Taavi tõstab käe nõnda kõrgele, et ulatab emal käest kinni võtma. Ema sirutab oma kätt. Ta saab poja käe oma pihku. Siis lähevad nad üle suure tühja turuplatsi, kus kõik inimesed muutuvad väikeseks ja mustaks ning suur kirik kummardab nende kohale ja tahab nad laiaks litsuda. Majad on võtnud rivvi nagu sõdurid. Nad kõnnivad vaikides, sest tuul surub neid tagasi. Taavi müts vajub silmile. Vareseparv keksib ümber keisri kuju, mis seisab sõnatult halli taeva all, jääb kõik pisemaks. Taavi peab kiiremini jalgu liigutama, temaga sammu pidada, kuigi tema kõnnib aeglasemalt. Näo keskel on punane nina. See keerab pika ja pimeda Alexanderi kadu poole. Isa on selle tänava lõpus ilusas uues majas, millel on tohutu suur sissepääs. See neelab nad mõlemad. On veel teinegi, kustkaudu käib personal, seal lõhnab teistmoodi ja terasriidekapid kolisevad. Kuid nemad lähevad panka kõhtu, kus on üsna hämar, sest seal on nii palju raha, kõik muutub pidulikuks. Emal läheb vaja üksnes väikest osa rahast, mida kassad ulatavad kahvatute kätega kundedele. Isa ei paista veel kuskilt. Suures saalis, kus on hiiglasuur Kell, kostavad kõik hääled pehmelt nagu sordiini all ja sosinal, mida saadavad kõrvalpilgud. Siin on kõik väga rikkad ja istuvad kaitseklaasi taga. Kell nende kohal jälgib, et püsiks pidulik vaikus, millel on kirjutusmasina lindi lõhn. Valgete särkide ja pluuside. Ka inimesed liiguvad ringi täiesti käratu. Ruumis, kuhu kauemaks jääda kavatsevad kunded jätavad oma mantli või palitu, seisab pikk uksehoidja, kes sarnaneb Garry Cooperiga. Tal on kuld ääristega tumevormiriiet. Ta noogutab ja kummardab ema ees ning tervitab kõlava häälega proua ekroos. Ta kallutab end taavi kohale, laskub peaaegu põlvili ja lõhnab roosivee järele. Tema nägu läheb tohutu laiale naerule ja ta ütleb sosinal, kas noorhärra soovib, et madara sööksin või kõrrega tühjaks Imeksin. Mida härra ekroos selle peale kostab? Tema säravalt valgete hammastega piklik nägu on täiesti taavi ligidal. Poiss kuuleb hammaste klõbinat ja kohkub, kui mehe põsel soolatüügast näeb. Suu on liiga suur ja silmad kurjad. Tema ümber hõljub hirm, mida näeb ainult Taavi. See püüab tema silmi kinni naelutada. Uksehoidja ajab end sirgu kaua ja nagisedes. Ta ütleb emale proua ekroos, olge nii hea, istuge, pearaamatupidaja tuleb kohe. Aga ei tule ühti. Panga vaikne elu poolhämaruses jätkub. Suured kirjutusmasinad kõlavad nagu summutatud kuulipildujad. Ema istub kahvatu näoga, mis on pisut kurb, käed lebavad tegevusetult süles. Peas on väike must kübar. Ta ütleb Taavile. Isa tuleb kohe. Ta jälgib pilguga uksehoidjat, kes ümisedes aeglaselt edasi-tagasi kõnnib. Nüüd tulebki Taavi isa trepist alla. See ülakorrus on nii salajane, et üksnes väljavalitud tohivad sinna minna. Isal on lõual kikilips, mis on nagu punane liblikas. Ta suudleb ema põsele ja ulatab talle valge ümbriku. Taavile annab ta pliiatsi ja kustukummi ja kohe on ta jälle kadunud, jätnud endast maha sigarisuitsu lõhna. Ema tõmbab närviliselt sõrmikud kätte. Taavi paneb tähele, kuidas ta tahab sealt minema pääseda. Garry Cooper kõnnib nende ees, avab ukse Alexanderi kadult voogab sisse häälte meri. Uksehoidja heidab Taavile külma pilgu, tema suunurk tuksleb. Siis tema vormiriietus kaob otsekui nöörist tõmmatuna. Väljas on vana sügis. Sügis on alati vana nagu võõbatud nägu ja teab rohkem kui talv. Tänava ääres on kõrgete majade rodu. Inimesi tõttab mööda. Nad nagu ei paneks 