida tähendab ehkruus, küsib Taavi. Kas see on lill puu otsas? Jah, vastab ema. Son tamme Roovus, mõni on seda näinud. See on kas ime. Vahest unenägu, mida keegi on kunagi ammu näinud, kas sina ei näe? See on tohutu tamme ladvas peidus ja isegi kui sa lille ei näe, kas tema lõhna ei tunne tamme, roosi, rasket lõhna. Nad tõmbavad mõlemad ninaga, Taavi ütleb. Vorsti lõhn. Ema naerab. Aknalaual kõnnib tuvi ja koogutab peaga. Tundub nagu tahaks tal lennata. Aga ei oska.