11 tähelegi. Pilved ronivad suurtest vaateakendest sisse ja välja. Ema ütleb kiiresti ja karmilt. Ma ei suuda teda välja kannatada. Taavi mõistab hoobilt, keda ta silmas peab. Kui ema seisatab tänavatubakaäri kõrval oleva kõrge peegli ees näeb Taavi tädi Sigrid kudumina alates ülevalt tuttmütsist kuni suka põlvedeni. Emal on väike karusnahkne krae ja ta ütleb taadile. Kasukat ilmselt ei tule. Aga seda räägiks ta rohkem nagu iseendale. Tule nüüd ära punni vastu, ütleb ema. Taavi jookseb ema ees, võtab hoogu ja hüppab, põrutab siis jälle lumevallide vahele. Lapsena tohib teha niisuguseid asju, mida suured inimesed ei julge. Enne kui nad kodus on, astub emapiimapoodi sisse ning ostab piima ja leiba. Tädi lõikab võid kamakast, mis on hiiglasuurel puualusel. Poes lõhnab magus soojalt. Nagu maal. Kodus koorib ema kõik Taavi talveriided kiht kihi haaval maha. Poiss istub köögilaua äärde, tema jalad pendeldavad laual, kus ta üksi olles elab, kui kõik on ära. Ta joonistab uksehoidjat, kes on kus kõveras nagu vibu meeletu irve näol, siis jääb ta tukkuma, pea toetatud käsivarrele. Ta ärkab alles siis, kui ema soe hingeõhk ta kaela paitab. Mu väike tammeroos ütleb ema. Taavi on kodus, siia ei tule pikk vaht kunagi taldulev seista pangas, kuni ta kukub pikali nagu vankumatu tinasõdur. Väljas tuul muudkui paisub ja pühib suure luuaga minema. Aastakümnete mälestused, prahi ja kogemused nagu jätaks Taavi oma keha unustuse ja hävingu meelevalda ja muutuks ihu üksikuks silma. Kes eksleb mööda tänavaid lumehangi, mis on sama Kalbed nagu algkoolilaste näod. Näod, mis nagu tuulelipud, pöörduvad akende poole, mille taga vilistab mõni külmetav linnuke. Nii kõva tuul, nii suur rahutus. Nii palju aega kevadeni. Taavi tuult ei näe, aga kuuleb seda. See on rusikas käsi, mis kogub puude vahel hoogu ja rõmmib vastu katuseid ning paneb tänavalambid õõtsuvad. Kuid jõnkhansi seinakellapendel ripub liikumatult täiesti ajatult. Mida poiss otsib, enne, kui uni ta minema pühib, enne kui unenäod jõuetud ja näljasena lähemale hiilivad, et siis jälle kaduda tänava nurga taha mäest alla, kus tramm käänukohas krigiseb. Taavi jookseb, et peale jõuda. Kuid see roheline ja vankleb, müüratab nagu loom. Tramm sööstab mäest üles seisuste maja poole, kus taevas on tänava ligi hallmassis. Päev läheneb abisedes ja paiskab ta läbi pimeduse ja tuule. Taavi ärkab selle peale, et näeb iseennast unes. Ta lamab kägaras nagu siil või auster otsekui iseendasse sulgunud tuba, käed ja jalad läbisegi. Õhus hõljub kooli matemaatika kontrolltööriismeid. Ta ei saa millestki aru, on täiesti tühi nagu tänav, kus uitab tuul. Taavi pöörab silmad kõvasti kinni pigistatud näoga seina poole. Talle meenub, kuidas ta südaöösel nägi tagahoovi kitsal muruplatsil suurte lindude parve. Nad rebisid ja kookisi tusse, tõusid äkitselt õhku, tegid tiiru ja tulid tagasi. See oli öö, mille üksikvälk lõi müristades linna sisse. Ta oli voodis istuli tõusnud ja silmad olid järsku avanenud. Keegi ei ärganud, keegi ei märganud midagi. Pimedus oli välguna temast läbi tunginud. Ta tõusis üles, hiilis läbi esiku. Ema magas, isa norskes kergelt, Taavi seisis liikumatult paigal. Kui nad oleksid surnud, siis oleksid nad täiesti vait, et kui palju aastaid on meile kõigile jäänud. Taavi oli juurelnud selle üle, kuhu surnud kaovad. Võib-olla ei olnud neid kunagi olnudki muul moel kui nimena teiste nimede seas. Surnuaiakividel, kui laternad jõulude ajal põlesid ja kõik liikusid sõnatult. Ta hiilis voodisse tagasi. Kõhuarm oli hakanud valutama. Teda oli haiglakoridoris väga kiirelt sõidud tatud, seda ta mäletas. Lamp lambi järel, kõik ümarad ja valged nagu koolis. Hooldusõde jooksis, uksed sulgusid tema selja taga üksteise järel. Ta lõigati maailmast ära. Seal mälu katkes. Ema oli rääkinud pimesoolest, mis lõhkes ja paiknes selja pool haavast, mis läks lahti, sest õde ei olnud tema käsi kinni sidunud ja kuidas suur tädi oli tulnud ja surunud kõik sisikonna sooled sisse tagasi. Ja seejärel oli ta kinni õmmeldud. See kestis nõnda kaua, et aeg oli kadunud. Olid vaid seinad ja tilguti ning väljas liikuvad pilved. Ta häda ristiti Jordani veega. Tädi Sigrid oli toonud Jeruusalemmast sinise pudeli. See seisis Taavi aknalaual pimeduses helk, kes väljas hakkas vihma tibutama. Puude lehed löövad läikima, mõtles Taavi Liison, puista laternad, süttivad põlema üksildaselt ja mahedalt. Nii nagu lõhnab oranž apelsin köögis vaagnale. Kui ta silmad sulges, hakkas ta minema läbi pimeda metsa. Kasetüved Helendasid pimeduses. Metsas oli väike järv, mille vesi tumedalt helkis. Kui ta käe välja sirutas, küündis ta kinni haarama vees hõljuvat valgete vesirooside vartest kuid tal ei õnnestunud neid välja kiskuda. Need vedasid teda põhja. Bumas taavi, vehkis kätega, sai lina näolt minema. Taevas oli hakanud valgemaks pidama. Vihm oli lakanud. Kas hämaral kodutrepil korruste vahelises vaikuses oli julge olla või kas oli vaikuse ja hämaruse osak, samal ajal ka hirm? Keegi nägi Taavit. Ta teadis, et ta on seal kuskil kaugel, kurtis keegi rämeda kõrihäälega, millel puudus nägu. Taavi kohkus kõhkles, pilk kiskus üles, jalad tahtsid allapoole, koduks juurde. Kuid tema käsivars hämaruses kahvatu, kui proovi tõus ja väga kõhn haaras kulunud trepi käsipuust. Teda tõmbas ülespoole. Ta nägi kummargil meest, kes istus seal okse ja meeleheitehaisu sees. Veel oli tunda kõdu ja tõrva lõhna, mida eritasid rannas kummuli keeratud pragunevad paadid, kus vanamehed praalisid ja mürisesid. Lasid pudelil verd täis valgunud silmil selles laostunud maailmas ringi käia. See oli Joel. Ta oli kunagi põmminud nende uksele ja hüüdnud appi. Joel, kelle põsel oli arm, sinised silmad, vesised ja suu paokil ning kes pakkus Taavile lahke käega määrdunud paberkotist komme. Taavi tundis teda kopsudega silmade taga, teadis, et Joel on ukse taha jäetud, teadis, mille Joel kurtis, teadis, et ta on purupurjus. Taavi teadis seda. Sõna. Pudel seisab Joeli kõrval trepil pea, mille turris juuksed on mustad, kui asfalt toetub kätele. Ta kiunub, kiunub nagu koer. Ta on tagunud Veera ukse pihta, too ei ole ust avanud. Veera on istunud ema köögis ja nutnud vait jäänud vihaselt hüüdnud. Punaselaiguline nägu, raske kere ja ema, kes on püüdnud teda lohutada. Taavi on seda pealt läinud juures olnud. Joel on hüljatud, ukse taha jäetud minema aetud sadama jota, kellel on juures roiskveehais, mida levitab bensiini, laiguliste lainet, elutu peegeldus ja ränd Ps, mis rannas edasi-tagasi loksub. Ta istub kägaras nagu looma, kurdab, mamiseb taavi, näeb teda, silmitseb teraste silmadega tema räpast kampsunit ja habemetüügast on hirmul. Tee lahti, tee lahti, haliseb Joel lohutamatult, kuid Veera ei lase teda siis. Tal ei ole vähimatki lootust. Dust Taavita ei näe. Kui ta pead kergitaks, siis tema pilk tapaks. Taavi taganeb kobamisi trepist alla. Hämarus trepil tiheneb, kõik uksed jäävad suletuks ja hääled tuks. Kitsastest akendest tungib sisse hoovi räpast valgust. Taavi on jõudnud alla koduukse juurde, püüab leida võtit, mis ripub paelaga kaelas. Joeli Halin kostab valjemini. Seda katkestavad karmid röögatused. Taavi suleb tasakesi ukse esiku lamp heidab niine sirmi alt rahulikku valgust. Nagu ei oleks midagi juhtunud. Ema tuleb köögist, mis lahti? Ta võtab Taavi näo käte vahele. See särab kahvatult nagu peegel. Joel istub trepil, ütleb Taavi don purjus Veera ei lase teda tuppa. Ema tõmbab väsinult käega üle juuste. Laup helgib heledalt. Ta ütleb. Sinna ei ole midagi parata. Joel võib lüüa, nagu ta lööb veerat. Küll sa näed, et ta läheb ise minema, päris vabatahtlikult usutsa. Taavi ei tea. Kõik see on liiga kole. Ta suu kuivab. Ta seisab köögis ja joob klaasitäie vett. Ta kuuleb, kuidas ema avab ettevaatlikult trepikoja ukse ja suleb siis taas. Vaikus võtab kõikjal maad. Taavi läheb magamistuppa, ronib aknalauale ja vaatab hoovi. Ema tuleb tema juurde, tal on ruuduline põll ja suitsulõhn juures. Taavi näeb Joeli majast väljumas. Maja tahab talle kaela langeda. Ta peab müüri seina vastu toetuma. Seisab viivu paigal ja käratab karule, kes istub liikumatult kivi alusel. Nad ei kuule, mida Joel ütleb, kuulevad üksnes valjukaja. Varjuna vaagub ta tuule käes värava poole ja ongi läinud. Kas tädi veerand kurb? Küsib Taavi ja vaatab ema, kes seisab sõnatult. Jah. On küll. Vastab ta siis. Joel meeldib talle väga, kui too ei ole viina võtnud, siis on ta kõige toredam mees. Kuid Veera ei saa teda aidata, tal on raske temaga elada. Mida ta teha saab, Joeli ta maha? Ta ei saa, siis käib mees alla. Nii see on. Meie probleemidele ei ole lahendust mitte mingisugust. Ema nutab täiesti hääletult. Taavi vaatab teda, ema paneb käe poisi kaela ümber. Miks ta nutab? Taavis paisub suur hirm nagu tõusuvesi. Tema on kõrvalseisja. Ta näeb pisaraid, mis voolavad mööda ema põski alla. Ema pöörab pea ära. Ta nuuskab, nina köhatab ja ütleb. Varsti saab süüa. Kuidas koolis oli, kuidas kontrolltöö läks? Taavi vastab tasakesi. Kehvasti läks. Ma ei saa millestki aru. Ja isa ei oska seletada, midagi ei ole teha. Kõik saab korda, Taavi, vastab ema. Varem või hiljem. Küll sa näed. Kõik kõik läheb mööda homme millalgi kui meil ainult veidi kannatust jagub. Tule nüüd. Toiduks on lihapallid, pohlamoos ja kaks suurt kartulit, millest ühel on küll gloobi sill. See põrnitseb Taavit oma rumala, kahvatu näoga. Taavi on kükloop-ide kohta lugenud. Nad on raamatutes, kus juhtub ühte ja teist, mida kunagi ei juhtu Taavi, elus või tagahoovis. Äkitselt lähevad tema mõtted Elmaale, ta istub seal ja ootab teda. Messa sajavad tallu, kus sa oled olnud ja Taavi vastab. Ei kuskil, olen ajatelnud. Soa, olen su peale mõelnud. Elma tõuseb ja varjutab terve akna. Taavi peab silmad sulgema, sest ainuüksi Elmale mõtlemine teeb teda õnnelikuks. Ta hakkab sööma. Ega sa hajevil ei ole taavi, küsib ema ja silmitseb teda. Ta ei vasta. Ta on kui lumehelbeke, mis aeglaselt langeb musta tagahoovi ja sulab ära. Seal levib puhta valge pesu lõhn. Elmo näeb seda. Ema näeb seda. Tuul puhub lõhna minema, linad on nagu Burjad. Ainuüksi istumine köögis loob sama puhta ja vaikse tunde. On niisuguseid päevi, need lihtsalt tulevad. Taavi ülesanne on need vastu võtta. Ta sirutab käe välja. Taavi, ütleb ema, sa ei ole praegu õues. Kuid tegelikult on suur valge lumehelves sulab tema peopesal, ta tunneb seda uneski veel.